Sõbrannatamine on tegelikult üldse üldjoontes mahavisatud aeg. Oma lapselaste arvelt veedetud aeg võõraste seltsis, kes sulle head nägu teevad. Veri on ikka paksem kui vesi.
Kui lolli juttu ikka mõni võib ajada! Loe ja imesta.
minul on ka süütunne, et hoian lapselapsi liiga vähe. probleem on ka selles, et elavad kaugel ja pole lihtne selliseid mõnetunniseid sutsakaid teha, mis minule koormavad poleks ja noorperele vajalikud. kui lähen hoidma, siis kulub terve nädalavahetus ära ja töö kõrvalt on see raske. Ise olen 50a.
Mis puutub nüüd ärakasutamisse ja küla poolt kasvatamisse, siis kunagi, kui olin veel noor ja vallaline, üritas mu oma vend mind nahaalselt ära kasutada. Meil on maal suvila, kuhu ma niigi alati äärmiselt vastumeelselt läksin, kuna seal pole praktiliselt mingeid hügieenitingimusi ja lisaks on metsikult sääski ja parme, ja siis tuli ta sellisele “briljantsele” ideele, palgata mind sinna omale lapsehoidjaks ja kokatädiks. Terveks kuus – st minu puhkuse ajaks. Ja kusjuures veel nii, et nemad prouaga siis lebotavad ja jalutavad sealsamas, aga mina kantseldan siis lapsi (4 alla 10-aastast) ja teen härrastele kolm korda päevas sooja sööki. Kusjuures tollal ma veel viitsisin süüa teha, aga kolm korda päevas ja igapäevaselt – seda kohe kindlasti mitte.
Ma nüüd vabandan, kui ma prouale ülekohut teen, aga mu oma vend on täpselt selline, kes üritab ka oma lähedasi alt tõmmata, on eluaeg selline suller olnud. Seega ma arvan, et vennanaine ise ei teadnudki midagi sellest loost, või siis serveeriti seda talle kuidagi teisiti.
Aga ega ma pole ka eile sündinud ja saatsin ta tema “toreda” ideega puu taha. Ei ole mingit sellist raha, mille peale ma omaenda vabaduse ära annaks ja end sel kombel lõõga annaks, pealegi oma nahaalsele vennale. Paar päeva oleks isegi ära kannatanud, kui oleks tõesti hädaolukord olnud, tingimusel, et lastele toidukott kaasa pannakse, aga terve kuu aega ilma pesemata-kusemata-kammimata – nooo wayyyy!!! Ja härrased sealsamas lebotavad ja poosetavad ja kamandavad. Lastel veel kõik neli vanavanemat ka olemas, kelle nö moraalne kohuski see nagu ühtpidi on. Nii et otsigu lolli!
Miks siin küll arvatakse, et 28 aastase tööl käimine ja sõbrannatamine on kuidagi palju olulisem kui 48 aastase oma?
Tahtsin sama öelda, et noorema põlvkonna sõbrannatamine, kinos, sünnipäevadel käimine on ok, aga vanaema kokkusaamised ja tegevused on “mingi penskarite mokalaat” ja “kapsamaa”. Väga halvustav suhtumine vanemasse põlvkonda.
Mitu last on koos palju lärmakamad ja kaootilisemad.
Eriti kui lapsed on enam-vähem üheealised, siis tihti tülitsetakse. Kui üks ei saa piisavalt tähelepanu, siis hakatakse lollitama, teisest üle rääkima, ärrituma, nügima, solvuma. Koos olles hakkavad lapsed võimumänge mängima, omavahelisi diile tegema, hoidjatega manipuleerima ja nende taluvuse piire kompama. Kui lastel on piisavalt suur vanusevahe või käiakse eraldi vanavanematel külas, siis sarnaseid probleeme pole või on jamasid vähem.
Siin kommenteerides täpseid asjaolusid niikuinii ei tea, kuid lastelaste hoidmine on mingis mõttes ka investeering enda tulevikku – selleks, et suhted oleksid lähedased ning lapselastele poleks vanaema võõras inimene. Minu ema on ka juhtuval kohal töötanud pensionini. Ei olnud tal aega oma laste jaoks, ei olnud tal aega ka oma lastelaste jaoks. Tervise halvenemine ja töölt koju jäämine juhtus tema puhul väga äkki ning kui mu isa suri, jäi ema päris üksi. Neid etteheiteid, miks lapsed ei käi piisavalt sagi ja miks lapselapsed üldse vanaema juurde kaasa ei taha tulla, kuuleb praegu päris sageli. Aga rong on läinud kahjuks, sest sellist sidusust, nagu paljudes teistes peredes, meil ei ole.
lastelaste hoidmine on mingis mõttes ka investeering enda tulevikku – selleks, et suhted oleksid lähedased ning lapselastele poleks vanaema võõras inimene.
Sõltub lapsest ja vanavanema omavahelisest läbisaamisest, kas neil on klappi, sarnasust ja huvisid. Lähedust ei saa kunstlikult tekitada ja heade suhete saavutamiseks pole kindlat retsepti. Kõrvalt vaadates, mõni vanaema küsib alati laste arvamust, proovib pakkuda välja mitmesuguseid tegevusi, käia erinevates kohtades, ei sunni ega käse mingeid töid teha, poputab hea ja parema toiduga, aga osad lapsed, eriti teismeeas muutuvad kardinaalselt, miski ei meeldi, ei huvita, ülbitsevad, käituvad nagu heaks arvavad ja kasutavad vanavanemate headust ära. Provotseerivad ja vajadusel keeravad vinti juurde.
Kinnominek pole tõesti hädaolukord, kuid siiski võiks ju võimalusel vastu tulla. Tihti on sellised kinnominekud spontaansed ja kui hea film…..
Ma arvan, et sa oled troll? Ma ei suuda uskuda, et päriselt sellise mõtlemisega noori inimesi on olemas. Õnneks pole sa kindlasti mitte minu laps.
Mul selline küsimus sulle: on hea film. Sinul tekib spontanne mõte minna kinno, sest on ju hea film…aga vaat, vanaema plaanis just samal ajal ka kinno minna, küll teist filmi vaatama, aga tema jaoks väga hea film…(a sinu jaoks saast). Et kumb siis sinu väärtushinnangute kohaselt on see paha, kes kinno läheb ja kumb on see hea, kes lapsi hoidma jääb?
Tunnen, et olen halb vanaema, kui ei taha oma puhkuse ajal lapselapsi hoida. Mis puhkusest rääkida- lapse arvates võiks ma olla kodukontoris, et siis saaks lapselapsed mul külas olla. Ise teate, et see ei ole mingi töö tegemine.
Alla nelja-aastaseid hoian maksimaalselt kahe või kahe-poole tunni kaupa, et teine saaks käia korra sõbrannaga kohvikus või juuksuris või ujulas. Üle paari korra kuus mitte, öösiti mitte. Puhkepäevadel mitte. Kui lapse ema vajab vaba aega, asendab teda esmajoones isa, või mis asendab võtab need ülesanded korrak süleni enda kanda. Mina olen alles üks järgmistest variantidest.
Meie suures pereringis ja tutvuskonnas on alati kõik peod lastega seni olnud.
4-aastaseid ja vanemaid võin hpida paar-kolm ööpäeva aegajalt, aga mitte sageli. Kaks-kolm korda aastas. Oleme ka nädalaks reisile nad kaasa võtnud, aga ainut siis, kui abikaasa mul ka kaasas on.
Reeglina on võimalik siiski teha mõistlikke kokkuleppeid, samamoodi nagu perekonnas. Vanaema võrdub VANA EMA. Ehk see on siiski ema. Ühe inimese palvele saab teine siiski tulla vastu.
Ja sina selle ühe inimese palvetele tuled vastu? Kui vanal emal on näiteks abi vaja “kapsamaaga” või transporti, vms?
Su jutt on korralik demagoogia. Kuidas vanaema muudkui peab ja peab. Peaks tulema vastu, väikest palvet ikka täitma.
Sinu meelest siis spontaanne mõte “nüüd ja praegu” kuskile minna kaalub üles teise inimese eelnevalt ette plaanitud tegevused? Eriti kui ongi mingi regulaarne kindlatel aegadel toimuv hobi, liiati kui selle eest veel makstakse.
Mina ütleks selle peale, et kui inimesel on väiksed lapsed, siis ei saa olla juttu mingist “spontaanne mõte nüüd kohe kinno minna”. Väikeste lastega oledki rohkem nö vangis ja ei saa teha selliseid eksprompt ideid, mis ei kaasa lapsi. Sa pead arvestama sellega, et sul on lapsed. Enam ei käi asjad nii, et lähed ja käid, millal aga mõte tuleb. Ja siis võtad iseenesestmõistetavalt, et teised inimesed peavad kõik oma tegevused ja elu kõrvale jätma, et sina saaksid spontaanselt ringi joosta ja lapsed kus seda ja teist visata.
Olgu need vanavanemad millised tahes. FAKT on see, et inimesed teevad ja saavad lapsed ISEENDALE. Mis tähendab seda, et pole mitte mingit alust ega õigust oodata, et teised inimesed omaksid mingit kohustust neid lapsi hoida, kasvatada, majandada jne. EI OMA.
Sinu lapsed – sinu vastutus. Nii lihtne see ongi. Põhimõtteliselt ei pea ükski su vend, õde, sõbranna, ema, isa, tädi, onu ega naabrinaine su lapsi hoidma.
Ma alati imestan seda mõnede inimeste nahhaalsust. Arvata, et justkui vanavanem PEAB lapsi hoidma lapsevanemale sobival ajal. Ja kõik selle vanavanema muud tegemised on pullikaka, sest lapselapsed peavad ju kõige enne tulema.
Kas sina jätad kõik oma lapsed, kinod, hobid, trennid, mokalaada kõrvale, kui sul emal tuleb pähe, et nüüd spontaanselt teeks midagi ja sina jäta aga oma elu kõrvale, tühista plaanid? Tühistad oma trenni ära, palkad lapsele kiirelt lapsehoidja, sest emal tuleb nt spontaanne mõte hakata mööblit tõstma või tahab sinuga kinno minna?
Kasutaja postitused näitavad ka selgelt ülbust ning üleolekutunnet vanema põlvkonna suhtes. Hoiak nagu vanematel inimestel oleks ainult mõttetud hobid, mida kasutaja on igas oma postituses väljendanud. Selgelt joonistub välja, et selle tädi meelest peaks kõigi tema pereliikmete ja sugulaste jaoks olema kõige tähtsam ja prioriteetsem asi nende elus tema lapsed. Üllatus sulle, aga maailma ei keerle ümber sinu ega su laste. Teistel inimestel on oma elud ja neil on õigus seada oma prioriteedid ise. Ja üllatus-üllatus, ei peagi kõigi su sugulaste nr 1 prioriteet olema sinu lapsed.
Ehk siis – ühel vanaemal ei tohiks olla mingeid hobisid ega tegevusi sel ajal, kui tema lapsehoidmisteenuseid vajatakse. Need asjad võivad olla vaid siis, kui parasjagu lapselapsed tegelemist ei vaja. Hobid jms on ajaviitetegevus, et täita tühjus, kui lapselapsi parasjagu pole. Muul ajal aga peab üks õige vanaema valmis olema alati sekundipealt lapsi hoidma. Sest lapselaps ongi ju tema elu ja prioriteet nr 1.
Hämmastav enesekesksus…
Aga mis ma tahtsin öelda on see, et minu ema ei mõista absoluutselt omavanuseid, kes sellist juttu ajavad ning kas koeri poputavad või mingit teisejärgulist käpikuklubi kuskil teevad
Ei ole olemas prioriteetsemaid asju kui oma lähedased ja perekond. Ei ükski koerakrants ega põllupeenramaa kobistamine või tikkimisklubi ei asenda seda, et sa annad edasi oma elukogemused ja armastuse oma lastelastele ja nemad saavad sellest elus palju tuge ning mälestusi mis ei kustu niipea.
Et sukaklubi Maiuga on olulisem kui see, kuhu mu pisike Emma-Mia või Kevin-Kristofer viiakse.
Sõbrannatamine on tegelikult üldse üldjoontes mahavisatud aeg. Oma lapselaste arvelt veedetud aeg võõraste seltsis, kes sulle head nägu teevad. Veri on ikka paksem kui vesi.
Vanaemadel ei tohiks ühtki sõbrannat ka olla.
Mõni siin unustab ära, et vanaema ei tähenda pensionieas 70a eakamat daami ainult, vaid vanaema võib olla ka 45a, 50a ja isegi 40a, kes tänapäeva ühiskonnas on igati vitaalne ja tegus veel.
Keegi eelkõneleja, kes mind trolliks pidas, pakkus minu näitele vastuseks olukorda, et vanaemal on ka samal ajal sama hea film. Ebareaalne olukord, väga väikese tõenäosusega, eks. Reeglina on võimalik siiski teha mõistlikke kokkuleppeid, samamoodi nagu perekonnas. Vanaema võrdub VANA EMA. Ehk see on siiski ema. Ühe inimese palvele saab teine siiski tulla vastu. Aga see eeldab lugupidamist ja armastust. Ja vastastikust hoolimist ning armastust. Armastust oma lastelaste kui oma laste vastu, mitte kui tüütute kohustuste täitmist. Eestis on eakad inimesed õnnetud ja üksikud. Nad on kibestunud ja põhjused on põlvkondadevaheliste sidemete formaalses, kohustuslikus täitmises. Umbes samaga vastatakse ka neile, et nüüd on jõulud ja saadan kaardi…. sest ma pean, kõik ju saadavad ja nii on ka minul see linnuke kirjas. Armastuse puudumine on meie ühiskonnas väga karjuv probleem, millest saavad alguse uued üksikute hingede eluteed. Selle mõttega ma ka oma teema siin lõpetan. Soovin vaid, et lastelastel ja vanavanematel oleks ühist aega, sest aeg, nagu öeldakse – see on kõige kallim kingitus mida me saame oma lähedastele pakkuda.
Mis asja sa nüüd öelda tahadki siis? Ei saanud aru. Et peakski siis see “vana ema” oma kinoplaani ära jätma ja võimaldama lapse vanematel kinno minna? Mina eeldaks vastupidist varianti. Et kui tuleb spontaanne mõte kinno minna, siis küsitakse vanaema käest, kas tal on plaane. Kui ta on vaba, on tore ja saab kinno minna. Kui ei ole, siis hoiavad last ikka oma vanemad ja lähevad kinno mõni teine kord. Lapsevanemad ei saagi tavaliselt enam nii elada, et ükskõik mis mõte tuleb, kohe teen. Peabki oma elu veidi rohkem ette planeerima.
Vanaemadel ei tohiks ühtki sõbrannat ka olla. Mõni siin unustab ära, et vanaema ei tähenda pensionieas 70a eakamat daami ainult
70a pensionieas vanem daam vajab sõbrannasid tegelikult oluliselt rohkemgi kui noor inimene. Lisaks on neil plaanide tühistamine ja uute plaanide kooskõlastamine palju keerulisem, sest lihtsalt eluliste, igapäevaste toimetustega hakkama saamine võtab juba suurema osa ajast ära ja kokkusaamised ei ole enam sellised “läbi lippamised”, vaid hoolikalt ette planeeritud tegevus.
No need on sinu lapsed ju, kes sulle lapselapsi hoida toovad. Pole kunagi varem pidanud lastele selgitama, mis sulle sobib ja mis ei sobi? Tuleb siis alustada. Ja ise tead, kui lähedaselt tahad oma lastelastega tulevikus suhelda, mõni ei tahagi ja on väga rahul sellise eluga. Aga tasub siis ka meeles pidada, kui väikestega suhteid ei loo, siis juba teismeline või noor mingi suvalise võõra mutiga lähedasi suhteid aretada küll ei viitsi, tal on omad tegemised ja vanainimene võib väga tüütu ja väsitav suhtluspartner olla. Kui see sinu tulevikuplaanidega sobib, siis anna minna.
kui väikestega suhteid ei loo, siis juba teismeline või noor mingi suvalise võõra mutiga lähedasi suhteid aretada küll ei viitsi,
Ega lapsehoidmine pole ei ainus ega isegi mitte lihtsam viis lapselapsega suhteid hoida. Kui enda lapsepõlve meenutan, siis vanaemaga, kes elas 3 busiipeatust edasi, sain hästi läbi. Aga vanaema, kes elas Leningradis ja käis meil 3 korda aastas, ma jumaldasin – ta ei hoidnud mind kunagi. Saatis väikeseid kaardikesi, tundis siirast huvi minu vastu. Ei esitanud rumalaid küsimusi nagu et kas sul lasteaias mõni poiss ka meeldib. Rääkis pikki huvitavaid lugusid, kodulinna vanaema poleks iial viitsinud ega saanud minuga 6-7 tundi järjest juttu ajada. Toimetamised, sõbrannad, tööd, tegemised. Teised lapselapsed. Mis iganes.
Oma lastelastest (nüüdseks 4 tk) olen kindlalt kõige lähedasem lapselapsega, keda pole 3 aastat näinud. Pidime suvel kohtuma, aga koroona. Iga päev, päriselt iga päev ta kirjutab mulle enne magamajäämist mingi hea soovi e-posti ja mina teen sama temaga hommikuti. Kas tema ka arvab, et me saame hästi läbi, jah arvan küll, sest ma olen tema armas nana (teine vanaema on kingituste-nana).
Ei ole vist täpselt teemasse, aga seoses vanemate daamide sõbrannatamisega….ei jõua ma ära unistada, et minu 66-aastasel emal oleks kasvõi mõni sõbranna. Ma tahaks, et tal oleks elu. Oma elu. Mul tema “teenust” vaja ei ole, laps juba suur. Väiksemana ikka hoidis ka – mitte palju, erinevad linnad, pikad vahemaad ja sellega on kõik ok. Aga ma tahaks, et ma ei tunneks seda survet, et kuidas MUL läheb ja kuidas LAPSELAPSEL läheb ja neid raskeid ohkeid, kui meil just väga ei lähe…Õudselt kurnav on omada suhet kellegagi, kellele sa pead ainult andma – kasvõi infot oma elu kohta, sest teisel seda polegi. Ma annaks ma ei tea mida ära, et mu emal oleks sukaklubi, kapsamaa ja mõned sõbrannad!
kui väikestega suhteid ei loo, siis juba teismeline või noor mingi suvalise võõra mutiga lähedasi suhteid aretada küll ei viitsi,
Ega lapsehoidmine pole ei ainus ega isegi mitte lihtsam viis lapselapsega suhteid hoida. Kui enda lapsepõlve meenutan, siis vanaemaga, kes elas 3 busiipeatust edasi, sain hästi läbi. Aga vanaema, kes elas Leningradis ja käis meil 3 korda aastas, ma jumaldasin – ta ei hoidnud mind kunagi. Saatis väikeseid kaardikesi, tundis siirast huvi minu vastu. Ei esitanud rumalaid küsimusi nagu et kas sul lasteaias mõni poiss ka meeldib. Rääkis pikki huvitavaid lugusid, kodulinna vanaema poleks iial viitsinud ega saanud minuga 6-7 tundi järjest juttu ajada. Toimetamised, sõbrannad, tööd, tegemised. Teised lapselapsed. Mis iganes.
Oma lastelastest (nüüdseks 4 tk) olen kindlalt kõige lähedasem lapselapsega, keda pole 3 aastat näinud. Pidime suvel kohtuma, aga koroona. Iga päev, päriselt iga päev ta kirjutab mulle enne magamajäämist mingi hea soovi e-posti ja mina teen sama temaga hommikuti. Kas tema ka arvab, et me saame hästi läbi, jah arvan küll, sest ma olen tema armas nana (teine vanaema on kingituste-nana).
Kle me oleme vist sugulased 🙂 minu vaarema oli nana ja tema tütar, minu vanaema, oli ka nana.
Ja tõesti, siit jääb mulje, nagu mõne arvates, kui sa lapselastega 25/8 koos ei ole, siis olete kohe võõrdunud ja ei hooli ja mis iganes. Tegelikult see ei ole nii. Tegelikult loeb ikkagi see konkreetsete inimeste vaheline tõmme nagu igas teiseski suhtes. Mõni, keda harva näed, on kaugelt armsam kui see, kelle juurde sind igal nv viiakse ja kes oma kanaemaliku kloksumisega või liigse rangusega lapsel hinge seest sööb.
Mind viidi sageli pikaks ajaks vanaemale hoida ja ema kord kerge kibedusega mainiski, et nooh, sina oled ju vanaema laps! Aga kes selles süüdi oli – ei keegi muu kui ta ise. Nii oligi, et mind kasvatas peamiselt vanaema, ja emaga mul ei olnudki lähedasi suhteid tema eluajal (mis muidugi ei tähenda, et ma teda ikka veel taga ei igatse). Mind pigem ärritas see, et mind rebiti pidevalt minu harjunud keskkonnast välja ja veeti kuskile võõrasse linna 200 km taha, kus mul ei olnud sõpru, mängimisekohta, mingit erilist meelelahutust peale vanaema, ja selle, mis tal oli pakkuda. Ma ei olnud vanaema vastu, ma olin selle pideva solgutamise vastu.
Mis ma tahan öelda – suhted suheteks, aga kas laste endi käest ka küsitakse, kas nad üldse vanavanemate juurde tahavad minna?
Noh, minu ema teatas mulle väga varakult, et tema lapsehoidmise panus saab olema parimal juhul paar tundi korraga. Õnneks ei pea ta sellepärast muretsema, sest erilist ohtu, et vajadus tekiks, ei ole. Ema ise jättis mu väiksena paariks aastaks vanaema kasvatada, sest tal oli vaja “oma elu” elada. Huvitav, kas pole?
Võimalik, et ta seisukoht on aastatega muutnud, kuid ausalt öeldes jättis see üks lause minusse piisava jälje, et muuta minu suhtumist temasse jäädavalt. Ise tahab saada, aga vastu anda ei soovi.
Noh, minu ema teatas mulle väga varakult, et tema lapsehoidmise panus saab olema parimal juhul paar tundi korraga. Õnneks ei pea ta sellepärast muretsema, sest erilist ohtu, et vajadus tekiks, ei ole. Ema ise jättis mu väiksena paariks aastaks vanaema kasvatada, sest tal oli vaja “oma elu” elada. Huvitav, kas pole?
Võimalik, et ta seisukoht on aastatega muutnud, kuid ausalt öeldes jättis see üks lause minusse piisava jälje, et muuta minu suhtumist temasse jäädavalt. Ise tahab saada, aga vastu anda ei soovi.
See on teine seaduspärasus, mida siin aastate jooksul märganud olen. On sort emasid, kes omad lapsed jätavad vanavanemate hooleks, siis oma lapselapsi nad samuti keelduvad hoidmast, väites, et nende lapsed peavad ise oma lapsi hoidma (huvitav, et neil meeles ei ole, kuidas nad ise enne tegid, eksole), ning lõpuks, kui nad ise on vanad ja üksi, siis soiuvad, kuidas nende lapsed ja lapselapsed neid ei armasta ja neist ei hooli. Ja muudkut nõvvavad, et lapsed ja lapselapsed neid pillitaks ja situtaks ja mida iganes, muidu akkavad kohe surema. Krt sa pole ise eluaeg hoolinud ei oma emast, oma lastest ega lastelastest, nüüd siis lõikadki neid vilju, mis ise külvand oled.
On sort emasid, kes omad lapsed jätavad vanavanemate hooleks, siis oma lapselapsi nad samuti keelduvad hoidmast, väites, et nende lapsed peavad ise oma lapsi hoidma
Palun ärme siikohal unustame, et veel alles 40 aastat tagasi oli väga-väga tavaline, et lapsed ei näinud suvel oma vanemaid kauem kui maksimum paar päeva korraga ja seda juunist augustini. Esmalt paariks vahetuseks pioneerilaagrisse (sinna võeti mittematlikult juba 7-aastaselt), siis spordilaagrisse, siis kuuks ajaks vanaema juurde ja siis veel laks mingit laagrit. Mitte kõik lapsed muidugi, aga mingi 3 nädalat mitte vanemaid näha – kui nad ei saanud vanemate päevale tulla – oli tavaline ja need kes veel 9-aastaselt nutsid, olid ikka kahjuks naerualused teiste laste poolt.
Palun ärme siikohal unustame, et veel alles 40 aastat tagasi oli väga-väga tavaline, et lapsed ei näinud suvel oma vanemaid kauem kui maksimum paar päeva korraga ja seda juunist augustini.
Ma olen sündinud kõvasti vähem kui 40 aastat tagasi.
Palun ärme siikohal unustame, et veel alles 40 aastat tagasi oli väga-väga tavaline, et lapsed ei näinud suvel oma vanemaid kauem kui maksimum paar päeva korraga ja seda juunist augustini.
Ma olen sündinud kõvasti vähem kui 40 aastat tagasi.
Aittäh informatsiooni eet. Vajasin seda nii väga.
Tean seda väga hästi. Mina olin see laps, keda topiti küll pioneerilaagrisse, mida ma vihkasin, küll mitte mitmeks vahetuseks, ja siis olin vanaema juures. Eelkooliealisena ka talviti, kooliajal tõesti sageli kolm kuud jutti. Vanaema viis vahel ka tädi poole (isa õde), niiet siis pendeldasin nende kahe vahet. Vägisi jääb mulje, et taheti mind jalust ära saada, et ema võiks oma tupsununnukese pojaga koos olla. Ega vanaema mu venda ei tahtnudki, see oli niivõrd kasvatamatu, ära hellitatud ja jonnakas, et lihtsam oli minuga olla.
Hiljem aga ema just nõudis, et mina ta enda juurde võtaksin, peaasi, et saaks aga isast eemale, aga lahutada ka ei soovinud. Seda ma muidugi ei teinud – mul oma elu ja pere ja kitsas, üheks päevaks korraga oli maksimum. Tal ei olnud ka oma elu, ei olnud sõbrannasid, ning tahtis minu “aitamise” sildi all minu elu kontrollida. Fakt oli aga see, et kui me koos olime, võis ta mind viie minutiga hulluks ajada ja kõik mu lähedased ka. Telefoni teel suheldes võis vähemasti kõne ära lõpetada, siis oli natuke lihtsam. Ja ma ütlesin talle ka, et oma lapsi ma nende juurde ei vii, siis nad kas rikutakse ära või aetakse ka hulluks või tehakse mõlemat.
Ja kui ema siis haigeks jäi, üritas isa mind panna tema eest hoolitsema, mind, kes ma ise olen invaliid, peaasi, et saaks aga ise kaelast ära. Eks ma siis olin karm ning lajatasin abieluseadusega, see võttis ta küll puhkima, aga mis mul sest.
Niiet ma tean sellisest manipuleerimisest kõik, ja jätaks sellised “vääramatud jõud” välja – ma arvan, et selliseid lapsi nüüd niiii palju ka ei ole nagu mina. Need mittehoolitsejad emad ja vanaemad on ikka palju tavalisemad ja neil polegi enamasti mingit õigustust oma hoolimatusele.
Palun ärme siikohal unustame, et veel alles 40 aastat tagasi oli väga-väga tavaline, et lapsed ei näinud suvel oma vanemaid kauem kui maksimum paar päeva korraga ja seda juunist augustini.
Ma olen sündinud kõvasti vähem kui 40 aastat tagasi.
Aittäh informatsiooni eet. Vajasin seda nii väga.
Tõin selle välja, sest unustad, et juba hulk aega on emadel olnud teisi võimalusi ka peale vanaema juurde asumisele saatmise. Need lapsed hakkavad nüüd suureks saama ja oma lapsepõlvest järeldusi tegema.
Palun ärme siikohal unustame, et veel alles 40 aastat tagasi oli väga-väga tavaline, et lapsed ei näinud suvel oma vanemaid kauem kui maksimum paar päeva korraga ja seda juunist augustini.
Ma olen sündinud kõvasti vähem kui 40 aastat tagasi.
Aittäh informatsiooni eet. Vajasin seda nii väga.
Tõin selle välja, sest unustad, et juba hulk aega on emadel olnud teisi võimalusi ka peale vanaema juurde asumisele saatmise. Need lapsed hakkavad nüüd suureks saama ja oma lapsepõlvest järeldusi tegema.
Ei unusta.
Ja müüt on sarnane teemaga – “vene ajal oli raha palju, aga osta vähe”.
Aga nii ju oli. aastal 1983 või 1984 otsisin ma Tallinnast talvesaapaid. Raha oli mul mõistlikult, aga tutvusi üldse mitte. Terve kesk- ja vanalinna Nõmme ja Mustamäe peale oli talvejalatsitest saada minu numbris (37) ainult need vildist “hüvasti noorus” jalatsid. Seed ma jalga saingi. Samas kursusõde, kelle üks vanematest töötas žiguli varuosade poes ja teine kinga- ja kotipoes teises linnas, elas nagu printsess. Oli tutvusi, oli kõike. Kui polnud võis sul raha olla taskud täis, aga saapad sain ikka Viru tänavalt “hüvasti noorus” saapad.
Umbes samadest aastatest või veidi hiljem, mäletan, kuidas läksin juba ühes suletud väiksemas linnas hommikul linnatiirule, et üldse leida liha. Üldse mingitki liha. Ei saanud. Ja siis aastal 88, kui sündis esimene laps, seisin rinnalapsega detsembris Annelinna ühes poes üle tunni järjekorras, et saada piima-leiba. Mees nimelt jooksis mööda linna, et leida liha ja saigi seajallgu.
Jaama tänava poes Tartus ägin kuskil 89 või 90 aastal pilti, kus müügil oli ainult sool ja kõrvitsamehu. Üks asi oli veel, olen unustanud, sooda äkki.
Umbes samadest aastatest või veidi hiljem, mäletan, kuidas läksin juba ühes suletud väiksemas linnas hommikul linnatiirule, et üldse leida liha. Üldse mingitki liha. Ei saanud. Ja siis aastal 88, kui sündis esimene laps, seisin rinnalapsega detsembris Annelinna ühes poes üle tunni järjekorras, et saada piima-leiba. Mees nimelt jooksis mööda linna, et leida liha ja saigi seajallgu. Jaama tänava poes Tartus ägin kuskil 89 või 90 aastal pilti, kus müügil oli ainult sool ja kõrvitsamehu. Üks asi oli veel, olen unustanud, sooda äkki.
Huvitav. Ja kui oli sünnipäev, pulmad või aastavahetus, olid lauad heast-paremast lookas, polnud küll ühtegi pidu, kus ainult sool ja kõrvitsamehu laua peal oleks olnud!
Umbes samadest aastatest või veidi hiljem, mäletan, kuidas läksin juba ühes suletud väiksemas linnas hommikul linnatiirule, et üldse leida liha. Üldse mingitki liha. Ei saanud. Ja siis aastal 88, kui sündis esimene laps, seisin rinnalapsega detsembris Annelinna ühes poes üle tunni järjekorras, et saada piima-leiba. Mees nimelt jooksis mööda linna, et leida liha ja saigi seajallgu. Jaama tänava poes Tartus ägin kuskil 89 või 90 aastal pilti, kus müügil oli ainult sool ja kõrvitsamehu. Üks asi oli veel, olen unustanud, sooda äkki.
Huvitav. Ja kui oli sünnipäev, pulmad või aastavahetus, olid lauad heast-paremast lookas, polnud küll ühtegi pidu, kus ainult sool ja kõrvitsamehu laua peal oleks olnud!
Ju teie perel oli siis tuttavaid. Aga jah, suurte pidude ajal oli laud tõesti lookas. Minu vanemad olid õppejõud. Läbi teise tuttava õppejõu, kellel jällle oli oma erala tõttu seakasvatusest (ei mäleta, loomakasvatuse või veterinaaria professor), sai isa ikka teinekord terve searümba. Mõnikord maksaga, keelega ja peaga. Siis tuli tädi ja ja ema ja tädi vaaritasid, keetsid, küpsetasid, lasid läbi hakklihamasina, marineerisid, suitsutasid ja soolasid. Juurikaid jah ikka sai maalt ja endalgi oli aialapp, Pidulaual oligi seesama siga. Maksapasteedist siilid, keel tarretises hernestega, seapraad, marineeritud sealiha, sült, kotletikesed, suitsulihaga supp. Heeringas oli tavaliselt ka, rosoljena ja sibularõngastena. Laud oli lookas, 15+ sööki. Nagu sa ei mäletaks? S Muidugi siis laud oli täis maitsvaid sooke, aga mõnest loetud toorainest.See pidi olema mingite taksojuhtide või uksehoidjate pere, kus oli laual rohkem kui ühe looma liha või lausa mitut sorti iha ja kala ja lindu
Ema kudus kohvikampsuneid. See tähendas, et loengute vahepeal kudus ta kampsuneid ja ühe kampsuni hind oli pool kilo kohvi. Rohelist enamasti, röstimata. Mõnikord mõne tuttava tuttava kaudu sai ka pakikohvi.
PS minu vanaema pidas lehma ja kanu, seega võid ja mune ikka saime – aga noorena ma ei elanud enam koos vematega ju, mul neid luksussööke polnud 🙂
Oma pulmadeks sain ma praeguselt kuulsalt muusikult unelmate kingituse.Plekist Marlboro tuhatoosi, kaks pakki Marlboro sigarette (ei me ei suitseta, see oli kõva valuuta) ja mingi koguse valuutapoe mingeid talonge mille eest ma sain ühed aluspüksid ja kaht sorti komme,
See oli võrratu kingitus. Kahe suitsupaki ja plekist tuhatoosi vastu saime me maalri, kes tegi meie kahetoalises korteris sanremondi,
Imelik et mõne inimese mälu nii lühike on. Samas muidugi ka Tallinnas oli asi teisiti kui näiteks Tartus, Tartu oli ju sõjaväelinn, välismaalastele keelatud, poed olid oluliselt tühjemad. Kuna meil oli raha sets osta polnud midagi sõitis ema kord-kakas kuus esmalt Tartusse (elasime väikelinnas selakandis) ja sealt Tallinnasse ja eesmärk oli meie jaoks üks – grillkana vist Olümpia kõrvalt müügiletist. Mõnikord müüdi lausa kaks. Tartus võisid sa aastal 88-90 poest töörest kana otsima jäädagi, kui sul polnud tutvusi, et teada kauba saabumisaegugi.
Kõigil ei olnud. Võib öelda, et suurel osal ei olnud ikka. Polnud vahet, kas oli tutvus või ei. Importsaapad olid siiski väga kallid. Kui pere oli väikesepalgaline või ühe vanemaga, või rohkem lapsi vm, siis elati kasinamalt. ei olnud nii et ostaks auto, aga pole osta. Kuid raha olemas. Nägin hiljuti veneaegse riiekapi tagust ja seal oli hind, 170 rbl. Meil oli ka taoline kodus. Minu ema teenis 100 rubla. Ühe kuu palga eest riidekappi ei saanud. Juttudest on teada, et mu tädi ostis seitsmekümnendatel nahast importsaapad, talve omad ja need maksid 70 rbl. Kordu räägitud, sest ta ostis järelmaksuga ja ainsad vene ajal taolised, sp jäidki meelde, et nii kallid. Hirmsaid pidusid koos suurte rikkalike laudadeg samuti igas peres ei peetud. Korra oli suitsuvorst laual, siis maitsesime ja rääkisime sellest.
Jah, osa asju olid odavad, aga osa asju väga kallid. Mäletan, et nuiasin emalt jopet, mis oli müügil komisjonikaupluses, see maksis 100 rubla. Mu ema kuupalk oli ka 100 rubla ja tegemist oli kasutatud jopega. Kas keegi kujutaks praegu ette, et ostaks kasutatud jope, mis maksab su kuupalga.
