Teema: Lasteaed ja viiruse levik eestis

Riiklike juhiseid praegu pole, nagu lapsed tuleks lasteaiast koju jätta. Kodukontori tööd on erinevad ja inimesed on erinevad. On suur vahe, kas veedad päeva 5-aastasega, vastates aeg-ajalt mõnedele meilidele. Või pead 2-aastase kõrvalt valmis saama mingi keskendumist nõudva aegkriitilise mahuka projekti.

Veebruaris olime isolatsiooni pärast kodus, nüüd märtsis oleme ka kodused aga rohkem selle pärast, et olukord kisub käest ja kaotada rohkem, kui võita…

Hetkel on Tallinn koroona võtmes punasel stsenaariumil. On ju räägitud ka, et ärge alahinnake väikelapse nohu-köha ja arvake, et koroona ei puuduta neid. Jah, valitsus jamab nende käskude ja keeldudega aga tegelikult on meie laste lasteaed juba koroonaga tuttav. Ilmselgelt oli meil üks levimise põhjus, et väikelapsi ei taheta testida ja nad said seda viirust siis jagada. Õpetajad jäid terveks aga mitu last said positiivse diagnoosi ja hiljem liitus nö koldesse vanemaid, õdesid-vendi  ja ka vanavanemaid.

Ma tegelikult leian, et lasteaiad tuleks ka, kasvõi korraks kinni panna. Just nüüd, kui asi hakkab täiesti käest libisema. Kevadel toimis see #püsikodus kenasti ja ilmselt annaks natuke hingamisruumi juurde ka praegu.

Meil on igatahes juhataja palunud, et kes vähegi saab, hoiaks lapsi kodus, mõtleks läbi oma igapäevased käimised ja kokkupuuted; kui pereliikmetest/suhtlusringist on keegi haige, siis ärge last ennem lasteaeda tooge, kui on kindel, et pole COVID-19 viirust jne

Minu 2-aastane käib erahoius, kus korraga 10 last ja seal käivad küll kõik kohal. Meie laps käib 3x nädalas, aga kui ta peaks puuduma, siis on võimalik puudutud päevad pärast järgi teha teistel päevadel, aga selleks peab keegi teine puuduma ja no ei puudu peaaegu keegi mitte kunagi. Ja koju ei taha jätta ka, sest hoid on umbes 5x kallim kui munitsipaallasteaed ja ei taha seda raha niisama tühja maksta.

Kuna olen ise endine lasteaiaõpetaja, siis ma pole kunagi viinud oma nooremat last lasteaeda, et saaks ise kodus ilma lapseta aega veeta. Laps on juba 5. Ta käib lasteaias, kui mul ja elukaaslasel on korraga tööpäev või mul koolipäev. Muul ajal on laps kodus ja toimetame temaga omas tempos. Laps ise on ka pigem kodusolemise poolt, samas seltskonnas on alati pigem eesrinnas ja suur organiseerija. Mina ei arvusta ei üht ega teist vanemat, et mis põhjusel laps lasteaias, kui ise on nad kodus. Seal on mitu mitu põhjust ja kui tõesti on lapsel lasteaiapäev paremaid emotsioone tekitav, kui kahe kodukontoris vanema segamine, siis igati poolt. See on nii personaalne teema, miks lapsi viia ja miks mitte. Mina olen harjunud laste mölluga ja nende haldamisega, seega see 1 oma laps on selline hall taustamüra ja talle tegevuste otsimine nagu käigu pealt kartulite koorimine, samas ma ju tean, et üliaktiivseid lapsi, kes suudavad küsida 35 küsimust, et miks peab ikka magama? 😀 kohta on täiesti tavaline samamoodi mõnes peres, siis hinnanguid ei ole mõistlik anda 🙂

Eelmine kevad oli minu laps 2kuud kodus, samas suvel uhas valverühmades 4 päeva nädalas. Minu töö iseloom juba selline, et suvel teeningi 70% oma sissetulekust.

Ühesõnaga- minu laps ei ole kunagi käinud 5päeva nädalas lasteaias, kuna meie pere töögraafik on sellest erinev. Samas me ei ole ka teda kunagi viinud sinna, kui meil pole vajadust tegelikult selleks. Samas mängib rolli ka minu eelkooliõpetaja taust, kuna vajalikud akadeemilised teadmised saab ta nagunii kodust. Me nii naudime aega, kui saab veel pikalt magada hommikul ja uimerdada, see lõppeb ju kooliminekuga ning kestab enamasti pensionile minekuga 🙂

Ma saan ka aru, miks paljudele vanematele kogu see karantiin ja koduõpe nii pingeline on- nad ei ole harjunud oma lastega koos olema, veel enam õppima ja asju selgitama. Kui seda pole aastaid tehtud, siis kuidas peakski paari kuuga harjuma. Samamoodi vanemad, kes on harjunud, et lapsed lasteaias/koolis igal võimalusel ja nüüd järsku kodus- see on tegelikult harjumist vajav asi. Hetkel uus haridusminister otsib õpetajatele võimalusi uue olukorraga hakkama saada, aga vanemad?! Minu arvamuse kohaselt on vanematel seda tuge oluliselt rohkem vaja.

Teie puhul tulebki lüüa plussid ja miinused kokku. Kui lapse kodus hoidmine on teie pere arvates kogu selle olukorra jaoks suur panus ja tunnete, et riskite pere heaoluga, siis ma kodurahu huvides ikka viiks last lasteaeda (kui võimalik, ehk poolikuks päevaks). Samas kui mees lihtsalt akadeemiliste võimete pärast muretseb, siis muidugi laps koju jätta ja anda panus viiruse leviku peatamiseks. Sina ise teed parima otsuse 🙂

Aga kas sa oled valmis üksi neid lapsi oma kodukontori kõrval tkantseldama või eeldad,a et kaasa ka oma töö kõrvalt samaaegselt lastega tegeleb? Mõtle korraks sellele. Kui tema tahab, et lapsed on aias, aga sina tahad, et kodus – siis peaksid võtma kogu lastega tegelemise tööajal enda õlule.

Mina töötan kodukontoris ja lapsed on aias. Sest muidu ma terve päeva peaksin neile ütleme – palun ärge segage mind, kas te ei näe, et ma teen tööd, ma räägin praegu telefoniga, mul on koosolek. Minu töö iseloom ei võimalda öösel töötada, sest kolleegidele pean ikka tööajal kättesaadav olema. Kas oled seda tegelikult pikaajaliselt katsetanud? Et kuidas mõjutab töökorraldust, kui vaja lastele süüa teha, lõunaunne saada, lapsed peaksid ka õues käima (päris 5 päeva jutti ju toas ei istu).

Ma olen aegajalt lastele vabu päevi teinud, aga tihti lõpuks tütar nutab, kui teda järjekordselt keset koosolekut toast välja ajan. Ja mul ON eraldi töötuba olemas, aga lapsi ei huvita, et kui uks on kinni, siis ei tule.

See ei ole laste psüühikale tegelikult hea, kui vanem on pikaajaliselt kodukontoris ja laps kodus – ja vanemal pole lapse jaoks aega. jah, aegajalt saab nii hakkama, aga mitte pikaajaliselt – laps vajab tähelepanu ja 4-5aastane ei saa aru, et “emme teeb tööd, mängi omaette teises toas”

#3702024:

Meie vald saatis vanematele meili palvega hoida kõigil, kellel võimalik, märtsis lapsi kodus. Minu lapse rühmast olid peale seda meili järgmisel päeval 18 lapsest 7 lasteaias, ülejäänud kodudes.

Tallinna linn võiks sama teha. Minu lapse rühm on hetkel kinni ja laps lähikontaktsena karantiinis. Seega pean mina olema haiguslehega kodus lapsega. Esialgu haigestus õpetaja abi, aga tuli signaale, et palju lapsed olid  enne seda kerge köh-nohu, mõni ka palavikuga kodus olnud. Lapsi ju keegi testima väikese nohuga ei saada, aga viiruse edasikandjad on nad küll. Nüüd on teatanud kolme lapse vanemad, et nad on ise nakatunud, ühes peres ka laps( 5 aastane) . Minu meelest peaks praegu haridusminister andma vanematele signaali- et võimalusel ärge last lasteaeda viige, just nii, nagu see oli kevadel. Sel juhul võiks vanemad ka kohatasust vabastada. Praegu on vaja piirata igasugust liikumist. Kui oleksin kodune ema hetkel, ei tuleks isegi mõttesse last lasteaeda viia.

Meil oli laps nüüd kuu kodus. Kõigepealt köha-nohuga ja siis läks ka lasteaed kinni. Nüüd järgmisest nädalast läheb lasteaeda. Meil probleemi polnud, sest ma ise olin ka puhkusel. Noh, mis puhkus see ka oli. 5-aastasel on megaigav kodus. Natuke joonistab, siis istub tahvlis, siis vaatab multikaid, aga ikka tal on nii igav. Ta ei tule elus minuga raamatut vaatama, tähti kirjutama. Ma olen koguaeg öelnud, et emme ei ole mängukaaslane. Ma võin olla õpetaja. Aga selleks on laps liiga püsimatu. Ta pole nõus ühtegi juttu kuulama.
Elame veel korteris ka. Siia õue küll ei kipu. Polegi selliste ilmadega midagi teha õues. Maakoht on ka ja sinna mees lapsi ikka vedas. Mina siis sain natuke rahu ja vaikust kodus. Mul pole maal midagi teha. Lumi, jää, lõõtsuv tuul.
Nüüd kui suuremad lapsed distantsõppel, ei ole seda väiksemat üldse hea kodus hoida. Nemad tema järele vaadata ei saa, samuti on häiritud nende videotunnid, sest üks räuskab pidevalt teises toas, karjub koera peale jne. Meie laps ei ole vaikne. Kui midagi ei meeldi, siis tema kiljumist kuulen ka korrusmajast 50m eemal. Keelamine ei aita. Siis hakkab veel rohkem karjuma.
Nii et lasteaed on ainus võimalus. Kui mehel vabad päevad, siis jätab poisi koju. Alates maist jääb laps nagunii suvepuhkusele koos minuga. Siis saab maal ringi joosta ja probleem on lahendatud.

#3701417:

Ma tegelikult leian, et lasteaiad tuleks ka, kasvõi korraks kinni panna.

Kuidas Sa seda endale praktiliselt ette kujutad. No näiteks minu puhul: arst ja kahe lasteaiaealise lapse üksikvanem?

Hoian ka last juba ammu kodus kuid kohatasu maksan täie rauaga. Kõige absurdsem osa sellest kohamaksust on basseini eest. Linn oleks pidanud reise laine alguses kohatasu tegema kohalkäimise põhiseks. Meil on paljud rühmad ja õpetajad olnud kas koroonas või kontaktsed, rühmad on kinni olnud. Õpetaja rääkis, et kõva häälega sellest rääkida ei tohi, poleks ma õpetajalt kuulnud erinevatest juhtudest lasteaias arvaks ma ka, et ehk meie lasteaias polegi olnud. Ma ei saa aru milleks selline saladus tehakse. Ja ma ei saa aru miks valitsus praeguses olukorras oma rahvast ei toeta. Mul on kaks valikut, kas maksta tühja edasi( olen juba mitusada euri täiesti tühja maksnud) või võtta laps lasteaia nimekirjast ära.  Kumbagi ei tahaks teha.

Kui ma oleks hetkel kodune ema, siis ma mingil juhul last lasteaeda ei viiks.  Olgu lapsel kodus nii igav kui tahes. Praegu peab olema võimalikult vähe inimeste liikumist.

Mina olen viimasel ajal viinud, kuigi olen kodune. Mul on olnud ja tulemas mitu arstiaega ja mehel ei ole selline töö, et saaks tööajast ära käia, et last vaadata. Kedagi ma oma koju kutsuma ka ei hakka. Kui laps ja ise oleme terved, siis proovin siiski arsti juures käidud saada ja vaatan seejärel edasi, et kas jätan lapse koju. Arsti juurde teda kindlasti kaasa ei võtaks ja väga ei ole võimalust aegu edasi ka lükata. N.ö täiskohaga laps lasteaias ei käi.

Olen Tallinna lasteaednik. Meil ei hoia pea keegi koroona pärast lapsi kodus, rühma peale vist üks pere. Rühmas ikka 19 last kohal jne. Pidevalt on teadaanded, et üks või teine lapsevanem on koroonas ja laps käis enne seda lasteaias. Pärast seda on laps minimaalse arvu päevi kodus ja tuleb jälle lasteaeda, koroonatesti ei tehta (mõnel juhul ka teistele pereliikmetele pole tehtud, ainult haigele). Lastel kellelgi diagnoositud pole, seega rühm kinni pole olnud, kuigi viimasel ajal on neid palaviku ja peavaluga lapsi olnud küll. See oleks leviku peatamisel ÜLIsuur asi, kui vanemad saaks lapsi rohkem kodus hoida, sest kui mujal me saame hoida vahet, desinfitseerida, siis lasteaias ei ole see kuidagi võimalik, nemad ei kanna ka maske ja on päev otsa koos. Kui viirus kuskilt rühma satub, on kohe mitukümmend pere, kuhu see väga lihtsalt edasi levida saab.

Endal õpetajana on küll selline pommi otsas tiksumise tunne 🙁

Eriti lugedes selliseid uudiseid: https://www.postimees.ee/7195241/kiirabi-iga-20-minuti-tagant-tuleb-koroonaviiruse-tottu-valjakutse

Tee nii, nagu ise õigeks pead. Meil oli kevadel noorem laps viimast aastat lasteaias, kohe eriolukorra alguses jätsime koju. Ise olin kodukontoris, suurem laps distantsõppel. Andsin ise lasteaialapsele vahepeal töölehti, nuputamisülesandeid, luges, kirjutas, arvutas. Õnneks tal lugemise-kirjutamise-arvutamisega oli kõik juba enne korras, olin teda ise kodus õpetanud, nii et see viimane lasteaia-aasta kooliks ettevalmistusel eriti tähtis ei olnud. Pea kõik lapse sõbrad jäid ka lasteaiast koju, mõni üksik laps rühmast käis lasteaias, pandi mitu rühma kokku üldse.

Endal on muidugi raskem tööle keskenduda ja lõpuks muutub see pideva laste sagina sees töötamine kurnavaks, aga alternatiiv oleks ka lapsele rohkem vabu päevi teha.

Võib-olla ühe lapsega on rahulikum, meil laste vanusevahe 1,5 a ja neil on omavahel nii palju kisa, riidu, nalja, nii et kogu aeg on korralik mürafoon. Ja kogu aeg tuleb arvestada sellega, et segavad keskendumist, just siis, kui mingi oluline mõte vaja kirja panna, tuleb üks või teine midagi küsima, kaebama, vajab abi vmt. Ainuke vaikne aeg on siis, kui on telefoniaeg, st võivad telefonis mängida, aga seda saavad teatud aja päevas ja jaokaupa, nii et eriline päästja telefon või telekas ei ole.

Oleneb muidugi tööst, aga meil kujunes küll lõpuks nii, et enda tööd siis tegin veel varahommikul ja hilisõhtul, sest nende päevaste katkestuste ja lastega tegelemistega läks kaotsi võimalus maha istuda ja järjest oma tööd teha. Praegu on kodukontoris (olengi tegelikult kevadest saati kodukontoris, kuna firma, kus töötan, loobus bürooruumi rentimisest ja kõik töötavad kodust) sama asi, ärkan mõnikord hästi vara, teen 1-2 h tööd, siis ajan lapsed üles, lähevad kooli (1. ja 3. klass), siis kasutan maksimaalselt ära seda poolt päeva, mil mõlemad ära on, saab vaikuses oma tööle keskenduda. Pärastlõunal tulevad koolist, siis hakkab jälle see püsivas müratsoonis ja katkestustega töö ja õhtul vaja veel enda tööd tasa teha. Osaliselt olen harjunud, aga on päevi, kui tunnen, et olen totaalselt läbi põlenud.

Meie lähtume  sellest, et laps on meie pere kõige kallim vara ja jaotame mehega päeva nii, et üks tegeleb pool päeva rohkem ja teine teise poole, kuidas parasjagu võimalik on ja jätame lapse koju. Ei taha mõeldagi, et laps haigestuks ja äärmisel juhul hingamisaparaatide all oleks. Mul on kahju müüjatest ja teistest sellistest töötajatest, kellel pole  kodukontori valikut. Õnneks on ülemused mõistvad, neil endal ka lapsed ja saavad aru, et olukord hetkel ohtlik ja lapse hääl veebikoosolekul tavaline.

Töötan suures lasteaias ning võin öelda, et meil pole terve selle aasta jooksul mitte üks töötaja ega laps olnud koroonas. Koroonapositiivseid vanemaid on olnud käputäis, aga lapsi ega töötajaid – ei üht.