Esiteks. Palun defineeri “jobu”.
Teiseks. Raha on number üks?
Kolmandaks. Mis oleks lahendus? Mis oleks lahendus kui isa tahab olla isa, armastab oma lapsi, võtta osa nende elust nagu perekonnaski aga ema ei salli seda inimest, sest too on “jobu”?
Lahendus on ANDA oma lapsele seda, mida ta vajab. Et tekiks side lapsega. Mitte jaurata OMA armastusest ja OMA soovist lapse elust osa võtta.
Vanema kohus on anda, mitte jutlustada lastele oma vajadustest ja last tarbida.
Lapse elust osa võtmine on ka sideme loomiseks ja hoidmiseks vajalik. Võib isegi öelda, et hädavajalik. Alimendid seda sidet ju ei loo või kuidas?
Elementaarne ju, et lapse vajadused on ka vanema vajadused,ehk vanem peaks korraldama oma elu laste vajaduste järgi eelkõige. Elementaarne on, et lapsevanem on selleks saades kõigepealt lapsevanem, annab selleks teisele vanemale igakülgse võimaluse ka siis kui neil omavahel kõik kõige paremini ei laabu seni, kuni lapsed on üles kasvatatud. Ükski ihuvajadus, ükski karjäärivõimalus, ükski mis tahes muu ambitsioon ei tohi tulla ettepoole lapsevanemaks olemisele kuni need on ellu saadetud. Igasugused lahingud hooldusõiguste ja muu seesuguse pärast on juba vastutustundetus laste suhtes- kes oma laste elus ei osale, on oma õigustest juba ju loobunud!
Minu lapse näite puhul osa võtmisest ei piisa. Osa on võetud kuni lapse täisealiseks saamiseni, tehtud on seda vastu lapse ja seetõttu ka vastu minu tahtmist. Ja tagajärjeks on tülgastus isaga koos veedetud aastatest.
Minu lapse isa on ka see, kes ennastunustavalt võib rääkida OMA armastusest lapse vastu ja OMA vajadusest olla kursis lapse eluga. Kui sellelt mehelt küsida, et mida sina oled lõppkokkuvõttes oma lapsele andnud, jääb ta vastuse võlgu.
Nii et normaalne lapsevanem paneb rõhu sõnale “ANDMA”, mitte sõnadele “osa VÕTMA”.
Ja selliste vanematega leiavad lapsed ise varem või hiljem võimaluse suhtlemiseks.
Mis selle vastumeelsuse küll tingis? Kas alimente tampiv tundmatu meeskodanik on isana parem, sest ta ju “andis”?