Tahan lihtsalt avaldada nördimust, et täna oma teismeliste lastega seksuaalvähemuste teemal avameelselt rääkides sain ettekujutust, kuivõrd põlglik on nende suhtumine kõiksuguste seksuaalvähemuste suhtes.
Muidugi, selline teadmine lööks iga lapsevanema pehmeks, kui saaks teada, et oma lapsed on kiusajad. Sul on õigus olla vihane. Miks nad kõiksugu seksuaalvähemusi kiusavad, ei oska öelda. Kool on õppeasutus ja kirikus ka ei käida arutamas, kes keda lakub. Mine lastega nõustaja juurde, ei ole normaalne, et nad nii käituvad. Kiusamine peab lõppema.
Põlglik suhtumine ei ole tegelikult otseselt kiusamine siis, kui tegelikult pole mingit otsest objekti põlgusel vaid mingi abstraktne teoreetiline grupp/isik, keda põlatakse.
Mind samas juba lööks pahviks see, et minu lapsed kedagi/midagi PÕLGAVAD, kellega neil tegelikult elus kokkupuudet polegi. Vaid niimoodi teoreetiliselt põlgavad. Peksin seda kohe iseenda kehvaks vanemluseks ja näeks, et olulised vestlused on pidamata jäänud. Kohe kiiresti hakata tulekahjut kustutama.
Samas huvitab mind, et kui vanad need lapsed üdse on, et nad teavad mida see sõna “seksuaalvähemus” üldse tähendab. Kuipalju nad üldse teavad, et mis tähendab “seksuaalsus”? Põlgus, viha ja kartus on sageli vähestes teadmistes kinni. Ehk nad alles avastavad iseenda seksuaalsust ja see tundub hirmutav. On lihtsam end teki alla peita ja keelduda tunnistamast, et iseenda seksuaalsust on põnev ja huvitav avastada. Või on nad lihtsalt veel liiga väikesed ja sõna “seksuaalsus” on veel täiesti hoomamatu termin.
Kas poel mitte nii, et kapihomid või seksuaalselt alla surutud inimesed on need suurimad vähemuste vihkajad?
Mis puutub kirikusse, siis otsest homode vihkamist seal vast ametlikult pole (kuigi neid seksuaalselt frustreeritud inimesi on kirikukogukondades kindlasti ka). Pigem on kiriku seisukoht, et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleks aidata inimestel vabaneda (aga ma pole kinde, et selline seisukoht on parem kui vihkamine ja/või põlgus).