Teema: Lastekasvatus varem

Olen 42 ja üsna sarnased mälestused. Aga eks vanematel oligi rohkem töid ja toimetamisi, sest lisaks palgatööle kasvatasid minu vanemad aiamaal söögikraami – kartulid, kapsad, porgandid, kurgid, tomatid jne plus marjad. Kõik see kraam vajas hoolt ja hiljem ka sisse tegemist – kogu kelder oli kurgipurke ja moose ja mahlu täis, mida siis talv läbi söödi.  Pesu pesemine võttis emal terve ühe päeva – poolautomaatmasinaga loputasid ju ise käsitsi.  Oma nuku jmt mängud mängisin ikka üksi ära. Mõnikord harva mängis ema mõnd lauamängu minuga ja õhtul luges teinekord raamatut. Kui koolitüdruk olin, siis isa võttis mind mõnikord kalale kaasa. Suvel ühel päeval viidi meid lõbustusparki ja korra käisime ka Haapsalus tuttavatel külas. Olen Pärnust pärit, aga  rannas oma vanematega ei käinud ma näiteks kunagi. Mind hoidsid ja minuga tegelesid rohkem vanaema-vanaisa, sest nemad olid pensionil.

Ma arvan, et oleneb ikka lapse vanusest. Ma ei ülteks, et ma liiga palju oma lastega praegu mängiks (9a ja 11a), sest neil on palju oma mänge, meisterdamist ja huvisid, mis mind ei huvita. Jah, trenni ja tegevustesse aitan minna, aga seda tegi minu ema ka (ma olen küll alles 40). Vahel harva mängime kodus lauamänge või õues sulgpalli, pinksi või käime koos matkamas või suusatamas (aga neid viimased “sunnin” ma pigem lastele peale, sest mulle meeldib).

Palju siis tänapäeval lastega tegeletakse? Sageli istuvad lapsed ekraani ees ja vanemad teevad ikka oma toimetusi.

Ma olen 34 ja mäletan ka, et pigem kasvasime õega ise.

Ema käis kahel töökohal. Oli väsinud koguaeg. Isa oli omaette ooper. Teda nägi kodus nagu kuuvarjutus, oli tööl koguaeg(hiljem selgus et käis naistes).

Ka meie ema ja vanaema kasvatasid ise põllul söödavat. Sinnagi läks palju vaeva ja lapsed pidi ka kaasa aitama. Mäletan, et riisumist ja rohimist ma vihkasin.

Ainuke ühistegevus oli ka meil Pärnu naisterannas käimine emaga.

Suviti olime vanaema ja vanaisa juures päris pikalt. Seal oli kolm nõbu, kellega tegevust leidsime ja vanaisaga kõik koos metsas kolasime.

Aga eks ma ei ole sellest ühisest mängimisest puudust tundnudki. Ma olin juba lapsest peale üsna üksihoidev laps. Meeldis üksi nokitseda ja üksi kodus olla oli nagu teraapia.

#4126347:

Ma samas vanuses, umbes. Nii palju kindlasti elu lastega tegelemise ja mängimise ümber ei keerelnud, see oli ka minu puhul nii. Aga on asju, olukordi, mida eredalt mäletan. Näiteks päris väiksena olen isaga mingit mosaiiki ladunud, temalt õppisin igasugu kujundeid juurde looma. Laevu, autosid ja maju. Oli nisuke plastikust valge sõrestik, vbl u. 25 x 25 ruut või sedasi, kuhu lillekujulised punased-sinised-rohelised junnid tuli sisse toppida ja nii sai pildi luua. Omas ajas väga uhke värk. Siis mäletan lastedoominot, seda mängiti minuga päris palju. Musta notsut mängiti ribadeks. Ja ju jälle ikka isaga, sest no ega emal polnd kunagi sellisteks tühisusteks aega. Õues ajas isa mind lihtsalt taga, meil olid nisuksed rõdualused postid ja nende ümber käis trall. Minu jaoks oli see vist kõige lõbusam elamus. Siis ta venitas mind niisama selga ja pildus üle oma selja. Sama nalja tehti tihti toas voodil või kušetimoodi asemetel, kuhu oli hea laps pehmelt maha heita. Ettelugemist või muinasjuttude lugemist ma ei mäleta, aga koos vaatasime Bidstrupi seda suureformaadilist raamatut, kus ainult joonistused sees olid. Üks teine sama suur raamat oli veel sõbralikud saržid eesti tegelastest, koorijuhid ja värgid, isa eemalt näitas ja mina kilkasin, et kes see siis on. Talvel käisime jõel suusatamas, harvem sain uisud alla. Kui ma suurem olin, siis mängisime isaga väga tihti laevade pommitamist, aga ruudud-tähed ja numbrid pidin ise enne ära joonistama.

Aga midagi tegi ema ka. Tema näiteks laulis minuga palju. Piimasuppi tegi, siis oli mingi seuke leelotus, et ema pani supi sooja lapsed laulsid halleluuja. Palju muid laule on ka meelde jäänud. Süda tuksub, kullast süda, varesvagalinnukene, kogu see enteltentel eksju, ja siis meeldisid talle suveniiri laulud. Mina rõkkasin kaasa muidugi. Plaadimuusikat kuulasime koos palju. Apelsin, Kukerpillid, paar välismaist plaati koos quantanameradega. Jah, palju oli laulmist.

Kui väga järele mõelda, siis ma ei kurda. Igavust ei mäleta, sest mulle meeldis üksindus väga. Kui ema-isa tööl olid või aiamaal või ehitasid terve elu ju maja, siis ma lihtsalt joonistasin, lugesin, mängisin nukkudega. Jumala eest, teate, ma mängisin nukkudega mingi 15 eluaastani! Mul polnud neid palju ega ka uhkeid, aga need, mis olid, olid armsad ja kallid. Nukuvankriga ei söandanud muidugi tänaval ega aiaski patseerida(kuigi oleksin tahtnud).

Täiendus. Siin eelmine inimene rääkis Pärnu rannast, kus ta vanematega kunagi ei käinud. No minu emmele meeldis väga naisterand! Jeesus, ma vihkasin seda kohta! Suvel tiriti mind sinna kasvõi vägisi kaasa ja kisti paljaks. Aga noh, vees oli jälle tore ka. Et ma inimmassis orienteeruksin, siis oli meil kaasas rõve kollane vähikujuline täispuhutav loom, seda ma siis otsisin, kui merest tulin. Vees ma sellega käia ei tahtnud, sest servad olid sel väga teravad ja vastikud. Sealsamas lähedal oli kunagi lõbustuspark, seal olen isaga paar korda ilmaratta peal käinud. Tean, et olid mingid sellised jutud, et mehed olid käinud ilmaratta peal selleks, et naisterannas naisi vahtida. Maiteagi, see jutt on rohkem vist niisama. Mida sa sealt ikka niiväga näed. Aga minu ema luidete tagant passivad mehed ei heidutanud. On seda hiljemgi öelnud – las aga vahivad, see pole kõikse ullem kui mees naist vahib.

Kullake, Sa oled või sees, et me tutvusime 😀  😀

Enda lapsepõlvest mäletan, et täiskasvanud lastega ei mänginud, vaid õues suuremad lapsed õpetasid ja valvasid kõiki lapsi. Kõik mis vaja sai selgeks (kummikeksust, uisutamisest kuni suhete klaarimiseni).  Lasteaiaealisena käisime sünnipäeval, kus õde-venda koos pidasid ja vot nende ema mängis klaverit ja laulsime, mängisime koos. See oli meeleolukas küll. Nende ema oli lasteaias muusika kasvataja. Meie ema luges jällegi igal õhtul meile raamatust ette. Olen kuulnud, et mitte kõigis peredes ei olnud nii. Laste ja täiskasvanute tegemised olid erinevad jah. Sel ajal kui lapsed palju spordiga tegelesid, olid täiskasvanud enamsti juba 40+ vanuses suht ümarad ja vähese liikumisega. Mäletan hästi, et meie kolhoosis oli 2!!täiskasvanud meest, kes jooksmist harrastasid. Nüüd on vastupidi, lapsed on ümarad ja vanemad jooksevad/spordivad.

Kustumatu mälestus on jäänud mulle sellest, et karnevaliks jällegi meisterdas isa mulle filigraanse peapärja, millega lumehelbekst pidin mängima. Naabrionu, kes tihti vipsis oli,  joonistas suits hambus oma 7a pojale üliägeda sokukese maski.

Pärnusse sõit oli meil ilmatu tegemine. Mõnel suvel korra käisime, kuna vanaema oli seal Tervise sanatooriumis suisa 3 nädalat. Neid Pärnu karuselle mäletan küll aga need olid vist alailma suletud, migit sõitu me ei teinud… Aga see Pärnu lummus saatis mind vist küll kuni 15 eluaastani. Suvelaagriski olid ikka kõige ilusamad poisid Pärnu rühmadest.

olen 53 ja meil oli super vanemad. Mõlemad töötasid kõrgetel kohtadel, aga laste jaoks oli neil alati aega.  Isa osalus oli sportlik ning töökasvatus – metsajooksud, korvpalli vabavisked, võrkpall-sulgpall, ema osales ka – samuti mängiti lauatennist, koroonat, kabet, malet, aga ka kaarte. Suviti sõideti mööda Eestit, aga ka Venemaad, Läitis-Leedus, kusjuures telkisime. Ema luges õhtut raamatuid ette kuni kõige noorem laps sai 7, siis kolisime eraldi tubadesse. Palju sai koos joonistatud, parimad pildid kleepisime lastetoa seinale. Ühised seenel-marjal käimised, suusatamise ja siis lõkkel söögi tegemine. See ei olnud lastele meelelahutuse otsimine, pere lihtsalt elas koos ja toimetas koos. Õhtuti kogunes pere suurde tuppa, telekat midagi ei tulnud – siis mängisime lauamänge ja kaarte kogu perega.

Kui seda loen, siis tegelikult oli ühiseid tegemisi rohkem.

Ja kui lisada juurde, et meie lastena täiesti vabatahtlikult peale koolipäeva lõppu veel kelgutamas või siis nädalavahetustel suusatamas, uisutamas ja kelgutamas käisid. Tihti sai terved päevad õue oldud ja tuppa tulid poolmärjana, kindad vettinult. Praegused lapsed sureksid nädala jooksul maha. Ainult vihamaste ilmadega olime toas, muidu joosti hoovides ringi, mängiti rahvastepalli ja mädamuna – vanemad tulid aknale ja hõikasid – nüüd magama. Ratastega kimati ringi, ma sõitsin maal poodi – 10 km ots, 3 km eemal käis lahvka – jalgsi mindi sinna

Sündinud 80ndatel.

Minu ja mu õega tegelesid vanemad pigem palju: ema luges meile hästi palju, mitte üksnes õhtuti unejutuks, vaid päeva jooksul muidu ka, nii lasteraamatuid kui suurte inimeste luuleraamatuid. Tal olid mingid paksud eesti luule antoloogiat, valisime sealt huupi luuletusi, lugesime üksteisele ette ja teised pidid ära arvama, kes on autor. Palju mängisime ka lauamänge, eriti kaarte varajasemas koolieas.
Isaga jälle joonistasime, ta viitsis alati naljapilte joonistada või mõtlesime kordamööda teemasid välja ja kõik pidid siis sellel teemal joonistama, pärast näitasime pilte teistele. (Nüüd mängin seda mängu oma lastega.)

Nädalavahetuseti käisime palju tädide peredel külas, vanaemade juures, samuti loomaaias, teatris, matkamas, vanalinnas jalutamas pühapäeviti, kevadeti kuskil mere ääres või metsas sinililli korjamas… Suviti käisime peretuttavatega telkimas terve vanemate puhkuse aeg mööda Eestit, Lätit, Leedut, olime nädala ühes kohas, siis reisisime edasi.

Kindlasti on lapsepõlvemälestused natuke idealiseeritud ka, aga igavust ma tõesti üldse ei mäletagi ja üksi, st vanemateta olekut, oli pigem ka väga harva. Isegi vanaemade juurde läksime 9 juhul 10-st perega koos, mitte et lapsi oleks nädalateks kuhugi ära saadetud.

Ja mu ema on siiani selline, kes kohe siiralt viitsibki lastega (nüüdseks lapselastega) tegeleda. Ise ma nii kannatlik ja hea ema vist polegi…

Mina 43 ja tõesti ema eriti ei tegelenud minuga. Mul olid vanem õde ja vend. Vist saadeti neid minuga õue jalutama, kui ma veel kärus olin. Isaga kooselu ei mäletagi. Tema läks meie juurest ära. Mäletan seda, et ühte raamatut luges ema mulle ette. Käisime ainult maakodus ja see mulle väga meeldis. Suvel mere äärde minek oli nagu helesinine unistus. Suvel sai muidugi lunapargis käidud, sest ema sai piletiraamatu tasuta töökoha kaudu. Mujal ei käinud me kuskil. Alles täiskasvanuna ja oma abikaasaga tutvudes käisin elus esimest korda Tartus, Pärnus, Narvas, Viljandis, Võrus.
Mina olin lapsena veel see, kes omapäi ringi uitas Tallinna kesklinnas. Ema oligi koguaeg tööl. Mõnikord harva võttis mind ka tööle kaasa. Kodus valvas mind vanaema, aga ta oli juba vana ja alati ei märganud, kui ma õue lipsasin. Lasteaias ma ei käinud.

Mina ise ei ole ka eriline lastega mängija. Meil neid 4. Ma pigem tegelen lapse arendamisega. Näitan pilte raamatust, suuremale loen raamatuid ette, aitan puslet kokku panna või lego, kui keeruliseks läheb. Aga selline põrandal mängija ma küll pole. Ehk siis ma ei tegele lapse lõbustamisega, vaid pigem õpetamisega läbi mängu.

#4126344:

poolautomaatmasinaga loputasid ju ise käsitsi

Miks ta nii tegi? Meil väänati välja, puhas vesi sisse ja uuesti käima. Nii kaks loputust või kolm.

Ei teinud midagi väga vanematega koos, aga suhted on ka palju halvemad oma vanematega kui mul praegu oma lastega on. Ei ole vanematega lähedust, ei olnud sellist tunnet, et nad mulle toeks oleks. Tundsin terve lapsepõlve ja teismeliseea, et olen üksi. Mina küll ei taha, et minu lapsed nii tunneks.

Minuga mängisid täiskasvanud küll päris palju. Kõige rohkem mängis minuga vanaema, sest tal oli kõige rohkem vaba aega. Ema mängis minuga tihti kaarte või kabet.

Veel on lapsepõlvest jäänud toreda mälestusena meelde, et mu emal oli kombeks käia pühapäeval sõbrannaga restoranis ja ta võttis sinna ka minu kaasa. Sõbrannal oli samuti minuealine laps ja meil oli koos tore. Restoran oli tavaliselt Tuljak või siis Pirita rannahoone oma – saime rannas mängida, seni kuni emad kohvitasid, või siis ilusas purskkaevuga aias joosta.

Oma lapse jaoks olen püüdnud palju rohkem olemas olla, temaga palju rääkida, üritanud tööaegu lühendada jne. Kuid ikka tundub mulle, et tänapäeva lapsed on kuidagi palju rahulolematumad kui meie omal ajal olime. Mäletan, et meie võtsime oma elu kuidagi iseenesestmõistetavamalt: toit oli toit, see lihtsalt tuli ära süüa, mänguasjad olid need, mis nad olid, ja pigem tuli iseendal pea tööle panna, et mõelda mingi lihtne lelu huvitavaks, riided olid need, mis nad olid jne. Mäletan, kuis meil oli suvepäevadel tihtipeale vaid 4 asja: väike mänguplats majade vahel, mõned lapsed, üks pall ja enam-vähem piiramatult vaba aega – ning nende neljaga me oma päevi sisustada opereerisime. Siiani paneb imestama, kui tohutul hulgal erinevaid mänge me suutsime ühe palli seest välja võluda.

Tänapäeval on teleris miljon kanalit ja nutikas musttuhat äppi – ning ikka klõpsib laps neid rahulolematuna, et “noh, miskit huvitavat polegi” 🙂

#4126372:

Kummalisel kombel on praegu vanemad laste meelelahutajad. Muutus toimus millalgi selle sajandi alguses.

Muutus tuli koos nutiekraanide levikuga. Vanasti tegid vanemad huvitavaid asju – pesid pesu, tegid süüa (mitte ei visanud valmistoitu mikrouuni), ehitasid, remontisid ja mis peamine, suhtlesid omavahel ja teiste inimestega. Telekast polnud päevasel ajal midagi vaadata ja nutitelefone polnud.

Tänapäeva vanemad istuvad ninapidi ekraanis ja mida need lapsed seal kõrval peaks tegema?

Ma olen enda laste pealt tähele pannud, et kuniks ma midagi teen, mängivad nad hea meelega oma mänguasjadega ja liiguvad minu ümber. Kui ma maha istun ja telefoni süvenen, hakkavad varsti vinguma.

#4126820:

Aga me käisime emaga päris palju näituste, et sellest pohmellist isast eemal olla.

No näe, oli sellest negatiivsest asjast ka kasu. Minu kõige aktiivsem ja kultuursem eluperiood oli siis, kui elasin ühiselamus, kus oli ülimalt ebameeldiv olla. Käisin näitustel, teatris, kinos, jalutamas. Siis sõitsin bussiga linnale mitu tiiru peale, et õppida ja õppisin väga palju, sest keskendusin. Nüüd vaatan oma last, et kodus on nii mõnus, et ta ei viitsi kuskile minna. Õppida ka ei viitsi, telefonis või teleka ees on mõnusam istuda.

Lapsed vajavad ka füüsilist lähedust, kallistamist, müramist, kaisus olemist. Me latestena olime ema kaisus, ema ajas meid taga ja müras meiega. Ka ise oma lastega mürame, õhtuti tulevad kaisus jne.

Kui mul olid lapsed väikesed, see oli 20a tagasi, siis kasvataja lasteaias rääkis lastele alati õhtul, järgiminnes, et ole nüüd hea laps ja ära jonni siin nüüd. Et vanemad on väsinud. Siis juba hakkasid puhuma teised tuuled lastesse suhtumisel. Ei osanudki seisukohta võtta, kas on õige nii rääkida ja panna laps nagu oma väsimusega arvestama või seada laps esikohale, et nüüd algab meie aeg. Või äkki on laps hoopis väsinud ja jonnib seepärast.