Ma arvan, et lastega sõbrad kadusid, sest neile tulid kohustused, nad on palju magamata, kodune koormus on suur, on igasuguseid kaasnevaid seesmisi pingeid, ei saagi enam sõpradele külla minna, niisama teab, mis kellani istuda.
Mõni võib karta ka, et sina lasteta inimene hoopis ei mõista tema olukorda. Kui te lapsi ei soovi, siis peab teil selleks põhjus olema, te ei salli väikesi pudrutavaid, kõike kakkuvaid, trampivaid, jonnivaid lapsi… Või te ei pruugi seda mõista, ja vbl mõni tunneb Teie poolset tõrget…
Te ei ole vbl ise huvitatud sellises seltskonnas aega veetma, ja neil pole muid võimalust, valikut, soovi… ilma lasteta enam aega veeta…
Vbl olete negatiivselt meelestatud mingite nn tibuemmede suhtes…
Kui sina aktsepteerid, et sõpradel on lapsed, neile meeldib nende elu, ja kogu see segadusttekitav virvarr seal ümber, siis on lihtsam edasi suhelda… Lähed lihtsalt külla, osaled tema lapsega elus, aktsepteeris ka teiste lapsi.
Kui sulle lapsed ei meeldi, siis sa ei saagi ju oma lastega sõpradega läbi käia, sest väikese lapse ema, kelle last sa ei salli või sulle ei meeldi, kindlasti keeldub sinuga suhtlemisest…
Mina käin endiselt läbi oma sõbrannadega, kellel on lapsed, ma aktsepteerin neid koos tittede ja suuremate laste ning meestega (ja seda isegi juhul kui ma näiteks ei salliks sellist meest isiklikult)…
Räägin kõigiga, võtan last sülle, suhtlen ema kõrval ka lapsega, õigemini kuulan, mida pisike räägib või näidata tahab. Ma isegi meeldin veidi sellele lapsele ja emale meeldib mind külla kutsuda, laps ka küsib 🙂