Tegelikult asjakohane teema.
Ühest küljest toimub praegu suur lastekaitse promomine, tuhandetes kohtades ripuvad üleval demagoogilised lööklaused stiilis “Sul on kohustus abivajavast lapsest viivitamatult teatada!”, sellistesse reklaamidesse on suunatud meeletud kogused maksumaksja raha. Samuti räägitakse söögi alla ja söögi peale, kuidas lastekaitseametniku poole peab pöörduma alati ja igal juhul, ka kõige väiksemategi murede korral, et ära ise üldse mõtle, kas mure on suur või väike, lapsevanematega pole vaja sõnakestki rääkida – pöördu ainult ametniku poole, kohe-kohe! See ongi tekitanud kohati arvamise, et lastekaitse on täiesti tavaline ametkond, kelle poole võib pöörduda, kui miski suvaline x-teema muret valmistab ja asjasse on segatud laps.
Mõnes mõttes ongi see nii, kuna praegusel hetkel on lastekaitse õlul ka selliste teemade korraldamine, mis ei ole seotud lapse väärkohtlemisega – näiteks kui perre sünnib puudega või haige laps, siis tuleb vanematel pöörduda KOV lastekaitseosakonda selleks, et saada talle vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid. Ometi pole siin jutt absoluutselt sellest, nagu oleks pere ise kuidagi halb või toimetulematu või teeks oma lapsele liiga. Niisuguseid põhjuseid on veelgi.
Paraku aga kipub olema ka neid, kes kukuvad lastekaitsega mingisugust seost omavaid peresid kohe sildistama ning halvustama. Olen märganud, et isegi lastekaitseametnikud ise, reageerides nende pihta suunatud kriitikale, kasutavad kritiseerija vaikimasundimiseks häbile rõhuvaid argumente stiilis: “Minu sõprade seas pole küll mitte kedagi, kes oleks lastekaitse klient!”
(Tegelikult on ilmselt meie kõigi tutvuskonnas mõnesid peresid, kel on mingil eluperioodil olnud mingit suhtlemist LK-ga, ja sugugi mitte alati pole tegemist joodikute või peksjatega. V-o on jutt puudega lapsest, või abielulahutusest, kus LK abi on vaja lapsega suhtluskorra paikapanemiseks. Lihtsalt, kuna LK on suur tabuteema, siis sellest niisama tuttavatele saunas ei räägita ja me ei pruugigi neist midagi teada.)
Lastekaitse (kohati liigne) promomine on kaasa toonud selle, et nii mõnedki halbasoovivad isikud haistavad siin hüva võimalust oma “vaenlasele” kätte maksta. Näide Soomest (üleeilne Iltalehti), kus skandaale jahtiv Maisa Torppa tegi oma endiste sõprade peale kahe päeva jooksul tervelt seitse alusetut kaebust lastekaitsele: https://www.iltalehti.fi/viihdeuutiset/a/010c6594-780f-4925-8d98-dda654339af9
Lastekaitsele soovitatakse kaebusi teha alati ja kogu aeg – kui vaid vähimgi kahtlus tekib! Rõhutatakse, et pole vaja endal veendudagi, kas mu kaebusel ka mingit alust on. Küll lastekaitse professionaalid tulevad ja kontrollivad järgi ja selgitavad välja tõe. Enamasti korra käiakse, vesteldakse, ja jäetakse rahule. Rahulejätmine sõltub pigem sellest, kui rahulikuks ja väliselt meeldivaks suudab lapsevanem ametniku silma all jääda. Traumeeriv on see perele alati, olenemata sellest, kas kaebus ja sellele järgnev uurimine oli põhjendatud või ei olnud. Teine probleem on, et ametniku külaskäigust jääb alati järele jälg, ehk et see pere on nüüd ära märgitud. Ja kui aastate möödudes peaks juhtuma midagi veel, siis on see pere suures jamas, sest kohe öeldakse, et jaa, pikaajalised kliendid. Ehk et, loeb “ajalugu”.
Halvim variant on siis, kui vanemad on ise pöördunud lastekaitse poole, olles pimestatud kõikjal säravatest reklaamidest, et pöörduge ametniku poole, küll ametnik aitab! Vabalt võib juhtuda ka nii, et pere küll võtab julguse kokku et abi paluda, aga ametnik ei aita ja suhtub hoopis tõrjuvalt. Pere mingit abi ei saa, küll aga on ta eluks ajaks rikutud “ajalooga” ehk negatiivselt ära märgitud, et näe, “olnud kokkupuutes lastekaitsega!”
Lastekaitsega on Eestis olukord väga kehv: väga palju on parandamist vajavat, liiga palju keskenduvad LK ametnikud enda tegematajätmiste kinnimätsimistele, selmet kuulata lapsi ja vanemaid ning nuputada, kuidas peret ka tegelikult aidata saaks, mitte ainult endale linnukest kirja. Põhiaur kulub ainult sellele, et hoida halbade kogemuste sattumist ajakirjandusse, selmet vältida nende halbade kogemuste teket inimestel.
