Teema: Lasteaia õigus haiget last aeda mitte lubada

Ja kes peaks hindama lasteaias, kas laps on haige või mitte – palgata med töötaja? Kas kõiki lapsi peaks hommikul vastuvõtmisel kraadima?
Minul on laste haigus välja löönud lasteaias peale lõunat: st hommikul oli laps pealtnäha terve, aga pärastlõunal peale lõunauinakut palavikus.

Sest on mingi posu vanemaid, kellel on täiesti kamakaks teistest lastest. Teate küll, need on need MINA ISE ja siis tuleb alles muu maailm.

Ónneks siiski enamus vanemaid oma lapse tervisest hoolivad ja neil on piinlik, kui laps nö haigusega aias vahele jääb.

Aga tegelikult, kui õpetaja ütleb, et laps on haige ja ema ütleb, et laps on terve. Kummal siis õigus on? Hommikul ei saa õpetaja olukorda hinnata, sest tema saab rääkida ainult sümptomitest. Paar tundi on see ema arvates täiesti terve laps aias ja siis õpetaja helistab ning kutsub vanema järgi, kuna näeb, et lapsel nohu(kuna pühib lapse nina iga 10 minuti tagant). Laps viiakse koju, järgmine päev kordub sama muster. Kui on tegu normaalse vanemaga, siis järgmine päev ei tule. Lõpuks laps vajub aias ära kõrge palavikuga ja tuleb välja, et nüüd juba põletik siin ja põletik seal.

Ühesõnaga õpetaja ei ole arst ja usub vanemat, kui too ütleb, et laps on terve.

#3277553:

Ja kes peaks hindama lasteaias, kas laps on haige või mitte – palgata med töötaja? Kas kõiki lapsi peaks hommikul vastuvõtmisel kraadima?

Kas sinu lasteaias ei olegi medtöötajat?? See on mingi põlve otsas valmisnikerdatud koduhoid äkki?

#3277561:

Esiteks ma alustan sellest, et kõik viirused on nakkusohtlikud juba enne sümptomite ilmumist. Seega antud juhul selle lapse kojujäämine ei oleks päästnud enam midagi ja ei aita süüdistamine, et just tema on süüdi teiste laste haigustes (mis muidugi ei õigusta haige lapse aeda saatmist). vabalt võib isegi olla, et algset viirust kandis tegelikult rühma mõni teine laps, kelle haigust sina ei näinud, sest sümptomite ilmnemisel jäi kohe koju või avaldus temal haigus ise alles hiljem. See selleks.

Tõepoolest on lasteaedade sisekordades tavaliselt sees punkt, et õpetajal on õigus keelduda haige lapse rühma vastuvõtmisest. Mina ka ei tea, miks nad siis ei rakenda seda. rakendagu, või võtku punkt maha. Meil on olnud palju tülisid ja näpuga näitamisi, et kes on süüdi jne, mis on täiesti arulage. Mina eelistaksin ka nö kodurahu nimel, et õpetaja ei laseks ka minu haiget last rühma – kaoksid ära vaidlused teemal, kas laps oli kodus juba hommikul haige või tekkis see nohu talle kella 8-9 paiku (mina viin kel 7 juba aeda). saaksin jalaga maha lüües väita, et aga õpetaja lasi rühma, järelikult õpetaja hindas ta terveks.

Meil on olnud väga palju näpuga näitamisi sellepärast, et laps on juba nädala kodus nohu ravinud ja siis kui natuke tilkuva ninaga aeda läheb – teised vanemad ju ei tea, et tegelikult on see juba lahkuv nohu. Kui ühe korra mõni laps mõne lapsevanema juuresolekul köhatab, on juba lastevanemate listis mingi paanika ja on olnud juhuseid, kus direktor on lõpuks kirjutanud, et õpetajate jutu järgi polnud sel päeval ükski kohalolnud laps haige.

Palju aitab ka kaasa, kui lapsevanemad ise kulli pilguga ei otsi teistes lastes haiguse sümptomeid. No näiteks, kuidas sina hindasid, et see teine laps oli haige? Kas käisid palavikku mõõtmas? Kindel, et laps just ei jooksnud ja sellest köhahoog ja nägu punane? jne

Mina olen saanud süüdistusi lapsevanemtelt, et toon nohuse lapse aeda (mida ma teinud pole, küll aga olen saanud keset päeva paar korda kõne õpetajalt, et haigestus ja siis ka ledinud võimalus elaps koju viia), kui samal ajal nende endi lastel on aasta läbi taskurätikupakk “igaks juhuks” kapi peal. Kui sa oma last kunagi nohuselt aeda ei too, siis milleks need taskurätikud? Igaks juhuks? Minu lapsel ei ole igaks juhuks taskurätikuid vaja, aga näpuga näitama on kõik kõvad mehed, peeglisse vaadata ei taha keegi.

Viirushaigused nakkavad tõesti juba enne sümptomite ilmumist, aga tatistamine ja köhimine suurendab nakatumsie tõenäosust kordades. Tegu on nimelt piisknakkusega.
Poolhaigena aeda minek on ohtlik lapsele endale – nii on palju suurem tõenäsus järgmine haigus külge saada.

#3277638:

Mina lahendasin selle olukorra nii, et võtsin lapse lasteaiast üldse ära.

Asi polnud mitte isegi selles, et laps kogu aeg haige, vaid ma ise olin ju ka siis kohe klõpsti haige, seejuures palju hullemini kui laps. No ei jaksa olla talv läbi haige, lisaks maksta lasteaiatasu veel selle eest, et laps saaks seal käia heal juhul nädalakese kuu jooksul.

Selles lasteaias olid ka kasvatajad vahetpidamata haiged.

Nüüdseks olen lapsele leidnud alternatiivsed tegevused, kus ta saab teiste lastega koos olla ja mängida (Kullo eelkool, see on ka noorematele kui 6-aastased, lisaks huviringid). Nendesse kohtadesse õnneks ei veeta poolhaigeid lapsi kohale ja tõbedega on meil olukord normaliseerunud. Talve jooksul üks-kaks korda haige, varasema igakuise haigusralli asemel.

Kui last on võimalik kodus hoida, miks siis üldse oli vaja teda lasteaeda saata?

#3277723:

Kui last on võimalik kodus hoida, miks siis üldse oli vaja teda lasteaeda saata?

Imelik küsimus.

Laps tahab teiste lastega suhelda, mängida, ta tahab endale sõpru leida jms. Lisaks on lasteaias siiski ka hariv aspekt, see pole niisama koht, kuhu laps üle ukse hoidu visata, seal tehakse teatrit, koos meisterdatakse joonistatakse jne. Sel põhjusel nüüd olengi püüdnud leida võimalusi, et ta ikka saaks regulaarselt samade lastega kuskil koos käia ja ühiselt midagi endavanustega koos teha.

#3277721:

#3277705:

Mina näiteks ei mõista seda igatalvist paanikat haiguste teemal. Kui lapsel pole palavikku ja enesetunne on hea, siis minu arvates ei peaks ta kodus istuma aga ühiskonna survel muidugi hoian kodus. Praegu näiteks kuuesel on ainult köha ja hullub juba kodus igavusest. U 1,5 nädalat peab kodus olema.

Kindlasti mõne arvates peaksin kolmese ka koju jätma kuna on täitsa reaalne võimalus, et ta kannab viirust.

Lapsed on nakkusohtlikud juba enne sümptomite tekkimist. Kes on nõrgem see korjab pealtnäha tervelt lapselt viiruse üles.

Palavik, nakkushaigused, kõhuviirus jne on muidugi teine teema.

Samas meie lasteaias küll kasutatakse seda punkti. Näiteks üks kord üks laps oksendas lasteaias ning jäi palavikku. Järgmine päev üritati kohale tuua aga õpetajad ei võtnud vastu.

Sinu laps jääb kergesti uuesti haigeks, kui pole veel täiesti terve.

Mul on mõlemad lapsed käinud nii lastehoius, kus nohu ja köha ilma palavikuta haiguseks ei loetud, ja ka lasteaias, kus ainsast aevastusest ja köhatusest tehti paanika, et hoidke nüüd last nädal aega kodus. Ja minu kogemus kummagi lapse puhul küll Su väidet ei kinnita. Mitte mingit vahet polnud haigestumise sageduses. Lihtsalt ühes kohas tuli talvehooaja jooksul 2-3 päeva, mil päriselt haige lapsega kodus oli vaja olla. Ja teises kohas oli 50% talvehooajast vaja end segaseks muretseda, kust küll veidi tatisele lapsele hoidjat leida ja mis see lõpuks maksma läheb. Aga tatised olid nad täpselt sama sagedusega, ise ennast sellest üldse segada ei lasknud ja põdesid ühtviisi kergelt.

Paljude seisundite puhul ei ole õpetajal pädevust öelda, et laps on haige, paljude puhul aga on, nt kui laps oksendab või on kõht lahti. Kui sina vanemana ei ole rahul sellega, et köhivaid lapsi tuuakse, siis võid vabalt sellest antud vanematega juttu teha. Ehk on sinu öeldust rohkem kasu, sest, nagu siingi näha, leidub ikka veel neid, kes usuvad, et õpetajad soovivad lastest lahti saada.
Kuna nakkushaigused nakkavad tõesti juba varem, siis sellest põhjendusest palju olulisemaks pean lapse enesetunnet. Ka nohu korral võib lapsel halb olla ja siis on tema koht kodus. Lisaks tuleb arvestada, et õpetajal ei ole võimalust lapse nina niimoodi nuusata nagu ehk vaja oleks. Iga nohuga tõesti aga ei saa haiguslehel istuda, arusaadav. Ka köhasid on erinevaid – no ei saa tuua tugeva köhaga last lasteaeda, kelle pärast ei saa teised lõunal magadagi. Palavikuga on see lugu, et neid vanemaid on üksjagu, kes hommikul lapsele palavikualandaja sisse annavad. Muidu on ka palavik tõesti see näitaja, millega koju saab saata.

Kui minu laps lasteaias käis, siis kohe esimesel kooslekul tehti selgeks, milliste haigustunnustega lapsi lasteaeda ei võeta. Aga oli ema, kes andis lapsele hommikul palavikualandajat ja lükkas lapse ikkagi lasteaia uksevahelt sisse.
Küsimus ei ole selles, kas laps annab veel nakkust edasi – aga pange haige lapse olukorda, tal on vaja olla kodus rahulikult voodis, juua palju – selle asemel saadetakse ta kärarikkasse kollektiivi.

Alustame JÄLLE sellest, et viirushaigusega on laps teisi nakatav kaks päeva enne kui tal endal üldse mingid haigustunnused esinevad.
Lüütiline faas on tegeliku haigestumise juba teine faas:
Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end n-ö rakus “sisse seab” ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist (gripiviirus) paljude aastateni (HIV). Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem- või rohkem tõsise viirushaiguse. Viiruste sisenemine peremeesraku genoomi võib esile kutsuda ka muid raku talitluse häireid, millest tähtsaimaks võib pidada raku muutumist kasvajarakuks (vt tuumorviirused). Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt edukaimad need viirused, mis peremeesorganismi normaalset elutegevust vähe mõjutavad.

#3278468:

Kas Eesti lapsed Soome lastest siis niipalju haigemad? Siin veetakse küll poolhaiged lapsed ka aeda ja keegi ei minesta. Eelmine aasta oli mu laps vaid korra haige, ja siis ka mitte viiruslik.

Ja seal jooksevad lapsed sügisest kevadeni pooltatisena ja köhivana ringi, ainult et keegi ei nimeta neid haigeks. Ja ongi kogu müstika “soome lapsed ei ole haiged”. “Haiged” on nad ainult siis kui palavikuga lapiti voodis, oksendavad ja kõht on lahti.

#3278445:

Alustame JÄLLE sellest, et viirushaigusega on laps teisi nakatav kaks päeva enne kui tal endal üldse mingid haigustunnused esinevad.

Lüütiline faas on tegeliku haigestumise juba teine faas:

Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end n-ö rakus “sisse seab” ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist (gripiviirus) paljude aastateni (HIV). Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem- või rohkem tõsise viirushaiguse. Viiruste sisenemine peremeesraku genoomi võib esile kutsuda ka muid raku talitluse häireid, millest tähtsaimaks võib pidada raku muutumist kasvajarakuks (vt tuumorviirused). Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt edukaimad need viirused, mis peremeesorganismi normaalset elutegevust vähe mõjutavad.

Alustame jälle sellest, et tegu on piisknakkusega, mis nakkab köhides, aevastades, tatistades, ka nii, et käed on tatiga ja süljega koos. Lapsed pole teadagi kõige tublimad nuuskajad ja kätepesijad, samas katsuvad üksteist ja mänguasju, panevad neid ka suhu. Seega on nakatumise tõenäosus palju suurem siis, kui haiguse sümptomid on juba ilmnenud.

Sellised kroonilised nohud-köhad pole sugugi ohutud. Nendest saavad alguse justnimelt need massilised kõrvapõletikud ja muud hädad. Mandliopid, adenoidid ja muud hädad on just selle tulemus, et vanemad arvavad, et mida tatisem on laps seda tervemaks inimeseks ta kasvab. Tegelikult ei ole nii, nt südamelihasepõletikud ja muu on tüsistuste tagajärjeks hilisemas elus.