Kui palju erinevad teie ja teie kaaslase lapsekasvatuslikud põhimõtted? Ja kuidas te balanseerite erinevate lähenemiste vahel? Meil mehega kipub kohati olema erimeelsusi. Mina olen pigem see, kes loeb ja uurib laste erinevate arenguetappide kohta, mees on pigem “aga minu ajal ju tehti ka nii”. Ihunuhtlust ta muidugi ei viljele, aga samas ei püüa ka mõista, miks laps ühte või teistmoodi käitub. No näiteks, kui lapsed omavahel tülli lähevad, saab vanem laps kohe nahutada, et miks sa nii tegid. Samas on olukordi, kus väiksem lihtsalt norib tüli. Ja mind ajab närvi, et ta ei võta vaevaks enne nahutamist uurida, mis juhtus.
Meil on mees see, kes luges läbi kõik lastekasvatusraamatud. Kuna mees oli enne olnud abielus naisega, kel oli varem juba 2 last ja said ühise lapse ka, siis mees ikka õpetas mind. Ma nutsin, kui nägin, et mees kergitas imikut jalgadest, et mähkmed korralikult selga saaks. Võtsin tüli üles ja vaikisin poolteist päeva.
Meie vahel oli suurim erinevus see, et mina olin esimese ühise lapsega täielik kanaema, kes ei saanud aru, kuidas sai mees panna 5-kuuse lapse suvel tekiga õunapuu alla varju ja siis teha aiatöid ümber maja. Kui ma hakkasin käratsema, siis mees küsis, et mis ma arvan, kuhu see laps nüüd siit kaob või kuhu ta läheb, kui tema on maksimaalselt maja nurga taga. Need olid vist meie suurimad tülid – kas neljaaastane võib üksi minna naabri juurde ja ise kanamune korjata (jah, võib!). Kas viiene võib minna 200 m postkasti juurde lehte tooma, jah võib. Kas kahesele võib öelda: palun too mulle tualetist põrandapesulapp . Jah, võib. Tõmbasin algaastatel selliste asjade peale kiunu lahti ja vee silmist jooksma.
Hiljem oli juba tülideta – Kas 10-aastane võib minna sõpradega rabasse jalutama. Jah, võib, kui vesi, telefonid, taskulamp ja varusokid on kaasas!
Kolm last 4,5 aasta sees õpetasid mind olema rahulikum.
