Nägin lasteaias pealt, kuidas õpetaja minu last käest tiris kuna laps ei tahtnud minna rühma sisse. Polnud küll tugev tõmme, kuid siiski- kas see on lubatud? Laps hakkas nutma selle peale rohkemgi kui enne ja keeldus üldse sisse minemast ja habises mul jala küljes, et kardab. Lutsus pöialt ja keeldus kaasa mängimast. Läksin lapsega koos rühma sisse ja laps oli rahulik kuni mina seal olin, kui ära tulin, keeldus jäämast rühma. Õpetaja vedas ta sisse ja laps jäigi kiljudes nutma sinna. Helistasin ka juhtkonnale, kes arvas tegu olevat emast eraldumise paanikaga ja ütles lapse rõõmsa oleva paar tundi hiljem. Minul süda ei anna rahu, miks ikkagi lapsele ei meeldi enam rühma minna ja miks õpetaja tirib käest sõime rühmas käivat last? Õpetajaga rääkisin ka, ütles kõik korras olevat. Samas laps kardab juba kuu aega sisse minna uksest. Pole oma last lasteaias kunagi nii paanikas näinud. Juhtkond isegi ei kuulanud mind kui ütlesin, et õpetaja tiris last käest. Milles asi? Kas on õpetaja laste ees ühte moodi ja juhtkonna ees teist moodi, tehes head nägu? Või ongi paanika kuna ema läheb ära? Kusjuures olen ise seda õpetajat sõbralikuks pidanud algusest peale. Kas on võimalik, et on konflikt lapsega või mis?
Teema: Lasteaias hüsteerias
Probleem on puhtalt sinus. Kas su laps on äsja lasteaiateed alustanud? Sel õppeaastal? Kui jah, siis on lapse reaktsioon praegu igati normaalne. Aga sina oled kahjuks juba loonud endast lasteaia jaoks kuvandi, kui emast, kes näeb igas asjas tonti ja millegagi rahul ei ole.
Kui sinu laps keeldub ülejäänud rühmaga sisse tulemast, siis mis võimalus õpetajal on? Jäävad sinu lapse pärast ülejäänud päevaks õue, kuna laps ei allu suulisele korraldusele ja ei kavatsegi tuppa tulla? Aga kui mõni teine laps tahab kiiresti potile minna, ei saa ju sinu last üksinda õue jätta ja teistega tuppa minna.
Võibolla ei saa su laps veel kõnest piisavalt aru, et lasteaias käia? Lasteaias on päevakava ja kuna lapsi on kasvataja kohta palju ei saa igaühe tujude järgi toimida.
Kuidagi peab see õpetaja ju sinu lapse koos teistega tuppa saama? Süles tassides ta ilmselt rabeleks? Käest kinni võttes hakkab tirima?
Mis siis teha? Õue üksi jätta on mõeldamatu, kogu rühm peab tuppa minema ju.
Mida sa siis soovitad?
Jah, õpetaja võtabki käest kinni kui laps suulisele korraldusele ei allu. Kui ka see ei aita, võtab lausa sülle või kaenlasse ja viib ikka tuppa kui rühm tuppa läheb. Või teise ruumi(saali, magamistuppa vms).
Teisiti pole ju mõeldav.
Tegu vast polnud õuest tuppa minekuga. Sain aru, et hommikul riietusruumist rühmaruumi minek.
Jälgi veidi veel vaikselt olukorda aga olen 99% kindel, et tegu on siiski emast eemaldumise paanikaga.
Minu laps hakkas hüsteeritsema hommikuti alles teisel lasteaia aastal, kui ta oli juba peaaegu 3aastane. Ennemalt probleeme polnud. Mõnikord nuttis juba kodus, kui riideid nägi.
Periooditi kestis see hommikune nutt peaaegu aasta.
Nuttis 5-10min ja siis õhtuti ei tahtnud ära tulla.
Ja teemaalgataja teeb murelikku ja kurba nägu ja passib ukse peal, kuidas kasvataja last rühmaruumi veab- see teeb asja ainult hullemaks! Laps võtab kõike ema pealt ja kui sina muretsed, siis laps käitubki niimoodi.
Kui vana on laps, alla kolmene? Esimest aastat lasteaias? Selliseid perioode tuleb tihti ette, misiganes võib lapsele mõju avaldada- teised lapsed rääkisid midagi koledat või oli mingi tüli, kasvataja pahandas kellegiga ja see läks südamesse talle jnejne. Või ka ei juhtunudki midagi halba, lihtsalt tuleb eraldamispaanika peale.
Oehh, jälle sina…
Esiteks pole minu meelest kindlasti ok, et õpetaja tirib käest. Kui laps on kurb ja nutab, siis peaks ikkagi sülle võtma ja rahuliku häälega rääkima lapsega, et laps tunneks end turvaliselt ja hoitud. Näiteks rääkima, mis järgmiseks tegevuseks on lasteaias või suunama ta kiiresti mängima jne.
Teiseks on muidugi loomulik, et laps ei taha emast lahkuda. Ja see võib vabalt hooti käia ning üldsegi mitte olla seotud sellega, et laps ei tahaks lasteaias olla. Emaga tahab ju iga laps kindlasti rohkem olla, aga see ei tähenda, et lasteaias oleks halb. Ma soovitaksin välja mõelda mingi rutiini, kuidas alati oma lapsele head aega ütled ja see ka õpetajaga läbi rääkida. Mul oli näiteks nii, et alati enne kui hakkasin minema, siis kallistasin last, soovisin head päeva ja lõime käele patsu! See oli lõbus! Siis keerasin selja ja läksin tagasi vaatamata kiiresti ära. Kui laps hakkas nutma, siis võttis õpetja üle, tõstis sülle, rääkis lapsega jne… Kordagi polnud nii, et laps poleks maha rahunenud ja mind päriselt tagasi kutsutud.
Mäletan, et kui üks kord niimoodi alguses nad ka grupiga õue jäid, siis jäin isegi plangu taha kükitama ja kuulama, et kuidas läheb. Ning tõepoolest, mõni minut ja laps oli juba suures mänguhoos.
no sa ju ise kirjutad, et ega ta tegelikutl ei tirinudki.
Me ei tea situatsiooni, milline esik on, kas esikus on lubatud niisama passida, kas sa ise olid valmis lahkuma üldse enne, kui laps on rühmaruumis.
ja miks sa ise last rühmaruumi ei satanud? Mina anna lapsele musi rühmaruumi uksel – isegi kui laps nutab, saadan ta alati rühma, mitte ei jäta esikusse üksi nuuksuma. Kas sa tahaksid, et su laps nuuksub üksi esikus? Ilmselt tahad, et õpetaja oleks siis tema juures ja lohutaks? aga teised lapsed? kas pole mõistlikum, et see nuttev laps on siis rühmas, kus õpetaja saba teda lohutada ja samal ajal teisi lapsi jälgida?
Minuarust on väga suur probleem see, et õpetajatel pole lubatud mitte midagi lastega teha, muudkui aga peavad peegeldama kõike. Kui ma kodus lapsi samamoodi kasvataks, siis ma ei tea, mis neist lasteks saaks – nad vist tapaksid üksteist ära, kui ma rangemalt ei käituks. Noorem laps muudkui peksaks mind, kui ma poleks seda “peegeldamist” lõpetanud ja hakanud karmimat häält tegema.
ja kui sa näeksid, kuidas ma noorema lapse vanema lapse rühmast pean jõuga välja tirima 😀 oh sa juudas…seal on ju palju põnevamad mänguasjad kui ta oma lasteaias.
Tahaksin ise mõnikord öelda õpetajatele, et võite mu last ikka nurka seisma ka panna, aga kahjuks nii ei sa aju, et erinevalt käitutakse ühe lapsega – see pole ka mu oma lapsel ehea, kui ainult tema käib nurgas seismas.
Õnneks on hakanud järjest enam ilmuma artikleid ja uuringudi teemal, et see “lapse tasemele laskumine” ja “võrdsed partnerid” ei ole siiski parim kasvatusstiil.
Isegi juhtkond imestas, et minu laps oli hüsteerias, sest tavaliselt tema just ei nuta.
Jaa, see “juhtkond” ju on konkreetselt sinu lapse iseloomuga nii hästi kursis. Eks nad pididki soosivalt vastama, kes see ikka jõuab pidevalt pikalt kuulata, kuidas ühele emale õpetaja küll naeratab liiga vähe, liiga palju, tervitab valesti, külmetab lapse ära, laseb särgi peale sööki ajada, võtab valesti last rühma vastu…
Issand sa näed ja ei mürista – sellise asja pärast hakata juhtkonnale helistama…
Tundub, et kasvstajad peavad rohkem kasvatama lapsevanemaid, mitte lapsi.
Lasteaed pole kohustuslik. Ei pea käima. Jäta koju, ei pea inimesed sinusugustegs tegelema.
Isegi juhtkond imestas, et minu laps oli hüsteerias, sest tavaliselt tema just ei nuta.
Jaa, see “juhtkond” ju on konkreetselt sinu lapse iseloomuga nii hästi kursis. Eks nad pididki soosivalt vastama, kes see ikka jõuab pidevalt pikalt kuulata, kuidas ühele emale õpetaja küll naeratab liiga vähe, liiga palju, tervitab valesti, külmetab lapse ära, laseb särgi peale sööki ajada, võtab valesti last rühma vastu…
Õpetaja istus seljaga ukse poole, ühmas lapsele, et võtku tool ja tulgu mängu, alla 3a. Kui laps ei tulnud, tuli lapse juurde ja keelitas ühe korra. Selle asemel, et julgustada ja sõbralikult kutsuda, hakkas tirima käest kuna laps ikka ei tulnud. Laps hakkas nutma ja nuttiski, kui teised mängisid rõõmsalt ringmängu- pöial suus hirmul nägu peas. Õpetaja ei lohutanud nutvat last, seda tegin mina. Kui küsisin mis lahti, vastas õpetaja kerglaselt, kõik on korras. See ei ole pedagoogile sobilik käitumine, minu arust. Lapsed on erinevad, mõned pole julged ja hakkajad. Hiljem käitus pedagoog minuga imelikult, tegi mulle märkusi nagu oleksin ka mudilane tema rühmas. Ei olegi tahtmist oma last sinna enam kannatama viia. See ikkagi ei ole pedagoogile sobilik käitumine. Juhtkonna hinnangul oli kõik rühmas korras, kahjuks hommikul nad rühmas ei näinud vaid lõuna ajal käisid ja laps muidugi oli juba rahunenud mitme tunni pärast.
aga ära siis viis.
Ei saagi sellest emast aru: kas ta tegelikult tahtis, et ta laps rühma läheks või ei.
Ühest küljest nagu tahtis, aga samas ei andnud last õpetajale üle ka. Tundub lisaks, et teistel oli juba mingi ühistegevus pooleli. Õpetaja katkestas tegevuse. Oleks tulnud laps rahulikult üle anda ja ise ära minna Laps sai aga signaali, et kuni ta piisavalt oma protesti näitab, siis ema veel ära ei lähe. Vaene laps ju segaduses, hakkab veel arvama, et tema käitumisest sõltubki, kas ema peab tööle minema või ei.
Mis õpetaja oleks pidanud või saanud teha?
Oh kui raske oleks olla selline ema, kes ise probleeme välja mõtleb(ma olen enam kui kindel, et see on sama postutaja, kes siin vahepeal usinasti neid lasteaia teemasid treis) ja veel raskem oleks olla see õpetaja, kes peab selliste vanematega edaspidi head ja viisakat nägu tegema ????.
ma olen enam kui kindel, et see on sama postutaja, kes siin vahepeal usinasti neid lasteaia teemasid treis
Ehhee, enam kui kindel olemine paljudel juhtudel ei tasu ennast ära, no sellise väite puhul ju vahet pole, aga kui oma isiklike tuttavatega hakkad “enam kui kindel” olema, et see mõtleb seda ja too mõtleb toda – vahel võibolla läheb täppi jah, aga ikkagi maksab enam usaldada fakte kui mingit “kindel olemist”.
Aga teemaalgatajale – lapsed ju ema juuresolekul teevad alati rohkem draamat. Ema on paraku see, kes oma last alati halvimast küljest näeb. Ja see on normaalne, laps peabki oma ema saama jäägitult usaldada. Kui laps sinu lahkumisel röögib, siis kaisutad teda ja ütled, et pole viga, pead tööle minema, aga varsti tuled talle järgi. Siis teed südame kõvaks ja lähed ära. Õhtul muidugi küsid, kuidas läks, kas laps rahunes varsti. Muidugi kui laps veel kaua ei rahune ja selline olukord kestab iga päev ja pikka aega, siis tuleb mõelda, mis valesti on. Mingi ühekordne juhtum küll ei ole paanikat väärt. Kui oled seda õpetajat alati sõbralikuks pidanud, siis ta tõesti ongi sõbralik.
Ei viigi rohkem. Puudumisse kirjutan,et konflikti tõttu õpetajaga.
Kirjutad lasteaeda puudumistõendeid või? 😀
AGa ära vii tõesti lasteaeda oma last, istuge kahekesi kodus ja kõigil lõbusam ja õpetajal lasteaias üks hädine emme vähem (lapsest on tal kindlasti vähem tüli kui sellisest paanikaõhutajast ja kaebajast emast). No tõepoolest, miks sa ise natuke otsustavam ei saanud olla lapse rühma saatmisel, sa ise õhutasid praegu lapse paanikat. Kas üldse õpetaja lubas sind rühmaruumi teiste tegevust segama? Tavaliselt on ikka nii, et laps antakse rühmaruumi uksel üle (lisaks jäite hiljaks, kui teistel oli mäng juba käimas, miks õpetaja peab ühistegevuse katkestama ja teile vastu jooksma, kuigi nad ikka üritavad seda teha ja tere öelda), mitte nii, et lastakse lapsel jala küljes rippuda ja ise ainult pikendatakse seda “kui nutan, siis emme äkki jääb veel”.
Kahjuks, KAHJUKS ei ole need lapsevanemad mingid erandid ja ei pruugi olla neid üks siin kirjutamas, vaid pea igas rühmas on mõni selline ema.
Sa ise oled praegu see, kellel on eraldamispaanika ja levitad seda lapsele! Lapsevanema kohus on sellises olukorras olla rahulik ja otsustav, siis saab laps ka kindlustunnet juurde, et tegelikult pole midagi hullu lahti. Kui sa tahad, et laps harjuks jälle võimalikult valutult lasteaias käima, tuleb ise lasteaeda rõõmsalt ja rahulikult suhtuda. Kui ei taha, siis ära viigi, nagu öeldi, lasteaed pole kohustuslik koht.
Loomulikult ei taha! JA ei hakkagi tahtma, nüüdsest nutab ta igal hommikul, sest see ju töötab.
Psühholoogi kommentaar: Kui olete otsustanud lapse sõime viia, siis rääkige sellest rahulikult ja veenvalt ja valmistage ta selleks ka veidi ette. Valmistage last ette rääkides näiteks, et olete temaga koos ja/või mingiks ajaks lahkute ja tulete enne magamist järgi jms
Ohjahh…… Lasteaiaõpetajana on mul seda väga kurb lugeda. See, et õpetaja last käest tiris oli ilmselt sinu nägemus. Muidugi, kui laps kohe ei tule, võtad ju veidi tugevamalt, laps osutub vastupanu ja sulle tundub, et õpetaja tirib last. Kahjuks on see ka meie majas tuttav, et mõni vanem kaebab, et talle tundus, et tema last tiritakse, ehkki seda pole juhtunud. Mina ei julge ausõna mõne lapse puhul vanema nähes lapsele esikus kätt anda, kui ta tõesti pahuras tujus ja tõesti rühma tulla ei taha. Olen õppinud aastate jooksul seda, et pigem on parem jätta laps esikusse rahunema, las nutab paar minutit. Peale lapse rahule jätmist täiskasvanu poolt tuleb ta enamasti ise rühma. (Loomulikult pole laps üksi ja hoiame tal silma peal)
Miks õpetaja last sülle ei võta? Sa näed kõike vaid enda vaatevinklist. Kas sa sellele oled mõelnud, et päevast päeva lapsi ukse pealt sülle võttes saab tugeva koormuse õpetaja selg. Kahjuks on see paljude õpetajate kutsehaigus. Pidev kummardamine, kiigele tõstmine, sülle võtmine- kõik see jätab oma jälje. Me võtame lapsi sülle küll, aga siis kui ise istume.
Kas sa tõesti arvad, et lasteaia juhtkond tähendab midagi õpetaja jaoks väga hirmsat? Et kui vanem kaebab, siis direktor tuleb ja nahutab õpetajat? Juhtkond on pigem see, kes kaitseb pedagooge sinusuguste vanemate eest. Jah, direktor kuulab sind viisakalt ära. Lubab uurida ja selgitada ja annab sulle tagasisidet. Nad kuulavad sind ära, aga tegelikult nad tunnevad jõuetust sinusuguste vanemate ees. Ja sa peale niisugust käitumist veel oled hämmeldunud, et õpetaja oli nördinud? Ma oleks ka olnud. Sellised vanemad on iga õpetaja õudusunenägu, kes teevad igast pisiasjast probleemi. Lastega me saame alati hakkama, vanematega aga mõnikord
( õnneks küll väga harva, enamus vanemad on väga mõistlikud)
Minu jutu mõte on see, et ära vaata kõike oma vaatevinklist. Võta hommikul aega, et laps varem lasteaeda viia. Minul on mõni vanem, kes võtab jalanõud jalast ja saadab lapse ise rühma- see pole ju väga keeruline. Palun austa lasteaia päevarütmi, vii laps kohale enne tegevuste algust. Kui kõik ilmuvad suvalisel ajal on rikutud mõnus õhkkond- laste tähelepanu hajub, õpetaja ei saa keskenduda lastele. Võin sulle öelda, et eraldumispaanika võib tulla täiesti ootamatult ka lapse puhul, kes on juba aasta või paar lasteaias käinud. Minul on selliseid lapsi olnud küll.
kuule, hüsteerik. Kas sa kodus ka kasvatad oma last nagu s..a pilpa peal?
Mi simeloom see laps on, et koguaeg peab uih ja aih teda poputama? Su laps on teist aastat aias, seni olnud hommikuti rahulik – miks peaks õpetaja jooksma rahuliku lapse juurde ja teda poputama hakkama? Ei poputata meie lasteaias ka nutvaid lapsi, kui teda, et laps juba tegelikult kohanenud. Mõnikord võibki laps lihtsalt nutta, igale nutule ei pea reageerima – siis kasvabki selline inimene,m kes foorumis kõige peale ohib.
Minu laps hakkas aias nutma hommikuti 3. (!) aastal! 2 aastat sai rahus käidud. Ja tead, ei haaranud keegi teda sülla ega midagi – ongi nii, et kutsutakse mängima. Kui igale lapse nutule liigset tähelepanu pöörata, siis mida laps õpib?
Ja kusjuures algul tundus ka, et äkki on asi konkreetses õpetajas (neil on 2+1 süsteem). Selle asemel, et kohe kuskile helistada, jälgisime mehega mõnda aega olukorda, kuni veendusime, et ei ole õpetajas asi. Ei saa ühe hommiku põhjal järeldusi teha.
Sinule aga soovitan ruttu-ruttu veel paar last teha, siis ehk õpid lapsest lahti laskma ja mitte liigselt tähelepanu pöörama igale lapse mossis näole. Ja siis näed ka, kui sul enam pole aega igale lapse piuksule reageerida, kui mööda oled oma kasvatusega pannud, sest laps on selleks ajaks juba torisev printsess.
usu, nii kuidas sina suhtled praegu ja tulevikus koolis õpetajatega – täpselt samamoodi hakkab teismeeas laps sinuga suhtlema. Sa õpetad oma lapsele, et tema on maailmanaba ja teised kõik eksivad.
Minuarust on väga suur probleem see, et õpetajatel pole lubatud mitte midagi lastega teha, muudkui aga peavad peegeldama kõike. Kui ma kodus lapsi samamoodi kasvataks, siis ma ei tea, mis neist lasteks saaks – nad vist tapaksid üksteist ära, kui ma rangemalt ei käituks. Noorem laps muudkui peksaks mind, kui ma poleks seda “peegeldamist” lõpetanud ja hakanud karmimat häält tegema.
Ja lõputu veenmine ja kauplemine. Võiks aru saada, et mitmekümne lapse puhul pole võimalik igaühega kaubelda ja igaüht veenda. Kui rühmas on juba kaks jonnipunni, mismoodi seda peaks ette kujutama? Imeinimesed on need kasvatajad, tõesõna.
Ja lõputu veenmine ja kauplemine. Võiks aru saada, et mitmekümne lapse puhul pole võimalik igaühega kaubelda ja igaüht veenda. Kui rühmas on juba kaks jonnipunni, mismoodi seda peaks ette kujutama? Imeinimesed on need kasvatajad, tõesõna.
Aitäh sulle mõistliku ja eluterve suhtumise eest! Nagu näha, on niisuguseid emasid siin õnneks palju.
Tänulik lasteaiaõpetaja
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
