Teema: Lastest erinev perekonnanimi – kui paljud reaalselt reisides kokku puutunud?

#3206472:

#3206295:

#3203776:

Abieluteemades tõstetakse pidevalt esile, et kui emal on lastest erinev perekonnanimi, siis reisides peab piiril hakkama kemplema ja tõestama, et need ikka sinu lapsed on. Kui paljudel reaalselt ka nii juhtunud on või on see mingi perekoolikate väljamõeldis? Ning kui on, siis millises riigis?

Minul on lastest erinev nimi. Reisin tihti ilma meheta koos lastega. Kogu aeg on kaasas allkirja ja templiga kodanikuregistri väljavõte laste vanemate kohta ning laste isa allkirjastatud volitused (iga lapse kohta üks), et ta lubab lapsed minuga koos reisile. Küsitakse neid dokumente ühel reisil kolmest. Kui neid dokumente kaasas ei oleks, siis tõenäoliselt oleks rohkem jama. Just kaks nädalat tagasi Eestis lennujaama passikontroll (läksin mitte-shengeni riiki) nõudis tõendust, et võin lapsed riigist välja viia.

Sellised asjad juhtuvad ainult teatud perekoolikatega. Kaasa veetakse mapp dokumentidega, kus sees registrite väljavõtted, notariaalsed volitused, kindlustuslepingud jms. Ja kõik vaid sellepärast, et lapsel on emast erinev nimi? Oleks sama nimi, poleks probleemi? Ei maksa ikka absurdi ka suust välja ajada- sama nimi ei näita sugulust.

Mina olen kümne viimase aasta jooksul oma lapsega kahekesi väga palju reisinud, lapsel on erinev perekonnanimi nii minust kui oma isast. Mitte kunagi ja mitte kuskil ei ole keegi mingeid kodanikuregistri väljavõtteid ja volitusi näha tahtnud. EU lennujaamades ei vaadata isegi dokumenti, kui teed ise check in-i automaadist- prindid pileti (mida vaadatakse), kleebid ise oma kohvritele lipikud külge ja viskad lindile.

Aasia vaesemates riikides ja Aafrikas on lennujaamad ja nende dokumendikontrollid sageli nagu naljanumber- onu istub putkas paberi ja pliiatsiga ja valdab kolm sõna vigast inglise keelt. Mingist apostillist või Eesti registri väljavõttest ei jaga ta ööd ega mütsi. Kesk- ja Lõuna – Ameerika riikides pead sageli ise täitma mingeid migratsioonipaberied, mida keegi kontrollida ei viitsi ja kuhu võid kirjutada ka eesti keeles, sest keegi ei loe neid.

Aga kui mõnele meeldib pakk paberied kaenlas reisida, siis andke minna. Endal ehk süda rahul ja ametlik tõestus olemas.

Mina ei käse kedagi uskuda, tee nagu heaks arvad. Ise olen Soomes ja Lätis lastega käinud ilma paberiteta (pole viitsinud, lühike reis, ei juhtu miskit kui ära ka jääb) ja pole miskit juhtunud. Aga lennujaamas (Eesti piirivalve poolt, mitte kusgil aasias) näe vahel küsitakse. Mul ei olnud notariaalset väljavõtet. Allkirjast piisas, aga tõendit nõuti. Võibolla oleks ilma paberiteta ka lõpuks üle lastud, id-kaart peaks ju süsteemis kusagil näitama, kes on mu lapsed. Lihtsalt, kui paberid olid olemas, käis kõik ruttu, ilma viivituseta. Keegi minu elukaaslase allkirja likviidsust ka ei kontrollinud, nii, et oleks vabalt saanud võltsida. Mina ei käse kellelgil mingeid tõendeid kaasa vedada kui soovi ei ole. Ma ei kavatse ka ise laste isaga seepärast veel abielluda. Aga minu meelest on päris normaalne, et tõendit küsitakse, sest lahku läinud perede puhul on taolist laste ära viimist teise vanema poolt ikka ette tulnud ja kuidas seda siis piirata, kui mitte piiril. Ma muuseas ei ole kindel, kas abielus olemine päästab sellest, et üksi lastega reisides peab ka teise lapsevanema luba olemas olema. mine tea, võibolla ongi mul eriliselt halb õnn ja enamasti keegi ei küsi. Aga võibolla on üksi kolme lapsega reisiv inimene ka lihtsalt eriliselt kahtlane.

See erinevate perenimede teema ON perekooli tätade loll jura, et saada oma mees endaga abielluma.
Ma pole lapse isaga päevagi koos elanud ja olen juba 15 aastat minust erineva perekonnanimega lapsega lennukiga reisinud iga aasta mööda Euroopat, korra väikelapsega isegi väljaspool Schengenit ehk siis Egiptuses ära käinud (tookord küll reisibürooga ning tšarterreisina). Viimastel aastatel olen omal käel kokku pandud reisidele kaasa võtnud lapse klassikaaslasi ja iial ei ole keegi midagi mitte kuskil ei neilt võõrastelt lastelt ega minu omalt midagi küsinud kui on edasi-tagasi piletid.

Selge on ju see, et lapseröövel (kasvõi teine lapsevanem) ei sõidaks lennukiga. Kui on soov inimkaubanduse või lapserööviga tegeleda, siis Euroopa piirid on lahti, viskad lapse auto peale ja sõidad autoga kasvõi Hispaaniasse või polaarjoone taha välja. Seetõttu midagi ei kontrollitagi.

Ja kas keegi kujutab ette, et Euroopa lennujaamades keegi hakkaks lappama lapsega kaasasolevat paberikuhja (mehe surmatunnistus või notariaalne luba reisida või lapse sünnitunnistus või abielutunnistus või tõend rahvastikuregistrist või mingi kohtulahend või asenduspereks olemise tõend vms) – selleks peaks lennujaamas eraldi osakond ja juristidest töötajad olema. Lennujaamades on kiirus taga ning keegi ei viitsi teiega seal jaurata mingi lambi teema pärast.
Ainuke teema mis seal üles kerkida võib on siis kui sõidad mitte Schengeni riiki, siis Tallinna Lennujaamas üritavad nö korralikud olla ja võivad peedistada. Ja näiteks Soomes oli lapse vanaemal probleem (ei tahetud lapsele Helsingis tagasisõidu laevapileteid väljastada), aga see lahenes ka ära kui tuttav soome keelt oskav kohalik inimene seal midagi selgitas.

Mind isiklikult huvitaks see, et kui tõesti sooviks nüüdseks juba pea täiskasvanud lapsega Euroopast väljapoole reisida…mõttes on USA, Austraalia, Jaapan, Tai, Dubai, Gruusia, Kazakhstan, et kas siis tekib mingi teema. Seda pole veel katsetanud.

#3206910:

See erinevate perenimede teema ON perekooli tätade loll jura, et saada oma mees endaga abielluma.

Ma pole lapse isaga päevagi koos elanud ja olen juba 15 aastat minust erineva perekonnanimega lapsega lennukiga reisinud iga aasta mööda Euroopat, korra väikelapsega isegi väljaspool Schengenit ehk siis Egiptuses ära käinud (tookord küll reisibürooga ning tšarterreisina). Viimastel aastatel olen omal käel kokku pandud reisidele kaasa võtnud lapse klassikaaslasi ja iial ei ole keegi midagi mitte kuskil ei neilt võõrastelt lastelt ega minu omalt midagi küsinud kui on edasi-tagasi piletid.

Eks jätka sama moodi, mul on ka mitu korda õnne olnud, et pabereid ei küsita. Siiski on ka küsitud ja kui küsitakse, tuleb paraku piiril probleem lahendada. Ma üldse ei arva, et see on tingimata seotud teise perenimega. Vabalt võidakse tõendust küsida ka abieluinimese puhul. Loe Eesti välisministeeriumi lehekülge, kui ei usu. Ja minul ei ole mingit valu oma elukaaslasega abielluda, räägin lihtsalt reaalsest paarinädala vanusestki kogemusest.

Välisministeeriumi link: reisi targalt

See õpetus on sinna pandud seetõttu et välisministeerium on korduvalt pidanud lahendama olukordi, kus uisa-päisa viiakse enda või võõrad lapsed riigist välja ja siis tekivad piiridel jamad. Milleks sellist riski võtta, neid pabereid pole ju nii hullult palju ka vaja.

#3207052:

Kas kellelgi on reis ka ära jäänud, kuna pole pabereid ette näidata?

Tõenäoliselt päris vangi ikka ei panda, aga kuniks kinnitused saabuvad, võid kogu oma lastekambaga järgmisest lennust maha jääda.

#3206472:

#3206295:

#3203776:

Abieluteemades tõstetakse pidevalt esile, et kui emal on lastest erinev perekonnanimi, siis reisides peab piiril hakkama kemplema ja tõestama, et need ikka sinu lapsed on. Kui paljudel reaalselt ka nii juhtunud on või on see mingi perekoolikate väljamõeldis? Ning kui on, siis millises riigis?

Minul on lastest erinev nimi. Reisin tihti ilma meheta koos lastega. Kogu aeg on kaasas allkirja ja templiga kodanikuregistri väljavõte laste vanemate kohta ning laste isa allkirjastatud volitused (iga lapse kohta üks), et ta lubab lapsed minuga koos reisile. Küsitakse neid dokumente ühel reisil kolmest. Kui neid dokumente kaasas ei oleks, siis tõenäoliselt oleks rohkem jama. Just kaks nädalat tagasi Eestis lennujaama passikontroll (läksin mitte-shengeni riiki) nõudis tõendust, et võin lapsed riigist välja viia.

Sellised asjad juhtuvad ainult teatud perekoolikatega. Kaasa veetakse mapp dokumentidega, kus sees registrite väljavõtted, notariaalsed volitused, kindlustuslepingud jms. Ja kõik vaid sellepärast, et lapsel on emast erinev nimi? Oleks sama nimi, poleks probleemi? Ei maksa ikka absurdi ka suust välja ajada- sama nimi ei näita sugulust.

Mina olen kümne viimase aasta jooksul oma lapsega kahekesi väga palju reisinud, lapsel on erinev perekonnanimi nii minust kui oma isast. Mitte kunagi ja mitte kuskil ei ole keegi mingeid kodanikuregistri väljavõtteid ja volitusi näha tahtnud. EU lennujaamades ei vaadata isegi dokumenti, kui teed ise check in-i automaadist- prindid pileti (mida vaadatakse), kleebid ise oma kohvritele lipikud külge ja viskad lindile.

Aasia vaesemates riikides ja Aafrikas on lennujaamad ja nende dokumendikontrollid sageli nagu naljanumber- onu istub putkas paberi ja pliiatsiga ja valdab kolm sõna vigast inglise keelt. Mingist apostillist või Eesti registri väljavõttest ei jaga ta ööd ega mütsi. Kesk- ja Lõuna – Ameerika riikides pead sageli ise täitma mingeid migratsioonipaberied, mida keegi kontrollida ei viitsi ja kuhu võid kirjutada ka eesti keeles, sest keegi ei loe neid.

Aga kui mõnele meeldib pakk paberied kaenlas reisida, siis andke minna. Endal ehk süda rahul ja ametlik tõestus olemas.

Aga vaata, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariiki reisides ei lasta väikelapsega peret isegi Saksamaal lennukile, kui neil pole kaasas lapse sünnitunnistust. Missiis, et mõlemad vanemad on reisimas, nad on abielus, sama nimega ja ka väikelapsel on sama perekonnanimi. Passid kõigil olemas ja kaasas, aga vot, kuna LAV nõuab sünnitunnistuse kaasa võtmist, siis ei saanudki sõita. Ja see on täitsa juhtunud olukord, mitte mingi perekooli luulu.
Vahel on ikka hea, kui reisides on pakk õigeid paberied kaasas.

Mul on lapsed-mina-mees kõik sama perekonnanimega ja isegi siis on piirikontrollionu lapsele sügavalt silma vaadanud ja küsinud “is this your mommy?” irw. No mis ma teen, kui viieaastane laps polnud enam sugugi sama nägu kui kuuekuusena tehtud passipildil 🙂

Mina võtsin peale lahutust tagasi oma neiupõlvenime, lapsed on isa perekonnanimega. Jah, Tallinna ja Londoni lennujaamades on tihti küsitud notariaalset dokumenti, et need on minu lapsed ja et nende isa üldse lubab mul nendega Eestist välja reisida.

Mind teeb jube kurjaks see, et meestele sellist nõuet ei esitata. Minu eks võib vabalt läbida kõik lennujaamad, keegi ei käsi tal tõestada, et mina oma lapsed temaga üldse reisile olen lubanud. Äkki võtabki ühel päeval lapsed lasteaiast ja kolib nendega Aafrikasse… Kas me oleme mingi krdi moslemiriik, kus mehed on laste omanikud ja naised, kes need lapsed on sünnitanud, allugu rangele kontrollile?

Kui küsitakse naistelt tõendeid, küsitagu meestelt ka laste ema luba nende isaga reisida.

#3207291:

#3207071:

Aga vaata, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariiki reisides ei lasta väikelapsega peret isegi Saksamaal lennukile, kui neil pole kaasas lapse sünnitunnistust.

Selge see, et LAV-i ja isegi kasvõi Türki reisides tuleb “paberimajandus” igaks juhuks selgeks teha ja kaasa võtta.

Seepärast ei saagi üldistada ja Schengeni riike ning kogu maailma ühte patta panna. Mina rääkisin oma kogemusest Schengeni riikidega.

Me näiteks pole väljaspool Schengenit sellepärast reisinudki, et pole kelleltki seda isa nõusolekut võtta ja ei taha, et meid võib-olla piiri pealt tagasi saadetaks.

Mismõttes pole kelleltki võtta? Kui isa surnud, siis surmatunnistus kaasa. Kui nn pildilt kadunud, taotle ainuhooldusõigust ja selle paberiga peaks ju saama reisida.