Esileht Pereelu ja suhted Lastel erinev perekonnanimi

Näitan 21 postitust - vahemik 61 kuni 81 (kokku 81 )

Teema: Lastel erinev perekonnanimi

Postitas:
Kägu

ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal).

Seda enam pane oma nimega. Kui laps sündinu tekib neid tülisid veel rohkem.
Kui jääte siiski kokku ja abiellute, siis saategi koos mehe perenime.
Raske saab sul olema. Jõudu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega. Ta ütleb, et ma ei arvesta tema soovidega. Kuna ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal). Samas hakkab mul temast kahju, tal on see esimene laps ja ta ootas seda last nii väga ja nüüd ei saa isegi nime lapsele anda. Samas mõtlen, et juhul kui tulevikus ta ikkagi lapse elus ei osale, siis olen mina ikkagi peamine asjaajaja, siis ikkagi võiks minu nimega olla. Ma lihtsalt ei oska seda probleemi lahendada, ilma et keegi haiget saaks.

Enne võiks olla kindel abielusoovis ja alles siis asuda lapsi tegema. Laped vajavad stabiilset peret.

Ja mitte ainult abielusoovis, vaid selles, kas üldse kokku jäädakse. Nagu tülisid oleks ainult raseduse ajal. Ei usu.
Nii et laps tehti kahjutundest, kuna mees tahtis oma esimest last saada. Miks ta ei peaks sellisel juhul tema elus osalema, elades lapse emaga koos või lahus?
Ei saa üldiselt aru, miks tehakse ”heast tahtest” lapsi ja siis hakatakse mõtlema. Parem teha siis kõik nagu mees tahab, sest muidu saab mees ju haiget.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

Asi on põhimõttekindludes. Ega kelelgai käituta muudmoodi, kui ta laseb endaga käituda. Kui sa lubadusel lased jääda lubaduseks, siis pole sa ikkagi piisavalt järjekindel ja selgesõnaline olnud, et see teema on sulle oluline. Sest elu näitab mehele, et see teema pole tegelikult naisele oluline. Kui ikka oleks oluline, siis ei tuleks ükski laps enne abielu või visataks see armuke nurka ja mindaks muid kutte lantima.
Ma isiklikult arvan, et abielu polegi oluline. Väga paljudel naistel pole oluline. Sel teemal armastatakse fantaseerida ja unistada, aga tegelikkuses pole mingit vahet. Või ka, ta ikka langeb prioriteedinimekirjas suht alumisse ritta – näitkes lapsi saada on olulisem, armastus on olulisem, huumorimeel on olulisem, majanduslik heaolu on olulisem, reisida on olulisem jne… oleneb inimesest.

Jutu mõte on, et sõnadest ja ilusast sõnastusest ei piisa. Vahel piisab enesekindlast kehakeelest, aga teod peavad ka selle “selgeks tegemisega” kaasas käima.

Jajah, mudiugi käib manipuleerimine ka mõne inimese igapäevaelu juurde – seesama “mina sulle, sina mulle” kauplemine nagu siin eelnevalt näidetes välja toodi. Aga minu jaoks on see väga alandav ja isegi õel. Pigem olla selgesõnaline ja enesekindel ja teada, mis on enda jaoks oluline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega. Ta ütleb, et ma ei arvesta tema soovidega. Kuna ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal). Samas hakkab mul temast kahju, tal on see esimene laps ja ta ootas seda last nii väga ja nüüd ei saa isegi nime lapsele anda. Samas mõtlen, et juhul kui tulevikus ta ikkagi lapse elus ei osale, siis olen mina ikkagi peamine asjaajaja, siis ikkagi võiks minu nimega olla. Ma lihtsalt ei oska seda probleemi lahendada, ilma et keegi haiget saaks.

No kui sinu soov ei ole kunagi selle mehega abielluda, siis on küsimus hoopis teises. Küsimus on, et kas sa üldse tahad teda rahvastikuregistris isana registreerida, sest see teeks ktõesti sulle asjaajamise lihtsamaks – sa ei pea kunagi arvestama lapse isa nõudmiste, vajaduste ega soovidega (kuigi jah, kohtu kaudu ta saaks ikka isadust tõestada ja ainuõigus sulle siiski ei jääks vaid saakid hoopis niimoodi tehes veelgi rohkem asjaajamist ja vaenu kaela – muidugi oleneb, kui vaenulik su suhe praegu on).

Nagu varem juba öeldud.. Kas isa on pildidl või mitte, lapse ega ema asjaajamiste jaoks pole mitte mingit vahet, kas neil on sama perekonnanimi või mitte… Seega sellele poel üldse vaja mõeldagi. Asjad saab kõik ajatud, olgu pereks kaasik või männik või segamets.

Aga teise nurga alt: Ehk olekski hoopis nii, et kui teie suhe on karil ja lähete lahku, siis laps jääb isale. Tema ju last väga ootas?! Aga noh, selles raseda hullus hormoonidemängus, millele ehk lisandub ka mehe paanika teadmisest ja tundmatusest, et ta nüüd saabki päriselt isaks… on muidugi raske objektiivselt hinnata, kellest ülde tulevikus oleks oodata head ema või isa. ….. Ja see oleks tõesti ehk ainuke põhjus, miks mees peaks naisega ENNE laste saamist abielluma – sest raseduse ajal lähvad sageli suhted nii sassi, et keegi ei jaga enam lahti, mis toimub (ma ise olin ka ikka periooditi tõeline mõrd raseduse ja imetise ajal).

Isana ma soovin ikka teda registreerida ja ma soovin et laps oleks isaga väga lähedane, veedaksid palju aega koos jne. Isa ma ei taha küll lapselt ära võtta. Seda enam et poisslapsed eriti vajavad isa. Mina tahan lapse isaga peale lahkuminekut ka hästi läbi saada, nii on ju lapsele ka parem, aga kuna mees ei taha lahku minna, siis kardan, et ta hakkab nimme mulle mingit trianglit korraldama seoses selle lapsega. Ma olen mehele öelnud küll, et alguses võiks laps tulla minu perekonnanimega, juhul kui meie suhe tõesti paremaks muutub ja otsustame siiski abielluda, siis saab alati perekonnanime ära muuta. Ja see variant, et laps isa juurde elama. Seda ma küll tegelikult ei tahaks. Tahaks et lapsed ikka koos elaksid, mitte üks ühes, teine teises kohas. Hiljem pole omavahel lapsed ka lähedased, kui neid väiksest peast eraldi elama panna. Mees tahab aga et lapse elukoht oleks tema juures, ja et siis minu juures käib külas jne. Ma ei elaks sellist asja vast üle, et mu oma laps käib mul külas ja siis läheb jälle minema. Saan aru, et ka lapse isale selline asi raske, et ta ei saa koguaeg lapsega olla. Muidugi ekukoha küsimus tuleks alles peale rinnaga toitmise lõpetamist, seega sellega veel aega on. Praegu oleks vaja ikkagi perekonnanimi paika panna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isana ma soovin ikka teda registreerida ja ma soovin et laps oleks isaga väga lähedane, veedaksid palju aega koos jne. Isa ma ei taha küll lapselt ära võtta. Seda enam et poisslapsed eriti vajavad isa. Mina tahan lapse isaga peale lahkuminekut ka hästi läbi saada, nii on ju lapsele ka parem, aga kuna mees ei taha lahku minna, siis kardan, et ta hakkab nimme mulle mingit trianglit korraldama seoses selle lapsega. Ma olen mehele öelnud küll, et alguses võiks laps tulla minu perekonnanimega, juhul kui meie suhe tõesti paremaks muutub ja otsustame siiski abielluda, siis saab alati perekonnanime ära muuta. Ja see variant, et laps isa juurde elama. Seda ma küll tegelikult ei tahaks. Tahaks et lapsed ikka koos elaksid, mitte üks ühes, teine teises kohas. Hiljem pole omavahel lapsed ka lähedased, kui neid väiksest peast eraldi elama panna. Mees tahab aga et lapse elukoht oleks tema juures, ja et siis minu juures käib külas jne. Ma ei elaks sellist asja vast üle, et mu oma laps käib mul külas ja siis läheb jälle minema. Saan aru, et ka lapse isale selline asi raske, et ta ei saa koguaeg lapsega olla. Muidugi ekukoha küsimus tuleks alles peale rinnaga toitmise lõpetamist, seega sellega veel aega on. Praegu oleks vaja ikkagi perekonnanimi paika panna.

Oi, milline supp. Eriti keeruliseks mõeldud/läinud kõik.
Esiteks see, et laps ainult külas käib on ühele heale emale tegelikult täpselt sama raske kui heale isale. Olgu neid stereotüüpe rongaisadest palju tahes, aga see on täpselt sama raske ühele pühendudnud vanemale.

Teiseks. Miks sa oled nii kindel, et su lapsed hakkavad omavahel suurepäraselt läbi saama? Kas nende suhe on olulisem kui isa ja lapse suhe? Minu meelest on ikka end headeks sõpradeks pidavaid õdesid-vendi pigem vähemuses kui enamuses. See on puhas lotomäng, kuidas see suhe välja kukub.

Aga. Selle külmalt kaalutletud arutelu peale siin, ma ütleks küll, et te ei abiellu mitte kunagi. Sul ei tundu mitte mingeid sooje tundeid selle trianglimängija vastu olevat. Kui sa last mehe perekonnanimega praegu ei registreeri, siis see jääbki nii.
Ja see hirm, et mees teeb trianglit… kas ta on manipuleerija või ei taha seetõttu ära minna, et ikka armastab (aga sina lihtsalt enam mitte)?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega.

Aga kui oleks vastupidi – tal eelmisest suhtest laps, kes kannab tema perekonnanime ja sul lapsi ei oleks ehk uus beebi oleks sulle esimene. Kas mees ütleks sel juhul, et las tal olla sinu perekonnanimi, sest minul üks minunimeline laps juba on? Vaevalt küll.

Mees lihtsalt manipuleerib sinuga praegu. Kui sa pole isegi kindel, kas tahad temaga kokku jääda ja juba praeguseks on palju tülisid olnud, siis ma isegi ei plaaniks last mehe nimele panna. Milleks? Lõpuks kasvatad mõlemad oma lapsed ikka ise üles ja suure tõenäosusega mehe kaasosaluseta. Enne tõestagu, et on sulle hea mees ja lapsele suurepärane isa, siis võite kõik üheks pereks saada ja ka ühist nime kanda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

Asi on põhimõttekindludes. Ega kelelgai käituta muudmoodi, kui ta laseb endaga käituda. Kui sa lubadusel lased jääda lubaduseks, siis pole sa ikkagi piisavalt järjekindel ja selgesõnaline olnud, et see teema on sulle oluline. Sest elu näitab mehele, et see teema pole tegelikult naisele oluline. Kui ikka oleks oluline, siis ei tuleks ükski laps enne abielu või visataks see armuke nurka ja mindaks muid kutte lantima.

Ma isiklikult arvan, et abielu polegi oluline. Väga paljudel naistel pole oluline. Sel teemal armastatakse fantaseerida ja unistada, aga tegelikkuses pole mingit vahet. Või ka, ta ikka langeb prioriteedinimekirjas suht alumisse ritta – näitkes lapsi saada on olulisem, armastus on olulisem, huumorimeel on olulisem, majanduslik heaolu on olulisem, reisida on olulisem jne… oleneb inimesest.

Jutu mõte on, et sõnadest ja ilusast sõnastusest ei piisa. Vahel piisab enesekindlast kehakeelest, aga teod peavad ka selle “selgeks tegemisega” kaasas käima.

Jajah, mudiugi käib manipuleerimine ka mõne inimese igapäevaelu juurde – seesama “mina sulle, sina mulle” kauplemine nagu siin eelnevalt näidetes välja toodi. Aga minu jaoks on see väga alandav ja isegi õel. Pigem olla selgesõnaline ja enesekindel ja teada, mis on enda jaoks oluline.

Abielu pole oluline, aga lastele on stabiilne perekond oluline. Kui inimesed tahavad abielluda, siis neil üldiselt on selle kaaslasega pikaajalised ja tõsised plaanid. Abielusoovi võiks võtta nagu proovikivi, eksamit enne laste planeerimist. Kui mõte selle inimesega kõike jagada ja koos vanaks saada ei tundu õige, ei peaks temaga ka lapsi tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees ütleb, et nii oleks võrdne. Minul on juba tütar minu nimega, siis poeg võiks olla tema nimega. Ta ütleb, et ma ei arvesta tema soovidega. Kuna ma ei ole üldse kindel, kas ma kunagi tahan lapse isaga abielluda või et kaua me üldse koos oleme ( kuna on palju tülisid olnud raseduse ajal). Samas hakkab mul temast kahju, tal on see esimene laps ja ta ootas seda last nii väga ja nüüd ei saa isegi nime lapsele anda. Samas mõtlen, et juhul kui tulevikus ta ikkagi lapse elus ei osale, siis olen mina ikkagi peamine asjaajaja, siis ikkagi võiks minu nimega olla. Ma lihtsalt ei oska seda probleemi lahendada, ilma et keegi haiget saaks.

Enne võiks olla kindel abielusoovis ja alles siis asuda lapsi tegema. Laped vajavad stabiilset peret.

Muidugi oli ju olemas alguses see abielusoov, rasedusega on meie läbisaamine väga halvaks muutunud, ühe korra kolis mees vahepeal isegi välja. Siinkohal ei saa enam juttugi olla abiellumisest.

Miks te siis ei abiellunud, kui soov oli olemas? Rasedusega minnaksegi nö hulluks, selle järgi ei saa küll tuleviku üle otsustada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

Asi on põhimõttekindludes. Ega kelelgai käituta muudmoodi, kui ta laseb endaga käituda. Kui sa lubadusel lased jääda lubaduseks, siis pole sa ikkagi piisavalt järjekindel ja selgesõnaline olnud, et see teema on sulle oluline. Sest elu näitab mehele, et see teema pole tegelikult naisele oluline. Kui ikka oleks oluline, siis ei tuleks ükski laps enne abielu või visataks see armuke nurka ja mindaks muid kutte lantima.

Ma isiklikult arvan, et abielu polegi oluline. Väga paljudel naistel pole oluline. Sel teemal armastatakse fantaseerida ja unistada, aga tegelikkuses pole mingit vahet. Või ka, ta ikka langeb prioriteedinimekirjas suht alumisse ritta – näitkes lapsi saada on olulisem, armastus on olulisem, huumorimeel on olulisem, majanduslik heaolu on olulisem, reisida on olulisem jne… oleneb inimesest.

Jutu mõte on, et sõnadest ja ilusast sõnastusest ei piisa. Vahel piisab enesekindlast kehakeelest, aga teod peavad ka selle “selgeks tegemisega” kaasas käima.

Jajah, mudiugi käib manipuleerimine ka mõne inimese igapäevaelu juurde – seesama “mina sulle, sina mulle” kauplemine nagu siin eelnevalt näidetes välja toodi. Aga minu jaoks on see väga alandav ja isegi õel. Pigem olla selgesõnaline ja enesekindel ja teada, mis on enda jaoks oluline.

Abielu pole oluline, aga lastele on stabiilne perekond oluline. Kui inimesed tahavad abielluda, siis neil üldiselt on selle kaaslasega pikaajalised ja tõsised plaanid. Abielusoovi võiks võtta nagu proovikivi, eksamit enne laste planeerimist. Kui mõte selle inimesega kõike jagada ja koos vanaks saada ei tundu õige, ei peaks temaga ka lapsi tegema.

Minu jaoks on hoopis see, et kui kaaslasega otsustatakse ühine laps saada selleks näitajaks, et sul on teisega pikaajalised ja tõsised plaanid, sest laps ühendabki teid terve elu. Abielu on ainult mingi illusioonimull, mis võib sama kergelt laguneda nagu tavaline kooselu. Ainuke hea asi abielu juures on, et ta vähendab oluliselt igasugust perega seotud paberimajandust ja bürokraatiat.
Paljud inimesed muideks tahavad justnimelt abielluda suure laheda peo ja ühise nime pärast. Mingid pikaajalised plaanid on suht läbimõtlemata… või kui, siis väga pinnapealselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui naine ei suuda mehele selgeks teha, mis on tema jaoks elus oluline (nagu näiteks abiellumine), siis on tal miskipärast õigus teise jaoks olulisest küsimusest (lapsele oma nime panemine) üle sõita, kuigi mees on seda osanud selgesõnaliselt väljendada?

Oleneb, mida sa “selgeks tegemise” all mõtled? Toon näite:

– Naine väljendab selgesõnaliselt, et soovib abielluda ning oma laste ning abikaasaga sama nime kanda. Mees lubab, et jah, loomulikult, see on ka minu unistus! Kindlasti teeme kunagi tulevikus pulmad. Aga enne elatakse aastaid koos, siis saadakse laps, veel teine ja kolmaski… pulmi ei kusagil.

– Mees väljendab selgelt, et tema sooviks on, et laps kannaks tema perekonnanime ehk “teeb selgeks”. Abielus ei olda. Kui kasutada sama loogikat, mis järgnes sellele kui naine abiellumise osas oma seisukohti “selgeks tegi”, võiks naine mehe soovile vastata, et “Otse loomulikult, kallis, see on ka minu unistus! Kindlasti ühel päeval anname talle sinu perekonnanime. Aga esialgu hakkab kandma minu oma”.

Elu näitab, et kui naine teeb abielu teemal “asju selgeks”, on igati okei kui mees pelgalt lubadusega pääseb (ja seda kunagi ei täida), aga kui mees teeb lapse perekonnanime teemal “asju selgeks”; peab see juhtuma KOHE. Sellepärast leiangi, et kui elatakse kauge tuleviku nimel, siis miks mitte mõlema poole unistuste osas – et ükspäev tulevad need oodatud pulmad ja samal päeval saab ka laps isa perekonnanime.

Asi on põhimõttekindludes. Ega kelelgai käituta muudmoodi, kui ta laseb endaga käituda. Kui sa lubadusel lased jääda lubaduseks, siis pole sa ikkagi piisavalt järjekindel ja selgesõnaline olnud, et see teema on sulle oluline. Sest elu näitab mehele, et see teema pole tegelikult naisele oluline. Kui ikka oleks oluline, siis ei tuleks ükski laps enne abielu või visataks see armuke nurka ja mindaks muid kutte lantima.

Ma isiklikult arvan, et abielu polegi oluline. Väga paljudel naistel pole oluline. Sel teemal armastatakse fantaseerida ja unistada, aga tegelikkuses pole mingit vahet. Või ka, ta ikka langeb prioriteedinimekirjas suht alumisse ritta – näitkes lapsi saada on olulisem, armastus on olulisem, huumorimeel on olulisem, majanduslik heaolu on olulisem, reisida on olulisem jne… oleneb inimesest.

Jutu mõte on, et sõnadest ja ilusast sõnastusest ei piisa. Vahel piisab enesekindlast kehakeelest, aga teod peavad ka selle “selgeks tegemisega” kaasas käima.

Jajah, mudiugi käib manipuleerimine ka mõne inimese igapäevaelu juurde – seesama “mina sulle, sina mulle” kauplemine nagu siin eelnevalt näidetes välja toodi. Aga minu jaoks on see väga alandav ja isegi õel. Pigem olla selgesõnaline ja enesekindel ja teada, mis on enda jaoks oluline.

Abielu pole oluline, aga lastele on stabiilne perekond oluline. Kui inimesed tahavad abielluda, siis neil üldiselt on selle kaaslasega pikaajalised ja tõsised plaanid. Abielusoovi võiks võtta nagu proovikivi, eksamit enne laste planeerimist. Kui mõte selle inimesega kõike jagada ja koos vanaks saada ei tundu õige, ei peaks temaga ka lapsi tegema.

Minu jaoks on hoopis see, et kui kaaslasega otsustatakse ühine laps saada selleks näitajaks, et sul on teisega pikaajalised ja tõsised plaanid, sest laps ühendabki teid terve elu. Abielu on ainult mingi illusioonimull, mis võib sama kergelt laguneda nagu tavaline kooselu. Ainuke hea asi abielu juures on, et ta vähendab oluliselt igasugust perega seotud paberimajandust ja bürokraatiat.

Paljud inimesed muideks tahavad justnimelt abielluda suure laheda peo ja ühise nime pärast. Mingid pikaajalised plaanid on suht läbimõtlemata… või kui, siis väga pinnapealselt.

Kui inimesed niisama laheduse pärast abielluksid, siis ei oleks mehed sellele nii kategooriliselt vastu. Just see on illusioon, et abielu ei ole tähtis ja siduv otsus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimesed niisama laheduse pärast abielluksid, siis ei oleks mehed sellele nii kategooriliselt vastu. Just see on illusioon, et abielu ei ole tähtis ja siduv otsus.

Mis mõttes illusioon? Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Aga palju lihtsam on kui ei pea sellist arutelu pidama, allkirju andma (ja vara jagama), ei pea ka midagi pulmas olnud sõpradele-sugulastele seletama. Kõnnid lihtsalt uksest välja kui enam ei viitsi ja ongi kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Aga palju lihtsam on kui ei pea sellist arutelu pidama, allkirju andma (ja vara jagama), ei pea ka midagi pulmas olnud sõpradele-sugulastele seletama. Kõnnid lihtsalt uksest välja kui enam ei viitsi ja ongi kõik.

Et siis ongi OK perekond lammutada lihtsalt uksest välja kõndmisega? Iga pere elus on raskemaid aegu, nendest ülesaamiseks tuleb pingutada, mitte minema kõndida. Lapsed vajavad peret! Kuniks lapsi pole, kõndige muidugi, palju tahate.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimesed niisama laheduse pärast abielluksid, siis ei oleks mehed sellele nii kategooriliselt vastu. Just see on illusioon, et abielu ei ole tähtis ja siduv otsus.

Mis mõttes illusioon? Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Miks siis paljud mehed nii kategooriliselt abielust keelduvad? Samas lapsi võib küll teha…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Aga palju lihtsam on kui ei pea sellist arutelu pidama, allkirju andma (ja vara jagama), ei pea ka midagi pulmas olnud sõpradele-sugulastele seletama. Kõnnid lihtsalt uksest välja kui enam ei viitsi ja ongi kõik.

Et siis ongi OK perekond lammutada lihtsalt uksest välja kõndmisega? Iga pere elus on raskemaid aegu, nendest ülesaamiseks tuleb pingutada, mitte minema kõndida. Lapsed vajavad peret! Kuniks lapsi pole, kõndige muidugi, palju tahate.

Ei ole okei! Vastasin lihtsalt kellelegi, kes arvas, et “vahet ju pole kui oldakse abielus, abielu lahutamine on nii lihtne”.

Need, kes on oma suhtes kindlad ja soovivad selle inimesega kokku jääda, abielluvad. Ja need, kes päris täpselt ei tea (või isegi eeldavad, et see varsti otsa saab) ei hakka end abiellumisega vaevama, sest niisama ära kõndida on veel lihtsam. Sellepärast leiangi, et kui abiellumine on “nagunii tulevikus plaanis”, siis miks mitte see paber enne lapse sündi allkirjastada, selle asemel, et perekonnanimede üle kembelda?! Seda enam, et mehe argumendid on enam kui lapsikud: “Sul juba üks omanimeline laps on, mul veel pole”. Nagu misasja!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need, kes on oma suhtes kindlad ja soovivad selle inimesega kokku jääda, abielluvad. Ja need, kes päris täpselt ei tea (või isegi eeldavad, et see varsti otsa saab) ei hakka end abiellumisega vaevama, sest niisama ära kõndida on veel lihtsam.

Tean väga paljusid, kes on pealtnäha väga õnnelikud koos, kuid abielluda ei taha. Nad ei mõtle kaugele ette, et kas nad 20 aasta pärast oma abikaasaga koos tahavad olla, ega eelda ka, et varsti saab suhe otsa. Ütlevad, et pole vaja abieluga midagi tõestada, kui suhe hea on. Lapse saamine on palju suurem tugeva suhte näitaja. Tegelikkuses peaks olema. Eriti kui lapsed saadakse pärast pikemat kooselu. Lapsevanemana pole üldse lihtne ära kõndida, sest teine vanem pole mõni eks, vaid on sinu elukorraldusega mingil määral vähemalt laste täisealiseks saamiseni seotud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Aga palju lihtsam on kui ei pea sellist arutelu pidama, allkirju andma (ja vara jagama), ei pea ka midagi pulmas olnud sõpradele-sugulastele seletama. Kõnnid lihtsalt uksest välja kui enam ei viitsi ja ongi kõik.

Et siis ongi OK perekond lammutada lihtsalt uksest välja kõndmisega? Iga pere elus on raskemaid aegu, nendest ülesaamiseks tuleb pingutada, mitte minema kõndida. Lapsed vajavad peret! Kuniks lapsi pole, kõndige muidugi, palju tahate.

Ei ole okei! Vastasin lihtsalt kellelegi, kes arvas, et “vahet ju pole kui oldakse abielus, abielu lahutamine on nii lihtne”.

Need, kes on oma suhtes kindlad ja soovivad selle inimesega kokku jääda, abielluvad. Ja need, kes päris täpselt ei tea (või isegi eeldavad, et see varsti otsa saab) ei hakka end abiellumisega vaevama, sest niisama ära kõndida on veel lihtsam. Sellepärast leiangi, et kui abiellumine on “nagunii tulevikus plaanis”, siis miks mitte see paber enne lapse sündi allkirjastada, selle asemel, et perekonnanimede üle kembelda?! Seda enam, et mehe argumendid on enam kui lapsikud: “Sul juba üks omanimeline laps on, mul veel pole”. Nagu misasja!

Teemaalgataja postitustest saab ju aru, et TEMA (naine, mitte mees) on otsustanud praegu, et ta mehega abielluda ei taha. See unistus oli tal enne raseaks jäämist, aga nüüd on probleemid (ehk ainult hormoonidemöll kes teab) ja enam ei ole kindel.
Lisaks. Miks peab alati mitteabiellumise soovi meeste kaela ajama? On sama palju naisi, kes mitte kunagi abielluda ei taha. Mõnele inimesele ehk lihtsalt ei meeldi bürokraatia või riigi ees hea näo tegemine/ korrektse kodaniku “mängimine”, mis on ka suur osa abiellumise “tagajärgedest”. Põhjendusi mitteabiellumiseks on väga palju ja erineva filosoofilise või pragmaatilise tagapõhjaga, mitte ainult see, et kaaslane justkui pole see õige…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Kui ma oma lähedaste ja tutvusringkonna peale mõtlen, siis on enamjaolt ikkagi mehed need, kes seltskonnas olles abiellumise teema peale väga õhku täis lähevad. No et mõttetu paberilipakas ja kõik see klassika. Naispool on samal ajal vakka või pööritab salamisi silmi.

Meie pulmapeo ajal oli üks pulmaline (jälle mees!) eriti peenetundeline ning arutas kõva häälega, kuidas tema on täheldanud, et need, kes pärast pikka kooselu lõpuks abielluda otsustavad, lähevad üsna ruttu peale pulmi lahku. Et selline needus olevat liikvel. No aitäh, tõsiselt!! Aga pulmalaua taga end kostitada kõlbas ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abielu lahutamine on tänapäeval ainult ühe allkirja küsimus ja seda saab vajadusel isegi ühepoolselt teha, kui partner ei taha/viitsi alla kirjutada.

Aga palju lihtsam on kui ei pea sellist arutelu pidama, allkirju andma (ja vara jagama), ei pea ka midagi pulmas olnud sõpradele-sugulastele seletama. Kõnnid lihtsalt uksest välja kui enam ei viitsi ja ongi kõik.

Et siis ongi OK perekond lammutada lihtsalt uksest välja kõndmisega? Iga pere elus on raskemaid aegu, nendest ülesaamiseks tuleb pingutada, mitte minema kõndida. Lapsed vajavad peret! Kuniks lapsi pole, kõndige muidugi, palju tahate.

Ei ole okei! Vastasin lihtsalt kellelegi, kes arvas, et “vahet ju pole kui oldakse abielus, abielu lahutamine on nii lihtne”.

Need, kes on oma suhtes kindlad ja soovivad selle inimesega kokku jääda, abielluvad. Ja need, kes päris täpselt ei tea (või isegi eeldavad, et see varsti otsa saab) ei hakka end abiellumisega vaevama, sest niisama ära kõndida on veel lihtsam. Sellepärast leiangi, et kui abiellumine on “nagunii tulevikus plaanis”, siis miks mitte see paber enne lapse sündi allkirjastada, selle asemel, et perekonnanimede üle kembelda?! Seda enam, et mehe argumendid on enam kui lapsikud: “Sul juba üks omanimeline laps on, mul veel pole”. Nagu misasja!

Teemaalgataja postitustest saab ju aru, et TEMA (naine, mitte mees) on otsustanud praegu, et ta mehega abielluda ei taha. See unistus oli tal enne raseaks jäämist, aga nüüd on probleemid (ehk ainult hormoonidemöll kes teab) ja enam ei ole kindel.

Lisaks. Miks peab alati mitteabiellumise soovi meeste kaela ajama? On sama palju naisi, kes mitte kunagi abielluda ei taha. Mõnele inimesele ehk lihtsalt ei meeldi bürokraatia või riigi ees hea näo tegemine/ korrektse kodaniku “mängimine”, mis on ka suur osa abiellumise “tagajärgedest”. Põhjendusi mitteabiellumiseks on väga palju ja erineva filosoofilise või pragmaatilise tagapõhjaga, mitte ainult see, et kaaslane justkui pole see õige…

Aga muud lahendust pole ju, kui mõlemad soovivad omanimelist last? Ja uuesti: tõeliselt tobe on deklareerida, et abielu on iganenud mõtttetu paberilipakas, aga isa nimi lapsele auväärne traditsioon.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need, kes on oma suhtes kindlad ja soovivad selle inimesega kokku jääda, abielluvad. Ja need, kes päris täpselt ei tea (või isegi eeldavad, et see varsti otsa saab) ei hakka end abiellumisega vaevama, sest niisama ära kõndida on veel lihtsam.

Tean väga paljusid, kes on pealtnäha väga õnnelikud koos, kuid abielluda ei taha. Nad ei mõtle kaugele ette, et kas nad 20 aasta pärast oma abikaasaga koos tahavad olla, ega eelda ka, et varsti saab suhe otsa. Ütlevad, et pole vaja abieluga midagi tõestada, kui suhe hea on. Lapse saamine on palju suurem tugeva suhte näitaja. Tegelikkuses peaks olema. Eriti kui lapsed saadakse pärast pikemat kooselu. Lapsevanemana pole üldse lihtne ära kõndida, sest teine vanem pole mõni eks, vaid on sinu elukorraldusega mingil määral vähemalt laste täisealiseks saamiseni seotud.

Kui kumbki abielluda ei taha, polegi ju mingit probleemi. Sel juhul lepitakse ka varakult kokku, kelle nimega tulevad lapsed. Kõike “head” korraga ei saa – mõlemal omanimelisi lapsi ja vallalisepõlve jätkumist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kuidas oleks lugu juhul, kui just naine tahaks lapsele mehe perenime, ja mees jällegi poleks sellega mingil juhul nõus? Kas siis saab naine panna samuti oma soovi järgi nime – vist ei saa, eks, mees lihtsalt ei tule nimepanemisele kohale ja alles hiljem läheb isadust tuvastama?

Please wait...
Näitan 21 postitust - vahemik 61 kuni 81 (kokku 81 )


Esileht Pereelu ja suhted Lastel erinev perekonnanimi