Teema: Lastelaste hoidmisest

Hoiadki nii palju, kui tahtmist ja aega on. Ja pead seda selgelt väljendama, kuidas sobib. Minu ämm näiteks ütles, et ei soovi üldse lapselapsi hoida. Mu enda vanemad on surnud. Ja ei hoidnudki mitte kordagi. Mis siis teha. Samas mõnel hoiavad tõesti vanavanemad rohkem kui vanemad ise, aga tänulikkust pole. Seega ikka ise pead ütlema, kus see õige piir on.

Eks naabri muru ole alati rohelisem! Ma kadestan neid, kel üldse mingid vanavanemad võtta on, kes lapselastega koos olla tahavad. Minu vanemad on surnud, mu mehe vanemad samuti 200+km kaugusel. Külas käime neil ikka paar korda aastas kõik koos. Mõnel suvel on nad lapsi hoidnud paar ööd korraga. Rohkemaks pole me neid kunagi palunud. Neil on veel sajale liginev dementne ämma ema hooldada ja kuigi nende endi sõnul on laste eest hoolitsemine sada korda lihtsam kui vanainimese eest, ei taha me neid liigselt koormata. Nad katsuvad ikka meile vastu tulla kui saavad, aga on näha, et nad ei ole lastehoiust kuigi vaimustuses.

Minu meelest võiksid vanavanemad ikka aeg-ajalt lapselapsi hoida ehk siis ilma vanemate juuresolekuta sidet luua. Aga seda ikka siis, kui kõigile osapooltele sobib. Mingit ekstra puhkuse võtmist lapselaste pärast nõuda (kui tegu pole just hädaolukorraga, nt keegi sattus haiglasse) on ikka ülim nahaalsus ja ma oleks ilmselt solvunud, kui minu lapsed selliste nõuetega minu juurde tuleks.

#3569819:

Minu ämm lapsi ei hoidnud ja saime hakkama, nüüd on lapsed juba suured ja ega me külas ka seal ei käi, 2x aastas kõige rohkem.

Jah, ega siis erilist sidet ka ei teki, kui üldse hoida ei taheta. Aga ega pole seegi kõigile vanavanematele eriti oluline.

See on küll nahaalne soov, et vanaema töö ajal lapsi vaataks. Kes vähegi on pidanud väikeste lastega koos kodukontorit tegema, teavad, et see on üsna võimatu. Ma saaks siis aru, kui tegemist oleks ootamatu hädaolukorraga.

Minu vanavanemad hoidsid meid lapsena kuude kaupa järjest suvel. Suvi oligi selline aeg, kus meid saadeti vanema ja vanaisa juurde, ema ja isa käisid iga kahe nädala tagant meid vaatamas ja siis läksid koju tagasi. Mu vanavanemad olid siis muidugi pensionärid juba.

Meie oleme oma last andnud vanematele hoida paaril korral ööseks ja lisaks mõnikord õhtuks, aga seda viimast pole ka väga tihti ette tulnud, isegi mitte iga kuu. Minu vanemad vast oleksid nõus isegi rohkem hoida võtma, aga mehe vanemad, kes kogu aeg räägivad, et tahaks last rohkem näha, pole ööseks kordagi võtnud ja ka pooleks päevaks või õhtuks võtmine on neile probleem. Iga kord kui oleme uurinud, kas nad saaksid last vaadata, hakkab peale jutt, et äkki neil on siis mingid plaanid tulemas, nad on reede õhtul ise tööst nii väsinud, liiga pikk aeg järjest, kas saaks poolitada kellegi teisega (??) ja lõpuks oleme ise loobunud. Ilmselgelt ei tahagi küsida abi rohkem ja pigem olemegi seisukohal, et nendega ei saa arvestada.

Ma pole küll vanaema aga olen hoopis noor ema. Mul on kolm last – 6kuune, 2aastane ja 5aastane. Minu ema on 48aastane, ämm 50aastane, vanaemad 68 ja 69. Abikaasa vanaema juba vanem aga endiselt kõbus. Kõik on väga kaasatud ja abivalmid. Aga usun, et see oleneb suuresti perekondlikest sidemetest ja väärtustest. Mind aitasid kasvatada ka minu vanavanemad, minu ema-isa ka nende vanavanemad jne. Ilma igasuguse palumiseta, vastupidi. Lapselapsed on meie lähisugulastega väga lähedased. Meil juhtub tihti, et vanemad lapsed on juba kellelgi külas ja vahel tuleb teisele ära öelda 🙂 Aga see on meie peredünaamika. Kui sa ei soovi/saa/jaksa, siis nii tulebki öelda. Ehk on lapsel ämm-äi, kes saavad rohkem tuge pakkuda kui noored seda vajavad?

<p style=”text-align: left;”>

#3569954:

Tahtsin aga lisada ka seda, et lapsi ei kasvata ainult vanemad ja vanavanemad. Laps võiks ikka kasvada küla peale. On ehk ka tädid-onud, kes tahavad oma õe- ja vennalapsi kantseldada (mina tegin küll seda, kui mul veel lapsi polnud), on ka sõbrannad ja sõbrad, kes vahel appi võivad tulla. Toredaid ja abivalmis inimesi on maailm täis. Tuleb need lihtsalt leida.

Tänapäeva kasvatamatuid ja hädiseid lapsi, kellel tuleb 24/7 silm peal hoida, ei taha küll ükski sugulane hoida.</p>

Kuna mu lapselapsed elavad teises riigis ja koroona möllab, siis nägin lapselspsi viimati pea aasta tagasi. Kurb, aga nii on. Unistan ajast, mil nad suveks siia saadetakse.

Minul lapsed 5 ja 7 ning räägin lapsehoidu vajava ema seisukohast. Ämm on kaugel ja lapsi hoidnud on paaril korral nii, et mind või laste isa samal ajal juures poleks. Nt läksime mehega pulma sinnakanti ja lapsed jäid õhtuks-ööks vanaema hoida. Vahel suvel ka, aga noorem ei taha seal veel ilma meieta eriti olla, seega väga ei suru. Ämm muidu hoiaks küll.

Minu ema elab meiega samas linnas ja seetõttu ma ikka olen teda lapsehoidmisel kasutanud. Mina katsun alati vähemalt 3-4 päeva ette kokku leppida, aga võimalusel varemgi (nt teatripiletid on ostetud ju mitu kuud ette). Kui ma tean, et tal on kindlal nädalapäeval õhtuti hobitegevus, siis nendeks päevadeks isegi ei palu, sest ta jätaks kindlasti siis hobi ära, aga seda ma ei soovi. Tööajal ma üldiselt lapsehoidu ei palu, aga vahel on siiski ette tulnud ekstreemolukordi, kus see on vajalikuks osutunud. Mu ema-isa kahepeale kumbki ikka enamasti saab. Suvepuhkusega on ka nii, et puhkuste märkimise ajal räägin emaga läbi, millal ta saaks nii nädalake lapsi hoida ja siis planeerime mehega oma puhkust nii, et lapsed saaksid võimalikult pika puhkuse lasteaiast. Ema käib mul palju reisimas ka, aga ta naudib aktiivset puhkust, mingi basseinipuhkus lasteaialastega ei tuleks tema puhul üldse teemaks. Kui perega puhkama läheme, võtame hoopis ämma kaasa lapsi valvama – mõnel õhtul saame siis mehega kahekesi ringi vaadata.

Lisaks on mul suht lai sõpradering ning me teeme lastele mänguõhtuid (vahel jäävad lapsed ka ööseks), kus vaheldumisi üksteise lapsi hoiame.
<p style=”text-align: left;”>Mina usun, et laste vanaema ei pea iseenda elu lapselaste hoidmise järgi sättima. Vanavanem hoiab lapsi siis, kui talle sobib. Mina arvan, et mõistilik on lastega rahulikus õhkkonnas maha istuda ja rääkida läbi lapsehoidu puudutavad teemad: 1) tööaeg on tööaeg – väikelastega koos ei saa tööd teha; 2) õhtune ja nädalavahetuse lapsehoid leppige aegsasti kokku, et saaks oma aega planeerida; 3) iga inimene vajab ka iseenda aega, osa puhkust tahan veeta omaette; 4) reisil tahan mööda muuseome kolada, lastega koos seda nende praeguses vanuses teha ei saa, nii 10 aasta pärast vaatame, kas lapselastega ühine kultuurireis tuleks teemaks.</p>
Mis aiata maakodus laste valvamisse puutub, siis mu ämma juures sama seis: aeda pole, kahes küljes mets, ühes põld ja ühes suur maantee. Ka 3-aastased on juba teadnud, mis piirides tohib toimetada: maantee poole ei lähe, põllule ka mitte, metsa servas kuuse all võib käbisid korjata, aga metsa üksi ei lähe, vana kinnikaetud salvkaev on koht, millest laps hoiab eemale. Omatahtsi võib toimetada murul, mänguplatsil ja õunapuuaias. Üksik kolmeaastane üldiselt täiskasvanutest eemale ei kipugi. Kui suuremaid lapsi ka, siis need hoiavad ju ka silma peal.

Eks see ongi tänapäevane elu, igaüks kasvatab oma lapsed ise, vanavanemate kaasatus on imeväike. Vanaemad-vanaisad käivad veel tööl ja tundub, et ka ei taha sellist vastutust lisaks. Nii et ma kahtleks sõnades, kuidas kõigil teistel muudkui hoiavad.

Tegelikult otseselt hoitakse lapselapsi vähe, käiakse lihtsalt külas, pere saab korraks kokku. Ma ise ei ole vanaema, olen alles emarollis (lapsed 7 a ja 9 a) ja seni on mehega kahekesi tulnud hakkama saada. Mehe ema on surnud, minu ema lapselapsi hoida ei taha (ta on pensionil, tööl enam ei käi, nii et asi pole ka selles). Nii et me käime lastega koos minu vanematel lihtsalt külas, oleme kõik koos seal, aga ei jäta lapsi sinna hoida.

Samamoodi ei tea oma tutvusringkonnast eriti kedagi, kellel oleks lastele selline vanaema võtta, et viiakse laps üle ukse ja ongi vabadus. Paar sõbrannat on sellised, kes saavad lapsed mõnikord nädalavahetuseks vanavanemate juurde viia ja see on tõesti vanavanemate endi initsiatiivil, tahavad lastelastega koos kuskil käia, nendega tegeleda jne. Mingit tööajal hoidmist kindlasti ei ole. Pean aga tunnistama, et kadedaks teeb küll, kui keegi räägib, et sai lapsed paariks päevaks vanaema juurde jätta. Ise olen just see kodukontor + lapsed inimene, tahaks ka veidiks lihtsalt üksi kodus olla ja puhata, et lapsed oleks kuskil mujal. Kahjuks enda ema peale selles loota ei saa, sisimas tekitab see negatiivseid emotsioone, kuigi etteheiteid ma talle tegemas selle pärast muidugi ei käi, ta on kogu aeg ka enda lastega turtsakas ja närviline olnud, nii et seetõttu pole meil ka lähedasi suhteid.

Kahju on ka sellest, et nii ei teki mingeid lähedasi suhteid ka lastel oma vanaemaga. Ma ise sama hästi kui kasvasingi vanaema juures, ta oli mulle lähedasem kui ema, enda lapsi vaatan, siis neil on vanaema-vanaisa justkui olemas, aga laste jaoks ei ole ka, pigem nagu võõrad.

Suurem osa lapsevanemaid ilmselt mingeid imetegusid vanaemadelt ei ootagi, mõned korrad aastas tahaks end mehega koos tuulutada. Et saaks lapsed kasvõi üheks ööks vanavanemate juurde jätta ja omaette aega.

See sõltub paljuski sellest, kas vanavanemad veel töötavad ja mis töö neil on (mõnel on töö väga formaalne ning ka rikkamast perest, kus söögi ja elamise pärast ei pea väga töötamagi, vaid moe pärast, teine rabab elu eest ning käib kodust kaugemal tööl) ning kuidas tervised ja kas endal on veel lisaks alaealisi (väiksemaid) lapsi.

Ise olen seda meelt, et veel töötavad ja juba ehk veidi tervisemurdega eelpensionärist (vana)vanavanemad ei pea ilmtingimata (lapse)lapselapsi nui neljaks hoidma (olen ise kasutanud  tasulist lapsehoidmist sellisteks puhkudeks) Hea on kui tullakse mõnel nädalvahetusel ja suvel oma puhkuse ajast nädalakegi (neil oli end jaoks ka puhkust vaja)  (lapse)lapselaste hoidmistega appi. Läheduse ja suhtluse hoidmist, arendamist saab teha ka nii, et nädalavahetuseti koos midagi teha (eks selgi ajal saab korraks lapselapsega omaette tegeleda), selleks ei pea vanavanemad pidevalt lastelaste (omaette) tasuta hoidjad olema.  Minu vanematel oli töövaeses piirkonnas töö hoidmine väga oluline ning igasuguse “haiguslehe”, vaba päeva võtmine tähendas seda, et tööandjale sellist puuduvat töötajat ei ole vaja.  Kui töökoht ja tingimused võimaldavad, siis muidugi saab ka vanavanem mõnikord haige lapselapsega kodus olla. Oma laps on selliselt üles kasvanud ja  ka puberteedieas läheb koolivaheajal ise vabatahtlikult vanavanemate juurde nendega aega veetma (nüüd siis juba vastupidi pigem nende meeleheaks, rõõmuks ja abistamiseks)

Seega sellised pidevamad lapselaste hoidjad on töökohustustest vabamad rikkamad vanavanemad või kes mingil põhjusel niivõinaa juba kodune (töötas intervallidega Soomes,  Eestis olles olid lapselapsed tema juures “hoida”, lisaks oli abiks kodune ja kobe vanavanaema). Kusjuures nii kummaline kui see ka ei ole, on minu kogemus selline, et kes ise nooremana iga enda abi ainult rahalise tasu eest pakkus (igasugused laste hoidmised), siis praegusel juhul oma laste hoidmise, tegelemise teemal pigem eeldab teistelt tasuta ja pigem rohkemas ajamahus.  Ja tunnen, et ise ei torma tasuta enam appi.

Lapselaste hoidmise teemast on siin juttu pea iga kuu, otsi üles eelmised teemad ja analüüsi vastuseid.

siiski, oled ise need lapsed, kes nüüd sind ära kasutavad, ise üles kasvatanud. Mõttekoht, kas pole?

Inimesed on erinevad.

Ei ole olemas prioriteetsemaid asju kui oma lähedased ja perekond. Ei ükski koerakrants ega põllupeenramaa kobistamine või tikkimisklubi ei asenda seda, et sa annad edasi oma elukogemused ja armastuse oma lastelastele ja nemad saavad sellest elus palju tuge ning mälestusi mis ei kustu niipea.

Sinul on jällegi kõik, mis vähegi võiks vanale inimesele eraldi inimese, isiksusena huvi pakkuda, ühes pajas ja eneseteostust saagu ta ikka ainult ja ainult laste läbi.
Jah, su lapsi hoitakse, aga selle kõrvalt äkki tohiks ikka paluda, tohiks lubada vanainimesel mingit oma elu ka omada ja elada, pagan võtaks.
Muidugi on perekond ja lähedased *üheks* prioriteediks, aga minu jaoks on kurb eeluds, et vanavanema eluea põhieesmärgiks on luua *mälestusi* kellelegi teisele. Aga sa oled ilmselt taoline, kelle arvates elul ilma lasteta üldse mõtet poleks.

Mina ise olin palju vanavanemate hoida aga minu vanaema jäi pensionile kui olin 5-aastane. Minu ema jääb pensionile kui mu laps on 13-aastane. Ehk siis “meil omal ajal” ei päde enam ammu.

Ei arva, et lapsed peaks dikteerima oma vanematele millal need peavad lapselapsi hoidma. Ei saa eeldada, et vanavanemad jätavad oma töö ja hobid, et lapselapsi hoida. Vanavanemad kindlasti võiks olla noortele vanematele toeks ja abiks aga ikka enda vabal ajal ja eelnevalt kokku lepitult.

Minu ema näiteks aasta alguses puhkusegraafikut tehes uurib, et millal mul puhkus ning vastavalt sellele võtab ühe puhkusenädala koos mu lapsega puhkamiseks, et lasteaia suvepuhkus ilusti kaetud saaks.