Esileht Pereelu ja suhted Lastekasvatus varem

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 75 )

Teema: Lastekasvatus varem

Postitas:
Kägu

48, ema ja isa tegelesid minuga üliharva, ja ega ma ei tahtnudki teatud vanuses enam, sest ema ainult vingus, kui olin suutnud ta päevaks näiteks lõbustusparki vedada.

Teatris käisin koos sõbrannade vanematega. Kinos käisin üksi. Ükskord eksisin ära ja ei leidnudki seda kohta üles, kuhu ma minema pidin, mind ei tuldud isegi saatma. Tookord oli klassiga koos külastus, nädalavahetusel. Ekslesin linnas ringi, pärast valetasin kodus, et väga tore kontsert oli.

Õnneks mul oli üks vanaema, kellega koos sai ringi kapatud. Igal suvel oli meil vähemalt kaks ekskursiooni risti-rästi läbi Eesti. Vanaema oli Autobussikoondise endine töötaja ja siis see bussiasutus korraldas igal suvel oma pensionäridele ekskursioone, mõned olid ühepäevased, mõned ööbimisega. Mina olin siis pensionäridega kaasas, hiljem hakkasid teisedki pensionärid lapselapsi kaasa kutsuma. Nendega oli väga lõbus, nad alati laulsid bussis tagasiteel, ikka et ütle meeri mu meeriii, miks sa siia mind tõõõid, ütle meri mu meerii, kas ma lahkuda võin jms laule.

Vanaemaga käisin ükskord lõbustuspargis isegi ameerika mägedel ära 😀 Olen ka teise vanaema juurest maalt linnavanaema juurde ära põgenenud, siis linnavanaema saatis maale telegrammi, et laps on linnas, elus ja terve. Maal ei olnud telefoni.

Mulle üldiselt anti raha pihku ja öeldi, et tee mis tahad. Osteti palju raamatuid, suuremana ostsin ise. Põhiliselt siis lugesingi raamatuid, kui just õues sõpradega omaette ei mänginud. Ime, et ellu jäin, sest me tegime ikka hulle tempe, ronisime pooleliolevate majade ehitusel, käisime põlenud majades sees, mingites mahajäetud keldrites. Ronisime liivamägede otsa (teedeehitus), ujusime jões, mängisime surnuaias luurekat jne. Samal ajal muudkui käisid jutud, kuidas jälle mingi laps kuskile kaevu kukkus või tiiki uppus või jõi kanget äädikat või mingi katlakütja lapse ahju ajas või kuidas plekkhammastega mees meie naabertänavas lapse vägistas ja ära tappis. Selle viimase juhtumi ajal siis lapsevanemad koondusid ja meil käis alati keegi täiskasvanu koolis vastas (õhtune vahetus, tulime pimedas). See kestis paar nädalat, kuni kurjategija kinni peeti.

Oma lapsele olen parem vanem kui mu ema. Käin temaga koos kinos lastefilme vaatamas ja ei saada teda üksi uksest välja, et vaata ise, kas leiad saku suurhalli (minu puhul oli linnahall) üles teisest linna otsast. Kodus teeme ka filmiõhtuid, käime reisil, lõbustuspargis jms. Nukkudega pole mänginud, aga koduse nukuetenduse publik olen olnud.

+10
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et paljud siin kirjeldatud vanemad tegelikult võibolla polegi siiralt lapsi tahtnud, vaid lihtsalt oli kombeks elada paaris, sest muidu oleks peetud imelikuks ja rasestumisvastaseid vahendeid polnud ja lapsed lihtsalt tulid. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli kombeks paar last saada, muidu oleks jälle imelik ja mida küll naabrimutt arvaks.

Muudmoodi ei ole ju seletatav laste täielik nii füüsiliselt kui vaimselt omapead jätmine.

+5
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen 42 ja üsna sarnased mälestused. Aga eks vanematel oligi rohkem töid ja toimetamisi, sest lisaks palgatööle kasvatasid minu vanemad aiamaal söögikraami – kartulid, kapsad, porgandid, kurgid, tomatid jne plus marjad. Kõik see kraam vajas hoolt ja hiljem ka sisse tegemist – kogu kelder oli kurgipurke ja moose ja mahlu täis, mida siis talv läbi söödi. Pesu pesemine võttis emal terve ühe päeva – poolautomaatmasinaga loputasid ju ise käsitsi. Oma nuku jmt mängud mängisin ikka üksi ära. Mõnikord harva mängis ema mõnd lauamängu minuga ja õhtul luges teinekord raamatut. Kui koolitüdruk olin, siis isa võttis mind mõnikord kalale kaasa. Suvel ühel päeval viidi meid lõbustusparki ja korra käisime ka Haapsalus tuttavatel külas. Olen Pärnust pärit, aga rannas oma vanematega ei käinud ma näiteks kunagi. Mind hoidsid ja minuga tegelesid rohkem vanaema-vanaisa, sest nemad olid pensionil.

Ka pärnakas, see ikka kummaline, et sa oma vanematega üldse randa ei jõudnud või polnud nad rannainimesed.

Seda, et vanemad mänginud oleksid otseselt ei mäleta, mänguasjadega mängisin ikka ise. Hilisemas vanuses mäletan küll lauamàngude ja kaartide mängimist. Viimast sai aastaid mängitud.

Praegu oma lastega mängin ka pigem lauamänge, joonistame, meisterdame, loen raamatuid ette. Mängivad mänguasjadega nad ikka ise, sest ka praegusel ajal on vanematel tegemisi.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis oligi selline aeg, et väga vähesed tegelesid kogu oma vaba aja lastega või pool vabast ajast. Kasvõi sellepärast, et see tööst vaba aeg kulus vanematel koduste-ja majapidamistööde peale. Tavalisel mitte rikkal perel ei olnud elu mugavaks tegevaid asju ega tingimusi. Näiteks minu vanemad ja minu mehe vanemad elasid maal ja käisid tööl, lisaks kodus loomad, aiamaa, kartulpõld, heinad, söögitegemine, kõik tööd käsitsi. Meil polnud vett sees, vesi õues, wc maja taga õues, Riga masin tuli hiljem, enne pesi ema käsitsi. Tolmuimejat polnud(isegi sai selle alles 29-aastasena 97.aastal). Ema kudus kõik asjad ise perele, tegi käsitööd ja kasvatas lambaid, mäletan, et suvel oli vill plekkvannis õues leos ja kuidas ema seda pesi ja puhastas, meie aitasime nokkida seest sodi ja puru välja. Siis viis ema villa linna ja pärast käisime koos nendel vahetuspunktis järel, need kokkukeeratud villanukud, mis lõhnasid sealse masinaõli järgi. Siis ema võttis kodus vihud lahti ja värvis neid suured potis. Hiljem aitasime õhtuti neid kerida. Meie aitasime kodu koristada, jäneste sööt oli meie peal ja piima toomine ja rohimine meie jõudu mööda. Kui saime ise omaette terve päeva mängida ja oma fantaasiat kasutada, siis oli see ikkagi hea päev.
Mäng käis nii õues, metsas, heinamaal, kui toas, kui ilm kehvem oli. Ema tõi linnas käies meile raamatuid, olime vaesemad ja muid asju oli vähe, aga need olid siis soodsamad. Ka venekeelseid ta tõi, need olid veel odavamad olnud ja olid ilusad pildid. Palju värviraamatuid, mis andis tegevust. Paberit nukke ja nukuriideid sai tehtud. Kui õppisime heegeldama lihtsamaid asju, nii 9 -10 aastasena, siis heegeldasime nukkudele tekke ja katteid. Lugemine oli lemmik.
Ja emaga koos kuulasime kuulemänge, kui ta kodus oli, tema lasi näppudel käi sel ajal. Oli ka kordi, kus koos emaga sai doominod mängitud mõnel talveõhtul. Õe ja vennaga käis ka kaardimäng.
12 aastasena kolisime maalt alevikku ja siis tulid suured majad ja palju teisi lapsi, keda maal polnud. Siis hakkas sõpradega mängimise aeg.
Oligi nii, et lapsed enamasti mängisid ise, anti ka töökasvatust ja vanematel polnud aega ega jaksu enam õhtul mängida, kui vara pidi tõusma ja silm vajus juba teleka ees kinni poole kümne ajal. Levinud oli arusaam, et lapsed peaks niigi õnnelikud olema, et neil nii palju vaba ega on mänguks ja oma tegemisteks. Sest iga põlvkond enne järjest sai ju seda vähem kogeda ja oli lastel rohkem kohustusi. Minu ema on sündinud 33 aastal.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

selline suhtumine selle aja märk

Ja mis nüüd on, selle aja märksõnad: ülekaal, rasvumine, katkised hambad, limps, nutitelefon. Veel midagi?

+8
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nüüdsel ajal on meeletu ületarbimine, suur osa inimesi on muutunud kodinatega kaubitsejateks, aetakse hunnikute viisi mänguasju ja muid kodinaid kokku, riideid ja ebavajalikku jama Istutakse telefonis ja lapsed ei saa kuskilt reaalseid praktilisi oskusi eluks. Loodetakse, et kool hakkab selliseid aineid sisse tooma, mis veel 30 a tagasi olid kõigile tavalised elus osad.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nii nagu 40 aastat tagasi on ka nüüd hoolivad ja mittehoolivad vanemaid. Rannas on näha – kes ehitavad lastega liivalosse, kes aga lesib päikese käes ja kamadab last – et mine ja mängi, issand sai ju sinu soovil mere äärde tuldud. Nõustuda tuleb, et väga kergekäeliselt antakse lapsele tahvel pihku, et las vaatab, peaasi, et ei sega. Käisin aasta alguses sünnipäeval, kus oli 4 u 3-7 aastast last. koos mängida ei osatud, pidevalt nõuti tähelepanu, mindi riidu ja siis pandi telekas käima, kuna muidu ei oleks vanemad saanud laua taga istuda.

+7
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nii nagu 40 aastat tagasi on ka nüüd hoolivad ja mittehoolivad vanemaid. Rannas on näha – kes ehitavad lastega liivalosse, kes aga lesib päikese käes ja kamadab last – et mine ja mängi, issand sai ju sinu soovil mere äärde tuldud. Nõustuda tuleb, et väga kergekäeliselt antakse lapsele tahvel pihku, et las vaatab, peaasi, et ei sega. Käisin aasta alguses sünnipäeval, kus oli 4 u 3-7 aastast last. koos mängida ei osatud, pidevalt nõuti tähelepanu, mindi riidu ja siis pandi telekas käima, kuna muidu ei oleks vanemad saanud laua taga istuda.

Min<a näiteks ei pea sea endist aega ega tollaseid vanemaid nn vene ajal hoolimatuteks vanemateks. Hoolimatud oleksid need vanemad olnud rohkem siis, kui nad oleksid sel ajal, kui lapsed ise omale mänge leiutasid või muud tegid, kohvikutes, baarides, naabrinaiste juures, teleka ees või reisidel käinud. On ikka vahe, kas ema tegi tööd ja isa ja lapsed olid juures ja lähedal või mitte.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen 35 ja lapsepõlvest mäletan, et vanemad ikka tegelesid meiega küll piisavalt. Lauamänge mängisime mõnikord ja vahel panime mõnd puslet kokku. Muud mänguasjadega mängisin pigem õe ja vennaga. Meile loeti palju raamatuid ette, isa viis meid kelgutama ja suusatama, perega sõitsime igasuguste vaatamisväärsuste juurde nädalavahetustel ja randadesse ja küll sõpradele või sugulastele külla, teatrisse ja kinno ja loomaaeda viidi meid samuti. Emaga küpsetasime koos ja ta õpetas meid koristama. Õppida aidati, kui küsisime abi. Vene keeles ja keemias juhtus seda veel keskkooliski.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Min

Täiesti nõus. Hoolimatud on need vanemad, kes on küll füüsiliselt olemas, aga mentaalselt kerivad pidevalt nutitelefoni. Mina olen 55+ ja ei saa öelda, et nad hoolimatud olid, kuigi mingeid mänge ja ajaveetmislõbustusi nad meile otseselt ei pakkunud. Olen maakas ja vanemad pidasid loomi ja põllul kasvas kogu talvevaru aedvilju, neid jätkus ka onudele ja tädidele. Emaga koos tegime kõik tööd, ise ta samal ajal rääkis meiega palju, kuidas vanal ajal asjad käisid, millised olid riided, tööriistad, toad ja road jne. Õhtuti tegi ta käsitööd, tihti pidasime ka videvikku, siis jutustas ta meile kõiksugu põnevaid või naljakaid lugusid. Ja ka omaette mängimiseks oli meil aega küllaga, ei olnud nii, et ainult tööle sunniti. Me ise toppisime oma nina igale poole ja nii ema kui isa ei tõrjunud meid ära, ainult seatapp ja mõni eriti ohtlik tegevus oli keelatud. Tänu neile olen elust nii läbi tulnud, et ükski töö pole tegemata jäänud vajadusel.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et paljud siin kirjeldatud vanemad tegelikult võibolla polegi siiralt lapsi tahtnud, vaid lihtsalt oli kombeks elada paaris, sest muidu oleks peetud imelikuks ja rasestumisvastaseid vahendeid polnud ja lapsed lihtsalt tulid. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli kombeks paar last saada, muidu oleks jälle imelik ja mida küll naabrimutt arvaks.

Muudmoodi ei ole ju seletatav laste täielik nii füüsiliselt kui vaimselt omapead jätmine.

Mu sugulaste 11-aastane tütar ning 9-aastane ei oska hetkegi üksi olla. Päriselt. Mitte hetkegi. Nad ei lähe isegi üksi või kahekesi õue päevavalges postkastist ajalehte tooma, äääääää kui hirmus. Emme, tule ka! Helikoptervanemad. Selle kõrval oli minu lapsepõlv, kus sai emaga teatris ja kinos käidud või isaga seenel, imekaunis aeg. Just seepärast, et ka tunnikegi päevas üksi mängides arenes kujutlusvõime ja iseseisvus.

+10
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minuga tegeleti vist piisavalt, oskasin ka üksi mängida. Õde-venda pole. Küll aga on meeles üks seik, mida ma ei usu, et tänapäeva kaubakülluses ja ajanappuses keegi viitsiks.

Minu ema, kes pole mingi käsitööhuviline, tegi mulle riidest väikse nuku. Aga see protsess 80ndate keskel-teises pooles…uhh. Ta võttis tüki valget kangast, värvis selle tilga punase riidevärviga roosakaks, kuivatas-triikis. Siis tegi pruunist lõngast kräsujuuksed, joonistas näo. Ja tegi mingid riidedki selga. No kes viitsiks niimoodi enam jamada ja pole ju vajadustki.

Mu sõbranna õmbles mu Barbiele riideid. Ta oli selles väga osav. Barbie õnnestus saada, aga mingite riiete jaoks küll valuutat polnud. Enam pole mingid barbied populaarsed ja vaevalt keegi riideid viitsiks õmmelda.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nüüdsel ajal on ikka masendav, et isegi kui laps küsib, et kuidas  pliit tööle panna, siis vanemad ei õpeta. 10aastane laps. Öeldakse,  et oota millal vanem laps oma linna hängilt koju tuleb  ja siis teeb sulle süüa.

Ja vanemad ei suuda last kuulata, sest vanematel on mäng pooleli või chat pooleli.

Kui laps läheb hommikul tühja kõhuga kooli, siis on süüdi laps, kes endale võikut ei teinud.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et paljud siin kirjeldatud vanemad tegelikult võibolla polegi siiralt lapsi tahtnud, vaid lihtsalt oli kombeks elada paaris, sest muidu oleks peetud imelikuks ja rasestumisvastaseid vahendeid polnud ja lapsed lihtsalt tulid. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli kombeks paar last saada, muidu oleks jälle imelik ja mida küll naabrimutt arvaks.

Muudmoodi ei ole ju seletatav laste täielik nii füüsiliselt kui vaimselt omapead jätmine.

Mu sugulaste 11-aastane tütar ning 9-aastane ei oska hetkegi üksi olla. Päriselt. Mitte hetkegi. Nad ei lähe isegi üksi või kahekesi õue päevavalges postkastist ajalehte tooma, äääääää kui hirmus. Emme, tule ka! Helikoptervanemad. Selle kõrval oli minu lapsepõlv, kus sai emaga teatris ja kinos käidud või isaga seenel, imekaunis aeg. Just seepärast, et ka tunnikegi päevas üksi mängides arenes kujutlusvõime ja iseseisvus.

Ja kuidas see puutub nendesse postitustesse, kus inimesed räägivad, et nendega mitte midagi koos ette ei võetud?

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et paljud siin kirjeldatud vanemad tegelikult võibolla polegi siiralt lapsi tahtnud, vaid lihtsalt oli kombeks elada paaris, sest muidu oleks peetud imelikuks ja rasestumisvastaseid vahendeid polnud ja lapsed lihtsalt tulid. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli kombeks paar last saada, muidu oleks jälle imelik ja mida küll naabrimutt arvaks.

Muudmoodi ei ole ju seletatav laste täielik nii füüsiliselt kui vaimselt omapead jätmine.

Mu sugulaste 11-aastane tütar ning 9-aastane ei oska hetkegi üksi olla. Päriselt. Mitte hetkegi. Nad ei lähe isegi üksi või kahekesi õue päevavalges postkastist ajalehte tooma, äääääää kui hirmus. Emme, tule ka! Helikoptervanemad. Selle kõrval oli minu lapsepõlv, kus sai emaga teatris ja kinos käidud või isaga seenel, imekaunis aeg. Just seepärast, et ka tunnikegi päevas üksi mängides arenes kujutlusvõime ja iseseisvus.

Ja kuidas see puutub nendesse postitustesse, kus inimesed räägivad, et nendega mitte midagi koos ette ei võetud?

Soe söök anti ette, pannkooke tehti, riided olid pestud ja triigitud. Ja mitte keegi ei passinud üksi omas toas ninapidi oma telefonis.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga nutikas. Aga ka meie peres väänati ja loputati käsitsi. Ei teagi miks. Ehk oli asi kuuma vee tegemiseks kuluvas  ajas kuidagi.

Pesumasin läks külma veega ka käima.Miks loputamiseks kuuma vett oleks pidanud vaja minem?

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heal teema. Mina 52. Palju mängisime muidugi oma lastekambaga omaette. Aga meiega tegeleti ikka ka. Loomaaed, kelgutamised, teater. Isaga käisime metsas seenel. Emaga käisime suvel ujumas. Ja kuskil algklassieast alates oli meil igal suvel üks nädal ema asutuse suvilas. Käsiime rannas, käisime kuskil matkamas, sõime metsas mustikaid, kui vihma sadas, siis mängisime toas laevade pommitamist või lihtsalt nohisesime igaüks oma raamatuga. Ka see igaüks oma raamatuga on selline soe ja armas mälestus, olime omaette ja samas koos.

Eelkooliealisena luges ema meile igal õhtul raamatut ette. Isa jällegi ei olnud väga lastega tegeleja, aga isa hindas väga teadmisi. nii et isaga me rääkisime “tarka juttu” nagu me seda ise nimetasime. Rääkisime kõigest, mis huvitav tundus, vahel uurisime koos isaga Loomade elu raamatut või vaatasime ENE-st riikide lippe. Kui isalt midagi küsisime, siis ta seletas, ei olnud kunagi vastust, et ah sa ei saa sellest veel aru..

Uskumatu, enne selle siia kirjapanemist ma ei teadnudki, et niipalju toredaid asju tegime. Enamus aega ju toimetasime ikka omaette. Ja kui järgi mõelda, siis tegelikult võtsin ma pea kõik need positiivsed asjad oma peresse üle. Laste unejutud, alati küsimustele vastamine, ka siis kui teema eakohane ehk ei olnud. Suvised kuskile ilusasse kohta suvitama minekud jne… Eh, ei olnudki varem nii mõelnud.

 

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma samas vanuses, umbes. Nii palju kindlasti elu lastega tegelemise ja mängimise ümber ei keerelnud, see oli ka minu puhul nii. Aga on asju, olukordi, mida eredalt mäletan. Näiteks päris väiksena olen isaga mingit mosaiiki ladunud, temalt õppisin igasugu kujundeid juurde looma. Laevu, autosid ja maju. Oli nisuke plastikust valge sõrestik, vbl u. 25 x 25 ruut või sedasi, kuhu lillekujulised punased-sinised-rohelised junnid tuli sisse toppida ja nii sai pildi luua. Omas ajas väga uhke värk. Siis mäletan lastedoominot, seda mängiti minuga päris palju. Musta notsut mängiti ribadeks. Ja ju jälle ikka isaga, sest no ega emal polnd kunagi sellisteks tühisusteks aega. Õues ajas isa mind lihtsalt taga, meil olid nisuksed rõdualused postid ja nende ümber käis trall. Minu jaoks oli see vist kõige lõbusam elamus. Siis ta venitas mind niisama selga ja pildus üle oma selja. Sama nalja tehti tihti toas voodil või kušetimoodi asemetel, kuhu oli hea laps pehmelt maha heita. Ettelugemist või muinasjuttude lugemist ma ei mäleta, aga koos vaatasime Bidstrupi seda suureformaadilist raamatut, kus ainult joonistused sees olid. Üks teine sama suur raamat oli veel sõbralikud saržid eesti tegelastest, koorijuhid ja värgid, isa eemalt näitas ja mina kilkasin, et kes see siis on. Talvel käisime jõel suusatamas, harvem sain uisud alla. Kui ma suurem olin, siis mängisime isaga väga tihti laevade pommitamist, aga ruudud-tähed ja numbrid pidin ise enne ära joonistama. Üks teema, mis otseselt ei liigitugi nagu mängimise või tegelemise alla, aga kaudselt veidi sinnakanti muul viisil on, on mul isaga teleka vaatamine. Mulle õudselt meeldis vahtida neid vanainimeste-teatritükke, nigu “Kala neljale”, “Mees, naine ja kontsert”, “Rudolf ja Irma” ja üks mitmest osast koosnev tükk oli veel, kus Elle Kull mängis Maria Marmorit. Need olid kuidagi nii pidulikud hetked. Isa tegi enne veel gaasiahjus saiaviilud krõbedaks, sinna panime võid ja mustsõstramoosi peale ja nauding võis alata. Vahel vedas eriti ja ema tegi selleks ajaks mingit plaadikooki või vormisaia või koguni vahvleid. Ma tahtsin vist tasakaalu mõttes emaga samasugust telekavaatamist korraldada, aga ainukesed võimalikud momendid olid siis, kui laupäeva hommikuti oli Kosenkraniuse “Vaata kööki”, siis ma alandliku pugejalikkusega tormasin kohale tooma pliiatsit ja kaustikut, kuhu ta retsepte kirjutas. Mis ta nendega tegi, maitea ausalt, sest süüa ta nende järgi KUNAGI ei teinud! Aga selle saate ajal ma pidin ikka vakka olema ega tohtinud midagi möliseda ega küsida. Isaga oli parem, sest isa jutustas alati vastu, kui talt midagi küsisin. Puhaku ta rahus, sest nüüd ta enam vastu ei räägi juba ammu. Ja veel. Mäletan, et käisime isaga vanaautode näitusel, aasta oli ehk 1983 või 84, see oli kuskil praeguse Pärnu Keskraamatukogu taga, seal oli mingi tühermaa, iidsel ajal vist üldse ordulossi asupaik. Ja veel oleme paaril suvel kahekesi käinud Raeküla staadionil koertenäitusel. Pärast tulime Papiniiduni jala, muistsetel aegadel jäi selle tee äärde vähemalt kaks paviljoni, kust võis limpsi ja väikest saia osta. Ma tänan oma isa südamest, et ta ei kiirustanud mind kunagi takka, et “joo nüüd ära oma asi ja akkame minema”, et ma võisin mõlemas putkas oma limonaadi aeglaselt luristada.

Aga midagi tegi ema ka. Tema näiteks laulis minuga palju. Piimasuppi tegi, siis oli mingi seuke leelotus, et ema pani supi sooja lapsed laulsid halleluuja. Palju muid laule on ka meelde jäänud. Süda tuksub, kullast süda, varesvagalinnukene, kogu see enteltentel eksju, ja siis meeldisid talle suveniiri laulud. Mina rõkkasin kaasa muidugi. Plaadimuusikat kuulasime koos palju. Apelsin, Kukerpillid, paar välismaist plaati koos quantanameradega. Jah, palju oli laulmist.

Kui väga järele mõelda, siis ma ei kurda. Igavust ei mäleta, sest mulle meeldis üksindus väga. Kui ema-isa tööl olid või aiamaal või ehitasid terve elu ju maja, siis ma lihtsalt joonistasin, lugesin, mängisin nukkudega. Jumala eest, teate, ma mängisin nukkudega mingi 15 eluaastani! Mul polnud neid palju ega ka uhkeid, aga need, mis olid, olid armsad ja kallid. Nukuvankriga ei söandanud muidugi tänaval ega aiaski patseerida(kuigi oleksin tahtnud).

Täiendus. Siin eelmine inimene rääkis Pärnu rannast, kus ta vanematega kunagi ei käinud. No minu emmele meeldis väga naisterand! Jeesus, ma vihkasin seda kohta! Suvel tiriti mind sinna kasvõi vägisi kaasa ja kisti paljaks. Aga noh, vees oli jälle tore ka. Et ma inimmassis orienteeruksin, siis oli meil kaasas rõve kollane vähikujuline täispuhutav loom, seda ma siis otsisin, kui merest tulin. Vees ma sellega käia ei tahtnud, sest servad olid sel väga teravad ja vastikud. Sealsamas lähedal oli kunagi lõbustuspark, seal olen isaga paar korda ilmaratta peal käinud. Tean, et olid mingid sellised jutud, et mehed olid käinud ilmaratta peal selleks, et naisterannas naisi vahtida. Maiteagi, see jutt on rohkem vist niisama. Mida sa sealt ikka niiväga näed. Aga minu ema luidete tagant passivad mehed ei heidutanud. On seda hiljemgi öelnud – las aga vahivad, see pole kõikse ullem kui mees naist vahib.

Bidstrupi raamatut mäletan minagi, milline nostalgialaks praegu!

Sul oli väga vahva isa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sellist asja nagu tänapäeval, küll polnud. Ma ka mäletan eredalt neid hetki, mil minuga mängiti ja kui me kuskil käisime. Sest need olid eredad hetked. Tänapäeval mängitakse oma lastega palju rohkem, käiakse reisidel ja on igasugu mängutoad. Aga olen ka seda kuulnud kurtmisena emade poolt-palun soovitage uut lahedat mängutuba kus sünnipäeva pidada, kõigis juba käidud.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nojah, see, et polnud aega muudkui mängida ja mängida, see tollel ajal ei lugenud ega peaks lugema ka nüüd….kui see aeg, mil vanemad tööl ei ole, oleks sarnaselt sisustatud, kui siis oli. Sest siis ++olid asjad ikkagi kuidagi paigas, kuna vanemad ei passinud kodus ekraanide ees, vaid tegid ja toimetasid, millest said kasu ka lapsed. Kas nad olid kaasas, lõid kaasa, vaatasid niisama ja õppisid läbi selle erinevaid tegemisi ja asju. Eluks vajalikke. Ja ka laste mängud olid sageli sarnased. Meie õega mängisime ka pesupäeva, tassisime vett ja rääkisime, kui palju tööd meil vaja teha on ja olime selle üle rõõmsad ka veel. Lapsed ei olnud üleküllastunud ei magusast, asjadest ega meelelahtutustest. Et ei taha enam midagi, ainult vinguda. Ja meelelahutuseks piisas ka sellest, kui suvel korra sõideti linna või mindi sugulastele külla, kus ootas söökidega pidulaud, millelt pilku ära ei saanud. Ja ei olnud vaja koolis tunde, kus õpetatakse igapäevaseid asju, sest neid õpiti vanemate pealt.
Selles mõttes on asjad nihu .

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sellist asja nagu tänapäeval, küll polnud. Ma ka mäletan eredalt neid hetki, mil minuga mängiti ja kui me kuskil käisime. Sest need olid eredad hetked. Tänapäeval mängitakse oma lastega palju rohkem, käiakse reisidel ja on igasugu mängutoad. Aga olen ka seda kuulnud kurtmisena emade poolt-palun soovitage uut lahedat mängutuba kus sünnipäeva pidada, kõigis juba käidud.

Vanasti käidi üksteisel sünnipäevadel kodus külas, kutsuti vaid paremad sõbrad. Kodus sõbra juures külas võis käia ka muudel aegadel. Nüüd kutsutakse kord aastas ikka kõik tuttavate lapsed, rühmakaaslased ja kes veel kokku ja viiakse mängutuppa sünnipäevale.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nii tore teema! Mina 51 ja palju eredaid mälestusi tuli meelde, eelkõige tavaliste asjade koostegemisi. Näiteks kuidas me emaga pesu pesime ehk siis loputasime. Vannis oli külm vesi ja siis loputasime seal pesu, käed külmetasid ja sellel loputamisel ei tundunud otsa ega äärt, aga tore oli millegipärast. Ja pärast triikimine, ema triikis kõike, voodipesu, froteerätikuid jne, mina ei triigi praegu midagi. Triikimise ajal mina siis kõlkusin seal triiklaua ümber ja muudkui jutustasime emaga igasugu asju. Eriti äge oli kui vahel pesumajas käisime, suured kotid käe otsas ja seal oli hiiglama põnev! Suured masinad undamas, ootamise ajal lobisesid täiskasvanud omavahel ja mina kuulasin suu ammuli, pärast triiksime koos mingi hiigel triikmasinaga, seal pidi kiiresti pesu ühest otsast sisse ajama ja teisest tuli triigitud pesu välja 🙂 See pesumaja lõhn on siiani meeles.

Koristuspäeval viisisme suure vaiba välja, mina sain seda siis kloppida, pärast panime vaiba lume peale ja nühkisime lumega, no kui tore see oli.

Emaga linnasaunas käigud olid ka megaägedad, peale sauna sai limonaadi, siis pakiti mind riidesse ja välja külma pimedasse talveõhtusse ja kodu poole.

Lapsed said üldiselt ise väga hästi oma aja sisustatud, sünnipäevad olid megad, tuldi kellegi juurde koju ja MÄNGITI, viktoriinid,  peitus, no midaiganes. 4. klassis mängisime pudelimängu, siis sai põsele musi ja oh seda elevust ja punastamist 🙂 🙂

PS Bitstrupi raamat on siiani alles, nii kapsas kui kapsas, see on korralikult vatti saanud omal ajal. Nii tänulik oma lähedastele, et nad viitsisd seda minuga sadu kordi lapata ja ikka ja jälle koos naerda kuigi endas võis kopp juba korralikult ees olla.

Oh jah, no olid ajad. Väga tänan, et sai natuke nostalgitseda toredat lapsepõlve meenutada!

 

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen 49 ja siin loetu põhjal saan aru, et minuga tegeleti lapsepõlve siiski päris palju, peamiselt tegeles küll ema, isa mitte nii palju. Olin ainuke laps ja elasime korteris, seega vanematel peale palgatöö ilmselt väga palju kohustusi ja rabamist ei olnud.

Minu ema minuga ka just nukumänge ei mänginud, küll aga õmbles vahel mu nukkudele riideid ja mängis minuga kaarte või lauamänge. Samuti käisime suviti tihti emaga rannas, mõnulesime seal terve päeva. Meenuvad ka rattasõidud, suusatamas ja usisutamas käimised emaga.

Meil oli auto, suviti käisime perega mööda Eestis sõitmas,  külastasime nii erinevaid kauneid paiku  (nt Taevaskoda, Saaremaa, Muhumaa) kui ka laatasid ning isegi tsirkust ja tivolit. Päris mitu korda käisime ka Lätis, Siguldas-käik on mulle eredalt meelde jäänud. Kolm korda puhkasime perega puhkekodus ja paar korda osalesime isa töökoha suvepäevadel. Väga-väga sageli käisime sugulastel külas.

Isaga, meenub, käisime mõned korrad ka kinos.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ta nii tegi? Meil väänati välja, puhas vesi sisse ja uuesti käima. Nii kaks loputust või kolm.

Väga nutikas. Aga ka meie peres väänati ja loputati käsitsi. Ei teagi miks. Ehk oli asi kuuma vee tegemiseks kuluvas ajas kuidagi.

Olles ise Riga pesumasinaga korduvalt pesu pesnud võin selgitada – vee vahetamine võttis parasjagu aega, sest siis tuli masin käima jätta ja sellest lohvist (mis vett ringi ajas) jooksis vesi vanni kaudu välja. Seega oleks tulnud pesu välja tõsta, panna see kuhugi ja hakata siis vett välja laskma ning siis kraanist/dušist uus vesi sisse ning uuesti masinasse. Lihtsam oli masinast pesu otse vanni tõsta ja seal loputada. Ema küll pesi nii, et ühel korral ainult heledad asjad, teisel korral tumedad, aga mina pesin sedasi – et kõige pealt heledad, puhtamad asjad, siis need loputusvette ning samas vees siis tumedad. Lõpuks lasin põrandapesu kaltsu sealt läbi. Eelmine päev pandi nagunii see pesu pesuleotusvahendiga (Fermenta) likku, siis muljuti pesu läbi, vist loputati Fermenta välja (võin eksida) ja siis läks alles pesuks. Vahest oli vee surve nõrk, siis võttis oma aja enne, kui pesumasin vett täis sai. Nii et pesupesemine võttis ikka väga palju aega. Meil väänasid pesu ja viisid pesu kuivama mehed (isa, vennad). Kuivatati majandusrõdul ja ikka oli seal vesi maas.

Pesupesemine võttis tõesti aega. Kui käsitsi loputasid, siis sai masinasse juba järgmise täie pesema panna. See vee vahetamine võttis ju ka aega.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pesupesemine võttis tõesti aega. Kui käsitsi loputasid, siis sai masinasse juba järgmise täie pesema panna. See vee vahetamine võttis ju ka aega.

Pesupesemine võttis aega terve päeva, kui veevärki sees ei olnud. Olen ise nii elanud, kui alles kooselu no esimesed 5 aastat, alates 1987-…sealt. Elasime maa-alevikus ja vanas majas. Vesi oli ketiga kaevus ja sauna moodi(mitte päris saun) abijoone oli õues. Seal sees oli see suur pada pliidil, mille vedasime eelmisel õhtul vett täis, olen ka üksi vedanud, 40 pange. Kaevust üles vinnata ka. Siis kaks vana vanni, üks tsinkplekk ja teine laste plastikvann loputusvett täis. Pesu ka eelmisel õhtul likku. Tavaliselt laupäeva hommikul vara kohe tuli alla ja pajas vesi kuumaks. Riga oli seal ja sinna sisse vesi. Pärast tassisime pangedega nn solgikohta. Nii kaks korda< kuus ja nii see hunnik kogunes, alguses taskurätikud ja muu pesu, lõpus tööriided ja mustemad asjad. Terve päev. Söök sai siis seal vahel õhtuks perele ikka valmis tehtud. Olin siis vanuses 20-25.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pesupesemine võttis tõesti aega. Kui käsitsi loputasid, siis sai masinasse juba järgmise täie pesema panna. See vee vahetamine võttis ju ka aega.

Pesupesemine võttis aega terve päeva, kui veevärki sees ei olnud. Olen ise nii elanud, kui alles kooselu no esimesed 5 aastat, alates 1987-…sealt. Elasime maa-alevikus ja vanas majas. Vesi oli ketiga kaevus ja sauna moodi(mitte päris saun) abijoone oli õues. Seal sees oli see suur pada pliidil, mille vedasime eelmisel õhtul vett täis, olen ka üksi vedanud, 40 pange. Kaevust üles vinnata ka. Siis kaks vana vanni, üks tsinkplekk ja teine laste plastikvann loputusvett täis. Pesu ka eelmisel õhtul likku. Tavaliselt laupäeva hommikul vara kohe tuli alla ja pajas vesi kuumaks. Riga oli seal ja sinna sisse vesi. Pärast tassisime pangedega nn solgikohta. Nii kaks korda< kuus ja nii see hunnik kogunes, alguses taskurätikud ja muu pesu, lõpus tööriided ja mustemad asjad. Terve päev. Söök sai siis seal vahel õhtuks perele ikka valmis tehtud. Olin siis vanuses 20-25.

Loen ja imetlen, et kanged mutid! Samas, siis see elu oli enamusel selline: heal juhul külm vesi sees, kausis pea ja keha pesemine, marlimähkmed, ahju kütmine, kõigi toitude nullist vaaritamine. Siis see ei tundunud mingi kangelastegu. Nüüd mõtled, et oli ikka raske. Küllap oli.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pesupesemine võttis tõesti aega. Kui käsitsi loputasid, siis sai masinasse juba järgmise täie pesema panna. See vee vahetamine võttis ju ka aega.

Pesupesemine võttis aega terve päeva, kui veevärki sees ei olnud. Olen ise nii elanud, kui alles kooselu no esimesed 5 aastat, alates 1987-…sealt. Elasime maa-alevikus ja vanas majas. Vesi oli ketiga kaevus ja sauna moodi(mitte päris saun) abijoone oli õues. Seal sees oli see suur pada pliidil, mille vedasime eelmisel õhtul vett täis, olen ka üksi vedanud, 40 pange. Kaevust üles vinnata ka. Siis kaks vana vanni, üks tsinkplekk ja teine laste plastikvann loputusvett täis. Pesu ka eelmisel õhtul likku. Tavaliselt laupäeva hommikul vara kohe tuli alla ja pajas vesi kuumaks. Riga oli seal ja sinna sisse vesi. Pärast tassisime pangedega nn solgikohta. Nii kaks korda< kuus ja nii see hunnik kogunes, alguses taskurätikud ja muu pesu, lõpus tööriided ja mustemad asjad. Terve päev. Söök sai siis seal vahel õhtuks perele ikka valmis tehtud. Olin siis vanuses 20-25.

Loen ja imetlen, et kanged mutid! Samas, siis see elu oli enamusel selline: heal juhul külm vesi sees, kausis pea ja keha pesemine, marlimähkmed, ahju kütmine, kõigi toitude nullist vaaritamine. Siis see ei tundunud mingi kangelastegu. Nüüd mõtled, et oli ikka raske. Küllap oli.

Muidugi marlimöhkmed ka, ja mitte ainult. Ka sipukad ja need selg-lahti alussärgid ja voodilinad ja endagi kittelkelit ja aluspüksid läksid enamasti märjaks, oleneb, kus laps laskmise hetkel oli, kas kuskile voodis või oma süles. Lapsevoodis oli see kummist tükk ikka lina all olemas, aga lina sai ikka märjaks ja teinekord ka tekk koos tekikotiga, sest need olid ju lapse ümber magades. Hommikuks kogunes juhi voodi kõrvale ja õhtuks teine samasugune. Ikka oli füüsiliselt raske, aga noor inimene puhkab enamasti ennast teiseks hommikuks välja ikka. Vähemalt luud-liigesed ja laseb aga edasi. Ega siis ei saanud isegi toidunõusid kuskile vedelema jätta, kui pliidil oli kauss veega, siis see oli soe kütmisest ja need tuli õhtul ikka ära pesta, rasvarant kausi serval paks ja endal sõrmede vahel ka. Sp jäi ka siis lastega mängimise aega väheks. Laps mängis põrandal ikka mingi asjaga või olid sõelad ja kulbid käes ja rippus jala küljes.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et paljud siin kirjeldatud vanemad tegelikult võibolla polegi siiralt lapsi tahtnud, vaid lihtsalt oli kombeks elada paaris, sest muidu oleks peetud imelikuks ja rasestumisvastaseid vahendeid polnud ja lapsed lihtsalt tulid. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli kombeks paar last saada, muidu oleks jälle imelik ja mida küll naabrimutt arvaks.

Muudmoodi ei ole ju seletatav laste täielik nii füüsiliselt kui vaimselt omapead jätmine.

Mu sugulaste 11-aastane tütar ning 9-aastane ei oska hetkegi üksi olla. Päriselt. Mitte hetkegi. Nad ei lähe isegi üksi või kahekesi õue päevavalges postkastist ajalehte tooma, äääääää kui hirmus. Emme, tule ka! Helikoptervanemad. Selle kõrval oli minu lapsepõlv, kus sai emaga teatris ja kinos käidud või isaga seenel, imekaunis aeg. Just seepärast, et ka tunnikegi päevas üksi mängides arenes kujutlusvõime ja iseseisvus.

Ja kuidas see puutub nendesse postitustesse, kus inimesed räägivad, et nendega mitte midagi koos ette ei võetud?

Soe söök anti ette, pannkooke tehti, riided olid pestud ja triigitud. Ja mitte keegi ei passinud üksi omas toas ninapidi oma telefonis.

Võtke kaks gruppi lapsi – ühele andke soe söök, pannakoogid, pestud triigitud riided, aga jätke ilma vanemate tähelepanust,  kallistustest jne. Teine grupp söögu kaerahelbeputru, kandku triikimata ja plekilised riided, aga saavad vanemate tähelepanu, hoolivust, lähedust – ja öelge kumb grupp lapsi on õnnelikum.

Minu õde ütles kunagi emale, et ta tahaks ka välismaa tosse, et näe sõbrannal on, mis minul ei ole. Ema vastas – meil on 4 last, sõbranna on üksik. Sellised tossud maksavad 80 rubla ja siis peaks ma kõikidele ostma (ema palk oli siis 120 rubla).  Läks mööda 20 aastat ja see sõbranna tuli meie ema matustele ning nuttes ütles, ma olin nii kade lapsena teie peale, teil oli nii tore ema.

 

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võtke kaks gruppi lapsi – ühele andke soe söök, pannakoogid, pestud triigitud riided, aga jätke ilma vanemate tähelepanust,  kallistustest jne. Teine grupp söögu kaerahelbeputru, kandku triikimata ja plekilised riided, aga saavad vanemate tähelepanu, hoolivust, lähedust – ja öelge kumb grupp lapsi on õnnelikum.

Selliseid äärmusi ei olnud ju enamuses. Ikka läbilõige keskmistest. Eks omal ka asjad nähtud ja ise kogetud ka. Sellist peret polnudki, kes nii oleks märaatletud. Tehti pannkooke ikka, aga mitte sageli. Riideid triikisid suurem osa naisi. Neid puhtusefriike, kes ainult klanivad ja iga kübet ja täppi pesevad, oli ka vähemuses. Kes tegid paar korda kuus pannkooke, ega nende lapsed siis muus mõttes kohe tähelepanuta ei olnud. Meil ema köis laudas tööl, läks vara hommikul ära, meile kell tirisema ja tee termosesse, võilevad rätiku all, algklassides. Õhtul oli ema jälle laudas, kui meie õppisime kodus. Vabadel päevadel toimetas kodus. Meile ikka pööras tähelepanu, õmbles meile asju ja köisime koos metsas marjul ja seenel, ja naabritädil külas, kes elas üle põllu. Küpsetas pühapäeval plaadisaia ja lihapirukaid. Meie mängisime õues ja käisime toast neid napsamas vahepeal. Ravimtaimi, siis köömneid ja pärnaõisi käisime suvel koos korjamas ja pihlakaid ka, ema tegi vale pohlamoosi tol ajal. Tõesti, ei mänginud meiega nukumänge ega koos põrandal joonistamas, aga ka meie nukkudele tegi riideid. Minu meelest on see kõik lastega tegelemine. Ja laste õpetamine ja kaasamine vajaliksse töödesse, mida kunagi vaja on.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võtke kaks gruppi lapsi – ühele andke soe söök, pannakoogid, pestud triigitud riided, aga jätke ilma vanemate tähelepanust,  kallistustest jne. Teine grupp söögu kaerahelbeputru, kandku triikimata ja plekilised riided, aga saavad vanemate tähelepanu, hoolivust, lähedust – ja öelge kumb grupp lapsi on õnnelikum.

Minu ema ja isa pöörasid mulle palju tähelepanu. Otseselt mängimine see polnud, rohkem selline hariv ja põnev koostegemine. Kinod, teatrid muidugi – kõik filmid sai ära vaadatud koos. Muuseumid, näitused, metsaskäigud.
Kõige tüütum oli, kui mõni minu rohketest tädidest kippus kallistama. Pean silmas ennast vanuses 5+. Õnneks ema ja isa vajaduseta kätt minu ja vendade külge ei pannud.
Kui laps käib regulaarselt plekiliste riietega, siis tal just ei ole vanemate tähelepanu. Tahad öelda, et mõni ema jubedalt armastab, aga ei viitsi lapse riideid pesta? Aga kallistab kord tunnis. Ja laps on siis maru õnnelik?

Ärme räägime nüüd nii erandlikust vaesusest, et ema on küll väga puhas inimene, aga näe, ei ole seda võimu minna riideabi järgi. Ühtki tuttavat, kes annetaks ka pole. Ja ära antavaid lasteriideid ei oska otsida.

Ju neid vanemaid ka Eestis on umbes kaks või kolm, aga kõik vaesemadki emad, keda mina tean ja kes vähegi lastest hoolivad, leiavad ikka selle plekkideta pluusi või aukudeta dressipüksid lapsele.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 75 )


Esileht Pereelu ja suhted Lastekasvatus varem