Mina arvan, et kui isa on jobu, siis tulebki ta lapsest võimalikult kiiresti võõrutada.
Ja tuleb kuulata lapsi ka juba varases nooruses, et kas nad tahavad isa juurde külakorda minna või mitte. Need issi juurde nutuga kamandatavad lapsed rikuvad elu lõpuni oma närvid ära.
Oluline ei ole mitte isaga koosveedetud aeg, vaid isa teod lapse kasvatamisel. Kui palju annab raha, kui palju õpetab kasulikke/elus vajalikke oskusi, kui palju toetab lapse arengut, kui palju reaalselt lahendab lapse probleeme.
Enamasti kujutavad meie isad ette, et veavad last pidudelt pidudele, korraldavad aga üritusi ja küll nüüd laps on õnnelik. Aga lahutatud laps (ja tegelikult kõik lapsed üldse vajavad eelkõige vanemate tuge).
Mul on nii palju näiteid peredest, kus isa taandus tagaplaanile juba siis, kui laps oli väike ja ema veel noor ja ilus. Ema leidis uue toreda mehe, keda laps isaks kutsub ka täiskasvanuna.Ja see uus perekond on tõiselt õnnelik ilma selle jobuisata. See lugu pärineb siis praeguest ajast.
Lapsepõlvest mäletan sõbrannat, kelle ainus mure isata kasvamisel oli kõigi teiste klišeelik haletsus, et no kuidas sa, vaeseke, küll isata kasvanud oled. Aga see tüdruk ei tundnud kordagi oma isast puudust. Ainus, mis teda siiani marru ajab, on see teiste inimeste võltshaletsus, et oi-oi kui paha sul ikka isata oli.
Ja mu oma laps sai siis igasugu sotstöötajate ja lastekaitsjatega pealemääritud kohtumised isaga. Laps meenutab siiani neid lõputuid pakkimisi ja kolimisi isa juurde vastikustundega. Neid isa juurde “kadunud” asju ei jõua kokku lugeda ega meenutadaga. 1000 eurot tuleb nende summaks kindlalt kokku ära. Aga võib-olla ka 2000. Kui raske on last üksi finantseerival emal olnud neid asju uutega asendada. Mitte midagi tema jaoks huvitavat isa juures ei toimunud. Laps ei suuda meenutada üldse midagi kasulikku, mida ta isalt saanud on: ei raha, ei teadmisi, ei oskusi, ei väärtusi eluks. Mitte mingist turvatundest isa juurde loksutamise juures ei saa ka juttugi olla, sest see lõputu kolimine ja need lõputud “erinevad väärtused 2 kodu vahel” lõhkusid lapse turvatunnet ja närvisüsteemi. Täisealisena on lõpuks lapsel endal tekknud võimalus valik teha (kuigi paljudel ei õnnestu seegi, sest ahistamise ja enesega suhtlemise pealesurumist meil riigis ei karistata, kui just ei ole tegemist mõne poliitiku ja ta erakonna näidispoomise juhtumiga). Ja lapsel läheb ilma isata iga päev aina paremini. Käib teraapias ja sõna otseses mõttes vabaneb samm sammu haaval nendest isaga pealesurutud suhtlemisaastatest.
Nii et mina leian, et riik ei peaks sekkumuma perekonna suhetesse, vaid peaks laskma perel endal asjad ära klaarida.
Rootsis on tehtud uurimus, kuidas see isa juurde külakorda käimine lahutatud laste psüühika on hävitanud. Eestis ei viitsi miskipärast keegi sellist uurimust teha.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 05.06 09:24; 05.06 10:37; 05.06 11:56; 05.06 19:02; 05.06 20:09; 05.06 22:20;