See võibki olla, nagu eelnevalt kirjutatud, lapse fantaasia vili või siis fakt.
Lapsed fantaseerivad küll aga see ei tähenda, et neid üldse kuulama ei peaks. Mu laps rääkis ka, et nende õpetaja sööb kõik võileivad ära, seetõttu on tal õhtuti kõht väga tühi. Saime antud õpetajaga väga hästi omavahel läbi, mina küll rääkisin õpetajale ka ja saime koos natuke muheleda selle üle.
Teine lugu. Mu laps hakkas viie-aastaselt väga tihti nutma, et tema ei taha suureks saada. Ma alguses mõtlesin, et ta on liiga palju Pipi filme vaadanud või midagi. Ühel hetkel teatas ta, et kooli ta küll ei taha minna. Nutt ja häda ning stress oli ikka igapäevane. Mõtlesin juba koolipikendust organiseerima hakata, igaks juhuks panin enne eelkooli. Eelkoolis tuli välja, et kool on päris tore ja õigel ajal laps ka kooli läks. Aasta hiljem, väiksema õe liitrühma lõpupeol hakkas mu laps äkitselt keset lasteaiajuhataja kõnet (kus räägiti, et nüüd hakkab pihta hoopis teine elu ning suur ja raske õppimise töö), et väikeseid lapsi ei tohiks niimoodi kooliga ähvardada, neile võiks hoopis rääkida, et kool on väga tore koht. Hiljem küsides tuli välja, et üks lasteaiaõpetaja oli pidevalt neile hirmulugusid koolist rääkinud – kuidas seal on raske, peab väga palju pingutama jne. Sellest ka minu mõnevõrra õrna närvisüsteemiga lapse kabuhirm.
Lisan veel, et antud õpetaja suutis ka mulle lapse juuresolekul viimases lasteaiarühmas öelda, et tema küll ei kujuta ette, kuidas minu laps koolis hakkama saab. Sellise sõnastuse ja näoilmega, et ma ise olin ka kabuhirmus, et pean otsima hakkama spetsialiste, kuna mu lapse arenguga on ilmselgelt miskit paigast ära. Nimelt ei suutvat ta teatud asju emakeeles üldse teha. Lisan, et koolis on tal läinud väga hästi, enamus klasse on lõpetanud kiituskirjaga.
Ehk tasub kuulata oma last, aga muidugi teatud reservatsiooniga.
