Teema: Lastekasvatus varem

#4127810:

#4127797:

Ärme räägime nüüd nii erandlikust vaesusest, et ema on küll väga puhas inimene, aga näe, ei ole seda võimu minna riideabi järgi. Ühtki tuttavat, kes annetaks ka pole. Ja ära antavaid lasteriideid ei oska otsida.

Mis riideabist sa nõukaajal räägid? Riided kanti ribadeks, lapiti, tehti pikemaks, mantlil keerati riie teistpidi, nõeluti sokke ja võeti sukasilmad üles. Võibolla 80-ndatel läks veidi kergemaks, aga mingit riideabi küll ei olnud enne 89-90-ndat aastat. Siis ilmusid kõigepealt kirikutesse sandiabi riided, mida need kaltsuusklikud müüma hakkasid.

Rääkisin tänapäevast ja tsiteerisin inimest, kes ka rääkis tänapäevast või õigemini ajatult.
Sellest rääkis mu tsiteeritud postitus, kuidas plekiliste riietega, tähelepanu saanud ja kallistatud laps on ehk õnnelikum, kui pannkoogitatud ja triigitatud tähelepanuta laps.
Vastasin, et ükski regulaarselt plekiline laps ei ole oma ema tähelepanu saanud.

Mu noorim vend on sündinud 1965. Ma olen ikka jupi vanem. Pesu sai pestud ka siis, kui noorema venna lapsepõlves oli vanematel väga raske rahaga. Plekkidega ei käinud keegi…st ei läinud hommikul linna peale 🙂 – õhtul koju tuldi alalõpmata porise ja plekilisena 🙂

Riideabi oli ehk vale sõna, vabandused. Aga võimalus armastaval emal lapsele PLEKKIDETA riideid saada oli vägagi olemas. Ek kantud, ehk moest maas, aga puhtad.

Ma ise käisin teadetahvlilt lugemas – sa ju mäletad neid teadetetahvleid, kuhu inimesed said kuulutusi kritseldada. Isegi praegu on neid, eriti maakohtade poodides. Siis ka linnas. Küll anti lasteriideid ära aknapesu või puudeladumise eest, isegi lapsevankri saime vennale briketi loopimise eest. Paar tonni, ema-isa ja lapsed, tehtud. Neid kuulutusi oli palju. Isegi kuulutasime, mina kleepisin, et anname pohla- ja tikrimarju ja vastu soovime kasutatud ent korralike uiske vennale.

#4127711:

Võtke kaks gruppi lapsi – ühele andke soe söök, pannakoogid, pestud triigitud riided, aga jätke ilma vanemate tähelepanust,  kallistustest jne. Teine grupp söögu kaerahelbeputru, kandku triikimata ja plekilised riided, aga saavad vanemate tähelepanu, hoolivust, lähedust – ja öelge kumb grupp lapsi on õnnelikum.

Ei saa ikka päris nii üheülbaliselt ka lahterdada. Mõlemad äärmused on tegelikult halvad. Mina olin siis pigem see viimasena kirjeldatud ema laps ja vastus on – ei, ma polnud õnnelik. Plekilised ja katkised riided põhjustasid palju koolikiusamist, samuti unustas ema mind pesta. Mina olin klassis ainuke, kes ootas söögivahetunde ja vohmis endale sisse nii palju portse, kui vaid anti. Sest koolitoit tundus mulle erakordselt maitsev. Tulin koju, ema tahtis mind muudkui kallistada ja rääkis “kalli-kalli-kalli-kalli”. Aga toit oli vilets ja mu koolipluusi pesi see “kalli-ema” vaid kaks korda aastas, suvise ja talvise koolivaheaja lõpul. Triikrauda majas üldse polnudki. P.S. Mu ema ei olnud parm, vastupidi- töötas kõrgel kohal, väga edukas oli tööl. Aga lihtsalt tema jaoks see kodune majapidamine oli raketiteadus. Ise emaks saades otsustasin, et minu lastel peab olema see turvatunne, mille annab teadmine, et ma olen puhas, mu riided on korralikud, mu kodus on normaalne toit ja ma ei pea ei iseennast ega oma kodu kellegi ees häbenema.

#4127991:

Ja minule on see kõik täiesti tundmatu teema…

Mulle ka. Mulle tundub, et ema vältis sellega ära hellitamist või helliku kasvatamist. Mulle tundub et ta kartis seda, et hellitab lapse ära ja et hellitatud lapsel on elus raske hakkama saada.  veel mulle tundub, et ta arvas et hea ütlemine hellitab ka ära.

…ja see hirm oli tal ka ,  et kiitmine teeb uhkeks, ennastäis inimeseks. Aga kui laps on uhke, enesekindel ja ennasttäis, siis ei saa vanem tast enam jagu ja ta läheb aiataha niimoodi.

Ah, siin hakkab lõpuks alati mingi õigustamine, et plekilised ja katkised riided näitavad tegelikult suurt hoolimist ja need, kes pannkooke teevad on südames kalgid ja külmad. Umbes samamoodi, et rikkad on kurjad, aga vaene Tiiu-talutüreke vaga ja hea. Eks igaüks ise teab, milles ta iseennast veenma peab.

Mina olin ilmselt lapsena paras murjam, üleni pesti 1x nädalas saunas, muidu kausi kohal. Samas oli mul parim lapsepõlv, mis olla saab – vanematega sai igasuguseid vahvaid asju koos tehtud, mängitud ja müratud.

Meid oli kaks last, mina ja õde. Ema käis tööl. Tööst vaba aja oli enamsti meie, lastega. Peale selle oli meiel pensionärist vanaema, kes valvas lapsi ja tegi sööke siis, kui ema oli tööl. Isa oli kodus harva.

Kui olime väikelapsed, siis mäletan kodust elu sellisena, et meie õega mängisime või joonistasime ja ema-vanaema koduseid töid-toimetusi ja kui tahtsid nendest puhata, siis lugesid ajalehti või raamatuid. Rääkisime neile oma mängudest ja näitasime, mida oleme valmis teinud või mida joonistanud. Näiteks tüüpiline mälestus on, kuidas maakodus on vihmane õhtupoolik, kõhud on täis söödud, vanaema on lõunased nõud ära pesnud, puhkab ja loeb lehte (“Noorte hääl” ja mis need olid) , meie õega aga joonistame ja käime vanaemale oma joonistusi aeg-ajalt näitamas.

Küll käis ema meiega nädalavahetuseti (selle aja, mis pesupesemisiest üle jäi) sageli muuseumites, kunstinäitustel, koertenäitustel, loomaaias, Pirita rannas (maakodus järve ääres) või muudes toredates kohtades. Samuti võttis ema meid kaasa oma sõbrannade või sõbrannade laste sünnipäevadele külla. Teadsime juba, et ema see sõbranna elab Õismäel ja sinna tuleb sõita trolliga, see aga Lasnamäel ja sinna lähme bussiga jne. Kui sünnipäeva pidaja oli keegi meie perest, siis ema hommikupoolikul vaaritas ja jooksis tolmuimejaga ringi, õhtupoole tulid meile sõbrannad/sugulased koos lastega külla.

Koolilastena hakkasime muidugi ilma täiskasvanuteta (õega või koos sõbrannadega) õues kondama ja mänge mängima, suvekodus järve ääres ujumas käima jne. Ema ja vanemaga olime siiski hästi seotud, kuna nad hakkasid meid oma töödesse kaasama (poest toidukaupade toomine, pesu nöörile riputamine või nöörilt ära toomine, maakodus sõstarde ja tikrite korjamine ja sõstarde puhastamine jne. ). Õppeedukust pidasid ka ema ja vanaema silmas ja kui vaja oli, siis aitasid õppimisel. Isa/onu otseselt meid oma töödesse ei kaasanud (plikad, võibolla seepärast), aga kuna nende tööriistad – haamrid jms. tundusid huvitavad, siis hakkasin ise vaatama, kuidas nad neid kasutavad ja tegema paate, puust mänguloomi, omaehitatud mängumajale aknaid ja uksi, mööblit jne. Siis käisin muidugi jälle täiskasvanuid vaatama kutsumas, et vaadake ometi, millise maja ma valmis ehitasin, missugune mööbel seal sees on.

Ühesõnaga, olime ema ja vanaemaga väga seotud. Kuid ma ei mäleta, et nad laste mänge kaasa mänginud oleks. Kodutöid oli teha ja vahepeal pidi ju natuke istuma-puhkama ka.