Elada ainult oma hirmude najal pole ka mõtet, otsused tuleb teha ratsionaalselt.
Ma siin näen seda, kuidas lastetud järjest laovad oma hirmusid ritta ja nende otsus mitte lapsi saada ei ole sugugi ratsionaalne, vaid pigem hirmudel põhinev. Pluss see, et iga hinna eest püütakse näidata seda, kuidas need, kes lapse saavad, on egoistid, nõmedad, hirmunud, pluss nagunii kukuvad läbi nii suhetes laste isaga kui laste endiga. Ma ütleks, et puhas hirm, mitte ratsionaalne kaalutlus.
Ma saaks aru sellest, kui keegi räägiks seda juttu, et meest ei ole, endal mingi hirmus haigus suguvõsas, iseloom sitt, endagagi raske hakkama saada – no et mõeldaks ja räägitaks siiski potentsiaalsele lapsele mõeldes. Aga siin võtavad sõna sellised, kes jutustavad, kuidas nad on terved, edukad, endaga rahulolevad ja neil on lihtsalt hirm, et kui nad lapse saaksid, siis oleks nende elu sellega rikutud ja ainult üks igavene hädaorg.