Teema: Laste võõrutamine isast

Reeglina isad ISE ei taha vastutust võtta.

Uuri kohtulahendeid. Kui isa ikka ise soovib laste elust osa võtta, siis see võimaldatakse igal juhul.

Enne võiks muidugi proovida rahumeelselt need kokkulepped saavutada, ja ise midagi panustada… lisaks vingumisele.

#3142095:

Kas peate õigeks laste võõrutamist isast või laste isast võõrdumise vaikivat toetamist?

Vaikivat toetamist?
See, et ma eksmehele last iga jumala kord, kui tal juhuslikult tuju tuleb lapsega natuke mängida, seda last talle tsellofaani pakitult kätte ei vii, on vaikiv toetamine või?
Ahjaa, minu eksi arvates oli ka see lapse isast võõrutamine, kui ma lastekaitseametniku juures ise nõudsin kindla kohtumiste graafiku sisse seadmist, sest seni laekus isa last vaatama jumala juhuslikult maksimaalselt kord kuus. Minu soov oli, et ta võtaks lapse enda juurde ette teada graafiku järgi, kaheks nädalavahetuseks kuus ja oma korterisse, mitte et ta tuleks suvalisel ajal minu diivanile telekat vahtima. See oli noh… minu poolt tema suhtes ülekohtune, arvas eks. Ametnik arvas midagi muud.

#3142107:

Ei pea õigeks, aga kinnitan omast kogemusest, et elu on teinekord keerulisem kui põhimõtted või tõekspidamised. Mul on konkreetselt praegu peretuttav, kellel kuueaastane laps ja mees on vägivaldne. Naine tahab lahutust, aga on hirmul selle üle, kuidas edaspidi hakkab välja nägema sel juhul lapse jagamine ja ühine hooldusõigus – hirm, et mees võib lapsele midagi halba teha või lapse kaudu emale kätte maksta, on täiesti põhjendatud. Ja kehtivate seaduste valguses head lahendust ei ole. Sellises olukorras oleks tõesti parem nii naisele kui lapsele, et seda kontakti tasakaalutu ja ettearvamatult käituda võiva isaga poleks üldse.

kuidas ei ole lahendust. Iga kord kui mees on vägivaldne, tuleb politsei väljakutsuda, vägivaldsed teod fikseerida. Mitte keegi ei sunni vägivaldse mehega koos elama. Olgu 1 kord võis olla juhus, et ei teadnud, et mees selline on. Teine kord on aga juba naise valik, et on nõus vägivaldse mehega elama. Ja sealt edasi on naisel koguaeg valik, mehe vägivalduse korral sellest teada anda. Kui on sinikad, tuleb need arsti juures fikseerida, pildid teha.

Kummaline teemaalgatus. Igal lapsel peaks olema kaks vanemat ja kui ei ole, on see väga kurb lugu. Teemaalgataja ei selgita tausta ega täpsusta küsimust, mistõttu ei ole võimalik otseselt küsimusele vastata.
Ma ise ei osanud ka kahjuks endale õiget abikaasat valida, ei olnud otsa ette kirjutatud, et on psühhopaat ja vägivaldne.
Lastest polnud tal sooja ega külma kuni nad suureks said. Ei mingit vastutust ega kohustusi titeeast alates. Nüüd hakkas järsku “isaks”. Manipuleerib, “ostab ära”, susserdab ja valetab. Teist korda juba röövis lapse ilma ette teatamata ära nii, et ei too tagasi ka, lapsel ju veel koolipäevad ka. Eelmine kord tegelesid lapse koju (ja kooli) saamisega politsei ja lastekaitse. Eks paistab kas seekord saab heaga või tuleb sama korrata 🙁
Mul poleks mitte midagi olnud selle vastu, et kõik need aastad laste kasvatust, rõõme ja muresid kellegagi jagada, kui aga isa poleks hoopis vastutustundetult käitunud, lastele liiga teinud, nendesse hoolimatult ja pahatahtlikult käitunud. Lihtsalt ei olnud isa, kes oleks kuidagigi isa olnud. Ja tema juurde neid saata poleks olnud ohutu. Kõige peamisem aga – lapsed ise ei tahtnud tema juurde minna. Lähtuda tulebki lapsest.

Kes seda õigeks on kusagil pidanud?? Palun näita mulle selline koht.

Igasse sarnase sisuga teemasse jõuab lõpuks üks kägu, kes taolist eluviisi propageerib, sest tema ema puksis isa pildilt välja, kui emale uus mees tekkis.

Kus see värske raport ka on, mõtlesid ise välja või oskad äkki linki panna? Ette tänades…

#3142361:

Igasse sarnase sisuga teemasse jõuab lõpuks üks kägu, kes taolist eluviisi propageerib, sest tema ema puksis isa pildilt välja, kui emale uus mees tekkis.

See Kägu on oma lapsepõlvetraumaga toimetuleku mehhanismi leiutanud, seda ei peaks nüüd absolutiseerima kuidagimoodi.

#3142361:

Kes seda õigeks on kusagil pidanud?? Palun näita mulle selline koht.

Igasse sarnase sisuga teemasse jõuab lõpuks üks kägu, kes taolist eluviisi propageerib, sest tema ema puksis isa pildilt välja, kui emale uus mees tekkis.

Miks sa arvad, et emad on need, kes puksivad isad pildilt välja?
Minu ema lahutas oma esimese abielu kui ma päris väike olin. Ei tekkinud emale uut meest, vaid olemasolev mees tõmbas ringi, seetõttu lõppes kooselu lahutusega. Läks mitu aastat kuni ema kõrvale tekkis uus mees. Abielluti, saadi ühised lapsed. Mina hakkasin teda isaks kutsuma (ja pidama), tema on mind kasvatanud kui oma tütart. Ei ole ema puksitud teema, vaid minu enda otsus. Vahel valivad lapsed ISE endale normaalse elu. Eelduseks muidugi on see, et on, mida valida. Seetõttu ütlengi, et kui te muudmoodi ei saa kui lahku minna, siis valige vähemalt uued elukaaslased normaalsed, kes teie lastest ka huvituvad.

Üldjuhul on isa täisealine ja vastutusvõimeline, kui ta teeb otsuse pere juurest lahkuda. Meil nii oli. Aga kui 30+ mees küsib vihaselt peale suve, olles ise kolm kuud lapsega kontakti mitte võtnud ja aasta peale lahkuminekut: “Kas te tõesti ise ei tundnud huvi, kuidas minul läheb?”, siis on minu jaoks midagi väga nihkes. Seega … isa võiks ise lapse (laste) vastu huvi tunda, mitte eeldada, et mahajäetud pere tema, eeldatavalt õnneliku, käekäigu vastu huvi tunneb. Jah, laps oli mures, et issi üldse ei helista ja seda sügisel ka isale öeldud sai. Vastus oli siis selline, nagu eelpool tsiteeritud. Kui parim kaitse on rünnak, siis pole mõtet eriti punnitada. Ka lastega mahajäetud naine väärib mingitki respekti uue elu valinud mehe poolt. Täiskasvanutena ma ju ometi saame aru, et õnnelikel ja tegusatel suvekuudel end vastutusest vabastanud isa ei tunnegi mingit huvi.

Oo jaa, just täpselt sellega minu arvates need isade uued kaaslased usinalt tegelevadki.
Igal kümnel juhul peab elu tegema selliseks, et mitte ühtegi nädalavahetust me ette ei plaani- viimasel hetkel peab ju saama otsustada, mida ma teha soovin. Ja otse loomulikult on need viimase hetke plaanid, või väsimus või vajadused sellised, et mingid eelmised lapsed sellesse valemisse mitte kuidagi ei mahu.

Ja kui see idioot peaks tegema mingi kiunu, et mul oli nädalavahetus lastega plaanitud. siis tuleb koheselt võtta selline nägu pähe et järgmised 2 nädalat saad sa raisk suurt valu ja seksistreiki tundma, kui sa proovidki mulle vastu vaielda.

Ja siis see tallanahk roomabki taas laste emale mingist väljamõeldud tööreisist või jumal teab mis haigusest valetama. Minu eksmehel on küll 2 x kuus mingi huvitav haigus (no kõhuviirus raudselt iga teine kuu, siis veel räige köha ja migreen ja viimase aja uudis on paanikahäired). Ah õigus need laupäeval keskpäeval väljuvad tööreisi lennukid on ka muidugi.

Appii ma olen sellest idiootsusest nii väsinud, tahaks et nad oleks surnud, oleks palju lihtsam.

#3142838:

Mina arvan, et kui isa on jobu, siis tulebki ta lapsest võimalikult kiiresti võõrutada.

Ja tuleb kuulata lapsi ka juba varases nooruses, et kas nad tahavad isa juurde külakorda minna või mitte. Need issi juurde nutuga kamandatavad lapsed rikuvad elu lõpuni oma närvid ära.

Oluline ei ole mitte isaga koosveedetud aeg, vaid isa teod lapse kasvatamisel. Kui palju annab raha, kui palju õpetab kasulikke/elus vajalikke oskusi, kui palju toetab lapse arengut, kui palju reaalselt lahendab lapse probleeme.

Enamasti kujutavad meie isad ette, et veavad last pidudelt pidudele, korraldavad aga üritusi ja küll nüüd laps on õnnelik. Aga lahutatud laps (ja tegelikult kõik lapsed üldse vajavad eelkõige vanemate tuge).

Mul on nii palju näiteid peredest, kus isa taandus tagaplaanile juba siis, kui laps oli väike ja ema veel noor ja ilus. Ema leidis uue toreda mehe, keda laps isaks kutsub ka täiskasvanuna.Ja see uus perekond on tõiselt õnnelik ilma selle jobuisata. See lugu pärineb siis praeguest ajast.

Lapsepõlvest mäletan sõbrannat, kelle ainus mure isata kasvamisel oli kõigi teiste klišeelik haletsus, et no kuidas sa, vaeseke, küll isata kasvanud oled. Aga see tüdruk ei tundnud kordagi oma isast puudust. Ainus, mis teda siiani marru ajab, on see teiste inimeste võltshaletsus, et oi-oi kui paha sul ikka isata oli.

Ja mu oma laps sai siis igasugu sotstöötajate ja lastekaitsjatega pealemääritud kohtumised isaga. Laps meenutab siiani neid lõputuid pakkimisi ja kolimisi isa juurde vastikustundega. Neid isa juurde “kadunud” asju ei jõua kokku lugeda ega meenutadaga. 1000 eurot tuleb nende summaks kindlalt kokku ära. Aga võib-olla ka 2000. Kui raske on last üksi finantseerival emal olnud neid asju uutega asendada. Mitte midagi tema jaoks huvitavat isa juures ei toimunud. Laps ei suuda meenutada üldse midagi kasulikku, mida ta isalt saanud on: ei raha, ei teadmisi, ei oskusi, ei väärtusi eluks. Mitte mingist turvatundest isa juurde loksutamise juures ei saa ka juttugi olla, sest see lõputu kolimine ja need lõputud “erinevad väärtused 2 kodu vahel” lõhkusid lapse turvatunnet ja närvisüsteemi. Täisealisena on lõpuks lapsel endal tekknud võimalus valik teha (kuigi paljudel ei õnnestu seegi, sest ahistamise ja enesega suhtlemise pealesurumist meil riigis ei karistata, kui just ei ole tegemist mõne poliitiku ja ta erakonna näidispoomise juhtumiga). Ja lapsel läheb ilma isata iga päev aina paremini. Käib teraapias ja sõna otseses mõttes vabaneb samm sammu haaval nendest isaga pealesurutud suhtlemisaastatest.

Nii et mina leian, et riik ei peaks sekkumuma perekonna suhetesse, vaid peaks laskma perel endal asjad ära klaarida.

Rootsis on tehtud uurimus, kuidas see isa juurde külakorda käimine lahutatud laste psüühika on hävitanud. Eestis ei viitsi miskipärast keegi sellist uurimust teha.

Kas sa oskad anda lingi sellele uurimusele? Päriselt ka, oleks vaja.

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/10502556.2018.1454198#_i3

https://www.international-divorce.com/Sweden-Divorce-Requirements.htm
https://www.todaysparent.com/family/parenting/divorce-most-kids-thrive-better-with-this-custody-arrangement/

Otsi 50 50 custody, joint custody,

#3142927:

#3142909:

Üks täiemõistusega naine ei haugu ega klähvi teist inimest jobuks. Üks normaalne naine ei kasuta lihtlabast kõnepruuk ja suudab ennast ka ebameeldivas olukorras kontrollida.

Ise te olete ju vabatahtlikult oma lastele need isad valinud. Ma kordan, naised te ise olete oma lastele need isad välja valinud. Iga kord kui teil paha meel jälle pea sassi ajab, peate küll tualeti minema, püksid alla laskma ja oma hirmsa viha sinna kahe jala vahele maha röökima.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid teie end käitumine muudab lapse närvisüsteemi ja turvatunnet.

Et kui enam millestki muust kinni ei ole hakata, siis närime kõnepruugi kallal.

Sõna “jobu” iseloomustab väga täpselt suurt hulka Eesti isasid. Milleks ilustada sõnadega seda, mis oma sisult on rõve?

Pealegi see jalgevahejutt oli ikka 3x rõvedam sul.

Inimesed ikka eksivad suhetega: töövõtja läheb talle sobimatusse kollektiivi tööle ja vastupidi, inimene pettub mingis muus kollektiivis, kuhu satub jne jne. Aga kuskile ei kleebita inimene teiste külge kinni. Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil otsustanud, et isaga (mistahes kvaliteediga suhtlus) on ikka parem kui mittesuhtlemine. See pole nii. Lapsed mõistavad juba üsna noorelt ise, kus neil hea on olla.

Eks olukordi on loomulikult erinevaid. Aga sel juhul tulekski lasta asjaosalistel endil otsustada. See otsus tuleb palju adekvaatsem, kui karja ametnikke sekkumine inimeste isiklikku ellu.

Aga selles suhtes on sul isegi õigus, isad ei peaks miinimumpalgaga seotud elatist eksnaisele maksma. Ja seda põhjendan sinu oma lausetega: “Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil nii otsustanud!”

#3142951:

#3142927:

#3142909:

Üks täiemõistusega naine ei haugu ega klähvi teist inimest jobuks. Üks normaalne naine ei kasuta lihtlabast kõnepruuk ja suudab ennast ka ebameeldivas olukorras kontrollida.

Ise te olete ju vabatahtlikult oma lastele need isad valinud. Ma kordan, naised te ise olete oma lastele need isad välja valinud. Iga kord kui teil paha meel jälle pea sassi ajab, peate küll tualeti minema, püksid alla laskma ja oma hirmsa viha sinna kahe jala vahele maha röökima.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid teie end käitumine muudab lapse närvisüsteemi ja turvatunnet.

Et kui enam millestki muust kinni ei ole hakata, siis närime kõnepruugi kallal.

Sõna “jobu” iseloomustab väga täpselt suurt hulka Eesti isasid. Milleks ilustada sõnadega seda, mis oma sisult on rõve?

Pealegi see jalgevahejutt oli ikka 3x rõvedam sul.

Inimesed ikka eksivad suhetega: töövõtja läheb talle sobimatusse kollektiivi tööle ja vastupidi, inimene pettub mingis muus kollektiivis, kuhu satub jne jne. Aga kuskile ei kleebita inimene teiste külge kinni. Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil otsustanud, et isaga (mistahes kvaliteediga suhtlus) on ikka parem kui mittesuhtlemine. See pole nii. Lapsed mõistavad juba üsna noorelt ise, kus neil hea on olla.

Eks olukordi on loomulikult erinevaid. Aga sel juhul tulekski lasta asjaosalistel endil otsustada. See otsus tuleb palju adekvaatsem, kui karja ametnikke sekkumine inimeste isiklikku ellu.

Aga selles suhtes on sul isegi õigus, isad ei peaks miinimumpalgaga seotud elatist eksnaisele maksma. Ja seda põhjendan sinu oma lausetega: “Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil nii otsustanud!”

#3142951:

#3142927:

#3142909:

Üks täiemõistusega naine ei haugu ega klähvi teist inimest jobuks. Üks normaalne naine ei kasuta lihtlabast kõnepruuk ja suudab ennast ka ebameeldivas olukorras kontrollida.

Ise te olete ju vabatahtlikult oma lastele need isad valinud. Ma kordan, naised te ise olete oma lastele need isad välja valinud. Iga kord kui teil paha meel jälle pea sassi ajab, peate küll tualeti minema, püksid alla laskma ja oma hirmsa viha sinna kahe jala vahele maha röökima.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid teie end käitumine muudab lapse närvisüsteemi ja turvatunnet.

Et kui enam millestki muust kinni ei ole hakata, siis närime kõnepruugi kallal.

Sõna “jobu” iseloomustab väga täpselt suurt hulka Eesti isasid. Milleks ilustada sõnadega seda, mis oma sisult on rõve?

Pealegi see jalgevahejutt oli ikka 3x rõvedam sul.

Inimesed ikka eksivad suhetega: töövõtja läheb talle sobimatusse kollektiivi tööle ja vastupidi, inimene pettub mingis muus kollektiivis, kuhu satub jne jne. Aga kuskile ei kleebita inimene teiste külge kinni. Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil otsustanud, et isaga (mistahes kvaliteediga suhtlus) on ikka parem kui mittesuhtlemine. See pole nii. Lapsed mõistavad juba üsna noorelt ise, kus neil hea on olla.

Eks olukordi on loomulikult erinevaid. Aga sel juhul tulekski lasta asjaosalistel endil otsustada. See otsus tuleb palju adekvaatsem, kui karja ametnikke sekkumine inimeste isiklikku ellu.

Aga selles suhtes on sul isegi õigus, isad ei peaks miinimumpalgaga seotud elatist eksnaisele maksma. Ja seda põhjendan sinu oma lausetega: “Ainult laps kleebitakse kuni täisealiseks saamiseni oma isa külge. Miks? Sest mingid tädid on kuskil nii otsustanud!”

Minugipärast jätku need isad oma paar õnnetut sajakat kuus maksmata. Kui see on ema ja lapse hingerahu hind, siis on ju niigi odavalt läinud. Paraku need issikesed ise määrivad ennast kõikvõimalikul seaduslikul moel lapsele vastu lapse tahtmist pähe. Lõpuks lausa suruvad oma haledaid sandikopikaid lapsele pihku. Raske on ju endale tunnistada, et oledki jobuisa. Sada või paarsada eurot kuus on ju nii väike raha sellest tundest enese vabaksostmisel.

#3143489:

#3142838:

Mina arvan, et kui isa on jobu, siis tulebki ta lapsest võimalikult kiiresti võõrutada.

Ja tuleb kuulata lapsi ka juba varases nooruses, et kas nad tahavad isa juurde külakorda minna või mitte. Need issi juurde nutuga kamandatavad lapsed rikuvad elu lõpuni oma närvid ära.

Oluline ei ole mitte isaga koosveedetud aeg, vaid isa teod lapse kasvatamisel. Kui palju annab raha, kui palju õpetab kasulikke/elus vajalikke oskusi, kui palju toetab lapse arengut, kui palju reaalselt lahendab lapse probleeme.

Enamasti kujutavad meie isad ette, et veavad last pidudelt pidudele, korraldavad aga üritusi ja küll nüüd laps on õnnelik. Aga lahutatud laps (ja tegelikult kõik lapsed üldse vajavad eelkõige vanemate tuge).

Mul on nii palju näiteid peredest, kus isa taandus tagaplaanile juba siis, kui laps oli väike ja ema veel noor ja ilus. Ema leidis uue toreda mehe, keda laps isaks kutsub ka täiskasvanuna.Ja see uus perekond on tõiselt õnnelik ilma selle jobuisata. See lugu pärineb siis praeguest ajast.

Lapsepõlvest mäletan sõbrannat, kelle ainus mure isata kasvamisel oli kõigi teiste klišeelik haletsus, et no kuidas sa, vaeseke, küll isata kasvanud oled. Aga see tüdruk ei tundnud kordagi oma isast puudust. Ainus, mis teda siiani marru ajab, on see teiste inimeste võltshaletsus, et oi-oi kui paha sul ikka isata oli.

Ja mu oma laps sai siis igasugu sotstöötajate ja lastekaitsjatega pealemääritud kohtumised isaga. Laps meenutab siiani neid lõputuid pakkimisi ja kolimisi isa juurde vastikustundega. Neid isa juurde “kadunud” asju ei jõua kokku lugeda ega meenutadaga. 1000 eurot tuleb nende summaks kindlalt kokku ära. Aga võib-olla ka 2000. Kui raske on last üksi finantseerival emal olnud neid asju uutega asendada. Mitte midagi tema jaoks huvitavat isa juures ei toimunud. Laps ei suuda meenutada üldse midagi kasulikku, mida ta isalt saanud on: ei raha, ei teadmisi, ei oskusi, ei väärtusi eluks. Mitte mingist turvatundest isa juurde loksutamise juures ei saa ka juttugi olla, sest see lõputu kolimine ja need lõputud “erinevad väärtused 2 kodu vahel” lõhkusid lapse turvatunnet ja närvisüsteemi. Täisealisena on lõpuks lapsel endal tekknud võimalus valik teha (kuigi paljudel ei õnnestu seegi, sest ahistamise ja enesega suhtlemise pealesurumist meil riigis ei karistata, kui just ei ole tegemist mõne poliitiku ja ta erakonna näidispoomise juhtumiga). Ja lapsel läheb ilma isata iga päev aina paremini. Käib teraapias ja sõna otseses mõttes vabaneb samm sammu haaval nendest isaga pealesurutud suhtlemisaastatest.

Nii et mina leian, et riik ei peaks sekkumuma perekonna suhetesse, vaid peaks laskma perel endal asjad ära klaarida.

Rootsis on tehtud uurimus, kuidas see isa juurde külakorda käimine lahutatud laste psüühika on hävitanud. Eestis ei viitsi miskipärast keegi sellist uurimust teha.

Esiteks. Palun defineeri “jobu”.

Teiseks. Raha on number üks?

Kolmandaks. Mis oleks lahendus? Mis oleks lahendus kui isa tahab olla isa, armastab oma lapsi, võtta osa nende elust nagu perekonnaski aga ema ei salli seda inimest, sest too on “jobu”?

Lahendus on ANDA oma lapsele seda, mida ta vajab. Et tekiks side lapsega. Mitte jaurata OMA armastusest ja OMA soovist lapse elust osa võtta.
Vanema kohus on anda, mitte jutlustada lastele oma vajadustest ja last tarbida.

#3143560:

#3143505:

#3143489:

#3142838:

Esiteks. Palun defineeri “jobu”.

Teiseks. Raha on number üks?

Kolmandaks. Mis oleks lahendus? Mis oleks lahendus kui isa tahab olla isa, armastab oma lapsi, võtta osa nende elust nagu perekonnaski aga ema ei salli seda inimest, sest too on “jobu”?

Lahendus on ANDA oma lapsele seda, mida ta vajab. Et tekiks side lapsega. Mitte jaurata OMA armastusest ja OMA soovist lapse elust osa võtta.

Vanema kohus on anda, mitte jutlustada lastele oma vajadustest ja last tarbida.

Lapse elust osa võtmine on ka sideme loomiseks ja hoidmiseks vajalik. Võib isegi öelda, et hädavajalik. Alimendid seda sidet ju ei loo või kuidas?

Elementaarne ju, et lapse vajadused on ka vanema vajadused,ehk vanem peaks korraldama oma elu laste vajaduste järgi eelkõige. Elementaarne on, et lapsevanem on selleks saades kõigepealt lapsevanem, annab selleks teisele vanemale igakülgse võimaluse ka siis kui neil omavahel kõik kõige paremini ei laabu seni, kuni lapsed on üles kasvatatud. Ükski ihuvajadus, ükski karjäärivõimalus, ükski mis tahes muu ambitsioon ei tohi tulla ettepoole lapsevanemaks olemisele kuni need on ellu saadetud. Igasugused lahingud hooldusõiguste ja muu seesuguse pärast on juba vastutustundetus laste suhtes- kes oma laste elus ei osale, on oma õigustest juba ju loobunud!

Minu lapse näite puhul osa võtmisest ei piisa. Osa on võetud kuni lapse täisealiseks saamiseni, tehtud on seda vastu lapse ja seetõttu ka vastu minu tahtmist. Ja tagajärjeks on tülgastus isaga koos veedetud aastatest.
Minu lapse isa on ka see, kes ennastunustavalt võib rääkida OMA armastusest lapse vastu ja OMA vajadusest olla kursis lapse eluga. Kui sellelt mehelt küsida, et mida sina oled lõppkokkuvõttes oma lapsele andnud, jääb ta vastuse võlgu.

Nii et normaalne lapsevanem paneb rõhu sõnale “ANDMA”, mitte sõnadele “osa VÕTMA”.
Ja selliste vanematega leiavad lapsed ise varem või hiljem võimaluse suhtlemiseks.