Kas kellegil kogemust ametliku kaebuse esitamisega lastekaitsja töötaja kohta. Hetkel olukord kus selged tõendid, et lapse kaitse eiranud kohtumäärust. Kuhu esitasite ja kas saite abi?
Kui su õigusi on rikutud ja suudad seda tõestada, siis muidugi tuleb pöörduda kohtusse.
Meie perel on lastekaitseametnikuga kohutavad kogemused. On uskumatu, kui subjektiivsed nad võivad olla ning täiesti võhivõõraste, suvaliste inimeste peale sedavõrd koledaid asju oma peakujuga välja mõtelda. Nad jätavad oma jälje eeskätt lastesse, ent avastades et tegelikult polegi midagi “retsida” ja selle pere juurest mitte midagi halba ei leitudki, tõmbavad vaikselt n.ö uttu. Kuid vastutustundetu lastekaitseametniku poolt äratraumeeritud laste terveksravimine ja maharahustamine jäetakse vaikimisi muidugi ainult vanemate kaela. Lõpuks on ikkagi vanemad need, kes lastekaitseametniku poolt äralörtsitud lapsed peavad jälle “korda tegema”.
Tahan selle jutuga öelda mitte seda, et kõik lastekaitseametnikud on pahad – ei, kindlasti mitte! Kuid fakt on see, et igale elualale satub tööle inimesi, kes sinna ei sobi. Mõnel elualal töötavate inimeste vastutustunne lihtsalt peab olema suurem kui teistel, nad ei või ajada suust välja, mis sülg sinna toob, ega teha läbimõtlemata otsuseid. Kõik sõltub konkreetsest ametnikust, inimesest, kelle juurde satud. Mõni on väga süvenev, asjatundlik ja pühendunud, teine jälle mitte nii väga. Negatiivseid näiteid ei tohiks peita, vaid neist tuleb ikkagi rääkida. Teisiti olukord ei parane.
Lapsekaitseametnikud on väga kogenud kohtuasjades ja nad teavad täpselt, et nende arvamus tegelikult ei muuda oluliselt kohtuotsust. Seetõttu käituvad nad täielikult oma sisetunde järgi ja võivad ajanappusel teha pealiskaudseid järeldusi.
Nende korralekutsumiseks on ainuke võimalus saata konkreetsed etteheited ja seaduserikkumised KOVi ja lubada vajadusel kohtusse pöörduda. Aga need asjaolud ei saa olla sinu subjektiivsed arvamused millesti. Vale käitumine peab olema tõendatav.
Siis tõmbuvad tagasi ja pigem hakkavad vältima sinuga tegelemast.
Meie perel on lastekaitseametnikuga kohutavad kogemused.
Aga oma “pere” olete ikka peegli ette rivistanud ja ise endale näkku vaadanud, et miks nendega üleüldse mingi kohutav kogemus on tekkinud?
Normaalsetel vast ju ei teki nendega mingit kokkupuudetki.
Ma ei tea veel ühtegi lastekaitseametnikku, kes saaks kohtumäärustest ka sisuliselt aru, eriti kui asi puudutab lapsega suhtlemiskorda.
Enamus neist ka kusjuures valetab, varjab fakte, ei ole objektiivne ja erapooletu, ei arvesta lapse enda tahtmiste ja soovidega, väänavad lapse sõnu, räägivad lapsevanemaid roppude sõnadega taga jne jne.
Tuleb esitada kaebus, kirjalikud faktid ritta ja saata kaebus “igale poole” st laste ombudsmanile, Sotsiaalministeeriumisse, linnavalitsusse jne
Alati tuleb kõik kohtumised lindistada, ka lapse ja lastekaitseametniku omvahelised jutuajamised tuleb lindistada. Kõik, mis toimub, tuleb kirjalikult fikseerida, ainult nii saad sa oma ja lapse õigusi kaitsta.
Minul on kogemus, et kaebus lahendati linnavalitsuse poolt nii, et vahetati juhtumiga tegelev (suhtluskord) lastekaitseametnik välja samas toas istuva vastu…kes jätkas sama õelat, valelikku, kohtu määrust ja lapse soove mittearvestavat tegevust. Aitas see, et vahetasin elukohta, samas uued elukohajärgsed lastekaitseametnikud tuleb nüüd välja, on sama rumalad (ei saa kohtumääruse sisulisest poolest aru, tegelevad mingi omaloominguga jne).
Nii et jah, kaevata tuleb, ennem ei muutu midagi. Ja oodata kuni laps suuremaks kasvab, mingist hetkest nad loobuvad ja jätavad lapse rahule (umbes 12-aastaselt)
huvitav oleks teada, millise nõudega te kohtusse pöörduda kavatsete?
Samuti väga ebameeldiv kogemus Tartu lastekaitseametnikuga. Too oli lastekaitses alles täiesti algaja, varem töötanud vangidega. Vestles lastega 2 tundi ja arvas siis, et teab kõike väga keerulisest peretaustast. Kohtus sõimas üht lapsevanemat, kellega ise polnud vaevunud eelnevalt kohtumagi, nägigi esimest korda alles kohtusaalis. Lausa uskumatuid sõnu lubas endale ise olukorda absoluutselt mitte mõistes.
Aga oma “pere” olete ikka peegli ette rivistanud ja ise endale näkku vaadanud, et miks nendega üleüldse mingi kohutav kogemus on tekkinud?
Normaalsetel vast ju ei teki nendega mingit kokkupuudetki.
Tänud põhjapaneva hinnangu eest. Probleem oli selles, et lapsed sattusid ahistaja kätte – kodutänaval elav võhivõõras täiskasvanu hakkas meie lapsi iga päev jälitama ja nendega eri viisidel kontakti otsima. Kuna endal oli juba mõistus otsas, siis lõpuks pöördusime KOV lastekaitseametniku poole abi palumiseks. Ja niisugune oli siis tema n.ö “töö”. Tema hakkas töötlema hoopis meie lapsi ja kui selgus, et lapsed on täiesti tublid ja mitteprobleemsed ning ka ema-isa ei paista lastele mingit ohtu kujutavat, kadus tema huvi silmapilk. Mingit abi me ei saanud, pidime ainult õnnelikud olema et meilt lapsi ära ei võetud. Selline ehmatav kogemus siis, elu esmakordsest kohtumisest “lastekaitsjatega”.
Kahju, et sinu hinnangul pole me seetõttu normaalsed inimesed.
Tänud põhjapaneva hinnangu eest. Probleem oli selles, et lapsed sattusid ahistaja kätte – kodutänaval elav võhivõõras täiskasvanu hakkas meie lapsi iga päev jälitama ja nendega eri viisidel kontakti otsima. Kuna endal oli juba mõistus otsas, siis lõpuks pöördusime KOV lastekaitseametniku poole abi palumiseks. Ja niisugune oli siis tema n.ö “töö”. Tema hakkas töötlema hoopis meie lapsi ja kui selgus, et lapsed on täiesti tublid ja mitteprobleemsed ning ka ema-isa ei paista lastele mingit ohtu kujutavat, kadus tema huvi silmapilk. Mingit abi me ei saanud, pidime ainult õnnelikud olema et meilt lapsi ära ei võetud. Selline ehmatav kogemus siis, elu esmakordsest kohtumisest “lastekaitsjatega”.
Kahju, et sinu hinnangul pole me seetõttu normaalsed inimesed.
natuke su oma viga ka: see pole lastekaitse rida, vaid sa oleks pidanud pöörduma politsei poole: avaldus politseisse + vestlused kohaliku konstaabli ja/või noorsoopolitseiga!
lastekaitse rida on vanemliku hoolitsuse või toeta lapsed, politsei rida aga laste vastu suunatud vägivald.
kui teed lastekaitse peale kaebuse, siis rõhu ka sellele, et tema kui ametnik oleks pidanud sind edasi suunama politseisse, mitte hakkama ise lisaks veel lapsi ahistama.
Kohtus sõimas üht lapsevanemat, kellega ise polnud vaevunud eelnevalt kohtumagi, nägigi esimest korda alles kohtusaalis. Lausa uskumatuid sõnu lubas endale ise olukorda absoluutselt mitte mõistes.
ükski kohtunik ei lase kohtusaalis kellelgi kedagi sõimata. tore kunstiline liialdus sul.
lastekaitsega ei ole rahul need, kes arvavad, et laps kuulub vaid temale ning kellelgi teisel ei ole mingit õigust tema lapsesse puutuvaid asju otsustada, ka mitte lahus elaval vanemal. Selline vanem klammerdub oma lapse külge, keeldub koostööst, süüdistab nii lastekaitset jne.
vahetati juhtumiga tegelev (suhtluskord) lastekaitseametnik välja samas toas istuva vastu…kes jätkas sama õelat, valelikku, kohtu määrust ja lapse soove mittearvestavat tegevust. Aitas see, et vahetasin elukohta, samas uued elukohajärgsed lastekaitseametnikud tuleb nüüd välja, on sama rumalad (ei saa kohtumääruse sisulisest poolest aru, tegelevad mingi omaloominguga jne).
Kui ühe inimesega on paljudel teistel probleeme, siis võib tõesti olla, et probleem on just selles ühes inimeses.
Teemaalgatajale…
Minu eksabikaasa käis lastekaitsja jalga kraapimas igal võimalikul hetkel. Kusjuures selleks ei olndu üldse vajadust. Peale lahkuminekut saadeti perelepitaja juurde, tulemus null. Lapsed elasid pool ajast isaga ja pool minuga. See oli minu ja laste jaoks väga raske aeg. Laste isa käis muudkui lastekaitse vahet, et lastetoetus enda arvele saada ja kusjuures lõpuks saigi. Mina olin sellest muidugi shokeeritud, et kuidas see võimalik on. Paragrafiks oli laste hooletusse jätmine minu poolt. Oi, kui palju ma püüdsin seda suurt spetsialisti kätte saada, et temaga sel teemal suhelda.
Lõpuks pöördusin kohtusse KOV-i vastu, milles sain ka õiguse. Kuna see nagu ikka venib (kokku läks aasta) siis selle aja jooksul pool aastat olid lapsed juba ainult minu juures. Isa huvi kadus ja sai samas lastetoetust edasi. Lastele sellest sentigi ei saanud ning kasutas enda tarbeks. Hiljem elatise istungil pidin peaaegu ma alla vajuma häbi pärast kui ta ütles, et kasutas seda enda tarbeks pool aastat, sest olid rasked ajad.
Lisaks olgu öeldud, et see asi oli kõik kolm aastat tagasi ja peale KOV-iga kohtutee algust ei ole lastekaitse töötaja mitte hetkekski tundnud huvi laste käekäigu vastu.
Aga oma “pere” olete ikka peegli ette rivistanud ja ise endale näkku vaadanud, et miks nendega üleüldse mingi kohutav kogemus on tekkinud?
Normaalsetel vast ju ei teki nendega mingit kokkupuudetki.Tänud põhjapaneva hinnangu eest. Probleem oli selles, et lapsed sattusid ahistaja kätte – kodutänaval elav võhivõõras täiskasvanu hakkas meie lapsi iga päev jälitama ja nendega eri viisidel kontakti otsima. Kuna endal oli juba mõistus otsas, siis lõpuks pöördusime KOV lastekaitseametniku poole abi palumiseks. Ja niisugune oli siis tema n.ö “töö”. Tema hakkas töötlema hoopis meie lapsi ja kui selgus, et lapsed on täiesti tublid ja mitteprobleemsed ning ka ema-isa ei paista lastele mingit ohtu kujutavat, kadus tema huvi silmapilk. Mingit abi me ei saanud, pidime ainult õnnelikud olema et meilt lapsi ära ei võetud. Selline ehmatav kogemus siis, elu esmakordsest kohtumisest “lastekaitsjatega”.
Kahju, et sinu hinnangul pole me seetõttu normaalsed inimesed.
Aga mida sa lastekaitseametnikule ette heidad ja milles tema süüd näed? Kas lastekaitse oleks pidanud võhivõõra täiskasvanuga tegelema? Tal pole selleks õigust. Valesse kohta pöördusid oma murega juba algusest peale. Tõesti hea et sult veel lapsi ära ei võetud.
lastekaitsega ei ole rahul need, kes arvavad, et laps kuulub vaid temale ning kellelgi teisel ei ole mingit õigust tema lapsesse puutuvaid asju otsustada, ka mitte lahus elaval vanemal. Selline vanem klammerdub oma lapse külge, keeldub koostööst, süüdistab nii lastekaitset jne.
Sa oled ikka päris puudega vist. Katsu edaspidi veidi rokem mõelda, enne kui kirjutad.
Aga oma “pere” olete ikka peegli ette rivistanud ja ise endale näkku vaadanud, et miks nendega üleüldse mingi kohutav kogemus on tekkinud?
Normaalsetel vast ju ei teki nendega mingit kokkupuudetki.Tänud põhjapaneva hinnangu eest. Probleem oli selles, et lapsed sattusid ahistaja kätte – kodutänaval elav võhivõõras täiskasvanu hakkas meie lapsi iga päev jälitama ja nendega eri viisidel kontakti otsima. Kuna endal oli juba mõistus otsas, siis lõpuks pöördusime KOV lastekaitseametniku poole abi palumiseks. Ja niisugune oli siis tema n.ö “töö”. Tema hakkas töötlema hoopis meie lapsi ja kui selgus, et lapsed on täiesti tublid ja mitteprobleemsed ning ka ema-isa ei paista lastele mingit ohtu kujutavat, kadus tema huvi silmapilk. Mingit abi me ei saanud, pidime ainult õnnelikud olema et meilt lapsi ära ei võetud. Selline ehmatav kogemus siis, elu esmakordsest kohtumisest “lastekaitsjatega”.
Kahju, et sinu hinnangul pole me seetõttu normaalsed inimesed.Aga mida sa lastekaitseametnikule ette heidad ja milles tema süüd näed? Kas lastekaitse oleks pidanud võhivõõra täiskasvanuga tegelema? Tal pole selleks õigust. Valesse kohta pöördusid oma murega juba algusest peale. Tõesti hea et sult veel lapsi ära ei võetud.
Ilmselt ka mõni “lastekaitsja”, muidu ei ole sellist postitust võimalik kuidagi põhjendada. Kui lastekaitsespetsialisti pädevuses ei ole tegeleda konkreetse probleemiga, mis lapsel on, siis on tema asi edasi juhatada spetsialisti poole, kellel vastav pädevus on. Ma saan täitsa aru, miks inimene lastekaitsesse pöördus: lastekaitse kõlab turvaliselt ja lapsesõbralikult, samas tundub kõhe minna lapsed käekõrva politseimajja, kus pead ehk üht ja sama lapsi traumeerivat lugu mitmele mundris onule rääkima.
ning ka ema-isa ei paista lastele mingit ohtu kujutavat, kadus tema huvi silmapilk.
Kaudselt ju kujutate oma lastele ohtu.
Eriti isa.
Selle asemel, et organiseerida kolm tumedas riietuses meest selle ahistajaga “vestlema”, tunnistab tema, et tal on “mõistus otsas” ja pöördub lastekaitsesse???
No, hallooo???
Ahistajaga on võimalik vestelda ka nii, et tal pärast tõendusmaterjali ette näidata pole.
Ja siis oleks see olnud mitte lastekaitse juhtum, vaid tunnikeseks ahistajalt vabaduse võtmine vms.
Aga vaevalt sealt suunast mingit avaldust oleks kirjutatud; eriti, kui tollel patte juba ka varem hingel.
Aga see pole veel kõik – ka ema ei oska samuti kuidagi mõistlikult lapsi kaitsta ja hoopis kommenteerib pk-s, et lastekaitses töötab inimesi, kes sinna ei sobi, kuna nad ei tormanud pätti arreteerima…
minu jaoks on totter see, et kui vanemad elasid koos, siis oli laps kuidas tahtis ühe või teise vanemaga, aga kui minnakse lahku – siis jälgitakse kullipilguga kella, et kui kell 6 laps kodus ei ole – on kohe lastekaitse süüdi.
Paha on lugeda sellist hüplevat kirjastiili.
Kas teemaalgataja saaks normaalselt end väljendada, mitte nagu Duracelli-laksu all olev jänku?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
