kas kaotate meelega oma lasteaiaealistele lastele, et neil tekiks mängurõõm ja edutunne? või mängite nii hästi kui oskate, et las õpib valusatest kaotustest?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.03 07:08; 08.03 10:52;
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )
Teema: lauamängud ja kaotus
08.03.2021 07:08
To report this post you need to login first.
08.03.2021 07:52
Loomulikult kaotan, sest muidu laps minuga mängides eriti ei võidaks, olen ju temast palju targem jne. Kuidas ma teda siis kabet mängima õpetanud oleksin, kui ma kogu aeg võidaksin?
To report this post you need to login first.
08.03.2021 07:55
Ma mängin nendega rohkem selliseid mänge, kus kaotamine või võitmine on juhus ja õnneasi. Nt Monster Bingo (Dotty Dinosaurs, kui nad väiksemad olid) . Ussisõnu mängime ka. Seal on vaja rohkem riskida, aga lõpuks sõltub edu ka paljuski sellest, kas veeretad õiged asjad või mitte. Sellistes mängudes on neil üldiselt üsna talutav kaotada. Kaardimängud, kus tuleb mõelda ja teistele veidi käru keerata, tekitavad paraku rohkem frustratsiooni ja kui nähakse, et hakatakse kaotuse poole triivima, visatakse kaardid tihti vihaselt käest. Kabet mängida on üldse võimatu, sest ma ei oska meelega kaotada ja see tõmbab laste motivatsiooni seda mängida täiesti nulli.
Üldiselt olen õpetanud, et kaotada tuleb osata. See on oskus omaette.
To report this post you need to login first.
08.03.2021 08:05
Neid mänge, kus tasemevahe suur, me mõisa peale ei mängi. Kabes jm küsin, kas laps on ikka kindel, et ta selle käigu tahab teha, sest… Ja luban ümber mõelda. Kust ta muidu õpib. Osades strateegiamängudes ka, kui näen võimalust, juhin tähelepanu. Aga seal on tihtipeale lapsel teine ja vägagi toimiv strateegia.
Õnnemängudes pole kaotus laste jaoks probleem.
Peale selle on meil ka hulk koostöömänge – kui peres on erinevas eas lapsed, siis väga tänuväärne žanr.
To report this post you need to login first.
08.03.2021 08:48
Laps peab kogema mõlemat, nii kaotust kui võitu. Oluline on nii oskus tulla kaotusega toime kui ka kogeda eduelamust, et ei kinnistuks kompleks “ma nagunii ei võida kunagi”
Üldiselt ma võidu nimel ei pinguta. no täringumängudes nt ei saagi väga mõjutada. Aga võtame nt memo, kus ma arusaadavalt olen 4- ja 6-aastastest lastest tugevam – mõnikord võidan, teinekord kui nt eelmise seti võitsin, siis järgmise kaotan.
Meeletult ma ei pinguta võidu nimel, osades mängudes (nt täringumängud) ei saagi väga ise mõjutada, läheb kuidas läheb. Kui siiski näen, et nt järjest mängides üks laps koguaeg võidab ja teine ainult kaotab, siis küll üritan suunata mängu sinna suunas, et vähemalt see sama laps koguaeg võitja ei võidaks enam – mõnikord on lastel lihtsam leppida, et isegi kui tema kaotab, siis võitja ikka vaheldub.
To report this post you need to login first.
08.03.2021 08:48
Ühe kuulsa kliinilise psühholoogi kõnest noppisin välja, et nõrgemal (st lapsel, väiksemal vennal-õel jne) peab laskma umbes 30% kordadest võita, et tal säiliks huvi ja rõõm mängu suhtes ning tema eneseusaldus ei kannataks. See taju kuulub loomuliku kasvatuse võime juurde ja sedasama protsenti näeb ka kõrgemate loomade mängude juures.
Nii et jah, tuleb lasta ka võita, see on lapse arengule vajalik. Aga katsu püsida enamvähem selle 30% juures, liigne teenimatult võita laskmine on teistpidi kahjulik, nagu võid isegi aru saada.
To report this post you need to login first.
08.03.2021 10:52
09.03.2021 11:44
Mu poiss alles siis malehuvi ja maitse suhu sai, kui paar korda talle kaotati, siis tekkis isu rohkem võita ja parem olla. Nüüd pean ma ise pingutama, et ta ausalt ei võidaks mind kogu aeg 😛
To report this post you need to login first.
09.03.2021 12:55
Nii ja naa, vahel lõdvendan lasteaialapse käigu ajal reegleid, vahel lasen tal ka kaotada, vahel mängime koos ühe mängijana, vahel lasen tal ennast lohutada kaotuse puhul. Ajaga on kõik kolm last sellest kaotuse puhul nutmise faasist välja tulnud ja nüüd saame juba päris hästi mängida normaalselt reegleid jälgides.
To report this post you need to login first.
19.03.2021 14:12
Meie 5aastane suhtub kaotusse väga traagiliselt, kuigi oleme kogu aeg mänginud nii temaga, et aeg-ajalt laseme võita. Oleme püüdnud õpetada kaotamist, mängu lõbu sisendada… aga vahel hakkab ta juba siis ahastunult pisaraid valama, kui saab enda arvates kaardimängus halvad kaardid. Aga kui ise võidab, siis teeb võidutantsu ja hõõrub nina alla teistele, heh. Seda võib vist seostada ka enesehinnanguga (et tal pole hea enesehinnang), samas on ta veel väike, seega loodame, et asi paraneb.
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
