Teema: Lastetud naised, kas te tunnete samamoodi?

#4054827:

Mul ei ole lapsi ja lähiaastatel neid teadlikult ei planeeri, aga kunagi nad ilmselt siiski tulevad. Praegu on minu jaoks kõik tingimused täidetud, et võiks rahuliku südamega 1-2 väikest inimest üles kasvatada.

Kunagi olin täielik vastane ja kindel, et minust vanemat ei saa. Hädapärast olen teiste lapsi mõne tunni valvanud ja juba see oli väga kurnav. Nüüd olen aru saanud, et teiste lapsed ei peagi mind köitma, isiklik laps on ikka midagi muud. Mul oli ettekujutus, et kui ma ei vaimustu võõraste lastest nii, nagu mõni seda teeb ja nendega kohe klikib, ju siis pole minus seda vanema materjali.

Hetkel tunnen, et mul oleks ka päriselt palju pakkuda ja raatsiksin oma aega panustada. Igaühel saabub see valmisolek või küpsus erineval ajal. Mõnel ei saabugi ja see on samuti normaalne, pole vaja ennast ja lapsi piinata neid vastumeelselt saades. Seepärast ei ole minu meelest arukas teisi pommida selle lasteküsimusega, minu meelest on see väga isiklik teema.

Üks minu vanematest, kes pole mind kasvatanud ja kellega ma harva suhtlen, üritab mind pea igal suhtluskorral ärgitada lapsi saama. Ka siis, kui olin kindel, et ma neid ei soovi, ei pannud ma seda pahaks. Ta on pärit teistsuguste väärtustega põlvkonnast ja see aspekt ei häirinud mind nii, et oleks tundnud vajadust kuidagi reageerida. Samas võib arvata, et nii mõnigi pidanud enda piire taoliste vanemate suhtes kehtestama.

See n-ö kaudne surve seoses pereloomisega tulebki ühiskonnas levivatest hoiakutest, mille me oleme alateadlikult üles korjanud. No bioloogilised protsessid mängivad nagunii oma rolli. Kui sinna lisada ka teiste tüütud päringud, võibki tunduda, et igalt poolt justkui suruks keegi ja seepeale võetakse vahel kaitsepositsioon, kui peab õigustama oma laste mittesaamise soovi. Enamasti küsijat tegelikult väga ei huvitagi.

Üks asi jäi mulle ka silma siinsete vastuste hulgast. Kui tehakse lapsi ootusega, et nad oleks vanemate meelelahutuseks ja seltsiliseks. Kumab läbi hirm üksijäämise ees. Vot see lõppeb küll tõenäoliselt suure pettumusega, sest mida rohkem ahistada, seda kaugemale tõmbutakse. Minu kujutlusse tekib kohe selline vanem, kes pidevalt helistab ja käib peale küsimusega, miks talle külla ei tulda. Tegelikult võiks küsida seda iseendalt, kas ma tegin (omal ajal) midagi valesti, et lapsed ei taha tulla. Teiseks, miks nad peaks seda tahtma. Kas ma arvan, et lapsed on mulle nüüd võlgu, et ma nad üles kasvatasin?

Mulle väga meeldib oma vanemat külastada, sest ta on lihtsalt väga hea ja tore inimene. Lausa meditatiivne on tema juures viibida. Pärast seda on alati hea enesetunne ja akud oleks nagu täis laetud. Käin seal omast soovist, mitte survestamisest või kohusetundest.

Tänan nii mõistva vastuse eest (TA)!

Üks asi, mis mulle lisaks sinu ja ka enda poolt mainitud asjadele lisaks silma jäi siit kommentaaridest ja mis mind sügavalt üllatas on suhtumine justkui naine saaks üksinda lapsi.
Olen siin teemas korduvalt maininud, et lapsi mitte saada on meil abikaasaga ühine otsus, aga vastuseid justkui ma peaks meie ühisele otsusele vaatamata ikkagi paljunema on nagu seeni pärast vihma. Kurb, et inimesi, kes absoluutselt oma kaaslase ja teiste inimestega ei arvesta, nii palju on.

#4052602:

Ma N 30ndates ja kõik sõbrannad ja sõbrad on kadunud, sest on otsustanud lapsed saada. Isegi kunagised suured peoloomad on ümber otsustanud ja ikkagi lapsed saanud. Abikaasaga oleme otsustanud, et lapsi ei soovi, samas pidevalt tunnen ühiskonna survet selleks ja tunnen, et inimesed, kellega varem oli ühine keel, on pärast laste saamist kadunud ja neil pole enam kunagi suhtlemiseks aega.

Lastetud, millega tegelete ja oma aega sisustate ja kas teil palju lastetuid sõpru?

Äkki oled ise nende elust kadunud? Kui meil hakkasid esimesed paarid lapsi saama, ei kadunud keegi kuskile. Muidugi, mida rohkem lapsi seltskonnas, seda harvemaks jäid õhtused üritused, eriti sellised üritused, kus paarid koos käisid – lihtsalt oli raske leida sellist aega, et kõik leiaksid hoidja. Hakkasime naistega rohkem omavahel käima ja vähem mehi kaasa tassima.

Pigem on meie seltskonnas läinud nii, et ajaga need paarid, kellel lapsi pole veel/ei plaanigi, need ei liitu ise nö kogupereüritustega. St meie pole kuskile ära kadunud, aga nemad ise valivad üritusi, mistõttu tõesti on nii, et lastega paarid saavad natuke rohkem omavahel kokku. Aga kutsutud ja oodatud on alati kõik.

Mainin ka juurde, et laste kasvades on hakanud neid kogupereüritusi ka loomulikult vähemaks jääma 😀

#4054774:

Olen TA.

Minu arvates ei ole selles midagi halba, et arenenud ühiskonnas on tekkinud standardid. Et laste saamine pole enam iseenesestmõistetav vaid on hakatud aru saama, et tegemist on raske töö ja suure vastutusega. Arutut paljunemist jääb aina vähemaks, sest noored on hakanud mõtlema, et kas nad saaksid hakkama mitte ainult rahaliselt vaid suudaks ka vaimselt terve lapse kasvatada. Just laste saamine on minu arvates egoistlik, sest selleks piisab ainult indiviidi soovist, aga lapse tunded ei huvita mitte kedagi. Siit teemast õhkub tugevalt vägagi egoistliku suhtumist, et laps tuleks saada, sest lihtsalt tahad ja, et ei peaks üksinda olema tulevikus. Aga mitte keegi ei räägi lapse tunnetest. Keegi ei mõtle, et laps on tulevane inimene, kes peab ise oma eluga tulevikus toime tulema ja selleks on ka tervet psüühikat vaja. Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada? Üldiselt mitte. Kas me mõtleme ka sellele, mis ühiskonda me need lapsed toome? Üldiselt mitte. Minu jaoks ei päde mitte ükski argument siin teemas välja toodutest piisavaks, et siia ilma laps tuua. Mainisin ennist, et mulle lapsed ei meeldi, aga tegelikult lastel otseselt pole vigagi, viga on selles, et nad kasvavad ükskord suureks.

Et siis tavaline inimene ei suudagi vaimselt tervet inimest kasvatada?  Mind kasvatasid tavalised vanemad ja olen vaimselt täiesti terve, samuti ei nõustu, et laste kasvatamine oleks nii meeletult raske töö. Olen kasvatanud üles kaks väga tublit last, mingit eraldi tööd nendega ei ole teinud – lapsed kasvasid üles tavalises Eesti peres, tõesti mehega on meil hea klapp (varsti hõbepulmad), oleme lapsi hoidnud ja armastanud, aga ka on reeglid kodus. Vanem laps on öelnud, et tal on vanematega vedanud – me oleme väga toetavad ja hoolivad. Ja ma ei näe ka mingit viga, et nad suureks kasvavad, see on loomulik osa elus. Kui sinu väiteid vaadata, siis  oled valedel põhjustel lapse saamisest loobunud.

#4054774:

Olen TA.

Minu arvates ei ole selles midagi halba, et arenenud ühiskonnas on tekkinud standardid. Et laste saamine pole enam iseenesestmõistetav vaid on hakatud aru saama, et tegemist on raske töö ja suure vastutusega. Arutut paljunemist jääb aina vähemaks, sest noored on hakanud mõtlema, et kas nad saaksid hakkama mitte ainult rahaliselt vaid suudaks ka vaimselt terve lapse kasvatada. Just laste saamine on minu arvates egoistlik, sest selleks piisab ainult indiviidi soovist, aga lapse tunded ei huvita mitte kedagi. Siit teemast õhkub tugevalt vägagi egoistliku suhtumist, et laps tuleks saada, sest lihtsalt tahad ja, et ei peaks üksinda olema tulevikus. Aga mitte keegi ei räägi lapse tunnetest. Keegi ei mõtle, et laps on tulevane inimene, kes peab ise oma eluga tulevikus toime tulema ja selleks on ka tervet psüühikat vaja. Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada? Üldiselt mitte. Kas me mõtleme ka sellele, mis ühiskonda me need lapsed toome? Üldiselt mitte. Minu jaoks ei päde mitte ükski argument siin teemas välja toodutest piisavaks, et siia ilma laps tuua. Mainisin ennist, et mulle lapsed ei meeldi, aga tegelikult lastel otseselt pole vigagi, viga on selles, et nad kasvavad ükskord suureks.

Nõustun igati. Kui veel lugenud pole, soovitan Benatari teost “Better to Have Never Been”, kus ta analüüsib antinatalistlikke argumente ning esitab vastuväiteid levinuimatele argumentidele antinatalismi vastu. Benatari põhilised teesid on järgnevad: 1) Veel sündimata inimene ei saa anda nõusolekut sündimiseks; 2) Inimese elus on 100% juhtudel kannatusi (kannatuste hulga ja elukaarel jagunemist analüüsib ta veel eraldi).

Isiklikul tasandil on mulle väide, et lapsevanemad on vähem egoistlikud veider, sest 1. Lapsi saadakse egoistlikel kaalutlustel ilma lapselt nõusolekut küsimata (ükski lapsevanem ei saa parima tahtmisegi juures garanteerida lapsele kannatustevaba elu) 2. Lapses on 50% lapsevanema geene, seega lapse eest hoolitsemine on 50% ulatuses iseenda eest hoolitsmine: motivatsioon on säilitada omaenda geenide edasikadumine.

Lapsed tehakse eelkõige selleks, et oleks olemas hooldaja vanaduspõlves. See on kõikidest siinsetest lasteteteemadest välja tulnud juba ammu esimese põhjusena. Kui see pole egoism siis mis üldse.

#4054905:

#4054774:

Olen TA.

Minu arvates ei ole selles midagi halba, et arenenud ühiskonnas on tekkinud standardid. Et laste saamine pole enam iseenesestmõistetav vaid on hakatud aru saama, et tegemist on raske töö ja suure vastutusega. Arutut paljunemist jääb aina vähemaks, sest noored on hakanud mõtlema, et kas nad saaksid hakkama mitte ainult rahaliselt vaid suudaks ka vaimselt terve lapse kasvatada. Just laste saamine on minu arvates egoistlik, sest selleks piisab ainult indiviidi soovist, aga lapse tunded ei huvita mitte kedagi. Siit teemast õhkub tugevalt vägagi egoistliku suhtumist, et laps tuleks saada, sest lihtsalt tahad ja, et ei peaks üksinda olema tulevikus. Aga mitte keegi ei räägi lapse tunnetest. Keegi ei mõtle, et laps on tulevane inimene, kes peab ise oma eluga tulevikus toime tulema ja selleks on ka tervet psüühikat vaja. Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada? Üldiselt mitte. Kas me mõtleme ka sellele, mis ühiskonda me need lapsed toome? Üldiselt mitte. Minu jaoks ei päde mitte ükski argument siin teemas välja toodutest piisavaks, et siia ilma laps tuua. Mainisin ennist, et mulle lapsed ei meeldi, aga tegelikult lastel otseselt pole vigagi, viga on selles, et nad kasvavad ükskord suureks.

Kahjuks depressioonigrupid on täis neid teismelisi, kes elada ei soovi. Nende emad arvasid ka, et saavad lapse kasvatamisega hakkama ja nende geenid on väärt edasi andmist. Puhas egoism ja titeisu.

Kanuti aed ka. Ja Kaagvere erikool.

Mul on üks lapsepõlvesõbranna, kes kuulub enamvähem samasse vanuseklassi, mis TA ja sama vana mees on tal ka, seega ei imesta kui ongi tegemist sama abielupaariga. Naine oli küll juba lapsena kindel, et last ei taha ega mänginud ka nukkudega kodu vaid pigem lõikas neil juukseid jms, mitte ei kärutanud vankris jms. Mõndadel lihtsalt pole seda emainstinkti antud ega teki ka ja ei soovigi mitte kunagi emaks saada, sama lugu meestega. Ma ei saa aru miks see nii üllatav on osade jaoks ja miks on tarvis ikka ja jälle suruda ja suruda oma arvamust peale, lisaks peedistada, halvustada inimese soovi, teda hirmutada a la juttudega, et mees kindlasti jätab ta tulevikus mõne noorema pärast maha, et lapsi saada, jne.

Inimesed, mis teil viga on?

#4054960:

Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada?

Pigem küsiks, kui paljudel inimestel on vaimset, füüsilist ja majanduslikku suutlikkust üles kasvatada mitut last, sõltumata laste iseloomust, temperamendist? Korraga kolme võimekust on vähestel. Ühe teema all keegi kurtis, kuidas ta on mehes pettunud, et kui suhte alguses arvas mees, et peres võiks olla 2-3 last, aga kui lapse said, siis mees rohkem ei soovi. Mingisuguses arvus kinni olemine tundub imelik. Mõni on küll juba teismelisena nagu lasteaia kasvataja, kes endast nooremaid kantseldab ja väiksemate seltskonda naudib ja saab hakkama rohkemate lastega. Paljud siiski ei suuda jagada ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt mitme lapse vahel, närvi minemata, aga on kinni mingis normis, mida tuleb täita.

#4055007:

#4055002:

Nõudmine, et elu peab 100% õnnelik ja kannatustevaba olema, on ilmselgelt liialdatud. See ei ole ju võimalik mitte ühegi inimese puhul.

Elusolemine kui selline on kogemuste jada ning ka ebameeldivused ja kannatused on väärtuslikud. Juhul muidugi, kui neile vastukaaluks on ka piisavalt meeldivaid sündmusi ja kogemusi.

Mina näiteks ei saa öelda, et ma oleksin vaimselt absoluutselt terve. Mul on mitmesuguseid probleeme, samuti on mul füüsiline puue ja minu keha on moonutatud välimusega. Sellest hoolimata olen väga õnnelik, et mulle on antud võimalus elada ja et ajal, kui ma olin loode, ei olnud veel olemas lootediagnostikat. Võibolla oleksid vanemad otsustanud mind kannatustest säästmiseks õilsalt ära abortida ja mind ei olekski olemas. Ütlen ausalt, sellest oleks küll kahju. Mulle meeldib elada. Just see, et minu olemasolu ei ole endastmõistetav ja mul on puue, paneb mind mõistma, kui väärtuslik ja tore asi ikkagi on elusolemine.

Mul on ka lapsed. Siin on nii palju välja toodud, kuidas lapsed põhjustavad kannatusi, stressi, võivad olla puudega, oma vanemaid mitte armastada ja neid vanaduses hüljata. See kõik ei ole oluline. Oluline on see, mida ütlevad kõik vanemad – laste saamine on niivõrd elumuutev kogemus, mida ei saa mitte millegi muuga võrrelda. Seda ei saa ka kogeda, kui ise lapsi ei saa ja seda ei saa ühegi kogemusega asendada. Just see vanemaks olemise kogemus ise on väärtuslik, mitte see, et lapsed peaksid meie ootustele vastama. Kes on lastetud, need ei saa sellist sügavat, elumuutvat ja silmiavavat kogemust. Mitte et see vale või halb oleks. Igaühel on õigus elada nii, nagu ise soovib. Aga ei peaks ka halvustama neid, kes on otsustanud lapsi saada. Lapsevanemad ei pea tõestama oma valiku õigsust, püüdes lapsele võimaldada 100% õnnelikku ja absoluutselt murevaba elu. Sellisest püüdlusest tulevad ainult need enesetapusooviga teismelised ja muud midagi. Minu lastel näiteks ei ole kaugeltki muretu ja lihtne lapsepõlv olnud, aga võibolla just tänu sellele on neist tänaseks piisavalt normaalsed noored inimesed saanud.

Olen TA ja tõeliselt südantsoojendav oli lugeda seda, et vaatamata oma puudele ja muredele oled siiski sellise otsuse vastu võtnud. Tänud jagamast!

Minu meelest oli hoopis südantsoojendav lugeda, et siin kirjutas üks ema kellel on nii eluterve ellusutumine. Ma pigem arvaks, et laste saamise otsus on justnimelt TÄNU puudele ja muredele vastu võetud.

Seda “laste ära rikkumise hirmu” ja neid “kehva ellu sünnitamise hirmu”, millest siin viimastes postitustes palju räägitakse… selle kohta loen minagi siin suurte üllatunud silmadega. Seda eelkõige seetõttu, et isegi kõige toredamatest peredest päritud lastel on ikka ja alati just oma emaga kanu kitkuda. Näidake mulle inimest, kellel pole absoluudselt ühtegi lapsepõlvetraumat? Ja es muu neid traumasid ikka tekitab, kui mitte ema… Kõik emad, ka kõige ideaalsemad emad. Üldsegi mitte (paha)tahtlikult vaid lihtsalt tänu elu elamisele. See ehk ongi inimese elu mõte, et lapsepõlvetraumasid lahendada ja “kasvada” ja tänu sellele ka areneda.

#4055025:

#4054774:

Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada? Üldiselt mitte.

TA viskas õhku sellise väite. Ja vastas, et ilmselt mitte. Ma arvan, et päris nii see siiski ei ole. Enamus lapsevanemaid (no umbes 90% kindlasti) suudavad üles kasvatada 1, 2, 3 ja enam last. Need lapsed on täiesti normaalse vaimse tervisega. Mulle endale tundub, et TA on mingi kiiksuga inimene, kes otsib siit foorumist mingit kinnitust, et mitte saada lapsi.

Enesetappude arvu, sõltuvushaiguste vohamise, ülipikkade psühhiaatrihaiglate järjekordade jms valguses on natuke ebanormaalne tembeldada TA kiiksuga inimeseks, sest ta lapsi ei taha.

#4055021:

#4055007:

#4055002:

Nõudmine, et elu peab 100% õnnelik ja kannatustevaba olema, on ilmselgelt liialdatud. See ei ole ju võimalik mitte ühegi inimese puhul.

Elusolemine kui selline on kogemuste jada ning ka ebameeldivused ja kannatused on väärtuslikud. Juhul muidugi, kui neile vastukaaluks on ka piisavalt meeldivaid sündmusi ja kogemusi.

Mina näiteks ei saa öelda, et ma oleksin vaimselt absoluutselt terve. Mul on mitmesuguseid probleeme, samuti on mul füüsiline puue ja minu keha on moonutatud välimusega. Sellest hoolimata olen väga õnnelik, et mulle on antud võimalus elada ja et ajal, kui ma olin loode, ei olnud veel olemas lootediagnostikat. Võibolla oleksid vanemad otsustanud mind kannatustest säästmiseks õilsalt ära abortida ja mind ei olekski olemas. Ütlen ausalt, sellest oleks küll kahju. Mulle meeldib elada. Just see, et minu olemasolu ei ole endastmõistetav ja mul on puue, paneb mind mõistma, kui väärtuslik ja tore asi ikkagi on elusolemine.

Mul on ka lapsed. Siin on nii palju välja toodud, kuidas lapsed põhjustavad kannatusi, stressi, võivad olla puudega, oma vanemaid mitte armastada ja neid vanaduses hüljata. See kõik ei ole oluline. Oluline on see, mida ütlevad kõik vanemad – laste saamine on niivõrd elumuutev kogemus, mida ei saa mitte millegi muuga võrrelda. Seda ei saa ka kogeda, kui ise lapsi ei saa ja seda ei saa ühegi kogemusega asendada. Just see vanemaks olemise kogemus ise on väärtuslik, mitte see, et lapsed peaksid meie ootustele vastama. Kes on lastetud, need ei saa sellist sügavat, elumuutvat ja silmiavavat kogemust. Mitte et see vale või halb oleks. Igaühel on õigus elada nii, nagu ise soovib. Aga ei peaks ka halvustama neid, kes on otsustanud lapsi saada. Lapsevanemad ei pea tõestama oma valiku õigsust, püüdes lapsele võimaldada 100% õnnelikku ja absoluutselt murevaba elu. Sellisest püüdlusest tulevad ainult need enesetapusooviga teismelised ja muud midagi. Minu lastel näiteks ei ole kaugeltki muretu ja lihtne lapsepõlv olnud, aga võibolla just tänu sellele on neist tänaseks piisavalt normaalsed noored inimesed saanud.

Olen TA ja tõeliselt südantsoojendav oli lugeda seda, et vaatamata oma puudele ja muredele oled siiski sellise otsuse vastu võtnud. Tänud jagamast!

Minu meelest oli hoopis südantsoojendav lugeda, et siin kirjutas üks ema kellel on nii eluterve ellusutumine. Ma pigem arvaks, et laste saamise otsus on justnimelt TÄNU puudele ja muredele vastu võetud.

Seda “laste ära rikkumise hirmu” ja neid “kehva ellu sünnitamise hirmu”, millest siin viimastes postitustes palju räägitakse… selle kohta loen minagi siin suurte üllatunud silmadega. Seda eelkõige seetõttu, et isegi kõige toredamatest peredest päritud lastel on ikka ja alati just oma emaga kanu kitkuda. Näidake mulle inimest, kellel pole absoluudselt ühtegi lapsepõlvetraumat? Ja es muu neid traumasid ikka tekitab, kui mitte ema… Kõik emad, ka kõige ideaalsemad emad. Üldsegi mitte (paha)tahtlikult vaid lihtsalt tänu elu elamisele. See ehk ongi inimese elu mõte, et lapsepõlvetraumasid lahendada ja “kasvada” ja tänu sellele ka areneda.

Huvitav. Mine ütle seda nendele ka, kes enam ei ela, sest on end sellepärast ära tapnud.

#4055019:

https://naine.postimees.ee/7608668/julge-ema-tunnistab-ma-kahetsen-lapse-saamist-see-pidi-olema-imeline-kuid

On ka julgeid, kes tunnistavad, et lapse saamine oli viga.

#4055035:

#4055032:

#4055029:

Enesetappude arvu, sõltuvushaiguste vohamise, ülipikkade psühhiaatrihaiglate järjekordade jms valguses on natuke ebanormaalne tembeldada TA kiiksuga inimeseks, sest ta lapsi ei taha.

Eks need enesetapjad võivad olla ju samuti kiiksuga inimesed.

Mis sa arvad miks inimene end ära tapab üldse? Lihtsalt sellepärast, et tahab ja meeldib? Haiged, katkised ja enesetapjad sinu maailma ei kuulu ilmselgelt ja väärivadki surma.

#4055077:

#4054960:

#4054929:

#4054774:

Olen TA.

Minu arvates ei ole selles midagi halba, et arenenud ühiskonnas on tekkinud standardid. Et laste saamine pole enam iseenesestmõistetav vaid on hakatud aru saama, et tegemist on raske töö ja suure vastutusega. Arutut paljunemist jääb aina vähemaks, sest noored on hakanud mõtlema, et kas nad saaksid hakkama mitte ainult rahaliselt vaid suudaks ka vaimselt terve lapse kasvatada. Just laste saamine on minu arvates egoistlik, sest selleks piisab ainult indiviidi soovist, aga lapse tunded ei huvita mitte kedagi. Siit teemast õhkub tugevalt vägagi egoistliku suhtumist, et laps tuleks saada, sest lihtsalt tahad ja, et ei peaks üksinda olema tulevikus. Aga mitte keegi ei räägi lapse tunnetest. Keegi ei mõtle, et laps on tulevane inimene, kes peab ise oma eluga tulevikus toime tulema ja selleks on ka tervet psüühikat vaja. Kas tavaline inimene suudab vaimselt terve inimese kasvatada? Üldiselt mitte. Kas me mõtleme ka sellele, mis ühiskonda me need lapsed toome? Üldiselt mitte. Minu jaoks ei päde mitte ükski argument siin teemas välja toodutest piisavaks, et siia ilma laps tuua. Mainisin ennist, et mulle lapsed ei meeldi, aga tegelikult lastel otseselt pole vigagi, viga on selles, et nad kasvavad ükskord suureks.

Et siis tavaline inimene ei suudagi vaimselt tervet inimest kasvatada? Mind kasvatasid tavalised vanemad ja olen vaimselt täiesti terve, samuti ei nõustu, et laste kasvatamine oleks nii meeletult raske töö. Olen kasvatanud üles kaks väga tublit last, mingit eraldi tööd nendega ei ole teinud – lapsed kasvasid üles tavalises Eesti peres, tõesti mehega on meil hea klapp (varsti hõbepulmad), oleme lapsi hoidnud ja armastanud, aga ka on reeglid kodus. Vanem laps on öelnud, et tal on vanematega vedanud – me oleme väga toetavad ja hoolivad. Ja ma ei näe ka mingit viga, et nad suureks kasvavad, see on loomulik osa elus. Kui sinu väiteid vaadata, siis oled valedel põhjustel lapse saamisest loobunud.

Siit teemast on pigem näha, et enamik saavadki lapsi lihtsalt hirmust, isegi kui suhe on vilets, pole armastust, abikaasa on mölakas vms. Lihtsalt ei suuda toime tulla selle mõttega, et vbla oled elu lõpus üksi vms. Ja sellest ei tulegi head nahka.

Paljud on kiiruga rasedaks jäänud, et meest kinni hoida aga lõpuks on mees ikka nelja tuule poole minema pannud.

Hirm on jah väga paljude jaoks ikka meeletult suur mõjutaja. Hirm üksinduse ees eriti.

#4054820:

Ise ikka saad aru, mida kirjutad? Sest teised küll ei saa.

Sina ei peaks tõesti lapsi saama.