Teema: Lastega välismaale elama

Sellise ellusuhtumisega on mudiugi tore elada, et teen aga südame järgi ja küll kõk laabub. Tavaliselt laabubki.

Aga siiski. Ole ka realistlik.
Lastele valetada, et neile jäävad vanad sõbrad samamoodi kui tekkivad uued… see pole õiglane. Muidugi ei jää vanad suhted samamoodi püsima. Et olla sõber, peab ikka oma aega sellesse sõbrasuhtesse panustama, mitte kord kuus uurima, et kuidas läheb… Ma tean, ma elan ise ka välismaal ja kuigi olen täiskasvanu, siis paljude vanade sõpradega on suhtlus pea kadunud…Pole lihtsalt aega selleks. Mina olen täiskasvanu ja sõbrad tekkinud nooruses, muidugi on tõelised sõbrad need, kellega resonans hea ja see tekkib reeglina ka siis, kui harva näeme. Aga lapsed muutuvad kiiresti ja võimatu on hoida neid hüve… kui sa just ei taha, et su lapsed Rootsis olles pidevalt messangeris-skypes või sarnases istuvad. Ja isegi kui istuvad, siis nad hakakvad “päriselus” kogema kogemusi, tundma tundeid, mida on võimatu lihtsalt sõnadega oma sõpradele rääkida, kellel puudub immigrandi kogemus ja kes elavad Eestis.
Kas tõesti ei ole sinu ja su suhte jaoks parem, kui täiskasvanud inimesed on kaugsuhtes? Teile oleks ju reisimine veelgi lihtsam, kui lastel pidevalt oma isal ja sõpradel külas käia.
Kui ta tõesti on nii hea mees, siis peaks teie suhe ju küll vastu pidama selle kaugsuhte.

Lisaks tahtsin veel mainida, et ei tea, mis Greta Thunberg nendest pidevatest lennureisidest arvaks… Tahate ju Rootsi ühiskanda sisse sulanduda… Lapsed hakkavad ehk reedeti hoopis Stocholmis parlamendi ees protestima, mitte lennujaama sõitma, et isa näha…

Muidugi mine, lapsed saavad hakkama ja tegelikult ollakse harjunud koolides, et tuleb perekondi üle ilma ja päris toimiv süsteem kus lapsed saavad ruttu tavaklassi. Tööga on nii ja naa ja eks natuke peab õnne ka olema. Minul tuli keel ruttu valdasin 5 võõrkeelt ennem ja no aastaga sain juba väga ise hakkama. Minu lapsed Eestisse ei tiku rohkem kui suvel. Muul ajal on ju suusapuhkus, puhkus soojalemaale vms. Sõbrad neil siin ja seal ning käivad meil külas vaheaajal ja vastupidi. Rootslasest mees on ääretult empaatiline ja hooliv ning koduhoidev üldjuhul. Ja hoiavad ja aitavad eksi kui elu ikka ei lähe minnakse väärikalt edasi. Ja nn bonuslapsi armastatakse nagu omi isegi kui minnakse lahku hoitakse suhteid tihti ka nrnde bonuslastega. Eluterve ja väärikas suhtumine.

Tahaks tema jaoks ka midagi rohkem teha, selline tunne on, et tema vaid annab. Ok, üritan kodu korras hoida, kui ta saabub ja söögi valmis teha, aga tahaks nagu rohkem pakkuda.

Mida ta siis sulle annab, mille eest sa tunned võlgu olevat? Tunnetele vastad ju niigi samaga, mida siis veel?

Mina üritaks oma elu nii seada, et lapsed ei peaks elukohta, eriti veel riiki, vahetama. Pigem õpiks veel tundma seda uut meest ja kui lapsed piisavalt suured ning mehega endiselt hea klapp, siis koliks välismaale. Lapsed võivad küll sõnades öelda, et neile sobib ära kolimine, aga reaalselt nad ju ei tea, mida see tähendab – sellises vanuses nagu sinu lapsed on neil juba välja kujunenud sõpruskond ja see läbi lõigata oleks minu jaoks jõhker.

Mis takistab meest siia kolimast? Või teine variant: miks ei võiks olla visiitsuhe?
Tean lähedalt paari, kus elataksegi mõlemas riigis – nii Eestis kui Rootsis. Ja selline suhe toimib juba väga palju aastatid. Kui sul lapsed suuremad ja see juhtub väga kiiresti, saad juba pikemad perioodid Rootsis viibida.