KOhalik ütles põhilise ära. Lisaksin juurde, et mul on rühmas näiteks üks laps, kes ei kannata füüsilist kontakti, tema jaoks on pai tõeline karistus, hoidku jumal selle eest, et keegi teda kallistada püüaks. Alles nüüd, kolmandat aastat lasteaias on ta nõus enamikel teistel lastel käest kinni võtma ilma suure protestita jne. Ja siis on veel kaks last, kes tahavadki aegajalt nutta, suured lapsed, aga jonnivad. Ise ütlevad, et nad lähevad nüüd jonnima, nel on selle jaoks magamistoas selline veidike varjatud nurgake, kus nad siis istuvad, üksi nutta joristavad ja lõpuks sealt rõõmsalt ära tulevad, keegi neid ei sega, sest kui kasvõi mõni laps peaks nende silma alt mööda minema, siis on kisa taevani ja nuttu jätkub kauemaks. Võite ise ette kujutada, mis saaks, kui üritaks neid sülle võtta ja rahustada. Seda nimekirja võiks aastate lõikes veel pikal täeindada. No ja siis on veel need \”kleepeka\” tüüpi lapsed. Lapsed kes pidevalt sülle ronivad ja igal võimalikul moel tähelepanu nõuavad. Hoidku jumal selle eest, kui mõni uus täiskasvanu rühma satub, siis sellised lapsed sõna otseses mõttes ripuvad küljes (viimane praktikant tundis end ahistatuna suisa nende laste poolt). Kõrvalt vaatajale võib ju mulje jääda, et need on kasvataja lemmikud. Ning viimaks need head ja korralikud lapsed, kes endale ise tegevust leiavad, kes kunagi neist \”kleepekatest\” mööda ei ürita trügida, sest see lõppeks tüliga jne. Võõrale võib jääda mulje, et nende vaesekstega kohe üldse ei tegeleta. Kõige selle tõttu peabki õpetaja oma rühma lapsi tundma, teadma, kui palju kellega tegeleb, mitte kedagi ära unustama ja samas mitte end liialt peale suruma lapsele kes parema meelega hoopis üksi/sõbraga mängiks jne.
Ja see, et õpetaja ei tegele lapsega, kui ema on last harjutamas. Ma pole kunagi sõimes olnud, kui suuremate laste puhul on küll nii, et enamikega ei saa mingit usalduslikku suhet hakata looma ajal, mil ema juures on. Lastel lihtsalt on nende usaldusisik kaasas ja nad ei vaja teisi. Lasteaed võib esialgu niigi hirmutav olla ja siis veel mingi tädi ka isiklikku ruumi tungimas.
Minul on rühmas muideks oma lemmikud olemas, kuid kindlasti mitte need lapsed, kelle puhul seda välise vaatluse põhjal järeldada võiks. Aga kuna ma teadustan endale, et need lapsed meeldivad mulle veidi rohkem, siis suudan ka jälgida, et ei tekiks mingit erikohtlemist. Minu arvates on täiesti normaalne, et ka õpetajatele meeldivad mõned lapsed rohkem, teised vähem, isiksuste ja nende sobimise värk. Seni kuni õpetaja seda endale teadustab ja end jälgib pole ju mingit probleemi.
