Esileht Koolilaps Lastekaitse

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: Lastekaitse

Postitas:
Kägu

Tere Perekooli liikmed!

Usun, et me kõik teame oma tutvusringkonnas kedagi, kellel on kokkupuude lastekaitsetöötajaga. Seega teame ka seda, et tänasel hetkel ei tähenda enam lastekaitsetöötajaga suhtlemine üksnes halbu vanemlikke oskusi, vaid toimetamist oma lapse heaolu nimel, mistahes valdkonnas, ka koolikohustuse täitmise küsimustes või lapse õigusrikkumist puudutavas.

Ehk on ka Teie hulgast kedagi, kes on lastekaitsetööga isiklikult kokku puutunud? Palun jagage oma kogemust!

Jagage oma kogemust aadressil http://www.lastekaitselugu.ee ning andke lastekaitsetöötaja kohta tagasisidet – selle abil on võimalik saada teada, mis lastekaitsetöötajaga koostööd soodustab, mis takistab, mis peaks olema teisiti jne.

Mida rohkem hinnanguid, seda selgem pilt! Kogutud vastuste põhjal on võimalik teha ettepanekuid lastekaitsetöö parendamiseks ja tööpraktika täiendamiseks!

Selgitame ühes koos välja – mis toimib ning mida tuleb muuta!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Parim ettepanek Lastekaitsele: koondage kõik oma töötajad ära. Jääb alles suur hulk raha, mida mõistlikult kasutada, jäävad vanemate ja laste närvid terveks, jäävad inimeste ajud ebarealistlikke teooriate ja müütidega läbi loputamata.
Aga me oleme ju mädaneva Lääne sabarakud ja peame kõik mädaneva Lääne s…a (sh ka Lastekaitse) alla neelama.
Enamiku inimeste jaoks on Lastekaitse sõimusõna.
Lugusid on kõik foorumid ja internet täis, aga mingit “paranemist” Lastekaitse poolt pole küll näha. Ei saagi olla, sest need ametnikud on algusest peale vaid mõeldud poliitkorrektselt pabereid määrima, mitte inimesi aitama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täiesti nõus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hea soe koht südametunnistuseta ja laisale inimesele. Ja siis korra aastas valivad omavalitsuses parima mittemidagitegija, kellel jätkub nahaalsust ka see aukiri vastu võtta ja oma kabineti seinale naelutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga me oleme ju mädaneva Lääne sabarakud

Kui mädanevast Läänest rääkimine oli meil ametlik ja kohustuslik diskursus eelmise riigikorra ajal, siis tavainimesed seda küll tõsiselt ei võtnud, või ma eksin? Et siis kui riigikord vahetus, tuntakse äkki vajadust ikkagi opositsioon säilitada, ja parim võimalus selleks on omaks võtta eelmise riigikorra seisukohad?

Aga teemaalgataja, kõik siiski ei tea kedagi, kes on kokku puutunud lastekaitsetöötajaga. Mina ei tea.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tean ühte inimest, kes on kokku puutunud lastekaitsega, olen näinud lastekaitsja koostatud protokolle ja need on pehmelt öeldes poolearulised. Jääb mulje, et lastekaitsetöötaja on tuim mõtlemisvõimetu robot, analüüsivõimest rääkimata. Olgu öeldud, et siin on tegemist olukorraga, kus vägivaldne mees võttis naiselt lapsed ära ja nüüd on kohalikule lastekaitseametnikule mingi muinasjutu kokku rääkinud, naine peab oma lastega kohtumas käima lastekaitseametniku juuresolekul. protokollidest jääb selline mulje, et lastekaitseametnik ei ole elus üldse isiklikult lastega kokku puutunud, tal puudub arusaam laste arenguetappidest ja käitumisest, ka on ta ilmselgelt tolle isa mõju all ja aitab kaasa sellele, et ema oma lapsi võimalikult vähe näeks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kah üks halb kogemus. Isa läks ise koos lapsega lastekaitsesse ja hakkas seal mind mustama, kutsuti ka mind kohale ja vestlesime, aga töötajal oli juba minust oma arvamus kujunenud. Lõpuks pikkade kõnede peale suutsin teda siiski ümber veenda, aga väga raske on tõestada, et sa pole kaamel…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kah üks halb kogemus. Isa läks ise koos lapsega lastekaitsesse ja hakkas seal mind mustama, kutsuti ka mind kohale ja vestlesime, aga töötajal oli juba minust oma arvamus kujunenud. Lõpuks pikkade kõnede peale suutsin teda siiski ümber veenda, aga väga raske on tõestada, et sa pole kaamel…

Oma tuttava lahutatud pere juhtumit kõrvalt kuuldes on ka mulle jäänud mulje, et õigus jääb sellele vanemale, kes lastekaitsesse pöördus.
Teine vanem (kellel on erinevalt lastekaitsesse pöördunud vanemast) laste jaoks aega, raha, kena kodu ja kes ei tarvita laste kallal vägivalda, tõestab juba paar aastat, et ta pole kaamel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piinlik, et teema on justkui tehtud Lastekaitse poolt, kuid tegelikult tahetakse infot koolitöö jaoks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga me oleme ju mädaneva Lääne sabarakud

Kui mädanevast Läänest rääkimine oli meil ametlik ja kohustuslik diskursus eelmise riigikorra ajal, siis tavainimesed seda küll tõsiselt ei võtnud, või ma eksin? Et siis kui riigikord vahetus, tuntakse äkki vajadust ikkagi opositsioon säilitada, ja parim võimalus selleks on omaks võtta eelmise riigikorra seisukohad?

Aga teemaalgataja, kõik siiski ei tea kedagi, kes on kokku puutunud lastekaitsetöötajaga. Mina ei tea.

Ma olen nii noor inimene, et oma lapsepõlvest fraasi “mädanev Lääs” ei mäletagi. Kuskilt foorumist selle üles korjasin ja tegelikult ongi väga hästi õnnestunud fraas. Lääs ju mädanebki aina enam Lastekaitsega eesotsas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
lastekaitselugu

Jagage oma kogemust ka küsimustikus

Mul on kah üks halb kogemus. Isa läks ise koos lapsega lastekaitsesse ja hakkas seal mind mustama, kutsuti ka mind kohale ja vestlesime, aga töötajal oli juba minust oma arvamus kujunenud. Lõpuks pikkade kõnede peale suutsin teda siiski ümber veenda, aga väga raske on tõestada, et sa pole kaamel…

Palun jagage oma kogemust ka küsimustikus http://www.lastekaitselugu.ee, siis saab seda arvestada, kui välja selgitada, mis lastekaitsetöötajaga koostööd soodustab, mis takistab ning mida tuleks üldse muuta!

Siinseid vastuseid ei saa kahjuks arvestada 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piinlik, et teema on justkui tehtud Lastekaitse poolt, kuid tegelikult tahetakse infot koolitöö jaoks.

ma ei saa aru, mille üle sa kurdad? kus on vastuolu? magistritööde tulemusi kasutataksegi olemasolevate olukordade parandamiseks, vajaduste kaardistamine ongi töö eesmärk. ja miks justkui? magistriõppes on suur osa õppijatest erialasel tööl.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu perel on samuti kogemus lastekaitsega. Oleme täiesti korralik, tavaline pere, ja pere enda sees olid enne lastekaitse sekkumist kõik asjad korras. Meil jätkus rumalust pöörduda lastekaitsesse abi otsima, kuna me enne mõtlesime just samamoodi nagu teemaalgatajagi kirjutas: et “Seega teame ka seda, et tänasel hetkel ei tähenda enam lastekaitsetöötajaga suhtlemine üksnes halbu vanemlikke oskusi, vaid toimetamist oma lapse heaolu nimel, mistahes valdkonnas”. Minu ainukene soovitus on: “Palun ärge iial, mitte iialgi tehke sama viga, ärge palun pöörduge lastekaitsesse mingisuguse abi saamiseks, ja ärge palun kaevake teiste peale lastekaitsele!” Kui te tahate kellelegi kõvasti kätte maksta, siis jah, võite kättemaksuvahendina kasutada lastekaitset.

Tegelikkus erineb ilusatest enesekiituslikest juttudest nagu öö ja päev. Oleksid nad lihtsalt öelnud, et “sry, me ei saa teid aidata,” oleks olnud hästi. Ent miks pidid nad hakkama tervet perekonda sõimama ning mõnitama, ja seda kohe, esimese kohtumise esimeste minutite jooksul? Mis on sellise käitumise põhjendus? Eriti jube olid, kuidas nad jõhkrutsesid mu lapse kallal. Sotsiaaltöötaja hakkas teda üle kuulama. Kui laps kinnitas vanemate juttu, teatas sotsiaaltöötaja tigedal toonil lapsele: “Sina pead hakkama mõtlema oma peaga!” andes sellega mõista, et tema oletuste järgi laps valetab, ja laps peab talle andma mingi teistsuguse vastuse, sellise, mida tema ootab. Laps ehmatas, kuid vastas pisaraid tagasi hoides vapralt: “Ma räägin ainult seda, mis on tõsi.” Selle peale nähvas ametnik talle vihaselt: “Sulle on vanemad sõnad suhu pannud, ma tean küll!” (Kust ta seda teada võis, kui me alles esimest korda kohtusime?!) 9-aastane tüdruk kohkus ametniku jõhkrutsevast ja ründavast käitumisest niivõrd ära, et läks endast välja ja puhkes nutma. Seepeale pöördus see KOV ametnik minu poole, näitas näpuga mu lapsele ja karjus: “Vaadake nüüd, mida te oma lapsega teinud olete, näe – nutab!!!”

Me abikaasaga olime kogu aja vaikselt seda n-ö “ülekuulamist” pealt vaadanud, ei olnud kuidagi sekkunud. Olime täiesti shoki äärel ega teadnud, mida teha. Tahtsime ainult kiiresti sellest imelikust KOV majast kaduda. Ametniku poolt traumeeritud laps nuttis nüüd juba valju häälega. Ametnik aga kargas püsti, tõttas koridori ja rääkis seal oma kolleegidele, kuidas tema olevat just praegu pealt näinud, mismoodi lapsevanemad oma last kohutaval kombel terroriseerisid ja selle tõestuseks kutsus nad kõik meie nutvat tütart vaatama. Meie aga olime niivõrd shokis, et mitte keegi meist ei suutnud midagi öelda.

Saime aru, et asi on tõsine – meilt võidakse selle imeliku ametniku valekaebuse põhjal laps ära võtta. Teine ametnik usub ainult oma kolleegi, mitte iialgi ei usu keegi eraisiku sõna juhul, kui kolleegi versioon on erinev.

Nüüd sai meie peamiseks tööks hakata tõestama, et meie laps võib meie juurde edasi elama jääda, et me pole oma lapsele ohtlikud. Pereväline põhjus, miks me üldse KOVsse abi saamiseks pöördusime, polnud enam üldse oluline. Kuna nüüd oli meil kaelas endisest murekesest miljon korda suurem mure – päästa oma laps lastekodusse sattumisest.

Loomulikult tekib igal terve mõistusega inimesel mõte, et mis motiiv ometi on ametiisikul või spetsialistil olla pahatahtlik? Selle üle on palju pead murtud. Ja jõutud arusaamani – eeldada, et eranditult kõik ametnikud-spetsialistid on heatahtlikud, hoolivad ja oma tööle pühendunud asjatundjad, on sama, mis eeldada et kõik lapsevanemad armastavad oma lapsi tingimusteta. Nii, nagu leidub halbu, lausa kuritegelikke lapsevanemaid, täpselt niisamuti leidub neid ka ametnike-spetsialistide seas.

Suur probleem on see, et praegusajal on lapsevanemate kritiseerimine ja ainult neist vigade otsimine moes, kuid ametnike-spetsialistide tööd ei kontrolli tegelikult keegi. Seda, mis toimub lastekaitsja kabineti kinnise ukse taga, näevad-teavad ainult asjaosalised ise. Ent eraisiku juttu ei usu keegi, vaid visatakse alati stamplause: “See on vaid ühe osapoole nägemus.” Mõtlemata, et ka ametnikupoolne versioon samamoodi on vaid ühe osapoole nägemus. Nüüd tahavad sotsiaalametnikud keelata lapsevanematel viimase instantsina isegi ajakirjandusest abi otsimise. Ometi on vanemad sunnitud niisuguse sammu astuma alles viimase sammuna siis, kui ametnike ringkaitse tõttu nad mitte kusagilt mujalt pole mingit abi ega lahendust saanud.

Niisugune olukord, kus lastekaitsjatele on antud piiramatu võim, kipub kahjuks koondama sellele elualale kokku keskmisest rohkem neid, kelle eesmärgiks on pehmete väärtuste propageerimise varjus tegelikult rahuldada omaenese võimujanu ja komplekse. Head ja hoolivad lastekaitsjad aga, kes näevad seda kõike kõrvalt, kuid ei tohi kolleege kritiseerida ega korrale kutsuda, lihtsalt lahkuvad vaikselt sellelt töölt.

P.S. Meil õnnestus meeletu töö, aja- ja närvikuluga tõestada, et me pole kaamelid, ja meid jäeti rahule. Mitte mingist “abi” saamisest polnud loomulikult juttugi. Ametniku poolt tekitati kogu perele ja eriti lapsele pöördumatu trauma, laps on nüüd vaimselt katki. Vastutus aga jääb loomulikult ainuüksi lapse ja vanemate kanda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu perel on samuti kogemus lastekaitsega. Oleme täiesti korralik, tavaline pere, ja pere enda sees olid enne lastekaitse sekkumist kõik asjad korras. Meil jätkus rumalust pöörduda lastekaitsesse abi otsima, kuna me enne mõtlesime just samamoodi nagu teemaalgatajagi kirjutas: et “Seega teame ka seda, et tänasel hetkel ei tähenda enam lastekaitsetöötajaga suhtlemine üksnes halbu vanemlikke oskusi, vaid toimetamist oma lapse heaolu nimel, mistahes valdkonnas”. Minu ainukene soovitus on: “Palun ärge iial, mitte iialgi tehke sama viga, ärge palun pöörduge lastekaitsesse mingisuguse abi saamiseks, ja ärge palun kaevake teiste peale lastekaitsele!” Kui te tahate kellelegi kõvasti kätte maksta, siis jah, võite kättemaksuvahendina kasutada lastekaitset.

Tegelikkus erineb ilusatest enesekiituslikest juttudest nagu öö ja päev. Oleksid nad lihtsalt öelnud, et “sry, me ei saa teid aidata,” oleks olnud hästi. Ent miks pidid nad hakkama tervet perekonda sõimama ning mõnitama, ja seda kohe, esimese kohtumise esimeste minutite jooksul? Mis on sellise käitumise põhjendus? Eriti jube olid, kuidas nad jõhkrutsesid mu lapse kallal. Sotsiaaltöötaja hakkas teda üle kuulama. Kui laps kinnitas vanemate juttu, teatas sotsiaaltöötaja tigedal toonil lapsele: “Sina pead hakkama mõtlema oma peaga!” andes sellega mõista, et tema oletuste järgi laps valetab, ja laps peab talle andma mingi teistsuguse vastuse, sellise, mida tema ootab. Laps ehmatas, kuid vastas pisaraid tagasi hoides vapralt: “Ma räägin ainult seda, mis on tõsi.” Selle peale nähvas ametnik talle vihaselt: “Sulle on vanemad sõnad suhu pannud, ma tean küll!” (Kust ta seda teada võis, kui me alles esimest korda kohtusime?!) 9-aastane tüdruk kohkus ametniku jõhkrutsevast ja ründavast käitumisest niivõrd ära, et läks endast välja ja puhkes nutma. Seepeale pöördus see KOV ametnik minu poole, näitas näpuga mu lapsele ja karjus: “Vaadake nüüd, mida te oma lapsega teinud olete, näe – nutab!!!”

Me abikaasaga olime kogu aja vaikselt seda n-ö “ülekuulamist” pealt vaadanud, ei olnud kuidagi sekkunud. Olime täiesti shoki äärel ega teadnud, mida teha. Tahtsime ainult kiiresti sellest imelikust KOV majast kaduda. Ametniku poolt traumeeritud laps nuttis nüüd juba valju häälega. Ametnik aga kargas püsti, tõttas koridori ja rääkis seal oma kolleegidele, kuidas tema olevat just praegu pealt näinud, mismoodi lapsevanemad oma last kohutaval kombel terroriseerisid ja selle tõestuseks kutsus nad kõik meie nutvat tütart vaatama. Meie aga olime niivõrd shokis, et mitte keegi meist ei suutnud midagi öelda.

Saime aru, et asi on tõsine – meilt võidakse selle imeliku ametniku valekaebuse põhjal laps ära võtta. Teine ametnik usub ainult oma kolleegi, mitte iialgi ei usu keegi eraisiku sõna juhul, kui kolleegi versioon on erinev.

Nüüd sai meie peamiseks tööks hakata tõestama, et meie laps võib meie juurde edasi elama jääda, et me pole oma lapsele ohtlikud. Pereväline põhjus, miks me üldse KOVsse abi saamiseks pöördusime, polnud enam üldse oluline. Kuna nüüd oli meil kaelas endisest murekesest miljon korda suurem mure – päästa oma laps lastekodusse sattumisest.

Loomulikult tekib igal terve mõistusega inimesel mõte, et mis motiiv ometi on ametiisikul või spetsialistil olla pahatahtlik? Selle üle on palju pead murtud. Ja jõutud arusaamani – eeldada, et eranditult kõik ametnikud-spetsialistid on heatahtlikud, hoolivad ja oma tööle pühendunud asjatundjad, on sama, mis eeldada et kõik lapsevanemad armastavad oma lapsi tingimusteta. Nii, nagu leidub halbu, lausa kuritegelikke lapsevanemaid, täpselt niisamuti leidub neid ka ametnike-spetsialistide seas.

Suur probleem on see, et praegusajal on lapsevanemate kritiseerimine ja ainult neist vigade otsimine moes, kuid ametnike-spetsialistide tööd ei kontrolli tegelikult keegi. Seda, mis toimub lastekaitsja kabineti kinnise ukse taga, näevad-teavad ainult asjaosalised ise. Ent eraisiku juttu ei usu keegi, vaid visatakse alati stamplause: “See on vaid ühe osapoole nägemus.” Mõtlemata, et ka ametnikupoolne versioon samamoodi on vaid ühe osapoole nägemus. Nüüd tahavad sotsiaalametnikud keelata lapsevanematel viimase instantsina isegi ajakirjandusest abi otsimise. Ometi on vanemad sunnitud niisuguse sammu astuma alles viimase sammuna siis, kui ametnike ringkaitse tõttu nad mitte kusagilt mujalt pole mingit abi ega lahendust saanud.

Niisugune olukord, kus lastekaitsjatele on antud piiramatu võim, kipub kahjuks koondama sellele elualale kokku keskmisest rohkem neid, kelle eesmärgiks on pehmete väärtuste propageerimise varjus tegelikult rahuldada omaenese võimujanu ja komplekse. Head ja hoolivad lastekaitsjad aga, kes näevad seda kõike kõrvalt, kuid ei tohi kolleege kritiseerida ega korrale kutsuda, lihtsalt lahkuvad vaikselt sellelt töölt.

P.S. Meil õnnestus meeletu töö, aja- ja närvikuluga tõestada, et me pole kaamelid, ja meid jäeti rahule. Mitte mingist “abi” saamisest polnud loomulikult juttugi. Ametniku poolt tekitati kogu perele ja eriti lapsele pöördumatu trauma, laps on nüüd vaimselt katki. Vastutus aga jääb loomulikult ainuüksi lapse ja vanemate kanda.

Tere! Väga hea ja oluline kogemus! Palun jagage oma kogemust SIIN – küsimustikus on veel paar valikvastustega küsimust, mille täitmine on kiire ja lihtne. Kahjuks ei saa muidu teie õpetlikku kogemust arvestada! 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
lastekaitselugu

Veel on võimalus!

Vähem kui kaks nädalat on veel võimalus kaasa rääkida! Teie vastused on tasustatud pärast huvitatvate uurimistöö tulemustega!

Täpsem info: http://www.lastekaitselugu.ee

Please wait...
Postitas:
Kägu

See neiuke on lausa meeleheitel oma lastekaitselugudega, lausa koolidesse saadab juba oma küsimusi.
Kõik on vist Lastekaitsest nii halval arvamusel, et ei soovi vedu võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See neiuke on lausa meeleheitel oma lastekaitselugudega, lausa koolidesse saadab juba oma küsimusi.

Kõik on vist Lastekaitsest nii halval arvamusel, et ei soovi vedu võtta.

Lastekaitsetööga puutuvad kokku lapsevanemad, kellest suur osa on koolis käiva lapse vanemad. Seega on koolid otsene tee sihtgrupini.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Koolilaps Lastekaitse