Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laste viisakus

Näitan 10 postitust - vahemik 61 kuni 70 (kokku 70 )

Teema: Laste viisakus

Postitas:
Kägu

Istme pakkumine… Olen näinud virku lapsi küll, kes ilusasti pakuvad oma kohta. Samas minu noorel õel on jalgadel haavandid ja tal on valus pikalt seista.miks tema seda kohta vähem väärib?

Sellest halvustavast suhtumisest, et “istuvad klapid peas” ma ka aru ei saa. Kuulaku oma muusikat, millele need vanurid tahavad siis, et nad keskenduksid? Ega nad bussi ei juhi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ka oma lastele õpetanud, et, kui vanainimene on viisakas ja sõbralik-oled sina ka!

Kui hakkab õiendama ja ülbitsema, saadad p….i.

Selle sõnaga, mida sinna punktide asemele kujutleda võib, oledki õpetanud?

Vanad lapsed on ka?

Eks see ole oss-vanema kõnepruuk. Laps on kodu peegel

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina häirib suhtumine, mida tihti näen, et istme loovutamist eeldatakse eelkõige lastelt. Näe seal on lapsed ja nad ei pakkunud istet, aga seal samas kõrval istusid ka täis elujõus täiskasvanud, kes seda teha oleks võinud. Tihti ka vanurid ise tormavad just lapse juurde ja tirivad natist – loovuta mulle koht. Laps on nõrk vastane ja tema kallal juletakse agressiivne olla. Ei julge vanur suurt meest tülitada samasugusel toonil. Lastel on suured kotid ja nende jaoks ei ole seismine alati kergem kui 20-50 aastasel.

Bussis istumisest rääkides. See on küll asi, mis peaks vajaduspõhine olema. Istub see, kel vaja on. Mina ei kuulu niipea veel sellesse vanusegruppi, kel istuda on õigus bussis, aga ei saa ma alati seista.
Minu arvates on bussis istumine iga reisija õigus ja kasvueas lapsed võiks esimesed olla, kes istuvad, kui vabad kohad on. Samas kui kellegil on kõndimisraskus või hingeldab pärast kolme astme võtmist bussi tulles, siis võiks lähim istuja talle ikka istet pakkuda. Samuti tuleks istekoha soovijal lihtsalt uurida, kas keegi saaks talle koha loovutada palun. Kui mul ikka pea hullult juba ringi käis ja pilti üldse enam ees ei olnud, siis istusin bussis ka nende kõrgenduste peal, mis osades bussides istmete osades on. Eks ilmselt arvati, et olen juua täis või midagi, aga mis siis teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vaatasin täna rongis, kuidas noorukid istusid klapid kõrvas, keppidega vanurid seisid kõrval ja neil ükski närv ei liikund, et pakuks istet või midagi. selline tunne, et ei tule nagu selle pealegi.

Need keppidega vanurid on ühistranspordis ülbemad, kui lapsed.

Löövad oma kepid ukse ette ja mööda ei saa keegi.

Lisaks sõna otseses mõttes tõstavad ranitsatest lapsi istmetelt püsti.

Ise saavad tasuta turul oma toidu järel käia.

Laps on 8 tundi koolis olnud, lisaks on tal raske kott kanda, ja, siis tuleb mingi penskar, möliseb ja tõstab lapse lihtsalt püsti.

Minul puudub teatud vanurite suhtes küll igasugune austus.

Kõik jääb neile ette, kõige kallal on vaja tarvitada, neid peab austama ja kummardama…mille kuradi pärast?

Olen ka oma lastele õpetanud, et, kui vanainimene on viisakas ja sõbralik-oled sina ka!

Kui hakkab õiendama ja ülbitsema, saadad p….i.

Vot nii ongi!

Lööge mind nüüd risti!

Eks ta nii läheb, et algul saadavad lapsed võõrad vanainimesed p..i, varsti saadavad juba ema ja isa p…i, kui need õiendama peaksid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mhh lapsed lasteks. ma töötan büroohoones, kus palju korruseid ja ettevõtteid. ma vihkan neid tegelasi, kes lifti tulles tere ütlevad ja oma korrusel head päeva soovivad. ma ei tunne neid ja mind abosluutselt ei huvita kui hea päev neil on või tuleb. jah ma ütlen alati viisakalt vastu, aga ma ei tereta/soovi head päeva mitte kunagi esimesena. ma saan aru, et see on viisakus jne, aga suvalises liftis ma ei soovi võõrastega suhelda, ainult nendega, keda ma tunnen. varsti ilmselt ka suvalisse bussi või rongi astudes hakkavad kõik teretama ja head päeva soovima võõrastele, noo ei sobi minu introverdist natuuriga…

Ma arvan, et suures büroohoones teretamisega võibki olla nii nagu sina kirjeldad, et kui keegi algust teeb, siis ütled vastu ja ise pea ennast kohustatud tundma. Tihti võivad need suured teretajad ja head päeva soovijad olla ametnikud, kes teevad tööd, mis viib neid kokku paljude inimestega igapäevaselt ja teretamine on neil esiteks siis juba verre imbunud ja teiseks ei tea nad, kas nad on sinu puhul terekohuslased või pole, seepärast kindluse mõttes teretavad igaüht.
Mind hoopis üllatab, kui arst ei tereta haiglas lifti astudes, kus inimesed juba ees on. Sisenedes ruumi, kus teised ees on ja kõik seisavad näod ukse suunas ja siis sealt uksest tuleb keegi, on tegelikult suht ok ka jumaalst võhivõõrastele tere öelda või naeratada. Ilmselgelt on arst keegi, keda sa pead usaldama ja arvata võib, et ta on sealjuures lihast ja luust inimene, kes kõiki oma patsiente ära ei tunne. Seega tema ameti puhul, leian ma, on elementaarne kasvõi väga vaikselt ja seejärel selga keerates, lifti sisenedes tere öelda. Suur enamus arste seda ka teeb, aga mõned ei tee ja kui ikka on delikaatne haigus ja 15 minuti pärast pead sama arsti juurde korduvvisiidile minema niigi ebamugavustundega, siis sellise arsti käitumise juures on see lihtsalt natuke veel vastikum.

Sealjuures meenub mulle ühe arsti jutt, kes ütles et tal on karm amet, et kui hambaarstidele veeti vanasti kommikarpe, siis talle ei taheta isegi otsa vaadata või tere öelda tänaval. Ta ütles seda hästi maheda huumoriga, aga sealt kumas läbi tõde. Tema amet on teostatada tagakambri uuringuid

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti pingutati tervitamise käskimisega ka üle. Näiteks pidid lapsed teretama oma vanemate kolleege, kui need neile kusagil tänaval vastu juhtusid tulema, suure kortermaja või tänava rahvast või erinevaid mehi ja naisi, kes vanematelt mingit teenet vajasid ja kelle puhul mingit lastega suhtlemist ega vastu tervitamist kunagi ei toimunud ja uhkelt pea ära pöörati.

Tervitamisega ei saa üle pingutada, viisakus on iga riigikorra ajal au sees olnud. Minu meelest on ka tänapäeval normaalne, et lapsed teretavad minu töökaaslasi ja tuttavaid, kellega nad mingil hetkel kohtunud on. Samuti on normaalne tervitada oma kortermaja elanikke, hambaarsti ja miks mitte ka majaaluse keldripoe müüjat ning lähedalasuva kaubanduskeskuse kassapidajat, kellega teineteist juba aastaid teate.

Sõprade vanemate teretamine on elementaarne. On ka minu tütrel üks selline sõbranna, kes ise kunagi esimesena “tere” ei ütle, aga tema puhul võib asi olla ka lihsalt arguses – on selline hästi vaikne ja tagasihoidlik tüdruk.

Minu jaoks on pisut imelik see, et mõned vanemad ei ütle “tere” ega “head aega” lasteaias – teretatakse küll õpetajaid, kuid mitte teisi lapsevanemaid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

USA-s oleks see matslue tipp kui sa ei tervita. Lihtsalt “Hi2 või “Hello” öeldakse kasvõi 100 x päevas samale inimele – st iga kord kui kokku saad, teavitad, et näed teda. Ja iga kord kui ära lähed, ütled “see you later” vms, isegi siis kui lähed hetkeks. Esilagu oli harjumatu, aga mulle meeldib. Võiks Eestisse ka tulla see komme, mitte nii, et “kule, mis tahad?”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul siin kodu juures – ümbruskonna lapsed. Mina neid ei tunne ja ilmselt nemad mind ka mitte. Aga ikkagi ütlevad tere. Muidugi ütlen ma vastu tere.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei jõudnud kõiki vastuseid läbi lugeda. Aga teretamisest. Mul on sellega seoses täielik lapsepõlvetrauma. Nimelt olen lapsest saadik hästi arglik, aga sõnakuulelik ja kombekas laps olnud, ema nõudis viisakust ja tervitamist ka kõigi oma töökaaslaste puhul, keda olin kohanud. Aralt, aga usinalt alati tervitasin kõiki. Ükskord, olin vist I kl juntsu, läksin hommikul kooli ja selja tagant tundus, et minu ees kõnnib ema kolleeg. Möödudes pöördusin tema poole ja tervitasin. Aga see oli jumala võõras inimene. ehmatasin hirmsasti ära, sest samuti oli mulle õpetatud, et võõrastega ei räägita. Tahtsin võimalikult kiirelt minema minna, aga naine peatas mu ja hakkas pärima, et kelle laps ma ikka täpsemalt olen ja kust tema mind tunneb? Tahtsin hirmu ja häbi pärast maa alla vajuda! Vabandasin ja jooksin lihtsalt minema. Sellest on ligi 35 a möödas ja mäletan seda vastikut alandavat tunnet seal pihtide vahel siiamaani. Ma ei julgenud sellest isegi kellelegi rääkida, et niimoodi eksisin. Minu jaoks olin see väga häbistav kogemus ja muutis mind palju. Edaspidi kui nägin tänaval inimest, kes tundus tuttav, läksin lihtsalt üle tee või pöörasin kõrvaltänavasse või tegin lihtsalt näo, et ma ei märka. Hirm eksimise ja võhivõõraste kõnetamise ees oli lihtsalt nii suur.
Nüüd keskealisena kolisin väikesesse maakohta ja tunnistan, et on keeruline sundida end võõrastele inimestele tänaval tere ütlema, aga siin on nii kombeks. Mu lapsed ütlevad tere valikuliselt. Seda, kas nad kellegi ukse taga ütlevad, ei tea, aga kui tänaval tuleb vastu inimene, keda nad teavad, siis ütlevad. Võõrastele, mis sest, et ühekandiinimesed, ei ütle. Mõned kohalikud lapsed, keda ma ei tea tegelikult, ütlevad mullegi tere tänaval, loomulikult ütlen vastu, aga tegelikult see ei meeldi mulle, eelistaksin vaikivat möödumist. Kui keegi tuleb ukse taha poisse küsima, ei häiri, kui mind ei tervitata. See pole minu jaoks oluline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arust on väga armas, kui väike laps sulle tänaval tere ütleb, teeb kohe tuju rõõmsaks. Samas imestan, et kui olen arsti ooteruumis – ikka tuleb sinna mühakaid, kes ei ütle tere, istuvad maha – siis hakkavad ringi piidlema ja pead murdma, et kes on viimane. Teretamine ei ole mingi ületamatu raskus, teretame ka liftis, kassapidajat poes või väiksema poe müüjat sisenedes jne. Kui laps on kaasas – siis õpib temagi olema viisakas, kui ei ole – siis vaikselt ütled lapsele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 10 postitust - vahemik 61 kuni 70 (kokku 70 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laste viisakus