Teema: Lastel erinev perekonnanimi

#3198101:

#3198059:

#3198052:

#3197799:

Varsti on sündimas poeg. Tütar eelmisest kooselust on minu perekonnanimega.Praegune mees soovib poega oma perekonnanimega. Kas see hakkab kunagi tulevikus segama lapsi või laste omavahelist läbisaamist, kui neil erinev perekonnanimi? Abiellumisest oleme rääkinud, kuid seda nii pea veel ei plaani.

Sa ütle mehele, et laps tuleb sinu perekonnanimega. Niisiis lapse nimi sõltub sellest, mis on sel hetkel sinu perekonnanimi.

Ta pole nõus nii.

mehe arvamust ses osas ei küsi keegi

lapse ema saab lapsele nime panna ka ilma lapse isa juuresolekuta ning hiljem isa andmed sünnitunnistusele kanda. lapse isa ilma ema nõusolekuta lapsele nime panna ei saa, kui ei olda abielus. kui per büroos vaidlema hakkate, pannakse ema perenimi ning soovitatakse see isal hiljem kohtus vaidlustada, kui soovib. samas ma usun, et sellises olukorras annab ka kohus lapsele ema perenime.

mina paneksin lapsele enda perenime, pärast on asjaajamine lihtsam, kui ema ja laps(ed) sama nimega.

kui mees leiab, et laps peab ikka tema nimega olema, siis tuleks lapse emaga kiiremas korras abielluda

Nimeta need asjaajamised, mida see nimede erinevus keerulisemaks teeb? Ema nime kannavad enamasti vallaslapsed ja seega tekitab ju hoopis lapsele komplekse ja pilkamist.

ja kuidas need pilkajad teavad, et nimi on just ema oma, mitte terve pere ühine? siis peaks ju kõiki abiellu sündinud lapsi pilgatama, sest kannavad emaga sama perenime?
asjaajamine on igal pool lihtsam, kui laps ja asjaajaja on sama nimega. ei pea igal pool täpsustama, et oled mari maasikas, virge vaarika ema. lapsega seotud kirju saates saad alla kirjutada mari vaarikas ja kirja saaja (treener, klassijuhataja, arst jne) teab, et virge ema kirjutab.
ma ei kujuta küll ette, miks ma peaksin lapsele, keda 9 kuud kandnud ja sünnitanud jne, panema kellegi teise perenime. kui mees tahab, et laps kannaks tema perenime, siis tuleb enne lapse emaga abielluda. rasedaga abiellumiseks ei pea mu meelest isegi 30 päeva ootama.
mingist aust selles osas ei tasu mehel rääkida – kui naisega abielluda ei kõlba, siis last ka oma nimele ei saa

Minule on see täiesti arusaadav, et käib mehe au pihta ja tekitavad jutud et pole tema laps. Mitte kunagi ei võtaks ma mehelt võimalust ja au saada oma nimega last. See on nii pikaajaline sajandite traditsioon meie kultuuriruumis, et lapsed saavad isa perekonnanime. Meest manipulaatoriks nimetada on tobe, sest ta tõesti tunneb end halvasti. Nimi seob teda lapsega. Emad on lapse sünnitajaks ja neil on oma eriline side. Tänita, vingu, õienda ja alaväärista, suru alla oma mehe mehelikke tundeid ja sinust saab kahe lapsega üksikema.

Aga naisele ei käi au pihta vallalisena laps saada? Abielu on samuti pikaajaline traditsioon.

Ära lase ennast mehe poolt alandada! Kus Su eneseuhkus on? Ma arvan, et kui ta peaks midagi selle koha pealt kobisema, siis jäta ta maha. Aja majast välja ja pane alimendid peale! Ei tohi lasta ennast meeste poolt kohelda nagu mingit jalamatti. Ära raiska oma elu. Otsi omale mees, kes sind armastab ja austab.
Elame ju ainult üks kord!
Mis ei tapa, see teeb tugevamaks!

Jah, abiellumine olex siinses situatsioonis lahendus ainult juhul, kui mees võtax naise perenime. Lapsed ei tee vahet, juriidiliselt ei tähenda perenimi midagi & ‘tere, olen Kati Kask, Lembit Lepa ema’ pole ka normintellektiga inimestele mõistetamatu nähtus.

Minu perekonnanimi, eestistatud vanaema neiupõlvenimest, pole mingil moel inetu ega solvatav. Siis seda kannangi juba kolmandas abielus & mu lapsed samamoodi.

Minul oli abielludes juba laps, jätsin oma nime alles just selle mõttega, et laps ei oleks ainus teise nimega pereliige. Ühise lapse sündides sai ka see laps minu perekonnanime. Esiteks emana ajan temaga seotud asju mina ja ma ei pea tõestama, et see teise perenimega laps on ikka minu laps jne. Ma sinu asemel mõtleks kindlasti sellele. See isanime kandmine on selles mõttes jabur, et abielluda paljudele meestele ei sobi, nõuavad nime, aga samas reaalselt kõike lapsega seotut ajab ema. Ei üldista, aga seda on nii palju kuulda

Mulle ei jõua üldse nime olulisus kohale! Eriti abiellumisega seoses. Mul ei ole kunagi olnud oluline oma nime edasi kanda, kuigi mulle mu enda nimi väga meeldib. Ma ei saa aru ka, et mis bichid naised siin on, kes täie rauaga oma partnerist tahavad teerulliga üle sõita. Kui mehele on oma nime edasi andmine nii oluline, siis palun väga… Miks mitte. Eriti, kui on ilus nimi. Naist ei tee see kuidagi vähem emaks.
Ma ei tea kedagi, kes vaataks tänapäeval kõõrdi, kui samas peres on erinevad perekonnanimed. Ka mina poel pidanud mitte kunagi tõestama, et ma olen ikka oma laste ema seetõttu, et mul on erinev nimi – näiteks reisides peab olema teise vanema nõusolek isegi siis kaasas kui kõik nimed on samad ja ka abielus ollakse. Minu jaoks pole mingi probleem kirjutada ametlikus kirjades, et olen Mann Maasikas, Veera Vaarika ema. Mis vahet sellel on? Ametlikes kirjades peab niikuinii kõik nimed pikalt välja kirjutama ehk siis kõikides kirjades (kooli lapsevanemad jne), kui oma sõpradele ei kirjuta, kes nikuinii juba teavad, mis su laste nimed on.
Muide, abielludes on ju ka võimalus, et mees võtab naise nime. Kas lapsed jäävad siis isa nimega, kui nad on varem selle saanud? See oleks ju päris naljakas…. 🙂

Nime küsimus on ikka puhtalt emotsiooni küsimus. Praktiliselt ei muuda see mitte midagi. Tuleb lihtsalt arutleda ja otsustada vastavalt selle põhjal, kellel vanematest on nime küsimus olulisem ja ehk ka – kellel on ilusam nimivõi misiganes argumendid esile kerkivad. See ei ole küll mingi küsimus, millepärast teisele näkku lajatada ja temast üle sõita.

#3198963:

Mulle ei jõua üldse nime olulisus kohale! Eriti abiellumisega seoses. Mul ei ole kunagi olnud oluline oma nime edasi kanda, kuigi mulle mu enda nimi väga meeldib. Ma ei saa aru ka, et mis bichid naised siin on, kes täie rauaga oma partnerist tahavad teerulliga üle sõita. Kui mehele on oma nime edasi andmine nii oluline, siis palun väga… Miks mitte. Eriti, kui on ilus nimi. Naist ei tee see kuidagi vähem emaks.

Ma ei tea kedagi, kes vaataks tänapäeval kõõrdi, kui samas peres on erinevad perekonnanimed. Ka mina poel pidanud mitte kunagi tõestama, et ma olen ikka oma laste ema seetõttu, et mul on erinev nimi – näiteks reisides peab olema teise vanema nõusolek isegi siis kaasas kui kõik nimed on samad ja ka abielus ollakse. Minu jaoks pole mingi probleem kirjutada ametlikus kirjades, et olen Mann Maasikas, Veera Vaarika ema. Mis vahet sellel on? Ametlikes kirjades peab niikuinii kõik nimed pikalt välja kirjutama ehk siis kõikides kirjades (kooli lapsevanemad jne), kui oma sõpradele ei kirjuta, kes nikuinii juba teavad, mis su laste nimed on.

Muide, abielludes on ju ka võimalus, et mees võtab naise nime. Kas lapsed jäävad siis isa nimega, kui nad on varem selle saanud? See oleks ju päris naljakas…. ????

Nime küsimus on ikka puhtalt emotsiooni küsimus. Praktiliselt ei muuda see mitte midagi. Tuleb lihtsalt arutleda ja otsustada vastavalt selle põhjal, kellel vanematest on nime küsimus olulisem ja ehk ka – kellel on ilusam nimivõi misiganes argumendid esile kerkivad. See ei ole küll mingi kåusimus, millepärast teisele näkku lajatada ja temast üle sõita.

Mehest teerulliga üle sõita? Mehele on nimi oluline? Kas see ka tähtis on, mis naisele oluine on? Mehel on ju ometi suurepärane, traditsiooniline ja auväärne võimalus oma lapse emaga abielluda, saades mõlemad oma nimele!

#3199249:

Aga kui lapse ema ei soovi abielluda? Ongi kokku lepitud ja kõikidele selge, et abielu ei ole neile oluline ja nad ei tee seda?
Näiteks mina olen selline. Ma ei kavatse mitte iialgi abielluda ja sülitan sellele ebapraktilisele traditsioonile täpselt samamoodi nagu traditsioonile tähistada jõulusid. Ma põhimõtteliselt ei tee asju, millel on inimesi valega allutav tagamõte. (usk Jumalasse, usk abielusse, kui ei abiellu, elad patuelu ja mis siis kõik juhtub. Käige p…, ausõna)

sellisel juhul lepitakse aegsasti kokku ka see, kelle perenime lapsed saavad, mitte ei sõida mees on “auküsimusega” naisest üle

#3199249:

#3199142:

#3198963:

Aga kui lapse ema ei soovi abielluda? Ongi kokku lepitud ja kõikidele selge, et abielu ei ole neile oluline ja nad ei tee seda?

Antud juhul ema soovib abielluda ja loodab, et see tulevikus juhtub.

Sel naisel on juba üks laps mehega, kes perega enam koos ei ela. Võimalik, et ka neil oli enne lapse sündi plaan “kunagi” abielluda. Kui mehel on kindel plaan selle naisega elu lõpuni kokku jääda ning ühised lapsed koos üles kasvatada, ei ole ju raske paberile allkiri panna ja kõik sama nime kanda.

Tulevikupulma kõige tüüpilisem stsenaarium on see, et raha pole kunagi küllalt. Kui seda natuke koguneb, on vaja auto välja vahetada või kodu suuremaks teha või lõpuks ometi perega reisile minna. Põhjuse leiab alati. Seda, et terve hunnik pappi lihtsalt peo peale laristamiseks üle jääks, ei tule enamikel inimestest kunagi.

#3199834:

#3199789:

#3199249:

#3199142:

#3198963:

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

#3198123:

#3198119:

Mees ütleb, et see käib tema au pihta. Et kui tema nimega, siis ta tunneb, et on vähemalt päris tema oma. Ja nüüd võtan mina selle võimaluse temalt. Ja seetõttu tunneb end luuserin.Sest mu algne soov oli enda nimega laps panna, eelkõige juba sellepärast et lapsed oleksid sama perekonnanimega

Aga sind ta siis päriselt omaks ei taha?

Veider, et talle ei käi au pihta, et ta ei suuda oma lapse emaga abielluda. Ütle talle, et õige aumees ikka abiellub kõigepealt naisega ja siis saab lapse oma nimele.

Aga vastates sinu küsimusele – mul on poolvendi õdesid nii sama kui erineva perekonnanimega ja lapsi see tõesti nimi ei sega. Minu lapsepõlves segas see vaid mu natuke veidrat käsitööõpetajat, mis oli minu arvates juba siis kummaline.

#3200342:

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega. Ta ütleb, et ma ei arvesta tema soovidega. Kuna ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal). Samas hakkab mul temast kahju, tal on see esimene laps ja ta ootas seda last nii väga ja nüüd ei saa isegi nime lapsele anda. Samas mõtlen, et juhul kui tulevikus ta ikkagi lapse elus ei osale, siis olen mina ikkagi peamine asjaajaja, siis ikkagi võiks minu nimega olla. Ma lihtsalt ei oska seda probleemi lahendada, ilma et keegi haiget saaks.

Enne võiks olla kindel abielusoovis ja alles siis asuda lapsi tegema. Laped vajavad stabiilset peret.

#3200342:

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega. Ta ütleb, et ma ei arvesta tema soovidega. Kuna ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal). Samas hakkab mul temast kahju, tal on see esimene laps ja ta ootas seda last nii väga ja nüüd ei saa isegi nime lapsele anda. Samas mõtlen, et juhul kui tulevikus ta ikkagi lapse elus ei osale, siis olen mina ikkagi peamine asjaajaja, siis ikkagi võiks minu nimega olla. Ma lihtsalt ei oska seda probleemi lahendada, ilma et keegi haiget saaks.

No kui sinu soov ei ole kunagi selle mehega abielluda, siis on küsimus hoopis teises. Küsimus on, et kas sa üldse tahad teda rahvastikuregistris isana registreerida, sest see teeks ktõesti sulle asjaajamise lihtsamaks – sa ei pea kunagi arvestama lapse isa nõudmiste, vajaduste ega soovidega (kuigi jah, kohtu kaudu ta saaks ikka isadust tõestada ja ainuõigus sulle siiski ei jääks vaid saakid hoopis niimoodi tehes veelgi rohkem asjaajamist ja vaenu kaela – muidugi oleneb, kui vaenulik su suhe praegu on).
Nagu varem juba öeldud.. Kas isa on pildidl või mitte, lapse ega ema asjaajamiste jaoks pole mitte mingit vahet, kas neil on sama perekonnanimi või mitte… Seega sellele poel üldse vaja mõeldagi. Asjad saab kõik ajatud, olgu pereks kaasik või männik või segamets.

Aga teise nurga alt: Ehk olekski hoopis nii, et kui teie suhe on karil ja lähete lahku, siis laps jääb isale. Tema ju last väga ootas?! Aga noh, selles raseda hullus hormoonidemängus, millele ehk lisandub ka mehe paanika teadmisest ja tundmatusest, et ta nüüd saabki päriselt isaks… on muidugi raske objektiivselt hinnata, kellest ülde tulevikus oleks oodata head ema või isa. ….. Ja see oleks tõesti ehk ainuke põhjus, miks mees peaks naisega ENNE laste saamist abielluma – sest raseduse ajal lähvad sageli suhted nii sassi, et keegi ei jaga enam lahti, mis toimub (ma ise olin ka ikka periooditi tõeline mõrd raseduse ja imetise ajal).

#3199961:

#3199834:

#3199789:

#3199249:

#3199142:

#3198963:

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

Asi on põhimõttekindludes. Ega kelelgai käituta muudmoodi, kui ta laseb endaga käituda. Kui sa lubadusel lased jääda lubaduseks, siis pole sa ikkagi piisavalt järjekindel ja selgesõnaline olnud, et see teema on sulle oluline. Sest elu näitab mehele, et see teema pole tegelikult naisele oluline. Kui ikka oleks oluline, siis ei tuleks ükski laps enne abielu või visataks see armuke nurka ja mindaks muid kutte lantima.
Ma isiklikult arvan, et abielu polegi oluline. Väga paljudel naistel pole oluline. Sel teemal armastatakse fantaseerida ja unistada, aga tegelikkuses pole mingit vahet. Või ka, ta ikka langeb prioriteedinimekirjas suht alumisse ritta – näitkes lapsi saada on olulisem, armastus on olulisem, huumorimeel on olulisem, majanduslik heaolu on olulisem, reisida on olulisem jne… oleneb inimesest.

Jutu mõte on, et sõnadest ja ilusast sõnastusest ei piisa. Vahel piisab enesekindlast kehakeelest, aga teod peavad ka selle “selgeks tegemisega” kaasas käima.

Jajah, mudiugi käib manipuleerimine ka mõne inimese igapäevaelu juurde – seesama “mina sulle, sina mulle” kauplemine nagu siin eelnevalt näidetes välja toodi. Aga minu jaoks on see väga alandav ja isegi õel. Pigem olla selgesõnaline ja enesekindel ja teada, mis on enda jaoks oluline.

#3200812:

Isana ma soovin ikka teda registreerida ja ma soovin et laps oleks isaga väga lähedane, veedaksid palju aega koos jne. Isa ma ei taha küll lapselt ära võtta. Seda enam et poisslapsed eriti vajavad isa. Mina tahan lapse isaga peale lahkuminekut ka hästi läbi saada, nii on ju lapsele ka parem, aga kuna mees ei taha lahku minna, siis kardan, et ta hakkab nimme mulle mingit trianglit korraldama seoses selle lapsega. Ma olen mehele öelnud küll, et alguses võiks laps tulla minu perekonnanimega, juhul kui meie suhe tõesti paremaks muutub ja otsustame siiski abielluda, siis saab alati perekonnanime ära muuta. Ja see variant, et laps isa juurde elama. Seda ma küll tegelikult ei tahaks. Tahaks et lapsed ikka koos elaksid, mitte üks ühes, teine teises kohas. Hiljem pole omavahel lapsed ka lähedased, kui neid väiksest peast eraldi elama panna. Mees tahab aga et lapse elukoht oleks tema juures, ja et siis minu juures käib külas jne. Ma ei elaks sellist asja vast üle, et mu oma laps käib mul külas ja siis läheb jälle minema. Saan aru, et ka lapse isale selline asi raske, et ta ei saa koguaeg lapsega olla. Muidugi ekukoha küsimus tuleks alles peale rinnaga toitmise lõpetamist, seega sellega veel aega on. Praegu oleks vaja ikkagi perekonnanimi paika panna.

Oi, milline supp. Eriti keeruliseks mõeldud/läinud kõik.
Esiteks see, et laps ainult külas käib on ühele heale emale tegelikult täpselt sama raske kui heale isale. Olgu neid stereotüüpe rongaisadest palju tahes, aga see on täpselt sama raske ühele pühendudnud vanemale.

Teiseks. Miks sa oled nii kindel, et su lapsed hakkavad omavahel suurepäraselt läbi saama? Kas nende suhe on olulisem kui isa ja lapse suhe? Minu meelest on ikka end headeks sõpradeks pidavaid õdesid-vendi pigem vähemuses kui enamuses. See on puhas lotomäng, kuidas see suhe välja kukub.

Aga. Selle külmalt kaalutletud arutelu peale siin, ma ütleks küll, et te ei abiellu mitte kunagi. Sul ei tundu mitte mingeid sooje tundeid selle trianglimängija vastu olevat. Kui sa last mehe perekonnanimega praegu ei registreeri, siis see jääbki nii.
Ja see hirm, et mees teeb trianglit… kas ta on manipuleerija või ei taha seetõttu ära minna, et ikka armastab (aga sina lihtsalt enam mitte)?