Ma samas vanuses, umbes. Nii palju kindlasti elu lastega tegelemise ja mängimise ümber ei keerelnud, see oli ka minu puhul nii. Aga on asju, olukordi, mida eredalt mäletan. Näiteks päris väiksena olen isaga mingit mosaiiki ladunud, temalt õppisin igasugu kujundeid juurde looma. Laevu, autosid ja maju. Oli nisuke plastikust valge sõrestik, vbl u. 25 x 25 ruut või sedasi, kuhu lillekujulised punased-sinised-rohelised junnid tuli sisse toppida ja nii sai pildi luua. Omas ajas väga uhke värk. Siis mäletan lastedoominot, seda mängiti minuga päris palju. Musta notsut mängiti ribadeks. Ja ju jälle ikka isaga, sest no ega emal polnd kunagi sellisteks tühisusteks aega. Õues ajas isa mind lihtsalt taga, meil olid nisuksed rõdualused postid ja nende ümber käis trall. Minu jaoks oli see vist kõige lõbusam elamus. Siis ta venitas mind niisama selga ja pildus üle oma selja. Sama nalja tehti tihti toas voodil või kušetimoodi asemetel, kuhu oli hea laps pehmelt maha heita. Ettelugemist või muinasjuttude lugemist ma ei mäleta, aga koos vaatasime Bidstrupi seda suureformaadilist raamatut, kus ainult joonistused sees olid. Üks teine sama suur raamat oli veel sõbralikud saržid eesti tegelastest, koorijuhid ja värgid, isa eemalt näitas ja mina kilkasin, et kes see siis on. Talvel käisime jõel suusatamas, harvem sain uisud alla. Kui ma suurem olin, siis mängisime isaga väga tihti laevade pommitamist, aga ruudud-tähed ja numbrid pidin ise enne ära joonistama. Üks teema, mis otseselt ei liigitugi nagu mängimise või tegelemise alla, aga kaudselt veidi sinnakanti muul viisil on, on mul isaga teleka vaatamine. Mulle õudselt meeldis vahtida neid vanainimeste-teatritükke, nigu “Kala neljale”, “Mees, naine ja kontsert”, “Rudolf ja Irma” ja üks mitmest osast koosnev tükk oli veel, kus Elle Kull mängis Maria Marmorit. Need olid kuidagi nii pidulikud hetked. Isa tegi enne veel gaasiahjus saiaviilud krõbedaks, sinna panime võid ja mustsõstramoosi peale ja nauding võis alata. Vahel vedas eriti ja ema tegi selleks ajaks mingit plaadikooki või vormisaia või koguni vahvleid. Ma tahtsin vist tasakaalu mõttes emaga samasugust telekavaatamist korraldada, aga ainukesed võimalikud momendid olid siis, kui laupäeva hommikuti oli Kosenkraniuse “Vaata kööki”, siis ma alandliku pugejalikkusega tormasin kohale tooma pliiatsit ja kaustikut, kuhu ta retsepte kirjutas. Mis ta nendega tegi, maitea ausalt, sest süüa ta nende järgi KUNAGI ei teinud! Aga selle saate ajal ma pidin ikka vakka olema ega tohtinud midagi möliseda ega küsida. Isaga oli parem, sest isa jutustas alati vastu, kui talt midagi küsisin. Puhaku ta rahus, sest nüüd ta enam vastu ei räägi juba ammu. Ja veel. Mäletan, et käisime isaga vanaautode näitusel, aasta oli ehk 1983 või 84, see oli kuskil praeguse Pärnu Keskraamatukogu taga, seal oli mingi tühermaa, iidsel ajal vist üldse ordulossi asupaik. Ja veel oleme paaril suvel kahekesi käinud Raeküla staadionil koertenäitusel. Pärast tulime Papiniiduni jala, muistsetel aegadel jäi selle tee äärde vähemalt kaks paviljoni, kust võis limpsi ja väikest saia osta. Ma tänan oma isa südamest, et ta ei kiirustanud mind kunagi takka, et “joo nüüd ära oma asi ja akkame minema”, et ma võisin mõlemas putkas oma limonaadi aeglaselt luristada.
Aga midagi tegi ema ka. Tema näiteks laulis minuga palju. Piimasuppi tegi, siis oli mingi seuke leelotus, et ema pani supi sooja lapsed laulsid halleluuja. Palju muid laule on ka meelde jäänud. Süda tuksub, kullast süda, varesvagalinnukene, kogu see enteltentel eksju, ja siis meeldisid talle suveniiri laulud. Mina rõkkasin kaasa muidugi. Plaadimuusikat kuulasime koos palju. Apelsin, Kukerpillid, paar välismaist plaati koos quantanameradega. Jah, palju oli laulmist.
Kui väga järele mõelda, siis ma ei kurda. Igavust ei mäleta, sest mulle meeldis üksindus väga. Kui ema-isa tööl olid või aiamaal või ehitasid terve elu ju maja, siis ma lihtsalt joonistasin, lugesin, mängisin nukkudega. Jumala eest, teate, ma mängisin nukkudega mingi 15 eluaastani! Mul polnud neid palju ega ka uhkeid, aga need, mis olid, olid armsad ja kallid. Nukuvankriga ei söandanud muidugi tänaval ega aiaski patseerida(kuigi oleksin tahtnud).
Täiendus. Siin eelmine inimene rääkis Pärnu rannast, kus ta vanematega kunagi ei käinud. No minu emmele meeldis väga naisterand! Jeesus, ma vihkasin seda kohta! Suvel tiriti mind sinna kasvõi vägisi kaasa ja kisti paljaks. Aga noh, vees oli jälle tore ka. Et ma inimmassis orienteeruksin, siis oli meil kaasas rõve kollane vähikujuline täispuhutav loom, seda ma siis otsisin, kui merest tulin. Vees ma sellega käia ei tahtnud, sest servad olid sel väga teravad ja vastikud. Sealsamas lähedal oli kunagi lõbustuspark, seal olen isaga paar korda ilmaratta peal käinud. Tean, et olid mingid sellised jutud, et mehed olid käinud ilmaratta peal selleks, et naisterannas naisi vahtida. Maiteagi, see jutt on rohkem vist niisama. Mida sa sealt ikka niiväga näed. Aga minu ema luidete tagant passivad mehed ei heidutanud. On seda hiljemgi öelnud – las aga vahivad, see pole kõikse ullem kui mees naist vahib.
Sul oli väga vahva isa.