Ma intrigeeriksin veel natuke. Kui perekond on loodud isaga, keda saab usaldada, kes on töökas ja kohusetundlik, siis.. mis vahe sellel palgalõhel on? Meil on ühine rahakott olnud alates sellest ajast, kui olime ühe aasta koos olnud ja pole sellest lõhest sooja ega külma. On koosoldud aja jooksul üks rohkem teeninud ja siis teine. Kui pere võtab vastu otsuse saada laps(ed), siis ongi normaalne rääkida läbi ka rahaasjad. Lapsed vōivad väga tihti haiged olla ja on loogiline, et sel ajal ei saa mõlemad lapsevanemad käia tööl samaväärselt sellele, mis oli enne lapsi. Ja ma ei tunne absoluutselt ohtu enda majanduslikule ebakindlusele, enne lapsi ja ka vanemahüvitise ajal panin kõrvale; mees kannab suurema osa kulusid, kuna hetkel elukorraldus selline, et mina ei keskendu karjäärile (tööl käin ikka), vaid väikelastele.
USAs ei ole haruldane, et kui kooliaasta saab läbi, siis nädalake lapsed puhkavad ja siis algab laagrisuvi (ja mitte see laagrisuvi, nagu meie oleme harjunud, et maksimaselt 3-4 erinevat laagrit, vaid jutti kuni uue kooliaastani välja). Vanematel hea ja rahulik. Eks me vist oleme ka sinna suundumas, kui ema ei jaksa ühte aastatki enda beebile pühendada. Sellele beebile, kellele kogu maailm on suur ja võõras, aga kes on peatamatu, kui ta saab seda avastada enda emaga. Beebi on teadnud oma ema 9 kuud kauem kui ükskõik keda teist. Ta imetleb enda ema, tahab olla tema moodi, õppida temalt armastama inimesi enda ümber nagu ema armastab teda. Ma olen täiesti veendunud, et vähemalt enne, kui laps hakkab kõndima, on tema turvapaik, kõige igatsetum ja armastatuim paik ükskõik, kus. Peaasi, et oma ema juures. On imeline, kui lapsel on turvatunne isaga, vanavanematega, hoidjaga, aga oma ema ei asenda esimes(t)el eluaasta(te)l mitte keegi. Olen ju isegi ema, tean, kui väsitav see on.
Ma väidan, et väga kergekäeliselt ja läbimõtlemata tehakse lapsi ja siis rõhutatakse ema ja isa vajadustele ja õigustele. Veelkord: lapse vajadused? Kes neid kaitseb?