Iseenesest väike lugu (vist), aga meie hommik algas ehmatusega.
Äratasin hommikul last üles, silitasin pead ja rääkisin, et kullake, aeg on tõusta. Piiga unine, nohiseb mõnusalt, no õnneks on veel veidi aega ka kooli emadepäeva kontserdile, kuhu ka emad on kutsutud. Siis langeb mu pilk lapse voodi peatsilauale. Sinna on kleebitud suurelt “Lasteabi” reklaam MÄRKA HOOLI, ja seal all ilutseb lastekaitsjate telefoninumber.
Eee…sooh? Võtan tütre pea pealt käe ära. Segadus. Mida paganat see silt mu lapse voodi peatsi küljes nüüd tähendama peaks? Ei tunne endal mingit süüd, ometi kaob tahtmine lapse pead rohkem paitada. Lähen ära kööki.
Ootan, kuni laps on ärganud ja laua taha laekunud. Siis küsin, et mis see silt seal teeb. Laps kinnitab, et tema ei tea mitte midagi.
Mulle meenuvad ajakirjanduses olnud jutud, et kui lapsel on mure, siis ta ei räägi sellest vanematele. Niisiis pole lapse vastus üldsegi mitte rahustav, vaid pigem vastupidise efektiga. Küsin talt, et kas tal oleks vaja sellele numbrile helistada, laps eitab. Meenutan jälle seda, et eitamine pidavat tähendama et lapsel on tegelikult suur mure. Ise ei tea oma perekonnas ühtegi suurt probleemi nagu olevat, tavaline elu meil. Aga tuju on läinud. Küsin ka abikaasalt, kes pesemast tuleb, et kas sina kleepisid me lapse voodi peatsisse lastekaitsjate telefoninumbri, meeski eitab. Imelik hakkab ja tunnen nagu, et ei taha enam üldse lapse emadepäeva kontserdile minna.
Veidi hiljem (kuna tal algavad tunnid hiljem) ärkab üles ka pere noorem laps. Kui tema käest asja uurima lähen, kinnitab ta, et jah, tema selle lastekaitsjate numbri naljapärast oma suure õe voodipeatsisse kleepiski. Pulli pärast, noh… Küsisin, et kust ta selle sai, seletas, et koolis oli keegi tädi käinud lastele kotitäite viisi neid numbreid jagamas ja öelnud umbes nii, et kui ema või isa teile paha teeb, siis peate otsekohe helistama sellel numbril. Mis see “paha” on, jäeti täpsustamata.
Hmmm…. Jaa-jaa, kõik on täiesti õige muidugi. Muidugimõista ei tohi vägivalda maha vaikida jne. Aga ikkagi, sellest hoolimata, jäi minule, emale, tänasest hommikust ebameeldiv maik suhu. Vanasti kinkisid lapsed emadepäeva puhul oma emadele ilusaid kaarte, tänapäeval toovad lapsed emadepäeva puhul koju “lasteabi” reklaami telefoninumbritega, kuhu pahast emast teatada. Need tädid oleks ju võinud neid telefoninumbreid jagada lastele kas või esmaspäeval, mitte vahetult enne emadepäeva. Et siis, mitte tegu ei ole halb, vaid ajastus.
