Teema: lasteaiakasvatajad

RE: lasteaiakasvatajad

Küll oleks lihtne, kui kõik lapsed sooviksid üht ja sama st kõik rahunevad süles ja kõik lubavad end paitada jne.

Minul on endal 5 erinevat last: üks rahuneb ainult siis kui ta rahule jätta, nii kui kas või tema poole vaatad on kisa uuesti taevani, teine rahuneb süles, kolmas soovib end tühjaks karjuda ja patja peksta…

Pakun, et see üksik nurgas nutja on see, keda on juba nädal proovitud lohutada aga see ei mõju ega kiirenda rahunemist karvavõrdki, selliseid lapsi on meil lasteaias igal sügisel mõni…mida rohkem aidata püüan, seda suuremaks hüsteeria muutub(õige ka, ta vajab ema mitte võõrast tädi).

On neid, kellel tuleb näiteks konkreetselt nutmine ära keelata. Jah, ütledki, et nüüd on sööma minek ja keegi enam ei nuta, sina, Rasmus, jääd ka tasa. Mõjub.Kuigi ei usuks.

Mõnega saab pidada läbirääkimisi, et kui nüüd sööme, siis muusikasaalis käime, õues käime ja sööme ning kui voodist tuled on ema siin.

Mõni ei kuula nädalaid kedagi ega midagi, on nõus tasa olema vaid tooliga akna all väravat jälgides ja iga sealt tema äratoomine(sööma, õue) lõpeb nutuga. Ilmselt ongi siis lapselegi parem lasta tal seal tihkuda kui ära tuua ja siis nutab metsikult.

Usu mind, enamus lasteaiaõpetajaid teab mis teeb ja mis antud hetkel õige on. Neil on enamusel kordades rohkem kogemusi sadade erinevate lastega.

Jälgi asja. Kas see 1 nutab alati? V-o vaid hommikul? V-o on nädala pärast asi teine?

RE: lasteaiakasvatajad

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]muidugi, on ka häid kasvatajaid, AGA neid on niiiiii vähe! saan aru,et amet on raske, aga….jube mis toimub lasteaedades!!![/tsitaat]

mis sa hüsteeritsed? kui paljudes lasteaedades sa oled siis kohal olnud, et niimoodi üldistad?
minu arvates väga inetu sinust. mul on 2 erinevatel aegadel erinevates lasteaedades käinud last, kokkupuude päris mitme kasvatajaga ja ainult head mälestused on mul neist.

RE: lasteaiakasvatajad

Tahtsin sama kinnitada, mis eelmine vastaja-
enamus lasteaeda tulnud lapsi, kui nad on alles koos emaga, ei taha sugugi mingi tädiga kontakti võtta, mängima minna, tegelusi kaasa teha jne.

Sel ajal on väga vale intensiivselt seda kontakti otsida ja peale suruda vaid pigem lasta lapsel lihtsalt olla ja otsusele jõuda, millal on tal turvaline emast eemalduda, et koos õpetaja ja teiste lastega vaibal ringis lugu kuulata või laua taga joonistada vms.

Jah, loomulikult kutsume ja pakume aga kui selle tagajärg on hoopis nutt või emasse rohkem klammerdumine, siis on selle jätkamine vale.

Seega tark õpetaja või lapsehoidja kohe kindlasti ei lähe esimestel lasteaia või lastehoiupäevadel ema ja lapse vahele, ammugi kui tegu on väikse lapsega (üle 4a saab juba läbirääkimisi pidada)
ja
need päevad on hoopis ema see, kes turvaisikuna lapsele kindlust süstib, temaga koos asju teeb, julgustab uusi mänguasju võtma, teiste laste juurde minema, tädi käest pliiatsit või pilli võtma…hea õpetaja just nii tegutseda lasebki.

See loobki turvatunde, et ema on siin, ema aitab, ema ka lubab, ema näitab mis kus on ja et kõik on tore ja ohutu…kui mulle hakkab siin meeldima siis ma olen nõus siia jääma ja siis võib ema korraks ära minna-kui ma olen 101% kindel, et ta alati tagasi tuleb.

Õpetaja suhe lapsega saab hakata korrastuma siis kui laps on oma nutud ära nutnud ja valmis emast lahti laskma ja ema on juba (kas või ajutiselt) eemal st teises ruumis või lausa majast väljas.

Kallid emad, ärge tehke kohe järeldusi, kui olete näinud rühma elu mõnekümne minuti või paari tunni jooksul, või ainult laste harjumisperioodil.

RE: lasteaiakasvatajad

et ebavõrdset käitumist pole lubatud?…..

Ähh, vastupidi, kullake, lausa keelatud on kõiki ühtemoodi kohelda!
Individuaalne kohtlemine on lausa ette nähtud. Nii kasvatuses kui õpetuses. Pigem just kasvatajad kurdavad, et ei jaksa kõiki erinevalt kohelda, sest lapsi nii palju.
Mul oli kord sõimes üks last \”harjutav\” issi, kes proovis päeva jooksul umbes 50 korda teise tuppa hiilida, kuhu lapsekene talle siis kisades järele tormas. Ükskõik mis katsed tüdrukule midagi näidata või pakkuda lõppesid väga kurja näo ja pearaputusega: mkmm! Samal ajal hoidis ennast närviliselt issi küljes kinni. Ja siis see issi nõudis: hakake temaga juba mängima! Ja: miks teil rühmas raadiot ei ole, see rahustaks minu last!
Samal ajal oli harjutamas veel mitu emmega last, samuti 3-4 last, kes kohe üksi rühma olid jäetud ja mõni ema, kes ka oli korraks ära läinud ja lapsed esimesi minuteid üksipäini. Ma ei saa ju sellises olukorras teha nukuteatri monoetendust ühe tüdruku ja issi ees, vaid valin ebavõrdsuse ja lohutan neid, kellele lohutamine hetkel kõige rohkem peale läheb.
Muide, kahe nädala pärast oli kogu see trall läbitud, tibud tatsasid hommikul nagu üks mees mulle sülle ja mängunurka. See issi rahunes ka maha ja 2 kuu pärast tõi meile lilli, nii otsatult armas temast. Tüdrukust aga on kasvanud tark ja tubli koolilaps, kellele siiski meeldib teisi kamandada ja kurjustada ja jonnida ja domineerida. Noh selles mõttes natuke agressiivne või närviline joon on näha alates sellest kõige esimesest päevast. Mõnikord on see esimeste päevade suur kisa ka lihtsalt tugeva isiksuse väljendus.