Ja iga tegevust, hobi, võetakse tühja elu asendustegevusena.
Aga väga sageli ongi need hobid asendustegevus. Inimestel on vaja, et elu oleks millegagi täidetud.
Nii võib ju kõigesse suhtuda. Lapsi võib samamoodi asendustegevuseks nimetada. Elu on liiga igav, tühi, eesmärgitu. Siis saadakse lapsed, et olla kogu aeg rakkes ja see annab tunde justkui liiguks kuskile, elul oleks mingi sisu ja eesmärk. Siis saavad nad suureks ja jälle elumõtte kadu ja kriis. Tühjus, mida millegagi ei oska täita. Siis see kurikuulus keskiga, kus hakatakse uusi väljundeid otsima ja tundma, et terve elu elamata jäänud. Kõik korraga nii tühi.
Minu meelest nii mõttetu siin seda laste omamist kuidagi sisukamaks või mõttekamaks pidada kui lasteta elu. Laias laastus pole kellegi elul suurt mõtet. Kui just mingi suure saavutusega ajalukku ei lähe, mida enamus ju ei tee. Siis ongi elu mõtteks justkui vaid järglased, neis osake sinust elab justkui edasi. See ka rohkem selline illusioon. Lapsed samamoodi asendustegevus nagu mistahes muugi asi. Lihtsalt selleks, et oleks justkui millegi nimel elada ja millegagi oma elu täita. Minu meelest nõme ja ka naiivne arusaam, et lastega inimestel on kuidagi väga mõtestatud ja asjalik elu ja ülejäänud elavad tühja ja teevad kõike (hobid, trennid, karjäär vms) kõigest oma tohutu kurva ja tühja elu täiteks.
Tegelikult ongi elu mõte ju seda nautida ja teha, mis meeldib. Ükskõik kas siis lastega möllata, trenni vihtuda, karjääri edeneda vms. Pole üks elu teisest mõttekam või sisukam. Unustuse hõlma vajume me kõik. Ja mis siis. See on elu.