Teema: Lastetu naisena korter vs maja

Lastetu naisena ma ostsin sellise korteri, mille juurde kuulub jupp aiamaad ja kus on ruumi rohkem kui vaid ühe inimese jaoks hädavajalik.

Ideaalis elaksin mingis väiksemas majas, aga ostmise ajal oli võta-või-jäta olukord ja ma otsustasin ära osta. Arvestasin ühtlasi ka sellega, et ega ma ilmselt lastetuks ei jää ja kui elu peaks minema nii, et mingil hetkel on vaja olla lapsega üksi, siis selles korteris seda saaks, laenumakse madal, samas ruumi piisavalt. Veel mõtlesin sellele, et kui ühel päeval olen üksik pensionär, siis see on korter, kuhu ma kinni ei jää (st et see ei asu ilma liftita majas viiendal korrusel) ja et saab ikka oma roosipõõsast kasvatada.

Oma kodu ostes minu meelest võiks mõelda nii, et see on sinu kindlus ja sinu tagala pikaks ajaks. Seda otsust ei tee vaid hetkeolukorrale toetudes.

Korteris võiks olla minu jaoks kas avar rõdu, kus ma saaks teha oma rõduaia või siis mingi aiamaalapp, sest mulle meeldib natuke lilli ja tilli. Majas ma ka päris mingit suurt põldu harima ei hakkaks, seal paneks lisaks mõne marjapõõsa ja puu. Mingit 300-ruudust maja ei tahaks, 60-100 täiesti piisav. Ja õueala ei tohi olla asfalteeritud või kiviplaatide alla maetud.

Kõige parem variant minu jaoks oleks hoopiski korter linnas ja suvila maal. Siis elaks talvel linnas ja suvel maal (mu töö seda võimaldab).

#4023893:

Kui ma oleksin lastetu, siis mina isiklikult kaht eluaset üleval pidada ja putitada ei riskiks.

Kus on loogika? Lastega sa riskiks ja lastetuna mitte? Kui lapsi ei ole, siis nende peale kuluva raha ja energia saab vabalt maakodu peale kulutada. Kui juba lapsed olemas, siis on sellega alustada tiba hilja kui lastetunagi ei julge ja ei jaksa ja ei ole raha.

Ma ei taha aastaringselt maal elada, mulle ei sobi maaelu oktoobrist märtsini, olen seda juba lapsepõlves kogenud ja seega ma kirjutasin iseendast, mis mulle kõige mõnusam oleks. Kui sina tahad elada maal täiega, olgu peale.

Minul on 75-aastaselt 35-aastased lapsed ja see on mu meelest parem kui omada 75-aastaselt 50-aastaseid lapsi. Jällegi risk, mida igaüks võtta ei julge. (mul on need lapsed nüüdseks juba olemas, ei ole imaginaarsed) 😀

#4022827:

#4022473:

+ Anonüümsus

(mulle meeldib, et ma ei tunne oma naabreid)

See pole anonüümsus. See on see, et SINA ei tunne oma naabreid. See ei tähenda, et nemad ei tea sinu nime ega aruta, arvusta või näe sinu käike, tulemisi, külalisi, elukombeid. Kui elasin korteris, kaotas kord mu sõbranna pimedal talvisel ööl kella 1 ajal, kui tulime restoranist, meie 4 trepikojaga 9-korruselise maja ees kuskil oma salli. Hommikuks oli see seotud mu korteri ukselingi külge väljaspool.

Seejärel elasime nn soojustatud suvilas, 1100 ruuduse krundiga. Mul pole aimugi, mis naabrite perekonnanimed olid. Hommikul esmakordselt õues kohtudes noogutasime või lehvitasime, aga muul ajal näiteks aia ääres kohtudes teesklesime, et me ei näe teineteist. Muidu nii pisikesel krundil ei oleks saanud ei päevitada ega grillida. Rääkisime…paari aasta jooksul tuli vast 2 korda ja needki korrad nende uuest kutsikast.

Nüüd elame päris maal juba ammu, ligi 20 aastat. Ükski inimene ei näe (erinevalt korterist ja suvilapiirkonna majast), kas ma olen kodus, kes on külas, mida ma teen, mis mul seljas on jne, kui ta spets mulle külla ei tule. Pole aimugi, mis on lähima naabri nimi, amet ja elukombed, kuigi temani on vaid 350 meetrit ehk linnulennult. Tean küll talu nime ja umbkaudselt seda, mitu inimest seal elab. VIST tean ka peremeest nägupidi, aga äkki on see mõni pere sage külaline. Kas korraldavad lärmakaid pidusid – ei tea, see ei kostaks niikuinii meile.

Privaatsus korteris on näiline. Sa tead, mis kliendilehed on naaberpostkastist välja paistmas. Sa tead seda ka, kas su ülemisel naabril on köha, komme valjult telekat vaadata, täna tolmuimejapäev, sünnipäevakülalised, koer või lapsed. Sa tead, kui teda pole teist nädalat kodus, laes vaikus ja aknad pimedad. Sa tead, miskell umbes nad tööle lähevad – kas hakkavad kobistama kell 5.30 või pigem kell 9. Sama teavad su alumised naabrid ka sinust.

Olen naine, kelle lapsed ei ela meiega ja mees on. Maja maal on just privaatsuse ja tülikate naabrite vältimise jaoks. Aiatöid on minimaalselt, ülivähe.

Naabrite perekonnanime mitteteadmine ei ole ju ometi privaatsus, naljatilk. Või teesklemine, et sa naabreid ei näe. Korter on privaatne, sest mitte keegi, keda sa ise ei kutsu, ei astu üle selle läve. Maja ja aeda vahivad kõik soovijad ja usu mind, nad teavad sinust täpselt kõike seda mida sa korterite puhul välja tõid ja palju rohkemgi. Minu jaoks on privaatsus just see, et minu koju ei näe keegi.

#4023921:

Korter on privaatne, sest mitte keegi, keda sa ise ei kutsu, ei astu üle selle läve. Maja ja aeda vahivad kõik soovijad

Kui räägid siseruumidest, siis ka majas asuvaid tubasid, ruume ei näe keegi, kes üle läve ei astu. Aia saab ümbritseda kõrge tara või hekiga ja sisehoovi muuta privaatseks.

#4023921:

Naabrite perekonnanime mitteteadmine ei ole ju ometi privaatsus, naljatilk. Või teesklemine, et sa naabreid ei näe. Korter on privaatne, sest mitte keegi, keda sa ise ei kutsu, ei astu üle selle läve. Maja ja aeda vahivad kõik soovijad ja usu mind, nad teavad sinust täpselt kõike seda mida sa korterite puhul välja tõid ja palju rohkemgi. Minu jaoks on privaatsus just see, et minu koju ei näe keegi.

Ka minu maja üle ukse ei astu keegi, keda ma ise ei kutsu 🙂 Või sul on ettekujutus, et kõik majad erinevalt korteritest on pidevate avatud uste päevadega? 🙂

Maja on mul mitte kuskil tikutops suvilarajoonis vaid sellises kohas, et kui 2 inimest kuus näiteks suuskade või marjakorviga aia tagant mööda käib, seeneajal ehk 8, siis see on maksimum. Teiseks on krunt LOOMULIKULT planeeritud nii, et niisama möödujad ei näe ei terrassi, ei tööriistakuuri, ei pesukuivatusnööre ega ujumiskohta. Kolmandaks neil ei ole kuskile möödudaGI, sest see on tüüpilise Eesti talu moodi tupikuna majani viiva teeharu otsas.

Kuigi meil ei ole naabreid lähemal kui mitusada meetrit, siis naaber teab minu nägu ilmselgelt. Oma korterikogemust salliga kirjeldasin juba, või oli see teises paralleelteemas.

#4023902:

Kus on loogika?

Pole see, keda tsiteerid, aga arvan, et kirjutaja pidas silmas, et lastetul on kahe eluaseme üleval pidamine, asjade dubleerimine, kulud transpordile, kindlustusele perspektiivitud ja lisaks pole kedagi, kes appi tuleks, kui jõud enam üle ei käi. Alati saab ka kinnisvara maha müüa, aga hakkab kahju, kui palju energiat, aega ja raha on kulutatud.

Mina eelistan septembrist kuni maini korterit ja juunist-augustini kombineeritud korter-maamaja (just maamaja, kus pole naabreid kuulda ega näha)  elu. Sest üldiselt ei ole meie suved sugugi sellised, et maamaja terve suve nautida saaks.

Mul on maakodu 40km kaugusel linnakodust, see vahemaa on väga meeldiv. 100km oleks liig.

Ma elan viiendal korrusel. Ainsad, kes sisse vahivad, on lennureisijad.

#4024159:

Miks te sissevahtijaid kardate?

Minul linnakorteris pole kardinaidki. Vastasmajast näeb vabalt tuppa, aga mul ilus tuba – las vaatavad. Ma ise vahin ka tänaval inimesi õhtuti (elan südalinnas). Istun aknalaua peale, ja vaatan tänavale.

Aga mina ei taha sissevahtijaid ja kardinateta tuba on minu silmis kole, nagu haigla või kontor. Kardin ongi see, mis toa hubaseks teeb ja privaatsust annab. Kindlasti olen majainimene, korterielu pole minu jaoks, eriti kui on kuumad ilmad ja lärmakad naabrid. Majas tunnen end vabalt, teen mida tahan, väravad on lukus ja võõras aeda kondama ei satu. Lastetu ja üksikuna saab töid miinimumini viia ja keegi ei keela mul vabadel päevadel logeleda kui tahan, samas saan iga kell õue astuda ilma kaubandusliku välimuseta. Ja kui üks päev tuleb tahtmine peenraid teha, siis teengi.

#4024187:

kardinateta tuba on minu silmis kole, nagu haigla või kontor.

Olen majainimene, aga ka mul pole kardinaid, on naturaalmaterjalist rulood, mis on eest ära 24/7. Kui välja arvata jubedalt külmad ilmad. Keegi mu aknasse vaatama niikuinii ei ulatu.

#4023970:

Kui su kortermaja vastas on teine kortermaja siis kel igav teab rohkem kui teada tahaks. Kortermaja akendesse on lihtsam just sisse näha kui eramajja, kuna eramaja hoovis keegi niisama ringi ei liigu ja/või tead kuhu suunas aknad on ja mis akna katted. Kortermajas pole aimugi, kes või millal su akendesse vaatab.

30 aastat kortermajade rajoonis elanud ja pole ühestki korterisisustusest halli aimugi. Mis imemoodi nendesse akendesse vaadata saab, kui korteriomanik seda ei taha? Tõeline paranoia ikka mõnel.

#4023948:

Kui mul lapsi ei oleks, ma ei riskiks veel KAHES elamises näiteks 80-aastasena taburetil turnida, et lambipirni vahetada.

Kas sa arvad, et kui inimene on juba eakas, et siis on ilmvõimatu see, et üks ülejõu käiv eluase maha müüa? Et kui nooremana ostad mingi kinnisvara, siis oled sellega elu lõpuni laulatatud ja nii jääbki?

Kardinatest ja sissevaatamisest…aga kas teil on kõigil kaunis vaade? Mina olen pikka aega elanud oma korteris. Üle tee on vastasmaja. Maakler kirjeldaks seda armsaks puitlinnaku rajoonis, kus igal majal ja aknal on oma lugu rääkida. Aga just see mind häirib. Mu vastas olev maja on ajaga muutunud nii ajahambast puretuks, nagu ta elanikudki. Kui ma võiks veel mõelda, et see maja on oma kooruva värviga armas. Siis need aknad tõeliselt häirivad mind. Kardinaid pole ees.  Aknad räämas. Midagi ilusat seal pole. Ainuke võimalus mahendada väljavaadet ongi oma kardinad.

#4024960:

#4023948:

Kui mul lapsi ei oleks, ma ei riskiks veel KAHES elamises näiteks 80-aastasena taburetil turnida, et lambipirni vahetada.

Kas sa arvad, et kui inimene on juba eakas, et siis on ilmvõimatu see, et üks ülejõu käiv eluase maha müüa? Et kui nooremana ostad mingi kinnisvara, siis oled sellega elu lõpuni laulatatud ja nii jääbki?

Ma 75 ja seda enam 80-aastasena ei viitsiks jännata müügikuulutuste, portaalide ja maakleritega. Agaa jaksu sulle.

Mina isiklikult elaks uues ja avaras korteris, ideaalis pargi vm haljasala lähedal. Mul on küll üks laps, aga olen mõelnud, et mehe surma korral müün maja ja kolin  korterisse, sest maja peab pidevalt kõpistema. Samuti jääks maja mulle (eeldusel, et laps kolib ära) liiga suureks ning kulusid on rohkem kui majanduslikult mõistlik oleks.