Esileht Väikelaps lasteaia probleem!

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: lasteaia probleem!

Postitas:
Kägu

Tere!

Mure selles,et alustasime lapsega lasteaias kàimist 2sept ,algul olin temaga koos ning kui proovin teda sinna jàtta siis klammerdub meeletult minusse kinni ja hakkab nutma, lasteaia kasvataja arust peaks pōhimtteliselt játma ta sinna nutma ja kûll harjub,aga tean seda enda käest et ta on minus nii kinni kuna ema on surnud ja olen teda 1 aastasest saadik üksinda kasvatanud ,laps ise kohe 3 aastane .
Mida peaks tegema , käisime ka rajaleidja psühhiaatri juures kes arvas et tal vb võtab kauem aega kui teistel , aga kui juba kuu aega olen temaga igapäev seal kaasas käinud ning üksi ta sinna ei jää.
Kas peaks veel aasta ootama kodus ,peaks vahetama lasteaeda või mida tegema ? on kellegil samasuguseid probleeme olnud ?
`

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõlab julmalt, aga kogemustega kasvatajad räägivad, et mida vähem ise seal viibida, seda kiiremini üleminek läheb. Ise annan ka lapse karjuvana üle (seda tuleb teha kiirelt) ja 5 min pärast on reaalsuses laps rahunenud. Alguses oli see aeg ehk 15-20 min. Päeva lõpus (oleneb päevast 12 või 15) on laps rõõmus ja räägib kui tore oli. Umbes sama aeg harjutatud. Laps noorem. Endal on tegelikult raskem kui temal ilmselt.
Soovitan kasvatajaid vähemalt püüda usaldada ja proovida seda üleminekut paari nädala jooksul.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ütleks, et vahemik 2-3 ongi kõige hullem vanus lasteaeda (või üldse vanemast eraldumise) harjutamiseks. Samas on 3 juba selline vanus, et laps peaks oskama rääkida, mida ta lasteaias pelgab. Samuti peaks olema võimalik selgitada, miks on vaja tal just nüüd seal käima hakata, kuigi siiani olete saanud suuresti koos olla.

3-aastane on nutuga harjutamiseks minu meelest juba liiga vana.

Töötavad sellised nipid nagu lapsega kokkuleppimime, et ta on mingi aja üksi seal ja teeb mingi konkreetse tegevuse (nt paneb kokku 1, 2 või 3 puzzlet) ja siis sa lähed järgi. Ja niimoodi tasapisi järjest pikendate tegevusi. Kokku võib leppida ka ajaliselt, kui oskab kellalt minuteid jälgida, aga tegevused on paremad, sest siis on lapsel kontroll: ma ise saan määrata, kui kiire ma olen.
Võibolla on lasteaias laps, kellega saaks lasteaiaväliselt näiteks nädalavahetusel mänguväljakul suhteid luua. Lapsel on julgem üksi jääda, kui on keegi sõber ootamas (ja eeskujuks, kes ei nuta seal).
No ja lõpuks on ka äraostmine: kui on nõus 3 päeva pooleks tunniks jääma, saab mingi oodatud mänguasja, kinno, ujuma või mis iganes lapsele võiks motiveerivalt mõjuda. Iga uus nädal pikem aeg. Motivaatoriks võib olla ka asi, mida nagunii teeksid (nt ujuma minek), aga ega laps seda teadma pea.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usalda õpetajaid! Sul on vedanud, et on õpetajad, kes ei karda nutvat last. Tihti loeb vastupidist, et õpetajad pole nutvat last nõus vastu võtma, aga vanem peab tööle minema.

Õpi esmalt ise lapsest lahti laskma. Ehk klammerdud ka ise?

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsed ongi erinevad.
Minu noorim laps läks sõime pooleteise aastaselt ja kohanes kiiresti. Nüüdseks on tal juba neljas lasteaiaaasta, kuid paar rühmakaaslast, kes temaga koos (või aasta hiljem) alustasid on hommikuti vanemast lahkudes endiselt õnnetud. Õhtupoole tunduvad nad rõõmsad ja rahulikud.
Soovitan lapsele selgitada, et sa pead minema ja tuled tagasi. Kallistad, lehvitad ja lahkud. Püüa ise uues olukorras positiivne olla – laps tajub murelikku olekut.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tütar läks ka 3a lasteaeda ja algus oli ikka väga keeruline, just seepärast, et ta on väga emmekas. Minuga jäämine ei õnnestunud, ainult üks suur nutt mitu nädalat, lõpuks proovisime nii, et minu ema viis, oli natuke aega seal, siis käis 2h ära ja lõunal läks järgi. Ja siis hakkas harjuma, ühesõnaga läks ikka terve kuu, kui oli nõus ilma nututa jääma. Lapsed on erinevad ja lapsel tekib see hirm, kas ikka emme/issi tulevad järgi. Ehk siis mina hakkaks lapsele selgitama, et esialgu on paar h, kui on nii võimalik ja et, sa tuled alati talle järgi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me võtsime lapse hoidja, oli veel pool aastat kodus ja läks rõõmsalt 3,3 aastaselt lasteaeda. See oli hullumaja, kuidas mu laps nuttis, kui ma ära minema hakkasin (olin seal alguses ikka mitu tundi) ja erinevalt TA kasvatajast kutsuti mind lapsele järgi, kui laps ikka nuttis. Ka mees käis harjutamas, aga lõpuks võtsime lapse lasteaiast ära. Lapsehoidja elas teise lasteaia kõrval ja lasteaiaga kokkuleppel hakkas laps seal mängima käima ja kui tekkis vaba koht – sai laps sinna lasteaeda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi luges ka, et lapsel on ema surnud ja kiindumushäire? Teemaalgataja, kui Sa Facebooki kasutad, siis seal on grupp “Positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus”, arvan, et saaksid sealt empaatilist nõu.
Viimane soovitus lapsehoidja kohta tundub hea!

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usalda, usalda ja veelkord usalda.
Lapsed kohanevad kiiresti. Viid lapse lasteaeda, vahetate riided, musu-musu, kalli-kalli, tulen sulle hiljem järgi.
Helista tunni aja pärast lasteaeda ja küsi, kuidas neil seal läheb. Olen kindel, et hästi läheb.
See ei ole probleem, see on normaalne ja selline ongi elu.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi luges ka, et lapsel on ema surnud ja kiindumushäire? Teemaalgataja, kui Sa Facebooki kasutad, siis seal on grupp “Positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus”, arvan, et saaksid sealt empaatilist nõu.

Viimane soovitus lapsehoidja kohta tundub hea!

Vabandust,aga see grupp on täielik umbluu. Olin seal mõned kuud ja lihtsalt hoidsin kahe käega peast kinni nende soovituste peale.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi luges ka, et lapsel on ema surnud ja kiindumushäire?

Laps oli ju aastane, kui ema suri. Väga suure tõenäosusega on tegu täiesti tavalise klammerdumisega, mitte ema surmast tingitud kiindumushäirega. Laps oli siis ju veel nii titt, et ei mäletagi oma emast midagi. Vabalt võib olla, et isa lihtsalt projitseerib omaenda kurbuse lapsele üle ja laps tajub seda ja klammerdub veel rohkem.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi luges ka, et lapsel on ema surnud ja kiindumushäire? Teemaalgataja, kui Sa Facebooki kasutad, siis seal on grupp “Positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus”, arvan, et saaksid sealt empaatilist nõu.

Viimane soovitus lapsehoidja kohta tundub hea!

Vabandust,aga see grupp on täielik umbluu. Olin seal mõned kuud ja lihtsalt hoidsin kahe käega peast kinni nende soovituste peale.

Palun näiteid. Ma ise olen algusest peale kahtleval seisukohal olnud selle osas. Kuna tegemist klassivennaga, siis ikka jookseb läbi mu uudistevoos, aga nii tundub kõik raha peale üles olevat ehitatud, samas väidetavalt on kõik tasuta. Kogu see oma pere eksponeerimine ja nii õnnelikuna näitamine, see tekitab lihtsalt kahtlusi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hei. Olen lasteaiaõpetaja olnud juba 15 aastat ja kinnitan täie veendumusega, et kõigepealt peab ise suutma lapsest lahti lasta. On lapsi, kes vanema juuresolekul ei soovigi teiste laste ja sealhulgas ka õpetajaga kontakti võtta. See tundub õudne, et nuttev laps jääb lasteaeda või lausa rebitakse sülest, reaalsus on aga see, et õpetaja on 100% kohal ja lohutab, aitab ning niimoodi tekib usaldus. Aastate jooksul on olnud mõni üksik laps, kes on poole päevast nutnud ja lapse huvides tuleb siis tõepoolest vanemat teavitada, et mitte traumat tekitada. Üldjuhul rahunevad nad pärast vanemate minekut 15-20 minutiga. Alustada lühikestest ära käimistest: a la käin wc-s, korra poes ja tulla ka tagasi. Edaspidi pikendada aega- tulen peale sööki, ōues käimist vms. Lõpuks pikemad päevad. Kõik harjuvad, nii vanemad kui lapsed! Usaldage!!!

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et konkreetsele lapsele seal ei sobi miski. Kas on rühm liiga suur või midagi, mis on vastukarva. Kui see ei ole ainuke võimalik lasteaed seal piirkonnas, prooviksin mujale panna. Alguses ehk lihtsalt pool päeva korraga kuni harjub. Rühma suurus on ka oluline ja klapp õpetajatega ja minu meelest kolmene käib juba ju aiarühmas, kus kui lapsel pole lasteaiakogemust, võibki keeruline olla lapsel.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas pole mitte nii, et kiindumushäire on kahesuunaline, st mitte ainult laps ei klammerdu, vaid ka vanem klammerdub. Teemaalgataja kasutab ka ju väljendit, et “ta TEAB, et laps on temas nii kinni”. Ma arvan ka, et usalda ja proovi. Lapsega ei juhtu tegelikult midagi halba, kui ta seal nutab. Ta on hoitud ikka ja kui nutt järgi ei jää, leppige kokku, mis aja möödudes õpetaja helistab ja kutsub vanema järgi. Olen ise ka lasteaiaõpetaja ja laste harjumine ongi seinast-seina – mõnel lapsel käib see nipsust, teisel ongi väga palju keerulisem. Olen üht last näinud, kelle jaoks oligi suur lastekollektiiv liig ja kellega ükski täiskasvanu lasteaias kontakti ei saanud, aga sel juhul oli tegemist ka muu probleemiga kui lihsalt kiindumushäire või kohanemisraskused. Te olete Rajaleidjas käinud – küllap nad oleks seda täheldanud, kui oleks miskit sellist. Teie lugu ongi keeruline ja seetõttu ole nii enda kui lapsega kannatlikum, anna aega ja proovi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma käisin eelmisel sügisel oma 3a lapsega alguses rühmas kaasas.

Ma nägin seal ka lapsi, kes olid samast sügisest samuti lastaeda tulnud, aga juba ilma vanemata. Mõnel lapsel oli kombeks suvalisel ajal kõva häälega nutma hakata: “Tahan emmet, kus emmeeee on?”
ja ma nägin, mis lasteiaõpetajad siis tegid. Õpetajad ei kasutanud haletsevat hääletooni ega pilku (sest siis võib laps hakata arvama, et tõesti midagi hullu on lahti), vaid võtsid lapse sülle ja vastasid lapsele hästi hariliku häälega ja lühidalt: “Tööl on. Ta tuleb sulle järgi – kui me oleme ära maganud, siis varsti tuleb”. Üldiselt – üle 15 min ma ei näinud lapsi nutmas. küll võis selliseid nutuhooge või ka lihtsal küsimusi päevas olla mitu.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See nutt läheb üle, las õpetaja annab sulle hiljem ülevaate, kuidas laps käitus pärast sinu lahkumist. Ja ongi nii, et laps jääb nutuga sinna, kuid palu õpetajalt hiljem info, kaua nuttis, kuidas siis edasi käitus, kas on rõõmus või on tõeliselt häiritud ja kurb.
Oktoobris tuleb tihtipeale tagasilöök ka lasteaiaga siiani hästi harjunud lastel, sest laps hammustab läbi, et nüüd ongi nii, et ta peab sinna kogu aeg jäämagi. Alguses oli põnev ja uudne, aga siis tekib lapsel protest lasteaia vastu.

Mida kauem sa hüvasti jätad ja nunnutad ja haletsed, siis annad ainult hagu tema nutule ja halvale tundele, et ongi halvasti ja niii hale, et ta peab sinna jääma. Mõnikord kasvatajad ütlevad, et isadega on pigem lihtsam, sest nemad ei venita selle hommikuse lahkumise ja kalli ja nutu ja kaissuhaaramise ja lohutamisega (ja lõpuks lahti kistud laps nutab ühel pool ja ema teisel pool rühmaust jne) (sinul on teistmoodi). Ja kuu aega kaasas käia on juba niigi lihtsalt kummi venitamine. Nüüd ongi laps harjunud, et sina ometi oled päevad läbi KA lasteaias ja nüüd tuleb jälle harjutada teda üksinda jääma. Lapsed võivad olla ka issikad ja paljud on emmekad ja nutavad samamoodi (eks see jah käib paljus sõimerühma kohta), kolmeaastasega saab juba teha kokkuleppeid ja selgitada, eks muidugi kella ja ajataju on neil veel segane.
Miks kohe lasteaeda vahetama, kas sulle tundub seal midagi problemaatilist?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma käisin eelmisel sügisel oma 3a lapsega alguses rühmas kaasas.

Ma nägin seal ka lapsi, kes olid samast sügisest samuti lastaeda tulnud, aga juba ilma vanemata. Mõnel lapsel oli kombeks suvalisel ajal kõva häälega nutma hakata: “Tahan emmet, kus emmeeee on?”

ja ma nägin, mis lasteiaõpetajad siis tegid. Õpetajad ei kasutanud haletsevat hääletooni ega pilku (sest siis võib laps hakata arvama, et tõesti midagi hullu on lahti), vaid võtsid lapse sülle ja vastasid lapsele hästi hariliku häälega ja lühidalt: “Tööl on. Ta tuleb sulle järgi – kui me oleme ära maganud, siis varsti tuleb”. Üldiselt – üle 15 min ma ei näinud lapsi nutmas. küll võis selliseid nutuhooge või ka lihtsal küsimusi päevas olla mitu.

Tegelikult on veel see, et kui ühel lapsel on ema lasteaias kaasas, siis see võib teisi lapsi ka mõjutada. Siis nad tahavad oma emmet ka sinna. Muidu võib-olla ei tuleks meeldegi.

Mina olin lapsega kaasas esimesel päeval poolteist tundi ja kõik. Teisest päevast jäi üksi sinna, esialgu küll poolikud päevad, päris iga päev ei käi ka. Ta protesteerib natuke igal hommikul, aga õpetajad on rääkinud pärast, et see kestab ainult paar minutit. Kui järele lähen, on alati heas tujus. Laps on muidugi noorem, poolteist.

Ma ise olin arvestanud ka pikema harjutamise ajaga, aga hoius öeldigi, et see segab teisi lapsi, kui kellegi ema on seal ja et nad kutsuvad ema järgi, kui laps ei lepi. Mind pole siiani veel varem järgi kutsutud. Ka hommikuti ei toimu pikka tseremoonitsemist, üks õpetaja tuleb kohe uksele vastu ja võtab üle.

Lapsed käituvadki vanematega koos olles teisiti kui ilma. Ma olen nõus kommentaariga, mis ütles, et nüüd on laps juba harjunud vanemaga koos lasteaias olema ja üksi sinna jäämist tuleb uuesti otsast harjutama hakata. Ma jätaks ka lapse sinna lihtsalt, esialgu lühemaks ajaks ja siis järjest pikemaks. Ise jääks lähedusse, et saaks vajadusel järgi minna.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei paista kuidagi lasteaia probleem olevat. Sa pole valmis ise veel lapsest lahti laskma, siis on vara teda sotsialiseerida. Siin pole kuidagi oluline, kas lapsel on ema-isa, kasvatavad teda emad, isad või pole neist ühtki. Haletsemisega võid ainult last mõjutada ja tema enesekindluse hävitada.
Harjutasid lapse sellega ära, et lasteaiarühmas käiakse koos oma inimesega, nii lihtne see on! Ei ole kerge nüüd vastupidist talle õpetada. Ta ei pruugigi aru saada, miks siis äkki teisiti ja tuleb tõesti paus teha, kuniks saab seletusest aru.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma lisaks ka seda, et minu noorem laps, kes alustas 1a10k, nuttis 2 kuud igal hommikul. Aga siis kohanes ja edasi läks rõõmuga – st alati ei ole nii, et “midagi seal aias ei sobi, otsi teine aed”. Tema oligi (on ikka veel, pea 4 a) väga memmekas ja eks ma aimasin, et läheb raskemalt kui esimese lapsega, kes nuttis 2 nädalat.

Kui endal on rakse, ära näita lapsele välja, naerata kindlasti lapsele, kui lahkud ja oma pisaraid valad siis nurga taga, autos jne. Oi ma nutsin, kui mu esimene laps esimest korda üksi jäi, selline rongaema tunne tekkis, aga lapse nähes naeratasin, oma pisaraid valasin autos.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, meie noorim 5a kodus emmega istunud laps nuttis ka kaks kuud hommikuti (oli juba ju “suur”, ise lasteaia viimases rühmas!), kui ära minema hakkasin (see kestis max 5min ja edasi oli laps päeval rõõmus). Siis ühel hetkel oli kõik ok, laps hommikul kraps püsti, rõõmus ja tahtis ise lasteaeda minna. Ise ütles, et ta harjus nüüd ära, lihtsalt sisseelamine võttis aega, harjus koha ja õpetajaga, leidis sõbrad jne. Edasi nautis ta lasteaeda täiega.

Eks sa ise tead ja tunned last paremini, mõni laps tüepoolest ei harjugi lasteaiaga, aga praegu, kui laps pole veel lasteaiaga isegi mitte harjunud, ei näe mina küll põhjust kohe lasteaeda vahetama tormata, sest seal hakkad täpselt samamoodi otsast peale. Lapsehoidja on ka üks variant. Mingil hetkel peab ta siiski hakkama harjuma teiste laste, kollektiivi, teistsuguse korraldusega kui kodus jne.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Väikelaps lasteaia probleem!