Avastasin nädal tagasi kuivainete kapist mitu leedikut, viskasin kõik toiduained kapist minema puhastasin kapi ja tegin üldse suurpuhastuse köögis. Ja ikka ilmuvad nad ma ei tea kust, vahel on nad suures toas, vahel on üks jälle kapis.. kust nad tulevad.. kuidas lahti saada? Väga rõvedad ja tüütud
Teema: Leedikud ei kao ära
Leedikud armastavad niisket keskkonda.
Teepakis? Rosinates v kuivataud puuviljades?
Pesad köögikapi taga?
Uusi toite hoiad külmkapis v kinnistes klaaspurkides?
Püünised on?
https://puhastusteenusedtartus.ee/kuivainete-rikkujad-ja-paras-peavalu-leedikud/
olen selle õuduse üleelanud. Kapid tegin tühjaks, kõik sai ära visatud. Kuivainenõud keetsime läbi (nüüd piisaks nõudepasumasinast), kapid sai äärdika lahusega üle pestud, ka sahtlid välja tõmmatud (nad olid ka ühe sahtli taha pesa teinud).
Mul olid rösteri purusahtlis ja isegi tśillipurgis.
ojeh, tuttav lugu.
ma sõdin nendega (väikeste vaheperioodidega) eelmise aasta novembrist peale, kui ühel hetkel mingid parved toidukoisid ringi lendama hakkasid.
algul arvasime, et päris koid, aga esimene ports tuli tegelikult meile vanaisa saadetud kuivatatud õuntega. need veel kuivainetesse ei roninud. lisaks õuntele olid pesasid teinud ka tööriistakappi ja ühe plastmassist kustlillevaniku sisse (köögi lae all kõrge kapi otsas, et kaja ära hoida). seda sai kuuma veega uhutud ja domestoses leotatud.
toppisin kõigisse kappidesse koipalle.
fermoonpüüniseid igasse ruumi, esimesed said täis vähem kui nädalaga. ostsin jälle uued.
siis oli mitu kuud rahu.
kui suvel ilmad ilusaks läksid ja aknad päeval lahti, siis tulid jälle. tõenäoliselt aiast, õunapuudelt, sama muret kurtsid ka naabrid. uued püünised igale poole. kuna nad lendavad põhiliselt õhtuti, siis keelasin õhtusel ajal akende lahtihoimise. natuke aitas.
kahjuks tuleb neid tihti kaasa ka poest just ostetud kaubaga. nt viimati juhtus tatraga, et teen kinnise paki lahti, et need klaaspurki ümber kallata ja need pagana koid vahivad vastu. prrrr.
kui siin eespool räägitakse, et “viskasin kõik kuivained ära”, siis tegelikult kõiki need olevused ei söö. nt soolas, suhkrus, soodas, tärklises, kakaos ja kohvis pole ma neid elus veel kohanud.
koitanud kuivainepurgid kallan tühjaks 2 liitristesse keeratava kaanega klaaspurkidesse, peale silt “Linnutoit” ja jäävad keldrisse talve ootama. ma arvan, et need koitanud herkulad ja tangud peaksid lindudele sama hästi sobima, kui koitamata.
kõik tavalised kuivainepurgid olen viimase aasta jooksul välja vahetanud täiesti hermeetiliselt suletavate vastu. koipüüniseid on ikka veel igas toas, aga ringi neid enam ei paista lendavat.
kõige jaburam koht, kuhu meil koid läksid, oli plastkarp, kus sees olid meekärjetükid. keegi oli jätnud kaane korralikult sulgemata ja sinna oli terve mansaft koisid omale magusa uppumissurma leidnud. äraviskamisele läks kogu see kupatus.
kõige jaburam koht, kuhu meil koid läksid, oli plastkarp, kus sees olid meekärjetükid. keegi oli jätnud kaane korralikult sulgemata ja sinna oli terve mansaft koisid omale magusa uppumissurma leidnud. äraviskamisele läks kogu see kupatus.
Mina oleks sinu asemel pannud sildi peale, et “Karutoit” ja sahvrisse kevadet ootama. Mõmmid ärkavad ja hea võtta.
Karul pole koist sooja ega külma, kuivatatuna ja meekastmes raudselt parem, kui roiskunud liha.
Meie saime leedikutest (vist) lõplikult lahti siis, kui meil käis lutikatõrje. Kusjuures kööginurka pritsiti minimaalselt.
kange äädikaveega peaks kapid ära pesema, mitte tavalise lapiga pühkima.