Minu perel on samuti kogemus lastekaitsega. Oleme täiesti korralik, tavaline pere, ja pere enda sees olid enne lastekaitse sekkumist kõik asjad korras. Meil jätkus rumalust pöörduda lastekaitsesse abi otsima, kuna me enne mõtlesime just samamoodi nagu teemaalgatajagi kirjutas: et “Seega teame ka seda, et tänasel hetkel ei tähenda enam lastekaitsetöötajaga suhtlemine üksnes halbu vanemlikke oskusi, vaid toimetamist oma lapse heaolu nimel, mistahes valdkonnas”. Minu ainukene soovitus on: “Palun ärge iial, mitte iialgi tehke sama viga, ärge palun pöörduge lastekaitsesse mingisuguse abi saamiseks, ja ärge palun kaevake teiste peale lastekaitsele!” Kui te tahate kellelegi kõvasti kätte maksta, siis jah, võite kättemaksuvahendina kasutada lastekaitset.
Tegelikkus erineb ilusatest enesekiituslikest juttudest nagu öö ja päev. Oleksid nad lihtsalt öelnud, et “sry, me ei saa teid aidata,” oleks olnud hästi. Ent miks pidid nad hakkama tervet perekonda sõimama ning mõnitama, ja seda kohe, esimese kohtumise esimeste minutite jooksul? Mis on sellise käitumise põhjendus? Eriti jube olid, kuidas nad jõhkrutsesid mu lapse kallal. Sotsiaaltöötaja hakkas teda üle kuulama. Kui laps kinnitas vanemate juttu, teatas sotsiaaltöötaja tigedal toonil lapsele: “Sina pead hakkama mõtlema oma peaga!” andes sellega mõista, et tema oletuste järgi laps valetab, ja laps peab talle andma mingi teistsuguse vastuse, sellise, mida tema ootab. Laps ehmatas, kuid vastas pisaraid tagasi hoides vapralt: “Ma räägin ainult seda, mis on tõsi.” Selle peale nähvas ametnik talle vihaselt: “Sulle on vanemad sõnad suhu pannud, ma tean küll!” (Kust ta seda teada võis, kui me alles esimest korda kohtusime?!) 9-aastane tüdruk kohkus ametniku jõhkrutsevast ja ründavast käitumisest niivõrd ära, et läks endast välja ja puhkes nutma. Seepeale pöördus see KOV ametnik minu poole, näitas näpuga mu lapsele ja karjus: “Vaadake nüüd, mida te oma lapsega teinud olete, näe – nutab!!!”
Me abikaasaga olime kogu aja vaikselt seda n-ö “ülekuulamist” pealt vaadanud, ei olnud kuidagi sekkunud. Olime täiesti shoki äärel ega teadnud, mida teha. Tahtsime ainult kiiresti sellest imelikust KOV majast kaduda. Ametniku poolt traumeeritud laps nuttis nüüd juba valju häälega. Ametnik aga kargas püsti, tõttas koridori ja rääkis seal oma kolleegidele, kuidas tema olevat just praegu pealt näinud, mismoodi lapsevanemad oma last kohutaval kombel terroriseerisid ja selle tõestuseks kutsus nad kõik meie nutvat tütart vaatama. Meie aga olime niivõrd shokis, et mitte keegi meist ei suutnud midagi öelda.
Saime aru, et asi on tõsine – meilt võidakse selle imeliku ametniku valekaebuse põhjal laps ära võtta. Teine ametnik usub ainult oma kolleegi, mitte iialgi ei usu keegi eraisiku sõna juhul, kui kolleegi versioon on erinev.
Nüüd sai meie peamiseks tööks hakata tõestama, et meie laps võib meie juurde edasi elama jääda, et me pole oma lapsele ohtlikud. Pereväline põhjus, miks me üldse KOVsse abi saamiseks pöördusime, polnud enam üldse oluline. Kuna nüüd oli meil kaelas endisest murekesest miljon korda suurem mure – päästa oma laps lastekodusse sattumisest.
Loomulikult tekib igal terve mõistusega inimesel mõte, et mis motiiv ometi on ametiisikul või spetsialistil olla pahatahtlik? Selle üle on palju pead murtud. Ja jõutud arusaamani – eeldada, et eranditult kõik ametnikud-spetsialistid on heatahtlikud, hoolivad ja oma tööle pühendunud asjatundjad, on sama, mis eeldada et kõik lapsevanemad armastavad oma lapsi tingimusteta. Nii, nagu leidub halbu, lausa kuritegelikke lapsevanemaid, täpselt niisamuti leidub neid ka ametnike-spetsialistide seas.
Suur probleem on see, et praegusajal on lapsevanemate kritiseerimine ja ainult neist vigade otsimine moes, kuid ametnike-spetsialistide tööd ei kontrolli tegelikult keegi. Seda, mis toimub lastekaitsja kabineti kinnise ukse taga, näevad-teavad ainult asjaosalised ise. Ent eraisiku juttu ei usu keegi, vaid visatakse alati stamplause: “See on vaid ühe osapoole nägemus.” Mõtlemata, et ka ametnikupoolne versioon samamoodi on vaid ühe osapoole nägemus. Nüüd tahavad sotsiaalametnikud keelata lapsevanematel viimase instantsina isegi ajakirjandusest abi otsimise. Ometi on vanemad sunnitud niisuguse sammu astuma alles viimase sammuna siis, kui ametnike ringkaitse tõttu nad mitte kusagilt mujalt pole mingit abi ega lahendust saanud.
Niisugune olukord, kus lastekaitsjatele on antud piiramatu võim, kipub kahjuks koondama sellele elualale kokku keskmisest rohkem neid, kelle eesmärgiks on pehmete väärtuste propageerimise varjus tegelikult rahuldada omaenese võimujanu ja komplekse. Head ja hoolivad lastekaitsjad aga, kes näevad seda kõike kõrvalt, kuid ei tohi kolleege kritiseerida ega korrale kutsuda, lihtsalt lahkuvad vaikselt sellelt töölt.
P.S. Meil õnnestus meeletu töö, aja- ja närvikuluga tõestada, et me pole kaamelid, ja meid jäeti rahule. Mitte mingist “abi” saamisest polnud loomulikult juttugi. Ametniku poolt tekitati kogu perele ja eriti lapsele pöördumatu trauma, laps on nüüd vaimselt katki. Vastutus aga jääb loomulikult ainuüksi lapse ja vanemate kanda.
