Teema: Laste vanusevahe ja suhted täiskasvanueas

Mul on vennaga 7 ja õega 17 aastat vahet. Olen praktiliselt kasvanud nagu üksik laps. Vend lõpetas põhikooli, kui ma olin teises klassis ja siis ta läks kaugemale linna kooli. Nägime väga harva. Õde lõpetas ülikooli ja läks oma elu peale.Ma ei mäletagi tema kodus elamist. Suhtleme, aga mingit erilist lähedust pole. Mul endal 3 last kahe aastaste vahedega. Neljanda ja kolmanda lapse vahe 5 aastat. Vahe suhtlemises ja läbisaamisees on suur. Kusjuures hoiavad üksteist väga.

jep. Mul vanema õega 16a vahet ja teise õega 5a. Ei ole üldse lähedased. Õed omavahel (11a vahet) ei ole ka lähedased.
Suhtleme tähtpäevadel ja kui koos vanemate koju satume.
Kui väike olin, siis suur õde läks juba ära oma elu peale ja kui külas käis, siis oli pigem nagu ema-isa kelle sõna pidi kuulama. Keskmise õega oli koguaeg kaklemine ja huvid väga erinevad. Nüüd suurena saan mõlemaga läbi, aga samas lähedust ei ole tekkinud.

Minu kogemuse põhjal on see jama jutt. Läbisaamine oleneb perekonnast, mitte vanusevahest. Õega vahet 5 a ja saame väga hästi läbi, nt jätame lapsed meestele ja lähme kahekesi reisima. Lastena oli küll karvade sikutamist ja kraaklemist, ma olin see tüütu väike õde :), kui keskkool läbi sai, hakkasime ülihästi läbi saama.
Eksmehel on 1,5 noorem vend, täiskasvanud mehed mõlemad, aga suheldud ei saa, ebameeldiv õelutsemine käib nende vahel.
Nii et mina teise lapsega ei kiirusta 🙂

tean perekonda, kus aastase vahega õde ja vend ei käi üldse läbi, kuid mõlemad suhtlevad pesamunaga, kellega mõlemal üle 6 aasta vahet.
Nii et alati ei pea paika, et väikese vanusevahega tingimata hästi läbi saadakse. Millest see küll oleneb, ei tea… Emast äkki…? Meil suguvõsas mitu tõeliselt perele pühendunud pereema, enamus tähtpäevadel kutsutakse järglased kokku ning istutakse koos suure laua taga. Ja nad tõesti kõik ka tulevad! Ja need traditsioonid kanduvad ka edasi.
Samas, seda kooskäimist on esialgu eelkõige emale (isale) endale vaja. Mina tõesti praegu mõtlen, et mulle see niiväga tähtis pole, et mu lapsed täiskasvanuna ilmtingimata lähedased on. Pingutamine selle nimel kindlasti vilja ei kanna. Tean seda omast käest. Kui ikka pole millestki rääkida, siis pole!

Täielik jama!
Mul vennaga 5 aastat vahet ja oleme väga lähedased, suhtleme pea igapäevaselt.
Minu mehel on 1,8 aastat noorem vend ning nad on igasuguse suhtluse lõpetanud ning pole teinetesit vist 3 aastat näinudki.

PS! Neil, kel on hetkel lapsed väikeste vanusevahedega, pole mõtet siin sõna võtta a la \”ninnu nännu nii tore mängukaaslane ja nad nii hoiavad teineteist\”. Oodake kuni lapsed täiskasvanuks saavad ja vaadake kas ja kuidas nad omavahel suhtlevad.

Mul sõsaratega vahet 9 ja 4 aastat ning ei saanud läbi. Nüüd juba täiskasvanud ja võtame asju mõistusega, elame samas linnas ja ikka suhtleme ja meie lapsed suhtlevad. Lapsepõlves oli vanusevahe ikka märgatav, just huvide erinevuse tõttu, no mida 10 aastane hakkab peale 5-aastasega, see on ju poole noorem.. Nagu 50-aastane vaataks/mõtleks 25-st 😛

mul on õed 4 ja 8 aastat nooremad.
absoluutselt ei seosta vanusega, inimesed on lihtsalt nii erinevad, päikesemärgid jne. aga noorema õega oleme ikka täitsa lahutamatud. keskmisega suhtleme ainult nö suguvõsa üritustel. pole just ka riius, aga seda mis ühendab on ka minimaalselt.

Mul on vennaga vanusevahe 2,5 aastat. Lapsepõlves kaklesime kohutavalt ja vihkasin teda siiralt, aga praegu saame suurepäraselt läbi.

Mu emal on 2 aastat noorem õde. Nad ei ole küll ülilähedased, aga suhtlevad siiski üsna tihedalt ja saavad hästi läbi.

Isal on 10 aastat vanem õde, kellega suhted on küll head, aga piirduvad telefonikõnedega paari kuu tagant ja kohtumistega paari aasta tagant. Osalt on siin taga lihtsalt elu keerdkäigud, mis on neid paisanud kogu eluks Eestimaa eri nurkadesse, osalt aga siiski ka see, et lähedaseks kasvamise aega lapsepõlves eriti ei jäänud – siis, kui isa hakkas algkooli minema ja tal on juba mõnevõrra rohkem teadlikke mälestusi, kolis täiskasvanuks saanud õde juba kodust ära, et sadade kilomeetrite kaugusel ülikooli astuda.

Õega on mul aastane vanusevahe ja oleme väga-väga lähedased. Lapsena olime ka peaaegu kaksikud, väga hästi saime läbi ja pidevalt ninapidi koos.

Oma lastel tuleb umbes kaks ja pool aastat vanusevahet ja loodan, et nad saavad nii koos mängida kui suurena teineteisest tuge ja seltsi.

Minul hoopis teistsugune kogemus. Mul vennaga üle 10 a vanusevahe (ise olen naissoost), õega ainult paar aastat. Õega ei ole väga lähedane, aga vennaga suhtlen igapäevaselt – ta on mu tugi ja suurem sõber. Lapsena küll kisklesime, kuna olin tema jaoks \”titt\”, kuid täiskasvanuks saades see muutus. Käime koos reisidel, üritustel, meil on sarnased huvialad, alati palju rääkida. Võib olla on asi ka selles, et olen vennaga väga sarnane, õega mitte nii väga. Me mõtleme ühtemoodi jms., nagu teineteise koopiad.

Klapp oleneb ikka inimestest, mitte sellest, mitu aastat on vanusevahet.

see läheduse tekkimise piir tekib u. 10-aastase vanusevahega. Sellisel juhul lastel ühist lapsepõlve ja mälestusi on vähe, vähemalt nooremal. Lähedus tekib lapsena koos ühes kodus argielu elades.
5a ei ole suur vahe. Sellise vanusevahega lapsed saavad nii mõnedki aastad koos koolilapsed olla ja ühist elurütmi elada. Mängukaaslase vanusevahe piir jookseb minu kogemuste kohaselt 3 aasta juurest – sealt edasi on juba vahe nii suur, et mängud on erinevad.
Muidugi võivad lähedased suhted hiljem tekkida ka täiesti teisest põlvkonnast õdede-vendade vahel, nagu inimestel ikka.

mul on õega 11a vahet. selline õesuhe on tekkinud hiljem, suurena. algul oli ta mulle nagu laps. meil on ju 11 a vahet ja me ema kasvatusest lähtuvalt pidin mina õde hoidma. ühiseid mälestusi on meil küll palju õega, sest mina ju pidin valvama teda.
kui tuli õe puberteediiga, siis me enam läbi ei saanud. ta muutus väga pööraseks ja mõtlematuks. mina ei jõudnud enam tema pärast muretseda.
nüüd on ta juba suur inimene ja igapäev ikka suhtleme. mu lastele ta väga meeldib.