Sõpruskond teeb mingis osas vahetuse iga 7 aasta järel. Mida vanemaks saame, seda väiksemaks jääb see päris oma sõpruskond, inimesed kelle käekäigu pärast päriselt hoolid. Nende seas saavad olema nii lastega kui lastetud pered. Lihtsalt ei viitsi suhelda inimestega, kellega ei ole mõnus.
Teiseks on see loomulik ja tavapärane, et laste saamisel pered on mõned järgmised aastad rohkem omaette ja võibolla eemalduvad varasemast sõpruskonnast. Tekkivad uued rõõmud ja mured ning vastavalt sellele ka hakkavad neid uued inimesed ümbritsema.
Tegelikult ega see lastetu elu polegi nii väga jama. Kuna teil on teineteise jaoks rohkem aega siis reisite ja naudite elu oluliselt rohkem. Omavaheline suhe on kindlasti hoolivam ja täisväärtuslikum. Mõnes mõttes kohustuste vaba elu, jääb rohkem raha ja aega enda huvide teostamiseks ja elu nautimiseks. Tegelikult selliseid lastetuid paare ei olegi nii vähe. Nad lihtsalt ei lõuga esimese reaktsioonina, kui miski tundub, et ei ole nii nagu neile meeldiks.
Ehk siis praegu võib ju tunduda, et sotsiaalne surve jne aga 50 dates on iga normaalne inimene juba elu rõõme ja muresid piisavalt näinud, et see ei ole enam teema. Oluliseks muutub üldine vaimsus, päris asjad ja lähedaste vahelised head suhted. Seda kõike pakub ka lastetu pereelu.