Teema: Laste vanusevahe
Minu laste vanusevahe 2a4k. Väiksem nüüd juba pea pooleaastane ja ütleks, et kartsin palju hullemat. Tegelikult suurem laps majandab tõesti ise niipalju, et käib potil, saab miskit süüa võtta, magab koos meiega päeval jne. Mees on väga suureks abiks – kui poleks olnud esimese lapsega nii, siis ma ei oleks teinud väikese vahega last, aga kuna mees võtab väga palju osa laste kasvatamisest ja annab minule ka piisavalt puhkust, siis leidsin, et ei ole hullu, kui teha kaks last järjest. Siiani ei ole hullunud, unevõlga ei tähelda, sest pisem sööb ja magab öösel edasi, keegi öösiti siiani üleval pole pidanud istuma. Ehk on ka lihtsalt vedanud lapse temperamendi näol jne..
Mul on laste vahe 2a ja ütlen ausalt, teise beebieast ei mäleta suht midagi. Esimene laps on kindlasti keskmisest keerukam ka. Rasedaks jäin nö praktilistel põhjustel (mis siin ka eelnevalt välja toodud on) ja vaimselt oli väga raske, ma ei olnud tegelikult üldse uueks lapseks valmis ja teadsin seda. Rasedus oli pisikese kõrvalt samuti keeruline taluda. Oli koroonaaeg ja kui paluti suuremat mitte hoidu tuua, siis ma viisin ikka, ei suutnud lihtsalt kahe väiksega majandada. Siiani piinlik selle pärast, aga vaimne seisund oli ikka õudne. Suhe kannatas samuti meeletult. Vaba aega polnud kunagi (kumbki vanem ei tahtnud kahega üksi olla, seega jagunesime erinevat pidi kahekaupa nendega pidevalt). Väga raske aeg, ütlen ausalt. Nüüd on lapsed 2,5 ja 4,5 ja elu on viimasel ajal läinud oluliselt kergemaks. Käivad ilusti aias-hoius (tundub, et suurem haigestumine selja taga). Kaklevad palju, aga mängivad ka palju, hoolivad üksteisest ja väga tore on! Kuid siiski vahel mõtlen, kui palju lihtsam oleks suurem vanusevahe olnud. Hetkel on hakanud ligi hiilima uue beebi mõtted – seekord reaalne soov, vanusevahe plaaniks ca 4a, kuid veidi kahtlen, kas äkki pisike tunneks ennast siis üksikult… ei tea, peame veel mõtlema. Elu läks just elamisväärseks 🙂
ma ei olnud tegelikult üldse uueks lapseks valmis ja teadsin seda. Rasedus oli pisikese kõrvalt samuti keeruline taluda. vaimne seisund oli ikka õudne. Suhe kannatas samuti meeletult. Vaba aega polnud kunagi (kumbki vanem ei tahtnud kahega üksi olla, seega jagunesime erinevat pidi kahekaupa nendega pidevalt). Väga raske aeg, ütlen ausalt.
Enamasti tuuakse välja, et väikese vanusevahega lastel on hea koos mängida. Kui lapsed on samast soost või sarnaste huvide, mängusoovidega, siis leiavad rohkem ühiseid tegevusi, aga seda ei tea keegi ette. Nõustun, et teise lapse planeerimisel tuleb korralikult läbi mõelda, kuidas kahe väikese vanusevahega last mõjutab kogu pereelu, milline on inimeste pingetaluvus, vaimne ja füüsiline võimekus ja närvikava. Väikese vanusevahega peres peavad olema kaasatud mõlemad vanemad ja ei saa nii, et kui üks magab, siis teine tegeleb lapsega, sest lapsed ei söö, ei maga ja ei mängi samaaegselt. Magamatus võib omakorda tekitada pingeid ja lõpuks on kõik närvilised ja tigedad.
Minu lastel 1 a 7 k vahet ja ma ei saa kudagi öelda, et oleks raske olnud seepärast, et neil on väike vanusevahe. Väikelapse aeg oli küll raske aga mul on hea meel, et se nö. ühe raksuga tehtud sai ja ma ei pidanud mõne aasta pärast otsast alustma. Igasugu laste tarebeasjade ja riiete soetamist, meeleahutust, lapsehoidu- on olnud nii ökonoomsel korraldada.
Eks väikese vanusevahega lastega on ikka raskem, kui ühega või kui vanusevahe on juba suurem. Jaksu ja energiat peab olema rohkem ja suuremast väsimusest, kisast muututakse kergemini ka ise närviliseks või loiuks ja hajameelseks. Isegi ühe väikese lapsega on tunduvalt kergem, kui tööülesandeid, toitmisi, mähkmete vahetamisi, lapsega tegelemisi, uinutamisi saab omavahel päeva peale ära jagada. Lapsele on kõige parem rahulik, rõõmus ja keskendunud lapsevanem.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.