mitmed mitmed allikad räägivad, kuidas vaktsiini ogavalk ladestub munasarjadesse
Pane mõni pädev allikas ka palun.
Vaktsiinis ei sisaldu ogavalku, vaktsiin sisaldab mRNAd (need Pfizeri ja Moderna omad), mis on justkui retsept (koos käsuga) rakule selle ogavalgu tootmiseks. Ogavalk on see sama, mida sisaldab viirus ise ja mida viiruse enda RNA käseb rakus, kuhu viiruseosake sisenes, toota. Seega, juhul, kui ogavalk ladestub munasarjadesse, siis ladestub see sinna ka juhul, kui on tegu sellesse koroonaviirusesse nakatumisega.
Ja veel selline küsimus seoses väitega, et ogavalk ladestub munarakkudesse: poistele seega võib vaktsiini manustada? Ja nende fertiilsust ei mõjuta ei vaktsiin ega haigestumine?
Pikaajalise môju uurimine kestab aastaid ja enne kui vaktsiin ei ole vähemalt 3-5 aastat uurimistöödes põhjalikult kajastatud
Mis selgub 3-5 aasta jooksul? Kui sa kunagi elus loodusteaduslikele andmetele statistilisi analüüse oled teinud, teaksid, kui keeruline on mingit väikest kõrvalekallet uuritava teguriga põhjuslikult seostada. Varasemalt on uue vaktsiini väljatöötamine (mitte mõne senikasutatava vaktsiini hooajale vastavaks timmimine, vaid päris uue) 3-5 ja teinekord ka rohkem aastat võtnud, kuna sobiva, piisava immuunvastuse tekitava haigustekitaja komponendi piisavas koguses inimorganismi saamine on paras katsetamine ja võtab seetõttu aega. Siis võtab aega veel kliiniliste katsete tegemine. Osalt võtab aega korralduslik pool, osalt rahaline pool (palju inimesi sellega töötab?), vabatahtlike leidmine, andmeanalüüs jne. Vaktsiini enda mõjusid küll 3-5 aastat ei vaadata, et pärast vaktsiini manustamist jälgitakse katsealuste tervislikku seisundit 3-5 aastat. Ravimite (ja küllap ka vaktsiinide) pikaajalisi mõjusid küll uuritakse ja analüüsitakse ja küllap ka nüüd kasutatavate koroonaviiruse vaktsiinide mõjusid hakatakse uurima, kuid turule tulemise eelduseks nii pikaajalised jälgimised siiski pole.
Viita palun korralikule teadustööle kus on välja toodud laste koroonavaktsiini uuringud. Teadusartikleid ei tasu viidata, iga haritud inimene teab kui suur on vahe teadustööl ja artklil.
Vaat see mõte tekitab küll palju küsimusi. Hariduse kohta on mul paber olemas, aga senimaani olen oma teadustöö tulemusi justnimelt teadusartiklitena avaldanud. Loodusteadustes pole monograafiad teadustööde avaldamiseks kuigi levinud viis. Muidugi on lisaks korralikele ajakirjadele ka igasugu nurgataguseid kohti, kus saab igasuguseid tekste avaldada, aga korralike ajakirjade kohta on piisavalt infot vabalt saadaval, neil on pikk ajalugu ja nad näevad vaeva, et avaldatavat kontrollida. Kahtluste korral keeldutakse käsikirja vastu võtmast.