Teema: Laste vanusevahe 13aastat

Kas sellele 13 aastasel on mingi puue ? Võid ju oodata veel kui arvad, et nii õrna hingega, et vastu ei pea. Oota veel 5 aastat, siis on laps 18 täis. Äkki siis on psüühika tugevam.

Mina olin 13a kui sündis mu ainuke vend. vanemad läksid temaga lolliks ära, abosluutselt kõik oli lubatud ja enamgi veel. Kui isa pillas venna maha paari nädalasena, siis arva kes vastu pead sai? ikka mina, et miks ma ei märganud ja ust ei avanud. Nüüd vend on teismeline ja see nunnutamine käib edasi, abosuluutselt kõike võib ja kui et taha õppida, pole hullu issi teeb ise ära. Pm on asi ilmselt selles, et isa tunnistab siis ainult oma poega ja tema on ta elu mõte.
Kui vend sündis ja pidev see nunnutamine jne ja mul kästi absull kõike teha, siis hakkasin end 15a jõhkralt välja elama ja rikkusin ka oma elu sellega ära omajagu. Ema sõimas mind li*siks (muideks poistega ringi ei jooksnud) värdjaks jne.. mina kasvasin pidevalt rihmaga, aga vend pole kordagi saanud ja oi mis ta kõike on teinud (nt autolt värvi maha kraapinud, sõpradelt asju pihta pannud-lõhkunud jne,) õeldakse et juhtub ikka, pole hullu.

Praeguse seisuga vihkan oma vanemaid ja veel rohkem oma venda, välja katsun seda eriti mitte näidat, aga tüliks kisub aegajalt ikka..

Minu loo point on, vaata et sa ei unusta oma esimest last!! Eriti sellises õrnas eas nagu teismeline!

See sõltub lapsest, arvan. Mulle sündis väikeõde just siis, kui olin kolmteist. Ma olin täielikus vaimustuses ja tegelesin temaga väga palju. Siiamaani oleme lähedased.

sellise jutu peale ütleks – ära pane oma 13-aastasele sellist koormat, et tema suhtumise järgi selliseid asju otsustatakse. See on ebanormaalne. Lapse sünd on ainult vanemate otsus ja tegu.

Minul on esimese ja viimase lapse vahe 13 aastat. Ma arvan, et see on liiga palju ja ideaalis oleksin soovinud, et kõik mu lapsed oleks väikeste vahedega sündinud. Noh, et nad oleksid saanud olla koos lapsed, koos kasvada, olla üksteisele mängukaaslased jne. Arvan, et oleks olnud kuidagi rohkem ühtse pere tunne, kui lapsed on enam vähem üheealised. Praegu on nii, et vanem on juba täiskasvanud ja teeb omi tegemisi ja käib omi radu, väike on alles väike ja on koguaeg meiega. Nii vahva oleks, kui suvel maale sõites läheks kogu pere koos, teeks koos erinevaid asju jne. Aga vanem laps enam ei osale ja on enda asjadega hõivatud.

Mis laste omavahelistesse suhetesse puutub, siis… Vanem laps ei tahtnud kuuldagi pesamuna sünnist. Lausa vihane oli ja isegi tülitsesime sel teemal. Aga, nagu keegi eespool juba ütles, siis lapse saamine on siiski vanemate otsus ja teised pereliikmed siinkohal ei dikteeri, siis sündis meile pesamuna. Kui ta sündis, siis loomulikult kiindusid kõik temasse kohe. Ta on vanemate laste poolt väga armastatud ja hoitud.
Üks vähestest plussidest suure vanuse vahe puhul on see, et suured lapsed olid väga valmis väiksega tegelema ja mõnikord ka väheke hoidma. Vähemalt toidupoodi minnes ei pidanud beebit kaasa vedama, vaid sai jätta tunnikeseks suurte lastega.

Mu tädil oli poeg 15 kui tütar sündis, pealtnäha kõik ilus, suur vend hoiab tihti õde, peab lihtsalt, mängib temaga ja kõik ok, aga poiss langes koolist välja, joob ja laaberdab. Mina küll usun et ta on armukade, nii raske iga on teismeiga ja siis titt majas keda kantseldada vaja. Olen ise ka näinud kuidas ta uksi paugutab ja märatseb seoses õe hoidmisega. väiksem nüüd 3. neid pesamunasid kiputakse jah jubedalt poputama. Mu tädi näiteks ei lubanud mu lapsi kärule ligi kui ta plika oli nii 9-10 kuud vana, et issand mu lapsed äkki puudutavad titat ja äkki teevad liiga suurt lärmi-no booose moi, mingu arenegu kusagil. Selline hellik kasvab siis sealt et ma ei taha ettegi kujutada, asotsiaalne olevus.

meie poiss oli 11, kui esimene väike õde sündis ja 13, kui tuli teine veel. alguses ta ei arvanud neist suurt midagi, väga ei nunnutanud, vahel harva, kui tuju tuli.
ega ma teda eriti imikuid hoidma ei jätnud ka, aga kuskil siis, kui väiksed juba jalad alla said, siis ta mängis nendega küll rõõmsalt.
kindlasti on oluline, et poisil on oma tuba – saab alati ka privaatselt olla, tittede eest ukse kinni panna 😉
hetkel on väiksemad 6 ja 8, poiss ise 18 ja hoiab ja aitab õdesid igati, kui vaja. õed on ka väga rahul oma suure ja targa vennaga 🙂

Minu laps oli 13.aastane, kui sündisid kaksikud. Ega see lihtne ei olnud. Just tähelepanu jagamise osas. Hoidma ei sundinud, aga kui huvi tundis, siis lasin hoida. Kui väikesed kasvasid, siis hakkas suur vend neist midagi ka arvama :). Nüüd on suur venna oma õdede lemmik ja õed vennale armsad, müravad, möllavad ja saavad hästi hakkama.

Peaasi, et suurele lapsele ka tähelepanu jääb.
Ja nagu eespool öeldud, väikesed õed-vennad on lapsevanematele, ei tohi panna vastutust suurele lapsele. Ja oma väikeste laste magamata ööde jm muredest tulenevat stressi ei tohi valada vanema lapse peale.

Vanem tütar hetkel 16 ja pisem 4ne. Vahest mängivad koos ja tore vaadata …nii ütleb nende isa aga nii kui mina koju jõuan läheb kismaks. Eks meil oli ka et koolid pooleli ja tööd polnud pikkaaega ning mina käisin Soomes tööl ja isa hoidis last. Nii jäigi meil vaid üks laps. Vahepeal olime juba selle mõttega harjunud.. me saime ju ühele lapsele kõike lubada…see on suur viga. Aga mingi hetk otsustasime et pesamuna peab ka olema ja vanus oli ka viimasel piiril(36). Ühesõnaga vanem plika ei oska arvata mida väike röövel suudab tema asjadega peale hakata ja tülid ongi põhimõtteliselt sellel teemal \” mida see pisike värdjas on ära lõhkunud\”
Aga ma ei tea ühtegi perekonda kus kõik lilleilne oleks..üritan oma vanema plikaga tegeleda, leida aega vaid tema jaoks ja arvan et meie saame hakkama. Pisike on ju ka temale toeks kui ta mu hooldekodu eest kunagi peab maksma 😛

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sinu loo point on, et su vanemad on madalalaubalised. Milline ema sõimab oma tütart litsiks?[/tsitaat]
vb tõesti, see teeb siiani haiget, kui sellele mõelda.
kuis tänu sellele olen vist parem ema oma lapsele ja temaga nii ei käitu. samas on ka kurb pool sellel, nimelt teist last ma ei julgegi kunagi teha 🙁 oleme sellest abikaasaga rääkinud ja muidugi ta saab aru, miks ma ei julge, aga samas oleme ühel meelel (ta ise on üsiklaps).

Vanem on 22,keskmine 15,noorim 1.Vanemad lapsed aktsepteerivad ja aitavad igati.Hea,et korraga on üks beebi hoolitseda olnud.Järjest mitme väikesega ma oleks hulluks läinud.Aga suured vahed on sellepärast,et esimese lapse sünnitus oli nii raske ja piinarikas, et mõtlesin,et aitab küll.Aga kui tütar oli lasteaia viimases rühmas,sündis teine laps.Peale seda mõtlesin jälle, et nüüd küll aitab.Aga mees hakkas äkki pesamunast unistama,rääkis mulle augu pähe.Olen ise väga rahul,sest keskmine läheb ka varsti kodust ära teise kooli, vanem nagunii omaette ja meil oleks selline seis, et kodu tühi. Aga nüüd seda õnneks ei juhtu.

minu lastel just nii suur vahe ongi. alguses on selline väike kadedus. natuke ikka nagu meeldib ka. eks see päris tüütu ja häiriv kui minnakse asju kiskuma ja kiusama. see kõik siis suurema seisukohast. sellised muide kaklevad ka omavahel..vabalt, mingi periood. õige pea saab aga suurem 20 ja väiksem on ka juba tegijam. siis muutub neil side paremaks. praegu mul noorem 9 ja nende suhe väga mõnus.

see on päris tõsine probleem. ma ei ironiseeri.
kui on pubekaga peres probleeme, siis esimese ajana küsitake, et kas pole elumuutust olnud, noorema lapse sündi.
mina olin 11, kui mul õde sündis. ma ootasin õe sündi väga. aga ma ei osanud oodata, et ema paneb mind elukooli- sulle on ka vaja teadmisi, kuidas last hooldada, õpi nüüd.
ma polnud selleks küll väga valmis. ma mõtlesin ikka saan õe, kelle eest hoolitseda, mil ise tahan. ja päevapealt olin mina siis suur, kes pidi mõistam kõike. seda et titel on gaasivalud, seda et ema oli väsinud, seda et peab rohkem ema aitama.
kõige enam aga tegi mulle muret, see, et mind ei püüdnud keegi mõista. ainult mina pidin kõigi suhtes arusaaja olema.