Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laste viisakus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )

Teema: Laste viisakus

Postitas:
Kägu

Kui ma lapsena sõbra ukse taha läksin ja tolle isa/ema ukse peale tuli siis ütlesin kõigepealt sellele inimesele “Tere” ja seejärel küsisin kas sõber on kodus. Nüüd vaatan oma lapse sõpru, kes ukse taha tulevad ja veidi häirib, et suurem osa enamus ei tervita kui ukse avan. Lennatakse peale küsimusega “Toomast saab vä?” Ise tervitan, olenemata sellest, et vastust ei tule. Kogu seltskonnast on üksainus laps kes alati tervitab, enne kui oma soovi avaldab.Olen ka oma lapsele õpetanud seda, et tervitab sõprade vanemaid.
Kas mina olen liiga vanamoodne ja see tervitamine polegi enam oluline?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaatasin täna rongis, kuidas noorukid istusid klapid kõrvas, keppidega vanurid seisid kõrval ja neil ükski närv ei liikund, et pakuks istet või midagi. selline tunne, et ei tule nagu selle pealegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Maakodus käies üle hulgi aja … kõik vastutulevad lapsed tervitavad. Mõni suurem võtab ka käed taskusest välja. Linnas sellist asja ei kohta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Noh viimati helistasin sõbrannale koju ja vastas tema 10a poiss et mis sa tahad? Ütlesin pärast sõbrannale et kuule et imelik ju et nii telefoni vastu võtavad, kes teab kes helistab ju. No selle peale solvuti mis hirmus. Samad lapsed istuvad ka kõikide täiskasvanute jutuajamiste juures suu ammuli, ei saagi õieti millegist rääkida nende juures.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas mina olen liiga vanamoodne ja see tervitamine polegi enam oluline?

Vanasti pingutati tervitamise käskimisega ka üle. Näiteks pidid lapsed teretama oma vanemate kolleege, kui need neile kusagil tänaval vastu juhtusid tulema, suure kortermaja või tänava rahvast või erinevaid mehi ja naisi, kes vanematelt mingit teenet vajasid ja kelle puhul mingit lastega suhtlemist ega vastu tervitamist kunagi ei toimunud ja uhkelt pea ära pöörati.
Teine asi on see, kui minnakse külla või tulevad külalised, kuid tänaval kohtudes ei pea laps mäletama onusid ja tädisid, kes nende vanematega kunagi natuke suhtlesid. Ei usu, et ka teie kõiki inimesi mäletate.
Kui laps ei taha mingil põhjusel tere öelda, siis ähvardada, hirmutada ja sundida pole teda mõtet, igasugused käsud tekitavad trotsi ja tundliku iseloomuga lastes tülgastust, eriti tegevuste vastu, mida nemad peavad sundkorras tegema, aga neid ennast eiratakse. Kui te täiskasvanuna ikka mõnda inimest tervitada ei taha, siis te lihtsalt midagi ei ütle ja nii ongi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen ilmselt vanamoodne ja õpetan ka oma lapsele tervitamist.
Minu arvates on see elementaarne viisakus.
Päris hulluks ei tasu minna jah, aga kui minu laps läheb võõrasse koju, siis tuleb viisakalt tervitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

A’ mis teha täiskasvanutega kes ei tereta? Minu lapse ‘kogukonna koolis’ on selliseid vanemaid, kes ei tervita teisi lapsevanemaid… Lapsed samas klassis.

A’ tegelt ma arvan, et kui mõni mitte teretav laps mu ukse taha jõuaks, siis paluksin tal uuesti koputada ja seekord terega alustada. KÕIGI täiskasvanute asi on kasvatada ja õpetada lapsi. Ka võõraid.
Rongis olen palunud malbe häälega, et nooruk pakuks istet tudisevale vanurile (mul endal oli laps süles). Ei olnud probleemi. Kenasti tõusis ja kõik läks hästi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

A’ mis teha täiskasvanutega kes ei tereta? Minu lapse ‘kogukonna koolis’ on selliseid vanemaid, kes ei tervita teisi lapsevanemaid… Lapsed samas klassis.

A’ tegelt ma arvan, et kui mõni mitte teretav laps mu ukse taha jõuaks, siis paluksin tal uuesti koputada ja seekord terega alustada. KÕIGI täiskasvanute asi on kasvatada ja õpetada lapsi. Ka võõraid.

Rongis olen palunud malbe häälega, et nooruk pakuks istet tudisevale vanurile (mul endal oli laps süles). Ei olnud probleemi. Kenasti tõusis ja kõik läks hästi.

miks peaks teretama ebasümpaatseid inimesi? teretad neid kes on tere väärt, kui ei teretata siis pole väärt. tee omad järeldused

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu 3. klassi mineva lapse sõbrad ka alati ei tervita, aga mis siis ikka. Lapsele on nad head sõbrad ja ma küll ei palu neil “uuesti koputada ja seekord terega alustada”, nagu keegi siin ütles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

A’ mis teha täiskasvanutega kes ei tereta? Minu lapse ‘kogukonna koolis’ on selliseid vanemaid, kes ei tervita teisi lapsevanemaid… Lapsed samas klassis.

A’ tegelt ma arvan, et kui mõni mitte teretav laps mu ukse taha jõuaks, siis paluksin tal uuesti koputada ja seekord terega alustada. KÕIGI täiskasvanute asi on kasvatada ja õpetada lapsi. Ka võõraid.

Rongis olen palunud malbe häälega, et nooruk pakuks istet tudisevale vanurile (mul endal oli laps süles). Ei olnud probleemi. Kenasti tõusis ja kõik läks hästi.

miks peaks teretama ebasümpaatseid inimesi? teretad neid kes on tere väärt, kui ei teretata siis pole väärt. tee omad järeldused

Vaat kus lops. Ebameeldivad on siis suisa KÕIK teised lapsevanemad, mitte vaid mina üksinda.
Tegelt’ ma arvan, et see on siuke linnainimeste värk- mitte teretada. Või noh, teretada VAID VÄÄRTUSLIKKE inimesi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas te selle peale ei tule, et lapsed kardavad täiskasvanutega rääkida ja seepärast tulebki see kohmakalt välja? Ma ei julgenud ka teismelisena suvalistega rääkima minna, veel vähem lapsena. Lihtsalt ei saanud sõna suust välja ja kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas te selle peale ei tule, et lapsed kardavad täiskasvanutega rääkida ja seepärast tulebki see kohmakalt välja? Ma ei julgenud ka teismelisena suvalistega rääkima minna, veel vähem lapsena. Lihtsalt ei saanud sõna suust välja ja kõik.

tõesti ei tule. kui julgeb uksekella helistada, siis julgeb ka tere öelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

A’ mis teha täiskasvanutega kes ei tereta? Minu lapse ‘kogukonna koolis’ on selliseid vanemaid, kes ei tervita teisi lapsevanemaid… Lapsed samas klassis.

A’ tegelt ma arvan, et kui mõni mitte teretav laps mu ukse taha jõuaks, siis paluksin tal uuesti koputada ja seekord terega alustada. KÕIGI täiskasvanute asi on kasvatada ja õpetada lapsi. Ka võõraid.

Rongis olen palunud malbe häälega, et nooruk pakuks istet tudisevale vanurile (mul endal oli laps süles). Ei olnud probleemi. Kenasti tõusis ja kõik läks hästi.

miks peaks teretama ebasümpaatseid inimesi? teretad neid kes on tere väärt, kui ei teretata siis pole väärt. tee omad järeldused

Vaat kus lops. Ebameeldivad on siis suisa KÕIK teised lapsevanemad, mitte vaid mina üksinda.

Tegelt’ ma arvan, et see on siuke linnainimeste värk- mitte teretada. Või noh, teretada VAID VÄÄRTUSLIKKE inimesi.

lepi siis kui sind ei teretata. miks peaks perekoolis passivat inimest teretama, väärtusetu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas te selle peale ei tule, et lapsed kardavad täiskasvanutega rääkida ja seepärast tulebki see kohmakalt välja? Ma ei julgenud ka teismelisena suvalistega rääkima minna, veel vähem lapsena. Lihtsalt ei saanud sõna suust välja ja kõik.

tõesti tule. kui julgeb uksekella helistada, siis julgeb ka tere öelda.

Ega see ei tähenda, et ta end suheldes päris vabalt tunneks. Mina küll mäletan väiksena, et teiste lastega oli vaidlus, et kes kella helistab ja kes räägib, sest paljud ei tahtnud. Suvalisele majaelanikule tänaval ei julgenud 9 last 10st tere öelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind on ka alati õpetatud teretama. Olen märganud, et pigem on just täiskasvanud need, kes sellest tervitamisest kõrvale põiklevad. Koolis – käin veel gümnaasiumis – olen väiksest peale absoluutselt kõikidele õpetajatele “Tere!” öelnud, sest arvan, et nad on autoriteetsemad ja isegi, kui neid ei tunne, on mul see kohustus. 10st õpetajast võib-olla 2 tervitavad vastu, teised vaatavad korraks otsa ja kõnnivad edasi, halvemal juhul lihtsalt ignoreerivad. Sama on ka lapsevanematega, keda olen korduvalt näinud ja, kelle kohta tean, et nad mindki tunnevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind on õpetatud tervitama ja oma lapsi olen õpetanud tervitama ning mina praeguses kasvatuses probleemi ei näe, koolis käies (nt arenguvestlusele minnes vms) tervitavad koolikoridoris ka sellised lapsed, kes tõenäoliselt minu lapse klassis üldse ei käigi ega saa mind tunda. Samuti ei tule mul ühtegi tuttavat meelde, kelle lapsed ei teretaks. Ja laste sõbrad kindlasti teretavad ja on üldse kuidagi toredad ja viisakad.

Kui mulle ukse tagant keegi sisse mühiseks ja minust kui tühjast kohast mööda kõnniks, siis ma küll ütleks, et “Mulle meeldiks, kui meile külla tulles esmalt tervitatakse”. Ma nagu ei näe võimalustki, et seda ignoreeritaks. Aga mõtlen (siin praegu ja teoreetiliselt), et kui keegi solvub ja loobub seepärast minu lapse sõprusest, siis sellisest sõbrast ei ole eriti lugu ka, mida head sellisest suhtest saabki tulla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mis siis ikka. Lapsele on nad head sõbrad ja ma küll ei palu neil “uuesti koputada ja seekord terega alustada”, nagu keegi siin ütles.

See toimib juhul, kui laps elab seal, kus ta elab ja sina elad lapse juures.
Kui laps elab sinu juures ja lapse sõber tuleb SINU juurde, siis peaks kehtima sinu reeglid.
Kui lapsel on kunagi oma kodu, siis suhelgu nõrkemiseni ilma tervituste ja hüvastijättudeta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mkis seal imestada, kui täiskasvanud ise ka ei tereta. Meil on kombeks lasteaias teretada – piisab ka noogutusest vms – ikka on neid, kes teretamisele ei vasta. Töötan väikses büroos – ikka on neid, kes mühinal sisse astuvad -mul on vaja seda ja teist.

Oma lapsi olen kasvatanud teretama ja heaks kasvatuseks on eeskuju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas te selle peale ei tule, et lapsed kardavad täiskasvanutega rääkida ja seepärast tulebki see kohmakalt välja? Ma ei julgenud ka teismelisena suvalistega rääkima minna, veel vähem lapsena. Lihtsalt ei saanud sõna suust välja ja kõik.

Mina küll mäletan väiksena, et teiste lastega oli vaidlus, et kes kella helistab ja kes räägib, sest paljud ei tahtnud. Suvalisele majaelanikule tänaval ei julgenud 9 last 10st tere öelda.

10st õpetajast võib-olla 2 tervitavad vastu, teised vaatavad korraks otsa ja kõnnivad edasi, halvemal juhul lihtsalt ignoreerivad.

Paljud lapsed ei julgegi seepärast teretada, sest nad kardavad täiskasvanuid kõnetada ja tõmmata tähelepanu korraks enda peale. Vähemalt vanasti oli see nii. Laps võib mõelda, et äkki keegi ei pane neid tähele, ei ütle tere vastu ja tekib halb tunne, et miks teda ignoreeriti, mida ta valesti on teinud või siis kardetakse, et äkki laskub täiskasvanu nendega vestlusesse ja hakkab esitama ebamugavaid küsimusi. See pole ilmtingimata seotud tahtliku ebaviisakusega, vaid nagu öeldi, lihtsalt ei saadud hetkeks sõna suust välja ja kõik. Et siin ei hakataks jälle fantaseerima ja oletama, siis jutt käib lapse jaoks pool-võõrastest, külla mineku ja külaliste vastuvõtu puhul lapse kodus on pisut teine teema. Näiteks, mõni laps võib julgelt teretada poemüüjat, kuid jätab tänaval kohtudes, teretamata tädi, kes käis mõned korrad emal külas.
Kui vanemad juhtuvad situatsiooni pealt nägema ja hakkavad olukorda üle võimendma ja lapsega hurjutama, et alati peab esimesena tere ütlema, pole tähtis, kui neid tähele ei pandud või last karistama, siis pole ime, et mõnel tundlikul lapsel tekib trots ja täiskavanueas ei öeldagi kõigile tere, kui seda teha ei taheta.
Kindlasti leidub nüüdki täiskavanuid, kes peavad seda täielikuks pseudoprobleemiks ja keelduvad uskumast, et lapsed võivad nii tühiseid muresid hinge võtta ja arad olla, eriti kui nad pole selliste lastega isiklikult kokku puutunud, kuid lapsena nähakse olukorda teistmoodi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas keegi päriselt ka usub, et tänapäeva lapsed KARDAVAD täiskasvanuid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

miks peaks teretama ebasümpaatseid inimesi? teretad neid kes on tere väärt, kui ei teretata siis pole väärt. tee omad järeldused

Oi, kui huvitavaid teooriaid siit saab lugeda.
Miks peaks selle ebasümpaatse inimese ukse taha ja tema koju üldse minema? Sõbrale külla? Sõber ei ole ebasümpaatne, aga tema ema on? Kohe nii, et sellisele ei hakka teregi ütlema? Selliste põhimõtetega kasvatataksegi neid lapsi, kes tere ei ütle?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teretamine on ühiskonnas kokkuleppeline viisakusavaldus ja selle tähendus on “Ma olen sind märganud”. Poes kassapidajat ikka teretate? See on elementaarne viide, et sa oled teist inimest ja tema kohalolu märganud. Sellel ei ole midagi pistmist sellega, kas inimene meeldib või ei meeldi.
Kui sa ei tereta, siis on kaks võimalust: sa kas ei märganudki või ignoreerid teadlikult. Teadlik ignoreerimine ei pruugi vastaspooles just häid tundeid tekitada.
Elan maal ja veel paarkümmend aastat tagasi külateel jalgsi või rattaga liikujad tervitasid üksteist sõltumata sellest, kas tegemist oli päristuttava, vaid nägupidi tuttava või võhivõõraga. Kui psühholoogiliseks minna, siis on teise inimese juurde tulija “tere” ka märk sellest, et “sisenen sinu territooriumile heade kavatsustega”. Ja kui tere jääb ütlemata, siis võib teine kahtlustada, et tegemist on potentsiaalse pahategija või halbade kavatsustega inimesega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps võib mõelda, et äkki keegi ei pane neid tähele, ei ütle tere vastu ja tekib halb tunne, et miks teda ignoreeriti,

Räägid teemast või millestki oma lapsepõlveängist?
Kui lähed kellelegi ukse taha, annad kella, uks avatakse ja siis hakkad kartma, et sind ei märgata ja igaks juhuks tere ei ütle?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ka oma lapsele õpetanud seda, et tervitab sõprade vanemaid.

Kas nad tervitavad siis? Miks sa ei kirjutanud – “Minu lapsed tervitavad ikka sõprade vanemaid”?
Tõesti arvad, et teised vanemad ei ole tervitamist lastele õpetanud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Räägid teemast või millestki oma lapsepõlveängist?

Provotseerid? Loomulikult räägin ma teemast ja murede mõistmiseks, piisab kokkupuutest erinevate lastega, näiteks töö kaudu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Juhin tähelepanu, et teema ju ongi lastest, kelle vanemad EI OLE neile teretamist õpetanud. Kas seepärast, et ise on kombetud matsid või seepärast, et lapsevanemaoskusi napib, on teine küsimus.

Teemaalgatuses polnud otseselt nii öeldud, oli laiem küsimus laste ebaviisakusest. Minu mõte läheb sinnapoole, et nuti- ja arvutimängude ajastul, kiire tempoga eluvees on lapsed harjunud, et kõik käib hästi kähku, suhtluse alustuseks pole enam justkui aega viisakustele, hakkame kohe asjast rääkima. Osad teevad nii ees, teised siis lähevad massiga kaasa. Niiet see mitte-teretamine võib osaliselt ka mingi uue põlvkonna teema olla, kasvatusest olenemata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen jälginud teretamist. Töötan suures ettevõttes ja hommikul tööle minnes tööruumi poole kiikudes enamik vastu tulijaid teretab. Vaid mõned kooliealised suvetöötajad ei tereta ja vene rahvusest inimesed teretavad kohe kindlasti. See tundub kuidagi loogiline, et kuigi ettevõte on suur ja kõiki tegelikult ei tea siis ikkagi teretad, sest “omad” ju.
Last lasteaeda viies riietusruumi astudes teretan seal viibijaid. Enamik neist teretab vastu, vaid üks ema pahiseb niisama ja mitte kunagi tervitusele ei vasta.
Minu 5-aastane laps ruumi sisenedes teretab.
Ilmselt laste teretamine/tuimalt mööda tuhisemine on seotud ka koduse eeskujuga. Kui vanemad teretavad siis ilmselt tundub see ka lastele loogiline. Samas minul oli lapsepõlves austus täiskasvanute vastu, praeguseis lapsi/noori õpetatakse, et võõras täiskasvanu on mittekeegi ja teda austama ei pea… (Ei arva, et laps võõra täiskasvanu ees kummardama pean aga kui ütlen mänguväljakul liuväljale telliseid loopivale koolilapsele, et palun lõpetagu liuvälja lõhkumine siis eeldaks, et ta lõpetaks mitte mind v**u saadaks…)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere, palun ja aitäh on olulised sõnad, mis kohe lapsele selgeks õpetada kui ta rääkima hakkab. Ja loomulikult õpetab ka eeskuju. Viisakus ei kuulu vaidlemisele. Ja ma õpetan neid lapsi ka, kes ilma teretamata minu koju sisse sajavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ei ole üldse asi, mida lastega arutada – kas tervitada või mitte. Nelja lapse emana ja 6 last üles kasvatanuna, ise hästi suurest perest lapsena ma ütlen – tuttavate tervitamine kuulub samasse rubriiki nagu kätepesu. Selle üle lastega ei arutleta, kas seda teha või mitte. Mis tähendab, et ta ei taha? See ei kuulu üldse nende tegevuste hulka, mille puhul saab laps ÜLDSE peast läbi libistada, et ta ei taha. Sellist varianti ei ole. See pole ülddse mingi teema, mille üle saaks olla vastakaid arrvamusi lapsel. Seda varianti, et ei tereta, lapsele ei pakutagi. Nii nagu me ei lase kakalt tulnud last käsi pesemata söögilauda, ei jäeta talle seda variantigi, et ta ei tervita.

Kas sinu tuttavad on automaatselt ka su laste tuttavad ja mõne tervitamata jätmine tänaval, lapse poolt, ei tule kõne allagi? Ma ei paneks hügieeni eest hoolitsemist ja sotsiaalset käitumist samasse kategooriasse. Perekoolis räägitakse tihti lapsepõlvetraumadest, kuid mille üle siin üldse imestada? Karm. Kas laps võis rääkida ka ainult siis, kui kana pissis?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas te selle peale ei tule, et lapsed kardavad täiskasvanutega rääkida ja seepärast tulebki see kohmakalt välja? Ma ei julgenud ka teismelisena suvalistega rääkima minna, veel vähem lapsena. Lihtsalt ei saanud sõna suust välja ja kõik.

See on ikka väga äärmuslik. Ma olin ka väga vaikne ja kartlik laps, ei julgenud isegi omaealistega suhelda, aga teretamine oli siiski selge ja sai selle tere ära öeldud, sest see just päästiski ju edasisest. Kui sel ajal, kui ma laps/noor olin, oleks teretamata jätnud, oleks täiskasvanu kindlasti öelnud, et “kuhu tere jäi?”.

Enda lastele olen ikka õpetanud, et tuleb teretada ja kui kuhugi k oos läheme ja unustavad (5 a ja 7 a), siis tuletan ise neile vaikselt meelde. Kui lastele sõbrad külla tulevad, siis ütlen alati ise esimesena tere ja vaatan lapsele otsa, siis tavaliselt nad ikka teretavad, sest sellises situatsioonis teistmoodi väga ei saagi reageerida. Ja kui mõni tõesti tuleks ja hooga küsiks, et “Kas A on kodus?”, ilma teretamata, siis kõigepealt teretaks, ootaks vastuse ära ja siis alles vastaks. Kui läheb meelest lapsel, siis saab ju kaasa aidata, et see teretamisharjumus tekiks.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laste viisakus