Kui teemaalgataja soovib täpsemaid vastuseid, siis räägi konkreetsest olukorrast. Huina-muina emotsionaalne jutt ei huvita ühtegi sotstöötajat ega ka mind.
Palun, konkreetne olukord. Laste isa lahkus, kui lapsed olid 8 ja 9. Eriti ta lastega pärast suhelda ei soovinud, vahel harva kohtusid, enamasti oli initsiaatoriks ema. ema ikka pakkus välja variante, et minge kuskile koos, käige vanaema juures, tule, lapsel sünnipäev jne. No vahel harva siis kohtusid.
Kui lapsed olid 15 ja 16 pidi ema minema üheks ööks tööreisile. Kuna elukoht oli maal, laste kool linnas, siis oli kooliliikumine ilma autota keeruline. Palus ema laste isa (kes elas kooliga samas linnas), et võta palun lapsed seks üheks ööks, et nad hommikul kooli jõuaksid. Isa oli nõus. Vanem laps oli nõus. Noorem keeldus kategooriliselt isa juurde ööbima minemast. Sai siis ema kokkuleppe ühe meessoost sõbraga (mitte ema kaaslane või elukaaslane, lihtsalt sõber), kes oli ka lastega pisut tuttav. Sõber oli nõus siis laste koju ööseks minema ja noorema lapse kooli viima hommikul, vanem laps otsustas siiski isa juurde minna. Kui ema tagasi oli, siis mida lapsed rääkisid? Noorem laps, kes oli ema sõbraga oma kodus olnud, rääkis, et väga huvitav oli olnud, rääkisid autodest ja üldse oli tore. Hea õhtusöök oli ka. Vanem laps rääkis, et olid terve õhtu kumbki ninapidi oma arvutis istunud… Ei, vanem laps ei olnud arvutisõltlane, pigem oli noorem kodus rohkem arvutis, vanema oli see, kes ikka muid tegevusi ja kasvõi juturäääkimist arvutile eelistas.
Mida hea lastekaitse töötaja sest jutust nüüd järeldab? Et ema oli just noorema lapse ajusid eelnevad 7 aastat hoolega pesnud, et ta enam isa juurde minna ei tahtnud?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 21.01 21:15; 21.01 21:23; 22.01 14:31; 22.01 17:15; 22.01 17:58; 22.01 18:24; 22.01 19:53; 22.01 20:17;
