Teema: Laste vanaema/ämm

#4184196:

#4184142:

Loen ja imestan, kas päriselt ka niisuguse suhtumisega inimene väidab end olevat töötanud lasteaias 1,5-aastaste maimikutega? Kes tõemeeli arvab, et kaheaastase kohus on tundide kaupa üksinda kuskil tagatoas raamatuid vaadata ja kui tal seal igav hakkab, siis on see halbade vanemate tegemata töö. Sel juhul tekib küsimus, et milleks üldse last korra vanaemale viiagi, kui see laps peab seal sisuliselt kogu päeva üksi tagatoas vaikselt istuma, parem siis juba koju jätta või emaga koos tööle kaasa võtta.

kas nüüd peaks karjuma: joo vähem või võta rohud ära. Nii juhtub kui arvad, et kasutaja Kägu on üks ja sama inimene. Siis jääbki üle ainult imestada ja trükkida lugusid, mida päriselt ei ole olemas. Teemaalgataja lapsed on teismelised, neile võiks ju raamatud hea meelelahtus olla. Ega siis ainult 2 aastastel ei ole igav. 50 aastastel pereisadel pidi ka igav hakkama, nende igavust pidi peletama tunduvalt noorem n.kuvurr.

Saame kõik aru, et sind vaevab räige naisepuudus. Siin juba soovitati kägudel humanitaarabi korras korjandus teha, et saaksid kord elus ka sedasamust asja proovida. Kas kellelgi on infot, kaugel see ettevõtmine omadega on?

#4184351:

#4181837:

Seega, palun jätke siin emade süüdistamine selles, kui lapselaps ja vanaema omavahel kõige lähedasemad pole. Ka vanaema on siiski täiskasvanud inimene, ja headele suhetele lapselapsega paneb ta aluse juba siis, kui too on alles beebi.

Nii on. Mina ei ole ka isapoolsete vanavanematega kunagi lähedane olnud ja kindlasti ei ole selles süüdi minu ema. Vanavanemad töötasid kõrge eani ja olid mõlemad oma valdkonnas tunnustatud spetsialistid ja karjääriinimesed, küllap nad seetõttu ei olnud ka väga huvitatud lapselastega tegelemisest. Mind küll suviti vahel viidi pikemaks vanaema ja vanaisa juurde, aga mul oli seal alati pigem tunne nagu ma oleksin jalus ja ega keegi minuga ka ei tegelenud, mind veeti pigem nn “täiskasvanute” toimetustele kaasa või pidin endale ise tegevust otsima. Pole ilmselt ka imekspandav, et suurema “lapsena” ja täiskasvanueas ma nendega rohkem kontakti ei hoidnud kui tähtpäevadel ja sünnipäevadel.

Olen ka sarnast kogenud, kuid mitte töötavate vanavanematega, lihtsalt eakad pensionäridest vanavanemad, kes pidasid loomi ja lapselapsed said lille-rohuga mängida, jäneseid sööta(kohustus, et vesi ja rohi oleks ees) ja marju korjata, see oligi tavaline. Ei kujuta nagu muud ette. Söömine oli nende paus ja meelehea ja ka kui sai suurte inimeste seltsis kuskil olla ja külapoes käia.Vanaema muhklikud käed, kolhoosi lehmade peal käsitsilüpsist kõverad sõrmed, põll, rätik, ülimalt vale oleks siis või takkajärgi seda valeks pidada ja midagi nõuda või ette heita….See oligi normaalne.

#4184607:

Kunagi oli oluline, et laps oleks hoitud ja vaadatud. Nüüd on vaja, et lapsel oleks lõbus pidevalt. Sp ongi probleemid hoidmisega.

No kui vanaema jätab kaheaastase nii täielikult üksi, et too korterist väljub, tänavale emmet otsima läheb ja oma otsingutel päris kaugele jõuab, siis ilmselgelt pole last ei hoitud ega vaadatud. Tegelemisest rääkimata.

Kui oleks vastupidi, et ämm helistab ise lastele, viib välja ja annab taskuraha, siis oleks teistpidi probleem, et ämm viib suvalisel ebasobival hetkel lapsed ära, ostab rahaga ära, ei õpeta rahatarkust, hellitab liigselt, ei arvesta pere ajagraafikuga, sõidab oma plaaniga sisse jne.

#4184401:

Saame kõik aru, et sind vaevab räige naisepuudus. Siin juba soovitati kägudel humanitaarabi korras korjandus teha, et saaksid kord elus ka sedasamust asja proovida. Kas kellelgi on infot, kaugel see ettevõtmine omadega on?

Miks sa arvad, et kõik lesbid tahavad olla? Ei taha.  Milleks korjandus? kas selleks, et mõni räpakas rahapuuk saaks minu lähedale tulla?  Peaksin nagu erutuma ja maksma seksitauditest kubisevale peavigasele. Unusta ära!!!

#4184855:

Huvide kattumine on suht väike asi, loomulikult ei saa peres kõikide huvid 100% kattuda. Ma ei ütleks, et minul vanemategagi huvid otseselt kattuksid. Pigem on küsimus suhtumises. Kui lapsega käitutakse nii nagu ta oleks jalus ja tema käekäigu osas väga huvi üles ei näidata, siis ei saa ka sellel lapsel erilist sooja tunnet vanavanemate vastu tekkida. Minul peaks selle näite põhjal just eriti hea klapp vanavanematega olnud olema, sest ma olin ka vaikne ja õpihimuline laps, kes pigem tahtis lugeda kui õues möllata, aga vanavanemate juures käigud ei olnud sellised, et keegi minuga seal midagi arutanud või kuhugi kaasanud oleks, pigem öeldi, et mine võta raamat ja loe oma toas.

Üleüldine suhtumine ja teiste aktsepteerimine sellistena nagu nad on, omab muidugi tähtsust, aga teatud määral peavad sobima ka iseloomud ja omavaheline klapp. Lisaks, kui huvid ja nägemus vaba aja sisustamisest on vanematel, vanavanematel ja lastel täiesti teistsugused, siis mängib see omavaheliste suhete kujunemisel teatud rolli. Sina oleksid eelistanud vanavanemaid, kellega arutleda erinevate teemade üle, käia üritustel, aga kui vanavanemad on kitsa maailmapildiga, kusagil ei käi ja ei oska teemadel kaasa rääkida, siis mida aeg edasi, seda vähemaks jääb suhtlus. Kui lapsed käivad juba koolis, siis ei piisa enam ninnu-nännust, kommidest ja multikate vaatamisest. Kui vanaema ei oska suurema lapsega rääkida muust, kui hindadest ja klatšida naabreid, siis suhtlus jääb väheseks.

Mul on selline ämm, kes on alati mind ennast halvustanud ja ka peale aastaid tema pojaga abielus olemist nimetab mind poja pruudikeseks või näiteks eriti tore näide on eelmise aasta jõuluõhtust, helistas mu abikaasale, kui parajasti kõrvuti istusime. Kuulsin telefonist, kuidas abikaasat kutsutakse jõuluõhtuks vanemate poole koos lastega, sest terve pere pidi kokku tulema. Aga anti mõista, et ruumi on vähevõitu ja võõraid pole kuskile panna. Mees ohkas ja küsis, kes need võõrad siis on ja ämm läks kohe hoogu, et aga kes siis, pruut sul näiteks. Teeme ikka nii, et ainult pere koos. Pruut võib oma ema juures näiteks istuda ju. Mispeale mees otsustas sinna üldse mitte minna, kuigi esialgu plaanis oleks mõned tunnid olnud. Lasin ennast aastaid alandada ja solvata ja muudkui proovisin ikka hästi läbi saada, et lastel vanaema oleks, aga lõpuks lõin käega. Mees hoiab ka järjest rohkem eemale, käib kaks korda aastas lastega külas ja siis ka vastu tahtmist, sest ämm tahab lapselapsi ka valikuliselt näha. Esimene laps on tema lemmik-lapselaps, aga teist last on lausa kiusanud minu arvates. Näiteks viib lapsed jalutama ja kinno, aga nooremal lapsel võtab prillid eest ära, sest “vastutulijad võivad arvata, et puudega laps”. Laps ise rääkis, kui küsisin, kuidas ta end katki kukkus, oli tasakaalu kaotanud, sest ilma prillideta on kõik udune. Väga nukraks teeb, et ta ei ole selline tavaline armastav vanaema, sest ta tegelikult pakub kogu aeg, et võtaks lapsed enda juurde või tuleks neid hoidma, aga kuna seda mitte iialgi viisakalt ja sõbralikult tehtud ei saa, siis ei taha neid pakkumisi vastu võtta. Minu ema on saanud kell 1 öösel kord sõnumi Messengeris, et sepitseb tema vastu ja varastab lapselapsed temalt ära. Selline kurb lugu. Olen mõelnud, et ehk oleks teisiti läinud, kui mees oleks kellegi emale meeldiva tüdruku naiseks võtnud, siis oleks ehk kenasti sobinud see pidev lastega koos olemise soov, oleks hea lapsi hoidev vanaema võtta olnud, kes lastega moosi keedab ja vana aja jutte räägib, aga paraku selline vale minia siis.

#4184855:

Huvide kattumine on suht väike asi, loomulikult ei saa peres kõikide huvid 100% kattuda. Ma ei ütleks, et minul vanemategagi huvid otseselt kattuksid. Pigem on küsimus suhtumises. Kui lapsega käitutakse nii nagu ta oleks jalus ja tema käekäigu osas väga huvi üles ei näidata, siis ei saa ka sellel lapsel erilist sooja tunnet vanavanemate vastu tekkida. Minul peaks selle näite põhjal just eriti hea klapp vanavanematega olnud olema, sest ma olin ka vaikne ja õpihimuline laps, kes pigem tahtis lugeda kui õues möllata, aga vanavanemate juures käigud ei olnud sellised, et keegi minuga seal midagi arutanud või kuhugi kaasanud oleks, pigem öeldi, et mine võta raamat ja loe oma toas.

Siis oli siis. Nüüd täiskasvanuna sa oskad aru saada ja mõista oma vanavanemaid. Näiteid on sadu erinevaid. Minu mees räägib, et kui ta oli laps, siis oli hea, et vanaema juures sai lõunani magada ja omaette raamatuid lugeda. Et kodus pidi iga päev koduseid töid tegema, lehmi edasi panema mitu korda päevas, poes käima rattaga mitme km kaugusel suurte kottidega vormileiba toomas loomadele ja üks rohimine ja heinategu oli ja muu töö iga päev. Et ujumiseks oli lausa probeelm, et leida see paar tundi segamatult teistega olla või kalal. Ja et vanaema ei käinud kiunagi kuskil, vaid külapoes. Köögis oli tsementpõrand ja voolu ei olnud.

#4185003:

Esimene laps on tema lemmik-lapselaps, aga teist last on lausa kiusanud minu arvates. Näiteks viib lapsed jalutama ja kinno, aga nooremal lapsel võtab prillid eest ära, sest “vastutulijad võivad arvata, et puudega laps”.

See on küll tase 🙁 Võtta lapselt ära tema prillid seab ohtu lapse tervise, võib öelda isegi et elu, kui prillideta laps kuskile kukub. Rääkimata sellest, mis mõnu on lapsel olla kinos, kui ekraani hästi ei näe.

Ja kõige hullem on lapses teadmise kasvatamine, et ta olevat oma prillide tõttu “väheväärtuslikum ja puudelisem”, keda peab justkui häbenema. Mu oma lastest üks sai ka prillid, ja siis ikka kiitsime ja püüdsime talle väljendada, kui äge ta nendega välja näeb, et tekitada lapses positiivne suhtumine vajalikku abivahendisse.

#4185003:

Mul on selline ämm, kes on alati mind ennast halvustanud ja ka peale aastaid tema pojaga abielus olemist nimetab mind poja pruudikeseks või näiteks eriti tore näide on eelmise aasta jõuluõhtust, helistas mu abikaasale, kui parajasti kõrvuti istusime. Kuulsin telefonist, kuidas abikaasat kutsutakse jõuluõhtuks vanemate poole koos lastega, sest terve pere pidi kokku tulema. Aga anti mõista, et ruumi on vähevõitu ja võõraid pole kuskile panna. Mees ohkas ja küsis, kes need võõrad siis on ja ämm läks kohe hoogu, et aga kes siis, pruut sul näiteks. Teeme ikka nii, et ainult pere koos. Pruut võib oma ema juures näiteks istuda ju. Mispeale mees otsustas sinna üldse mitte minna, kuigi esialgu plaanis oleks mõned tunnid olnud. Lasin ennast aastaid alandada ja solvata ja muudkui proovisin ikka hästi läbi saada, et lastel vanaema oleks, aga lõpuks lõin käega. Mees hoiab ka järjest rohkem eemale, käib kaks korda aastas lastega külas ja siis ka vastu tahtmist, sest ämm tahab lapselapsi ka valikuliselt näha. Esimene laps on tema lemmik-lapselaps, aga teist last on lausa kiusanud minu arvates. Näiteks viib lapsed jalutama ja kinno, aga nooremal lapsel võtab prillid eest ära, sest “vastutulijad võivad arvata, et puudega laps”. Laps ise rääkis, kui küsisin, kuidas ta end katki kukkus, oli tasakaalu kaotanud, sest ilma prillideta on kõik udune. Väga nukraks teeb, et ta ei ole selline tavaline armastav vanaema, sest ta tegelikult pakub kogu aeg, et võtaks lapsed enda juurde või tuleks neid hoidma, aga kuna seda mitte iialgi viisakalt ja sõbralikult tehtud ei saa, siis ei taha neid pakkumisi vastu võtta. Minu ema on saanud kell 1 öösel kord sõnumi Messengeris, et sepitseb tema vastu ja varastab lapselapsed temalt ära. Selline kurb lugu. Olen mõelnud, et ehk oleks teisiti läinud, kui mees oleks kellegi emale meeldiva tüdruku naiseks võtnud, siis oleks ehk kenasti sobinud see pidev lastega koos olemise soov, oleks hea lapsi hoidev vanaema võtta olnud, kes lastega moosi keedab ja vana aja jutte räägib, aga paraku selline vale minia siis.

Ma ei lubaks sellist ämma enda ega oma laste lähedussegi, veel enam lubaks minna kinno lastega või lapsel prille eest ära võtta. Selle prillide äravõtmise loo kohta läheks lausa ämmalt aru pärima. Sellised ämmad pole kunagi rahul ühegi naisega, kelle nende poeg on endale valinud. Oleks sinu asemel keegi teine naiseks võetud, viriseks see ämm selle naise kallal samamoodi.