Teema: Lastel vahet tegemine ja sellest hoidumine

Nii kui inimesed on erinevad on ka nendevaheline armastus erinev. Kui sa armastad neid ühepalju, aga erinevalt, ja kohtled võrdselt, pole midagi lahti. Isegi ema ja laste vahel on nii, et mõnega kohe “klikib” rohkem, on rohkem ühist kui teisega.

Ütelge mis tahate, mina oma kolme lapse pealt näen, et pole mingit tabula rasat olemas, inimesed sünnivad teatud pagasi ja omadustega. Üks nendest kolmest võtab ja nõuab ise tähelepanu, palju vajab, teine on selline “kuldne keskmine” ja kolmandale pean ise täiesti teadlikult tähelepanu ja segamatut üks-ühele privaataega andma, sest tema muidu ei nõuaks kunagi midagi (kuid vajab siiski). Kõik on kokkusattumise asi, üks ja sama kasvatusstiil võib ühe ja sama pere lastele väga erinevalt mõjuda, ühte soodustab ja arendab, teist muserdab ja tekitab elus probleeme ja etteheiteid.

Mulle meeldib ka mu vanem laps rohkem, samal põhjusel, et mul on temaga lihtsam, noorem aga jonnib ja on hüsteeriline. Aga nii väikeste laste puhul ma ei kujuta ette, kuidas see saaks käitumises avalduda – nii väikesed tulevad ja küsivad ise tähelepanu ja aru saada võivad ainult siis, kui sa ise ühte eemale lükkad jne. Mingit ebavõrdset kohtlemist nt asjade ostmisel, nänni jagamisel ma ei kujuta ettegi, sest see draama, mis siis õdede-vendade vahel kaasneb, no kes see seda tahab…
Kuna minul juhtumisi on lapsed eri soost ka, siis võimalik, et ka tulevikus, kui mu “eelistused” jäävad laste kasvades samaks,võib juhtuda, et ei saa nad käitumisest aru – kuna mulle meeldib just tütar, siis on ju täiesti tavapärane nagunii, et tütred räägivadki emaga rohkem kui pojad 😀 Aga hetkel on poeg (noorem) nagunii nii suur memmekas, et ta tuleb ja nõuab oma tähelepanu ise ja pigem pean vaatama, et ikka tütrele ka tähelepanu jaguks 😮

Minu vanematel oli 5 last ja nad kohtlesid kõiki erinevalt. ÕNNEKS! Nii nagu paremates koolideski lastesse suhtutaks, pöörasid nad tähelepanu igaühe võimetele, iseloomule, huvidele.

Introverdist joonistavat ja lugevat last ei sunnitud ega meelitatud kaasa sünnipäevadele ja väljasõitudele. Üks kord küsiti, et kas tuled ka ja kui vastus oli ei, siis ei hakatud teda veenma ja sundima. Mitte iialgi!

Nutipeaga laps, kes võitis kõikvõimalikke olümpiaade ja kelle hobi oli õppimine, sai esimesena oma toa, sest ta soovis vaikuses ja rahus õppida. Tema toas ei käidud kunagi, sest teda polnud tark segada.

Koleerikust õde, kes ei püsinud ka pudelis paigal, pandi kahte trenni, et natukenegi teda ära väsitada. 5x nädalas ballett (mis on ikka jõhker koormus) ja 4xnädalas ujumine. Ka oli tema peal praktiliselt kogu koertega jalutamine. Ta ei raatsinud magadagi, pani ka teismelisena endale kella 4ks hommikul kella, et kuskile minna, midagi rabeleda, joosta, karata, hüpata. Põhimõtteliselt lasti ta suvehoommikul kell 5 õue koos seljakotiga, kus olid võileivad ja vesi ning ta kappas koertega mööda metsi meeletuid kilomeetreid, kümneid ja kümneid kilomeetreid päevas.

Memmepojast vend, kes ema seelikusabas rippus, sai kõige rohkem paisid – ülejäänud neli oleks sellisest potsutamisest ära tüdinenud. Samas tegi tema ka kõige rohkem koduseid töid lastest, sest talle meeldis emaga koos pesta, küürida, puhastada.

Ja mina, kes ma tahtsin kokaks saada (ja toiduaitete tehnoloogiks saingi), mulle ehitati eraldi päris köök garaaži nurka, elektripliidiga ja puha, kus ma sain segamatult katsetada ning keegi ei kritiseerinud, miks ma õues päikese käes pole, vaid hämaras garaažis 9-aastasena leiba küpsetan.

#3483072:

Minul on 3 väikest last, üks veel imik. Tunnen, et mulle meeldib vanematest lastest üks rohkem kui teine (4 a ja 2 a), lihtsalt sellepärast, et temaga on palju lihtsam. Üritan teadlikult lastele kõike võrdväärselt anda ja jagada, ka tähelepanu, aga siiski kardan, et äkki kuidagi paistab lastele välja?

Ma armastan neid samapalju, meeldivus on vist mõtte tasandil.

Kas kellelgi on sama kogemus? Oskate nõu anda?

Sa räägid ühe pere lastest. Enamasti on vahettegemine siis kui näiteks mehe esimene laps elab oma ema juures ja uue naisega ühine nende kodus.

#3487850:

Tore. Aga selgub, et tähelepanu tahab saada vaid ÜKS laps. Ja saabki. Kui aga kõik viis oleks sellised?

Ei, tähelepanelikkust tahtsid kõik viis, aga igaüks omamoodi. kes patsutustega, kes uute entsüklopeediatega, kes uue kutsika ja valmistehtud seljakotitäie võileibadega, kes abi oma väikese köögi sisustamisel ja toiduainete ja kokaraamatutega, kes kiitust joonistuste eest ning seda, et tema vaikselt olemise soovi austati ning teda tühja lobaga ei tüüdatud.

Oi ma tahaks endale neid 5 eri huvidega ja nii täiskasvanuliku suhtumisega lapsi. Et üks saab koera ja teine köögi. Meil tahtnuks kõik koeri ja kööke. Nad oleks neist küll ruttu tüdinud, aga saada oleks tahtnud kõik. Nende vaheline juuksekarva lõhki ajamine oli nii suur, et ma ei ostnud üksvahe kellelegi midagi. Isegi kui ühel oli vaja jopet ja teisel mitte, tuli tüli et üks sai. Teisel polnud vaja, aga see ei tähendanyd et ta ka ei taha.

Vahet ei tee selles mõttes, et ühte armastan ja teist mitte, aga muidu küll. Nad ju täiesti erinevad inimesed. Püüan kiita mõlema tugevaid külgi. Tütrega käime koos koera jalutamas, ajame juttu, talle on oluline koos ajaveetmine. Räägib mulle oma raamatutest. Pojale teen tema lemmiksööke ja ostan spordinänni, mida soovib. Talle meeldivad kingitused, siis tunneb, et temast hoolitakse. Kõik inimesed vajavad ja tajuvad hoolimist erinevalt. Raamat sellest on ka Armastuse viis keelt.
Vanemal pidi olema parem side lapsega, kes on rohkem tema enda moodi.

mu lastel 10a vahet, vahel suurem ikka mainib, et minul väiksena nii v naa polnud. Samas aeg on nii palju edasi läinud, elukoht meil nüüd teine, meie ise vanemad ja targemad, raha rohkem, valikuid rohkem, lapsed ise ka natuke erinevad.
Armastan mõlemat ja püüan mõlemale pakkuda parimat, aga tulemus on tõesti erinev.
Kas püüate sellises olukorras ka jälgida, et oleks võrdne? või kas peaks?