Teema: Laste vanaema/ämm

#4182030:

#4181840:

Ma ikkagi näitaks näpuga ka ema poole. Ise ju ütled ka, et headele suhetele pannakse alus juba siis kui lapselaps on alles beebi. No ei teki lähedast suhet beebiga kui ema selleks kaasa ei aita. Ja teismelistest rääkides – on asju, milles on mõjutajateks eakaaslased ja on asju, milles võetakse eeskuju pigem vanematelt. Vanavanematega suhtlemine on tavaliselt viimaste hulgas.

Mida sa emadelt ootad? Minu ämm ka ei huvitunud lapselastest, ehkki üritasin esikbeebit kogu hingest vanaemaga lähedaseks teha. Ei, ma ei sundinud vanaema lapselast hoidma või mingit muud “tööd” tegema, vaid läksime ikka kogu perega talle külla ja siis andsin beebi vanaemale ka sülle. Jne. No soodustasin suhtlust nagu oskasin.

Aga ei tulnud seda armastust vanaema sisse, ja tulemata see jäigi. Ei armastanud vanaema oma lapselapsi, ei hoolinud neist, midagi pole teha. Hiljem helistas küll ja hädaldas, et miks lapselapsi ei näita, aga kui perega talle külla läksime, siis jättis mulje, et me pole sinna oodatud.

Kurb lugeda siit nüüd, kuidas ikka ja alati ema olevat kõiges süüdi. Ometi on ju vanaemagi siiski täiskasvanud inimene, mitte alaealine, keda tuleb juhendada ja kelle eest peab vastutama. Vanaema vastutab enda käitumise eest siiski ise ja kui ta oma lapselapsi ei armasta, pole midagi teha. Pongestagu ema palju tahes, vägisi lapselapsi vanaemale armsaks siiski ei tee.

Kuule lillkapsamutt, mine puhka varvast

#4181814:

#4181794:

Ma ei tea, mul on ikka väga vedanud ämmaga.

Alati helistab, uurib kuidas läheb ja kuna külla tuleme, ja alati on nõus meid vastu võtma, isegi kui me ilma ette hoiatamata sisse sadame suure kambaga. Lastele ka helistab ja uurib, küsib kuidas läheb ja kuna vanaema juurde tuleme, et ei ole ammu näinud. Lapsed muidugi eriti vaimustuses ei ole, neil on seal igav, aga üldiselt ikka käivad vanaema juures.

Minul on ka väga head suhted ämmaga, isegi kui abikaasa riidu lähme, võtab ta alati minu poole ????

Kas teavitad ämma, kui lähed mehega riidu? Minu jaoks kummaline, sest kui mehega ongi mingi vaidlus, riid – siis lahendame omavahel ilma, et sinna sekkusid ämmad-äiad.

Keegi vastas minu eest, aga ma siis vastan enda eest ka 😀

Ei teavita, aga vahest juhtub et lähme tema juures olles tülli. Ja eks abikaasa ka vahest poetab talle sõna, et näe, jälle tüli majas.

Minu arust oli vanasti lihtsam. Vanaema tuli võtta, kui vanaema. Tema head ja vead lihtsalt olid. Aga nüüd esitatakse vanaemadele ka nii kõrgeid nõudmisi. Et mida tohib rääkida laste kuuldes, kuidas rääkida ja kuidas tegeleda, mida keelata, mida õpetada, et nagu ei oskagi enam olla vanaema.

#4182160:

ema!? Ämm on MEHE, lapse isa, ema. Kui kellelegi näpuga näidata, siis miks mitte mehele!?

Kui ma nüüd õigesti vastustest aru sain, siis seal peres on lastega seonduv 100% naise kontrolli all (võib-olla mees ka). Ämm vist ei allu kontrollile, see käib TA närvidele. 😀

#4182192:

#4182179:

#4182160:

ema!? Ämm on MEHE, lapse isa, ema. Kui kellelegi näpuga näidata, siis miks mitte mehele!?

Kui ma nüüd õigesti vastustest aru sain, siis seal peres on lastega seonduv 100% naise kontrolli all (võib-olla mees ka). Ämm vist ei allu kontrollile, see käib TA närvidele. ????

Kuidas käib kontroll inimese üle kes ei vaevu suhtlema?

Mul on samasugune ämm, tahab kõige tema eest ette ja taha korraldamist ja siis on ka nägu vingus. Pole mingit soovi teda kontrollida, kuid alguses üritasin laste nimel rohkem suhtlust üleval hoida. Etteruttavalt, ei küsinud hoidmist, niisama proovisin külla kutsuda.

See ei pea olema ainult emapoolne pingutus, ämm on täiskasvand inimene ja peaks tajuma ka omapoolset vastutust või suhtlusrõõmu lapselaste suhtes. Kui seda pole siis pole, keegi teine seda tema sisse ei saa panna.

Ämm meile külla ei tule, kui talle külla läheme vingub miks tal ei käida (selle asemel et olla sel päeval heas tujus kui tal külas ollakse võtab tüli üles miks ei käida) – sest meil on 2 väikest last ja koer ja teise linna tema juurde sõitmine on suur (mitme)päevane ettevõtmine. Temal oleks sada korda lihtsam meile tulla. Ei tule. Ei helista. Ei küsi. Ainult meie töö on külla minna, ja helistada ja asju välja pakkuda. Ja lastel tõesti on tema juures igav kui terveks nädalavahetuseks minna. Üheks päevaks minnes on julm panna lapsi 2×2.5tunniks autos sõitma ainult koos koogi söömise nimel. Kui pakkuda välja koos kuhugi minek ämma kodulinnas – parki, muuseumisse, üks kõik kuhu, siis ämm ei viitsi. Tahab omas kodus olla ja telekat vaadata (ei ole tegemist vana ega haige inimesega).

Mis sa teed sellisega.

Sina ütled, et ämmal pole vanust, pole haigusi, hea lihtne tulla.  Mina näitees võiks oma kogemuse järgi öelda, et väikelastele on suht lihtne tegevusi leida ja pole igav , kui ise läbi mõtlete ja kaasa võtate  ka vanemte juurde(teistsugusemad mänguväljakud, teistsugune park, kaasa jalgratas/jooksuratas, pallid,  mänguasjad, talvele lumi , mägi jne) ja samamoodi kodustele tegevustele käite õues, suunad ka vanavanema juures abistama (väikelapsed on ühed suurimad “abistajad”), mängite vahepeal koos, loed ette raamatut jne.

Teglikult on ilmselt igal olukorral (temal ja sinul) nüansid, mida natuke kõrvalseisjam ei tea.   Seega sinu vaatenurgast pole  tal mingit murest ja hea lihtne tulla autoga või bussiga teile külla, aga tegelikult  sa olukorda ei tea.   See, et sarnaselt 20-30 vansuega ei jõua või vahel oled väsimusest kurjem/tüdinum, tunnetad sa ise ilmselt ka 40/50/60 + vanuses ja/või kui mingi tervisehäda samal ajal vaevab jne. Samamoodi sinul võib olla keerulisem võõramas kohas, võõrma  inimsega koos sama vabalt ja sundimatult oma väikelaste igavust peletada.

Kuid sinu/teie pere suhtumine  või  ka  juba mehe eelnev läbikäimine väga üksteisest hooliv oma emaga) pole, kui sa ütled, et see on  töö  ( ämma juurest läbi käimine või helistamine). Isegi mu mehele (kel vanematega suhtlemine vähesem) pole helistamine  ja vanemate juurest läbi käimine töö, vaid pigem enda soov ja vajadus. Ning ilmselt 20-30 aastat noorematel võrreldes oma vanematega  ikkagi liikumine natuke lihtsam ja me liigume   tõesti enamsti vanemate juurde. Mu mehe isa ka tegi tihti töökojas tööd ning mees läks natuke appi või rääksid seal ka maast-ilmast). Mehe ema oli/on suuremosa ajast köögis või aias (aga  imehead söögid, hoidised) ja mina lapsega või lapsega toimetamise vahepeal kõrval.  Õhtuti vaatasid kindlasti ka omi kindlaid saateid.  Loomulikult ei osanuks nad ise täpselt huvi tunda või kaasa rääkida, kui ma/me poleks rääkinud,  lisaks nende tegevuste, juttude kuulamisele,  enda ja lapsega tegevusi ,  näidanud pilte jne ja lihtsalt olnudki aeg-ajalt seal.  Väikeeas lapsele õpetasingi, et on erinevaid inimesi ja need vanavanemad on sellised, teised vanavanemad teistsugused.  Kust see laps oleks õppinud mehe vanemaid kalliks pidama (ja vastupidi), kui me ka ainult kodus nende küllatulemist oleks  oodanud ja eos otsustanud, et mul raske töö mehe vanemate juurde minna.

Mehe ema on hiljem ka tunnistanud, et pelgas  alguses meeletult(eksida või valesti teha), sest ta oma laste kasvatamise ajal olid paljud asjad tesiti ning ka esimete (tütre)lastegagi kuidagi  lihtsam. .  Ja mul oli ka oma vanematega selles uues olukorras (laspsekasvatusega) kuidagi lihtsam olla ja nõu küsida ja usaldada. See lihtsalt oli nii, sest me ikkagi üle 20 aasta rohkem ka üksteisega kokku sulandunud. Nii et eks seda sulandumist oli mulgi lapsega vaja, rääkimata mehe vanematest.

#4182226:

#4182192:

#4182179:

#4182160:

ema!? Ämm on MEHE, lapse isa, ema. Kui kellelegi näpuga näidata, siis miks mitte mehele!?

Kui ma nüüd õigesti vastustest aru sain, siis seal peres on lastega seonduv 100% naise kontrolli all (võib-olla mees ka). Ämm vist ei allu kontrollile, see käib TA närvidele. ????

Kuidas käib kontroll inimese üle kes ei vaevu suhtlema?

Mul on samasugune ämm, tahab kõige tema eest ette ja taha korraldamist ja siis on ka nägu vingus. Pole mingit soovi teda kontrollida, kuid alguses üritasin laste nimel rohkem suhtlust üleval hoida. Etteruttavalt, ei küsinud hoidmist, niisama proovisin külla kutsuda.

See ei pea olema ainult emapoolne pingutus, ämm on täiskasvand inimene ja peaks tajuma ka omapoolset vastutust või suhtlusrõõmu lapselaste suhtes. Kui seda pole siis pole, keegi teine seda tema sisse ei saa panna.

Ämm meile külla ei tule, kui talle külla läheme vingub miks tal ei käida (selle asemel et olla sel päeval heas tujus kui tal külas ollakse võtab tüli üles miks ei käida) – sest meil on 2 väikest last ja koer ja teise linna tema juurde sõitmine on suur (mitme)päevane ettevõtmine. Temal oleks sada korda lihtsam meile tulla. Ei tule. Ei helista. Ei küsi. Ainult meie töö on külla minna, ja helistada ja asju välja pakkuda. Ja lastel tõesti on tema juures igav kui terveks nädalavahetuseks minna. Üheks päevaks minnes on julm panna lapsi 2×2.5tunniks autos sõitma ainult koos koogi söömise nimel. Kui pakkuda välja koos kuhugi minek ämma kodulinnas – parki, muuseumisse, üks kõik kuhu, siis ämm ei viitsi. Tahab omas kodus olla ja telekat vaadata (ei ole tegemist vana ega haige inimesega).

Mis sa teed sellisega.

Sina ütled, et ämmal pole vanust, pole haigusi, hea lihtne tulla. Mina näitees võiks oma kogemuse järgi öelda, et väikelastele on suht lihtne tegevusi leida ja pole igav , kui ise läbi mõtlete ja kaasa võtate ka vanemte juurde(teistsugusemad mänguväljakud, teistsugune park, kaasa jalgratas/jooksuratas, pallid, mänguasjad, talvele lumi , mägi jne) ja samamoodi kodustele tegevustele käite õues, suunad ka vanavanema juures abistama (väikelapsed on ühed suurimad “abistajad”), mängite vahepeal koos, loed ette raamatut jne.

Teglikult on ilmselt igal olukorral (temal ja sinul) nüansid, mida natuke kõrvalseisjam ei tea. Seega sinu vaatenurgast pole tal mingit murest ja hea lihtne tulla autoga või bussiga teile külla, aga tegelikult sa olukorda ei tea. See, et sarnaselt 20-30 vansuega ei jõua või vahel oled väsimusest kurjem/tüdinum, tunnetad sa ise ilmselt ka 40/50/60 + vanuses ja/või kui mingi tervisehäda samal ajal vaevab jne. Samamoodi sinul võib olla keerulisem võõramas kohas, võõrma inimsega koos sama vabalt ja sundimatult oma väikelaste igavust peletada.

Kuid sinu/teie pere suhtumine või ka juba mehe eelnev läbikäimine väga üksteisest hooliv oma emaga) pole, kui sa ütled, et see on töö ( ämma juurest läbi käimine või helistamine). Isegi mu mehele (kel vanematega suhtlemine vähesem) pole helistamine ja vanemate juurest läbi käimine töö, vaid pigem enda soov ja vajadus. Ning ilmselt 20-30 aastat noorematel võrreldes oma vanematega ikkagi liikumine natuke lihtsam ja me liigume tõesti enamsti vanemate juurde. Mu mehe isa ka tegi tihti töökojas tööd ning mees läks natuke appi või rääksid seal ka maast-ilmast). Mehe ema oli/on suuremosa ajast köögis või aias (aga imehead söögid, hoidised) ja mina lapsega või lapsega toimetamise vahepeal kõrval. Õhtuti vaatasid kindlasti ka omi kindlaid saateid. Loomulikult ei osanuks nad ise täpselt huvi tunda või kaasa rääkida, kui ma/me poleks rääkinud, lisaks nende tegevuste, juttude kuulamisele, enda ja lapsega tegevusi , näidanud pilte jne ja lihtsalt olnudki aeg-ajalt seal. Väikeeas lapsele õpetasingi, et on erinevaid inimesi ja need vanavanemad on sellised, teised vanavanemad teistsugused. Kust see laps oleks õppinud mehe vanemaid kalliks pidama (ja vastupidi), kui me ka ainult kodus nende küllatulemist oleks oodanud ja eos otsustanud, et mul raske töö mehe vanemate juurde minna.

Väga idülliline kirjeldus. AGA. See eeldab majas elamist ja usin pildiraamatu-vanaema olemist.  Nii usinad vanaemad tõesti viitsivadki asju teha. Näiteks. Minu ema saab oma maja ja moosikeetmise kõrvalt kõigil kolmel lapse perel mingi regulaarsusega külas käidud. Kusjuures olen ainus tütar ja tema miniad on ta hästi omaks võtnud. Veidi tüütu iseloom, aga üdini heatahtlik ja entusiastlik.

Maja kõrvale jättes. Enamus inimesi elab korterites. Väikestes korterites. Seal pole vaja millegagi abistada, seal pole võimalik käia edasi-tagasi õue-tuppa. Enamus vanaemad ei veeda oma päevi köögis ega aias, nad istuvad töövälisel ajal diivanil teleka ees ja scrollivad telefonis. Heal juhul loevad diivanil raamatut, kõige paremal juhul on neil mõni hobi. Väikeses keskealise naise korteris pole võimalik lapsel joosta. Seal saab natuke aega istuda laua taga söögi ajal, natuke aega turnida diivanil (kui lubatakse) ja edasi läheb vanema põlvkonna jaoks talumatuks krutskite tegemiseks ning on vaja oma kasvatamatute põngerjatega minna õue, kus nad saavad rahus lapsed olla. Beebi ega väikelaps ei taha maast ja ilmast jutustada tundide kaupa. Ja mina ei taha last teise linna telekat vaatama sõidutada. Või kas see ongi see vanaema eripära mis peaksin õpetama lastele – ‘vanaema elavab teistsugust elu, ta vaatavab kogu vaba aja telekat’. Selle eripära õpetamiseks ei pea kuigi sageli külas käima.

Mis mõte on minna lastega külla kui mina olen põnnidega mänguväljakul ja ämm kilomeeter eemal omas kodus ja vaatab telekat. Saan ka ilma 2tunnise sõiduta minna üksi lastega mänguväljakule.

Küll aga – meie elame majas. Meie poole tulles saaks käia aia vahet kui tahaks. Külalisel oleks meil olles oma tuba, oma voodiga (meil ämma poole ööseks jäädes on 1 magamiskoht diivanil ja 3 maas, koer mahub ämma söögilaua alla magama).

#4182270:

#4181896:

Asi selles ongi, et minu ämm ei ole huvitatud kuskil käimisest ????????‍♀️ täielik kodukana on, vabadel hetkedel magab või istub arvutis.

Mis see sinu asi on, mida teine inimene, kes pole isegi sinu otsene pereliige, oma VABAL AJAL teeb?

Ei olegi see minia asi. Aga siis ei tohiks olla ämmal selja taga rusikat taskus, kuidas tema on kõrvale jäetud ja ära unustatud samal ajal kui suhtlus aktiivsemate sugulastega on tihedam.

#4182276:

#4182273:

#4182270:

#4181896:

Asi selles ongi, et minu ämm ei ole huvitatud kuskil käimisest ????????‍♀️ täielik kodukana on, vabadel hetkedel magab või istub arvutis.

Mis see sinu asi on, mida teine inimene, kes pole isegi sinu otsene pereliige, oma VABAL AJAL teeb?

Ei olegi see minia asi. Aga siis ei tohiks olla ämmal selja taga rusikat taskus, kuidas tema on kõrvale jäetud ja ära unustatud samal ajal kui suhtlus aktiivsemate sugulastega on tihedam.

Mis ütleja sina oled mida keegi tohib ja ei tohi? Miks sa oma rumalate arusaamadega teistele sedasi sisse sõidad?

Loogika on selline.
Kui minu asi ei ole, kas ämm viitsib suhtlusest osa võtta. Siis ämma asi ei ole, kellega ja kui palju mina suhtlen. Mina ei torgi teda, tema ei torgi mind.

Võibolla ongi asi võitjate põlvkonna ellusuhtumises. Intriigid ja solvumised iga nurga peal.

#4182282:

#4182280:

#4182276:

#4182273:

#4182270:

#4181896:

Asi selles ongi, et minu ämm ei ole huvitatud kuskil käimisest ????????‍♀️ täielik kodukana on, vabadel hetkedel magab või istub arvutis.

Mis see sinu asi on, mida teine inimene, kes pole isegi sinu otsene pereliige, oma VABAL AJAL teeb?

Ei olegi see minia asi. Aga siis ei tohiks olla ämmal selja taga rusikat taskus, kuidas tema on kõrvale jäetud ja ära unustatud samal ajal kui suhtlus aktiivsemate sugulastega on tihedam.

Mis ütleja sina oled mida keegi tohib ja ei tohi? Miks sa oma rumalate arusaamadega teistele sedasi sisse sõidad?

Loogika on selline.

Kui minu asi ei ole, kas ämm viitsib suhtlusest osa võtta. Siis ämma asi ei ole, kellega ja kui palju mina suhtlen. Mina ei torgi teda, tema ei torgi mind.

Võibolla ongi asi võitjate põlvkonna ellusuhtumises. Intriigid ja solvumised iga nurga peal.

Aga sul ei olegi ju ämma kunagi olnud, mis sa siis fantaseerid nii palju.

Ja miks sina mulle ütled mida mina tohin ja mida mitte. Mis sissesõitja ja keelaja sa ise oled?

Mul on noor, loll ja laisk ämm. Sai laulva revolutsiooni ajal 16 aastaselt esimese lapse ja see tema elu kõrghetkeks jäigi. Kujutad üldse ette et sul oleks oma vanematega ainult 16 aastat vanusevahet? Õdedel vendadel võib selline vahe olla aga mitte emal ja lapsel.

#4182265:

#4182226:

#4182192:

#4182179:

#4182160:

ema!? Ämm on MEHE, lapse isa, ema. Kui kellelegi näpuga näidata, siis miks mitte mehele!?

Kui ma nüüd õigesti vastustest aru sain, siis seal peres on lastega seonduv 100% naise kontrolli all (võib-olla mees ka). Ämm vist ei allu kontrollile, see käib TA närvidele. ????

Kuidas käib kontroll inimese üle kes ei vaevu suhtlema?

Mul on samasugune ämm, tahab kõige tema eest ette ja taha korraldamist ja siis on ka nägu vingus. Pole mingit soovi teda kontrollida, kuid alguses üritasin laste nimel rohkem suhtlust üleval hoida. Etteruttavalt, ei küsinud hoidmist, niisama proovisin külla kutsuda.

See ei pea olema ainult emapoolne pingutus, ämm on täiskasvand inimene ja peaks tajuma ka omapoolset vastutust või suhtlusrõõmu lapselaste suhtes. Kui seda pole siis pole, keegi teine seda tema sisse ei saa panna.

Ämm meile külla ei tule, kui talle külla läheme vingub miks tal ei käida (selle asemel et olla sel päeval heas tujus kui tal külas ollakse võtab tüli üles miks ei käida) – sest meil on 2 väikest last ja koer ja teise linna tema juurde sõitmine on suur (mitme)päevane ettevõtmine. Temal oleks sada korda lihtsam meile tulla. Ei tule. Ei helista. Ei küsi. Ainult meie töö on külla minna, ja helistada ja asju välja pakkuda. Ja lastel tõesti on tema juures igav kui terveks nädalavahetuseks minna. Üheks päevaks minnes on julm panna lapsi 2×2.5tunniks autos sõitma ainult koos koogi söömise nimel. Kui pakkuda välja koos kuhugi minek ämma kodulinnas – parki, muuseumisse, üks kõik kuhu, siis ämm ei viitsi. Tahab omas kodus olla ja telekat vaadata (ei ole tegemist vana ega haige inimesega).

Mis sa teed sellisega.

Sina ütled, et ämmal pole vanust, pole haigusi, hea lihtne tulla. Mina näitees võiks oma kogemuse järgi öelda, et väikelastele on suht lihtne tegevusi leida ja pole igav , kui ise läbi mõtlete ja kaasa võtate ka vanemte juurde(teistsugusemad mänguväljakud, teistsugune park, kaasa jalgratas/jooksuratas, pallid, mänguasjad, talvele lumi , mägi jne) ja samamoodi kodustele tegevustele käite õues, suunad ka vanavanema juures abistama (väikelapsed on ühed suurimad “abistajad”), mängite vahepeal koos, loed ette raamatut jne.

Teglikult on ilmselt igal olukorral (temal ja sinul) nüansid, mida natuke kõrvalseisjam ei tea. Seega sinu vaatenurgast pole tal mingit murest ja hea lihtne tulla autoga või bussiga teile külla, aga tegelikult sa olukorda ei tea. See, et sarnaselt 20-30 vansuega ei jõua või vahel oled väsimusest kurjem/tüdinum, tunnetad sa ise ilmselt ka 40/50/60 + vanuses ja/või kui mingi tervisehäda samal ajal vaevab jne. Samamoodi sinul võib olla keerulisem võõramas kohas, võõrma inimsega koos sama vabalt ja sundimatult oma väikelaste igavust peletada.

Kuid sinu/teie pere suhtumine või ka juba mehe eelnev läbikäimine väga üksteisest hooliv oma emaga) pole, kui sa ütled, et see on töö ( ämma juurest läbi käimine või helistamine). Isegi mu mehele (kel vanematega suhtlemine vähesem) pole helistamine ja vanemate juurest läbi käimine töö, vaid pigem enda soov ja vajadus. Ning ilmselt 20-30 aastat noorematel võrreldes oma vanematega ikkagi liikumine natuke lihtsam ja me liigume tõesti enamsti vanemate juurde. Mu mehe isa ka tegi tihti töökojas tööd ning mees läks natuke appi või rääksid seal ka maast-ilmast). Mehe ema oli/on suuremosa ajast köögis või aias (aga imehead söögid, hoidised) ja mina lapsega või lapsega toimetamise vahepeal kõrval. Õhtuti vaatasid kindlasti ka omi kindlaid saateid. Loomulikult ei osanuks nad ise täpselt huvi tunda või kaasa rääkida, kui ma/me poleks rääkinud, lisaks nende tegevuste, juttude kuulamisele, enda ja lapsega tegevusi , näidanud pilte jne ja lihtsalt olnudki aeg-ajalt seal. Väikeeas lapsele õpetasingi, et on erinevaid inimesi ja need vanavanemad on sellised, teised vanavanemad teistsugused. Kust see laps oleks õppinud mehe vanemaid kalliks pidama (ja vastupidi), kui me ka ainult kodus nende küllatulemist oleks oodanud ja eos otsustanud, et mul raske töö mehe vanemate juurde minna.

Väga idülliline kirjeldus. AGA. See eeldab majas elamist ja usin pildiraamatu-vanaema olemist. Nii usinad vanaemad tõesti viitsivadki asju teha. Näiteks. Minu ema saab oma maja ja moosikeetmise kõrvalt kõigil kolmel lapse perel mingi regulaarsusega külas käidud. Kusjuures olen ainus tütar ja tema miniad on ta hästi omaks võtnud. Veidi tüütu iseloom, aga üdini heatahtlik ja entusiastlik.

Maja kõrvale jättes. Enamus inimesi elab korterites. Väikestes korterites. Seal pole vaja millegagi abistada, seal pole võimalik käia edasi-tagasi õue-tuppa. Enamus vanaemad ei veeda oma päevi köögis ega aias, nad istuvad töövälisel ajal diivanil teleka ees ja scrollivad telefonis. Heal juhul loevad diivanil raamatut, kõige paremal juhul on neil mõni hobi. Väikeses keskealise naise korteris pole võimalik lapsel joosta. Seal saab natuke aega istuda laua taga söögi ajal, natuke aega turnida diivanil (kui lubatakse) ja edasi läheb vanema põlvkonna jaoks talumatuks krutskite tegemiseks ning on vaja oma kasvatamatute põngerjatega minna õue, kus nad saavad rahus lapsed olla. Beebi ega väikelaps ei taha maast ja ilmast jutustada tundide kaupa. Ja mina ei taha last teise linna telekat vaatama sõidutada. Või kas see ongi see vanaema eripära mis peaksin õpetama lastele – ‘vanaema elavab teistsugust elu, ta vaatavab kogu vaba aja telekat’. Selle eripära õpetamiseks ei pea kuigi sageli külas käima.

Mis mõte on minna lastega külla kui mina olen põnnidega mänguväljakul ja ämm kilomeeter eemal omas kodus ja vaatab telekat. Saan ka ilma 2tunnise sõiduta minna üksi lastega mänguväljakule.

Küll aga – meie elame majas. Meie poole tulles saaks käia aia vahet kui tahaks. Külalisel oleks meil olles oma tuba, oma voodiga (meil ämma poole ööseks jäädes on 1 magamiskoht diivanil ja 3 maas, koer mahub ämma söögilaua alla magama).

Väga hästi kirjutatud-seletatud ning meil on täpselt sama olukord (suur maja vs väike korter), kuigi mitte ämma, vaid minu emaga.

#4182340:

Kui mina laps olin, siis just nii oligi, et lapselapsed käisid vanavanematel külas, vastupidi väga harva. Lapsed saatsid vanavanematele postiga kaarte, kirju, joonistusi. Suveks jäeti vanavanemate juurde ja loeti sõnad peale, et neid tuleb aidata. Ma arvan, et praegused vanaemad võtavad oma lapsepõlve näitel mudeli üle.

Lapse isapoolsel vanaemal tegelikult ongi tiba raskem see suhtlemine kui emapoolsel emal, sest emad domineerivad laste elu korraldamisel. Ühele on see lapse ema ikkagi võõras inimene ja teisele oma tütar. Seega tasuks küll mehe vanemate puhul ise olla aktiivsem külla mineja.

Mees, laste isa, on täisväärtuslik  lapsevanem ja oma ema lihane laps. Mitte keegi ei keela ühel täiskasvanud mehel oma laste elu korraldada ja enda emal külas käia ja lapsed kaasa võtta. Iga ema võtaks selle vaba õhtu suurima tänuga vastu.

Kui ämm kasvatas oma pojast tossikese kes lastega ei tegele ja üksi hakkama ei saa, pole tal rohkemat oodata. Parem harjugu ruttu, hullem ootab kui see sama poeg teda hooldama peaks hakkama.

#4182265:

#4182226:

#4182192:

#4182179:

#4182160:

Väga idülliline kirjeldus. AGA. See eeldab majas elamist ja usin pildiraamatu-vanaema olemist. Nii usinad vanaemad tõesti viitsivadki asju teha. Näiteks. Minu ema saab oma maja ja moosikeetmise kõrvalt kõigil kolmel lapse perel mingi regulaarsusega külas käidud. Kusjuures olen ainus tütar ja tema miniad on ta hästi omaks võtnud. Veidi tüütu iseloom, aga üdini heatahtlik ja entusiastlik.

Kui sa tähele ei pannud, siis mina isegi mõistan, et sul on põhjused, miks sulle endale tundub, et sinule külla tulek on parem variant. Aga mina usun, et ka teisel poolel on  omad põhjused, miks tema arvates temale külla tulek on õigem ja parem.  Kui sina ei taha mõista, et temal võivad olla ka olulised põhjused, mida sina ehk tegelikult ei oskagi ette kujutada, miks peaks teiste jaoks automaatselt sinu arusaam õigem olema.  Ole ise avatud ja mõistev teiste suhtes, siis enamasti ka teised (lähedased, sõbrad) oskavad ja tahavad ka sinu põhjendusi hinnata ja ehk ka järgida.

Olen ka seda meelt, et ise vähegi  alguses suunata ja aidata kaasa (teha ise  lapsevanemana lisaliigutusi, lisakohustusi vms), kui laps/lapsed alles väiksed on. Loobuda jõuab alati.  Õnn on see, kui vaatamata esialgsele mitteklapile tegelikult 2-4 aasta pärast su lastele siiski on ka teine vanaema olemas (olgugi, et natuke teistsugune kui su enda ema). Mina küll olen õnnelik. Olen näinud ka kõrvalt, kuidas nii imelihtsalt vanavneamd kehvaks tembeldatakse.  Ideaalsed mehe ema ja vanaema 2 aastaga suudeti halvaks tituleerida, sest ühe arvates oleks neid lapsehoidmisi pidanud olema iga nädal, tööpäeva õhtul ja ette hoiatamata, kui kellelgi ideee tekkis. Muidugi ei  pruugi  alguses oma abi pakkuv ja ise veel  ühe alaelealist last kasvatav ja töölkäiv vanaema (ei ole mina)  ühel hetkel sellega nõustuda. Lisaks olen pidanud selle naise ema kaitseks välja astuma, sest kaugemas seltskonnas serveeriti nii, et mitte keegi, isegi mitte oma ema (ka sõbrannad, kel omal väikelapsed või kes käisid tööl), ei aita üldse teda lapsehoidmistega. Ometi ma teadsin, et lähiminevikuski  olid  need nädala sees lasteaias käivad lapsed ühe terve nädalavahetuse olnud laste isaga,  ühe oma emaga, ühe nädalavahetuse mehe emaga (kel veel samal ajal koroonahaige ema) jne.

Aga, et idülliline on see, et väikelapse/laste vanaemad võtavad kaasa ja mõtlevad läbi võimalikud vajalikud esemed oma lapse sihtkohas tegevusteks? Eriti, kui teada, et seal selleealisi lapsi, mängusju, tegevusasju pole. Ning ise siiski tegelevad oma lastega, kui teisi/teistega kokkleppeid ei ole. Ma ise, mu sõbrad on küll seda alati teinud ja ka väikelapsega, väikelastega (3 korraga) isegi maakonnaliini bussidega ilusti laste ja vajalikke asjadega liigelnud, rääkimata autoga. Ma siis ei imesta, et mulle tasuta (ise võttis lapsehoidmise eest päris kallist raha, aga oma laste puhul eeldus, et kõik aitavad tasuta) väikelast hoida tuues  polnud kaasa pandud mitte ühtegi lapse tegevusasja.   Teades, et mul enam mänguasju jms väikelaste tegevusasju pole, sest laps nii suur.  Ning möödav minnes antud mu lapsele käsk, et võtku mu laps tema lapsed kaugemale asula vahele teismelistega jalgpalli mängimimisele kaasa. Mõtlemata, et väikelapsed ei kõnni  kohe 1,5 km ja neid peaks ka seal avatud alal jälgima ja kõrval olema. Kuidas sa seda teed, kui ise mängid jalgpalli ja see juba teistega kokku lepitud.  Õnneks ma kuulsin ja sekkusin. Oli võimalus lastega ise  sinna minna,  et lastel seal lõbusam, aga see ei sobinud. Ning mittemingisugust palvet või eelnevat kokkulepet ei olnud, et keegi seal  tema lapsi paar tundi  tasuta ja omaette hoiaks. Oleks olnud eelnev palve, oleks saanud asju natuke organiseerida (minagi või rohkem inimesi sinna mängule kaasa läinud).

Ja arusaam, et korteris ainult telekat vaadatakse ja midagi teha pole, on küll ilmselt kas su enda tutvusringkonna eripära või mõtled, et ise ei oskaks korteris elades aega muud moodi sisustada ja laiendad seda automaatselt kõigile. Tehakse käsitööd, lahendatakse ristsõnu, sudokusid, loetakse palju raamatuid, ka paberkandjal ajalehti, ajakirju, käivad suusatamas, jalgrattaga sõitmas, hobiringides jne. Vanematel inimestel võtab ka lihtlabane koristamine ja söögitegemine rohkem aega, kui näiteks minul endal ja ma pole ka enam esimeses nooruses. Mu/me nädalavahetuse  2 ööpäeva  vanemate juures veetes oleme ehk laupäeva õhtul 1,5 televiisrit vaatamas  ja mu vanemad elavad korteris. Ja kitsamates oludes magamisel võib olla ühel hetkel lastele ka oma võlu. Me kõik jõulud minu vanemate juures (ja ühel hetkel oli ka 2 suht üheealist beebit, väikelast) ka seal korteris  aega veetmas ja ööbimas. Mu laps soovis väikeeas ka kodus  mõnikord, et maas madratsil magada mõni öö võiks . Ootas (ootab siiamaani, kuigi juba suured) alati jõuludeaegset melu, kus lõpuks kõik lapselapsed ka põrandal madratsitel koos magasid ja vanemate laste, täiskasvanute põnevaid lugusid sai kuulata jne. Just mehe vanemate juures  nädalavahetusel olles ei tehtud ühegi täiskasvanu poolt televiisoritki lahti. Küll olid teisemelised üsna palju ekraanis, aga nemadki käisid täiesti omal algatusel väljas asula peal korvpalli mängimas  ja jalutamas vms. Nad teglikult päris sõpru seal ei oma, aga aastate jooksul  on ikka kuulda olnud, et seal oli teisi samaealisi ka ja mängiti koos (jalgpalli, korvpalli, ukakat vms).

#4182610:

#4182265:

#4182226:

#4182192:

#4182179:

#4182160:

Väga idülliline kirjeldus. AGA. See eeldab majas elamist ja usin pildiraamatu-vanaema olemist. Nii usinad vanaemad tõesti viitsivadki asju teha. Näiteks. Minu ema saab oma maja ja moosikeetmise kõrvalt kõigil kolmel lapse perel mingi regulaarsusega külas käidud. Kusjuures olen ainus tütar ja tema miniad on ta hästi omaks võtnud. Veidi tüütu iseloom, aga üdini heatahtlik ja entusiastlik.

Kui sa tähele ei pannud, siis mina isegi mõistan, et sul on põhjused, miks sulle endale tundub, et sinule külla tulek on parem variant. Aga mina usun, et ka teisel poolel on omad põhjused, miks tema arvates temale külla tulek on õigem ja parem. Kui sina ei taha mõista, et temal võivad olla ka olulised põhjused, mida sina ehk tegelikult ei oskagi ette kujutada, miks peaks teiste jaoks automaatselt sinu arusaam õigem olema. Ole ise avatud ja mõistev teiste suhtes, siis enamasti ka teised (lähedased, sõbrad) oskavad ja tahavad ka sinu põhjendusi hinnata ja ehk ka järgida.

Olen ka seda meelt, et ise vähegi alguses suunata ja aidata kaasa (teha ise lapsevanemana lisaliigutusi, lisakohustusi vms), kui laps/lapsed alles väiksed on. Loobuda jõuab alati. Õnn on see, kui vaatamata esialgsele mitteklapile tegelikult 2-4 aasta pärast su lastele siiski on ka teine vanaema olemas (olgugi, et natuke teistsugune kui su enda ema). Mina küll olen õnnelik. Olen näinud ka kõrvalt, kuidas nii imelihtsalt vanavneamd kehvaks tembeldatakse. Ideaalsed mehe ema ja vanaema 2 aastaga suudeti halvaks tituleerida, sest ühe arvates oleks neid lapsehoidmisi pidanud olema iga nädal, tööpäeva õhtul ja ette hoiatamata, kui kellelgi ideee tekkis. Muidugi ei pruugi alguses oma abi pakkuv ja ise veel ühe alaelealist last kasvatav ja töölkäiv vanaema (ei ole mina) ühel hetkel sellega nõustuda. Lisaks olen pidanud selle naise ema kaitseks välja astuma, sest kaugemas seltskonnas serveeriti nii, et mitte keegi, isegi mitte oma ema (ka sõbrannad, kel omal väikelapsed või kes käisid tööl), ei aita üldse teda lapsehoidmistega. Ometi ma teadsin, et lähiminevikuski olid need nädala sees lasteaias käivad lapsed ühe terve nädalavahetuse olnud laste isaga, ühe oma emaga, ühe nädalavahetuse mehe emaga (kel veel samal ajal koroonahaige ema) jne.

Aga, et idülliline on see, et väikelapse/laste vanaemad võtavad kaasa ja mõtlevad läbi võimalikud vajalikud esemed oma lapse sihtkohas tegevusteks? Eriti, kui teada, et seal selleealisi lapsi, mängusju, tegevusasju pole. Ning ise siiski tegelevad oma lastega, kui teisi/teistega kokkleppeid ei ole. Ma ise, mu sõbrad on küll seda alati teinud ja ka väikelapsega, väikelastega (3 korraga) isegi maakonnaliini bussidega ilusti laste ja vajalikke asjadega liigelnud, rääkimata autoga. Ma siis ei imesta, et mulle tasuta (ise võttis lapsehoidmise eest päris kallist raha, aga oma laste puhul eeldus, et kõik aitavad tasuta) väikelast hoida tuues polnud kaasa pandud mitte ühtegi lapse tegevusasja. Teades, et mul enam mänguasju jms väikelaste tegevusasju pole, sest laps nii suur. Ning möödav minnes antud mu lapsele käsk, et võtku mu laps tema lapsed kaugemale asula vahele teismelistega jalgpalli mängimimisele kaasa. Mõtlemata, et väikelapsed ei kõnni kohe 1,5 km ja neid peaks ka seal avatud alal jälgima ja kõrval olema. Kuidas sa seda teed, kui ise mängid jalgpalli ja see juba teistega kokku lepitud. Õnneks ma kuulsin ja sekkusin. Oli võimalus lastega ise sinna minna, et lastel seal lõbusam, aga see ei sobinud. Ning mittemingisugust palvet või eelnevat kokkulepet ei olnud, et keegi seal tema lapsi paar tundi tasuta ja omaette hoiaks. Oleks olnud eelnev palve, oleks saanud asju natuke organiseerida (minagi või rohkem inimesi sinna mängule kaasa läinud).

Ja arusaam, et korteris ainult telekat vaadatakse ja midagi teha pole, on küll ilmselt kas su enda tutvusringkonna eripära või mõtled, et ise ei oskaks korteris elades aega muud moodi sisustada ja laiendad seda automaatselt kõigile. Tehakse käsitööd, lahendatakse ristsõnu, sudokusid, loetakse palju raamatuid, ka paberkandjal ajalehti, ajakirju, käivad suusatamas, jalgrattaga sõitmas, hobiringides jne. Vanematel inimestel võtab ka lihtlabane koristamine ja söögitegemine rohkem aega, kui näiteks minul endal ja ma pole ka enam esimeses nooruses. Mu/me nädalavahetuse 2 ööpäeva vanemate juures veetes oleme ehk laupäeva õhtul 1,5 televiisrit vaatamas ja mu vanemad elavad korteris. Ja kitsamates oludes magamisel võib olla ühel hetkel lastele ka oma võlu. Me kõik jõulud minu vanemate juures (ja ühel hetkel oli ka 2 suht üheealist beebit, väikelast) ka seal korteris aega veetmas ja ööbimas. Mu laps soovis väikeeas ka kodus mõnikord, et maas madratsil magada mõni öö võiks . Ootas (ootab siiamaani, kuigi juba suured) alati jõuludeaegset melu, kus lõpuks kõik lapselapsed ka põrandal madratsitel koos magasid ja vanemate laste, täiskasvanute põnevaid lugusid sai kuulata jne. Just mehe vanemate juures nädalavahetusel olles ei tehtud ühegi täiskasvanu poolt televiisoritki lahti. Küll olid teisemelised üsna palju ekraanis, aga nemadki käisid täiesti omal algatusel väljas asula peal korvpalli mängimas ja jalutamas vms. Nad teglikult päris sõpru seal ei oma, aga aastate jooksul on ikka kuulda olnud, et seal oli teisi samaealisi ka ja mängiti koos (jalgpalli, korvpalli, ukakat vms).

Sul on väga tore perekond. Pane nüüd silmad kinni ja kujutle ette, kõigil ei ole.

#4182611:

Nüüd eeldavad vanaemad, et kui peres on auto, peaks jõudma nende poole iga kuu üks kõik kust Eesti otsast. Kõige hullem on sotsiaalmeedia – kui sealt tuleb välja, et jõudsime käia näiteks Tallinnast Lottemaal aga Võrru vanaema poole ei läinud samal nädalavahetusel, siis seda tüli lahendab veel kuid. (näide päris elust) Ammugi ei ole juhtumas, et on võimalik lapsi vanaema värava ees maha panna ja nädala pärast järele tulla. Sest endast lugupidav vanaema tänapäeval ei konsulteeri enne suvepuhkuste paika panemist oma lastega ja sõidab ekskursioonile, mitte ei käi lapselastega rannas.

Kahepoolsed suhtlemisraskused. Teie ei andnud teada, et lähete Lottemaale, aga vanaema peab oma plaanidest teile teada andma?

#4182783:

Ämm helistab lastele põhimõtteliselt igapäev. Lapsed vanuses 13 ja 5. Kohtuvad ja tihti. Kui näeb siis mängib, räägib juttu, tegeleb. Minu ema kui mulle helistab ei küsi mitte kunagi kuidas lastel läheb. Hetke seisuga pole ta mu lapsi näinud ega nende vastu huvi tundnud kolm kuud. Siis oli ka ühe lapse sünnipäev, kus ta lihtsalt istus ja lastest välja ei teinud. Üks laps on mul kodust juba ära kolinud, teda pole mu ema näinud vähemalt aasta. Ise ta talle ei helista ja kokku ei saa. Vanasti ma ise rääkisin kuidas lastel läheb. Nüüd teen katse kui kaua läheb aega enne kui ta märkab, et tal pole infot mu laste kohta juba ammu ja näodki meelest läinud. Ühesõnaga null huvi. Elab lähedal.

Lillkapsamutt, aga sul ju ei ole lapsi. Lepi siis kokku mida kokku luuletad.