Väga palju räägitakse praegu leetritest ja sellest,kui jube ja ohtlik haigus see on.Palun kirjutage oma kogemustest,kes selle läbi põdenud on või kellel põdenud keegi lähedastest/tuttavatest.On see asi ikka nii hull? Teab keegi kedagi,kes on reaalselt saanud kõva tüsistuse või surnud?
Esileht › Ilu ja tervis › LEETRID!
Teema: LEETRID!
Mina olen lapsena põdenud. Olin raskelt haige küll (ja veel keset suvevaheaega), aga tüsistusi ei saanud
Põdesin lapsena, õed-vennad ei nakatunud. Abikaasa õde samuti põdes ja minu õelaps põdes paar aastat tagasi. Tüsistusi ei saanud keegi ja ei mäleta et midagi rasket ka oleks olnud. Minu lapsepõlves ei tehtud sellest mingit suurt draamat, oli tavaline lastehaigus. Nüüd juba räägitakse et tuulerõuged ka hull surmahaigus ja tuleb vaktsineerida. Kui meedias koguaeg kirjutatakse, siis järelikult on tõsi ja nii kõik paanitsevad…
Ma kaldun arvama, et ega ta oluliselt hullem pole kui tuulerõuged. Ebamugav kindlasti ja pikem raviperiood, aga noh tüsistused…igal haigusel on oht tüsistusteks.
Lapsena põdesin (umbes1982?- 83?) Siis tundus tavalise, veidi pikemaks veninud haigusena, midagi hullu polnud. Mäletan, et samal päeval kui lööve välja lõi, jooksis nina iga natukese aja tagant verd.
Kodused ei nakatunud ja üldse ma ei tea, kust ma selle haiguse sain, ümberringi rohkematest juhtudest kuulda polnud.
Põdesin leetreid täiskasvanuna.Olin siis 20-21.Nakkuse sain sõbrannalt.Oi kui haige ma olin.Ei mäleta mis järjekorras hädad külge hakkasid tulema aga mäletan, et mingi hetk oli õudne vappekülm.Siis tuli kohutavalt kõrge palavik(ikka 40-41 kanti).Silmadesse tuli põletik ,st.et silmad tulitasid ja näpuga sai silmamunalt nagu läbipaistvat kilejat lima tõmmatud.Samuti oli põletik suus,suu limaskest punetas kõvasti ning ainus, mida ma siis sõin-jõin oli limonaad ja seegi tundus suus millegi kange aine kontsentraadina.Muidugi läksin üle keha täpiliseks.Nägu oli täppidest täitsa turses, nii et üks tuttav inimene ei tundnud mind üldse äragi.Suurema osa ajast ma ainult magasin.Vahepeal poolunes mäletan, et võtsin voodi kõrvalt mõne lonksu limonaadi ja magasin edasi.
Rohtudest kasutasin midagi aga ei mäleta mida, see oli kas palavikualandaja või ab.Kuna ema töötas sanatooriumis siis sealne arst andis talle need kui minu olukorda kirjeldas.Kokku olin haige max nädala.Kuidagi nagu järsku läks haigus üle.Tüsistusi õnneks ei tulnud.
Aga jah, kohutav oli see aeg
Otsingusse panna tuulerõuged vs leetrid, siis tuleb välja, et tuulerõuged isegi ebameeldivam sest et lööve sügeleb. Muidu sama ohtlikud.
https://www.medicalnewstoday.com/articles/322637.php
Oma ninaotsast võiks ikka kaugemale näha. Tugev ja terve indiviid põeb selle haiguse raskemalt või kergemalt läbi ja midagi ei juhtu. Ennast vaktsineerides kaitseme ühiskonna nõrgemaid liikmeid, keda (veel) vaktsineerida ei saa. Imikule võib see haigus surmaga lõppeda.
Otsingusse panna tuulerõuged vs leetrid, siis tuleb välja, et tuulerõuged isegi ebameeldivam sest et lööve sügeleb. Muidu sama ohtlikud.
Lingil on arstide kirjutatud faktid kahe haiguse kohta, mida siin miinustada on? Tõde ei meeldi?
Ma olen lapsepõlves põdenud, olin vaktsineeritud. Ei mäleta muud, kui et lööve oli ja kardinad pidid toas ees olema. Minu ema on ka põdenud lapsepõlves, ei olnud vaktsineeritud ja läks kergelt.
Laps põdes kergel kujul. Vaktsineeritud on. Nagu ütlesin, siis ainult kergel kujul
Ema ütluste kohaselt olen lapsena põdenud. Ise ei mäleta. Tüsistusi ei olnud ja surnud ka ei ole.
Vahel mul on tunne, et kas need lastehaigused, mis olid vanasti (leetrid, mumps ja tuulerõuged) ning need samad lastehaigused, millest tänapäeval räägitakse on ikka üks ja sama. Kas viirused on muteerunud või muutunud aastakümnete jooksul või miks neid nii hullusti kardetakse, kas arstid teavad midagi, mida meie ei tea?
Otsingusse panna tuulerõuged vs leetrid, siis tuleb välja, et tuulerõuged isegi ebameeldivam sest et lööve sügeleb. Muidu sama ohtlikud.
Lingil on arstide kirjutatud faktid kahe haiguse kohta, mida siin miinustada on? Tõde ei meeldi?
Asi võibolla selles, et paljud peavad tuulerõugeid kergeks haiguseks. Minu lapsed põdesid seda 8 ja 10aastasena, suvel. Üks oli lihtsalt nädal haige ja teise nädala nõrk, teisel oli terve suvi rikutud. Ei olnud need tuulerõuged ka kerge haigus, aga minu lapsed on muidu täiesti terved ja normaalse immuunsüsteemiga. Ja tulevikus võib juhtuda selline mittetore nähtus nagu vöötohatis. Üks mu tuttav vanadaam on sellega väga hädas. See on tuulerõuge viirus, mis kehasse alles jääb ja hiljem mingil põhjusel reaktiveerub.
Vahel mul on tunne, et kas need lastehaigused, mis olid vanasti (leetrid, mumps ja tuulerõuged) ning need samad lastehaigused, millest tänapäeval räägitakse on ikka üks ja sama. Kas viirused on muteerunud või muutunud aastakümnete jooksul või miks neid nii hullusti kardetakse, kas arstid teavad midagi, mida meie ei tea?
Leetrid ja mumps ja tuulerõuged on ohtlikud eelkõige nõrgema immuunsusega inimestele ja ohtlikud on ka tüsistused. Enamik saab jah lihtsalt terveks. Samas on neid haigusi võimalik lihtsalt vältida vaktsineerimisega. Ja kui piisav hulk inimesi on vaktsineeritud, siis on kaitstud ka need, kes on nõrgema immuunsusega ja vaktsineerida ei saa. Ehk siis hetkel haigestumine tõuseb, sest inimesed ei vaktsineeri ja sellest tulebki rääkida, et inimeste teadlikkust tõsta.
Mina põdesin täiskasvanuna 1987.aastal
Oli jube küll – palavik tõusis 40 ligi ja ravimitele ei allunud.
Silmad tahtsid peast ära mädaneda.Tuba pidi olema kottpime. Lamasin mitu päeva oimetuna voodis. Arst käis kodus, määras antibiootikumiravi.
Antibiootikumravi viirusele?
Antibiootikumravi viirusele?
Sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide vastu ilmselt.
Vahel mul on tunne, et kas need lastehaigused, mis olid vanasti (leetrid, mumps ja tuulerõuged) ning need samad lastehaigused, millest tänapäeval räägitakse on ikka üks ja sama. Kas viirused on muteerunud või muutunud aastakümnete jooksul või miks neid nii hullusti kardetakse, kas arstid teavad midagi, mida meie ei tea?
ravimitööstus saab väga suure hulga raha ju vaktsiinide eest. ajakirjandus külvab paanikat, rahvas tormab vaktsineerima ja ravimitööstus kühveldab raha, millest omakorda pudeneb mõndagi ka arstide kukrusse.
mina ei saa ka absull sellest paanikast aru. olen kõiki kolme põdenud ja täitsa elus.
kõige ebameeldivam neist oli mumps minu jaoks.
mu 30+ lapsed ei ole mumpsi põdenud, teised haigused on neil ka olnud.
ravimitööstus saab väga suure hulga raha ju vaktsiinide eest. ajakirjandus külvab paanikat, rahvas tormab vaktsineerima ja ravimitööstus kühveldab raha, millest omakorda pudeneb mõndagi ka arstide kukrusse.
mina ei saa ka absull sellest paanikast aru. olen kõiki kolme põdenud ja täitsa elus.
kõige ebameeldivam neist oli mumps minu jaoks.
mu 30+ lapsed ei ole mumpsi põdenud, teised haigused on neil ka olnud.
Õnneks pole isegi ühelgi perekooli käol sinu kogemusega midagi teha, sest see ei puuduta neid kuidagi.
Vaktsiinid maandavad riske ja kui sul oleks asi hullemini läinud poleks sa siin vast ka kommenteerimas või ajaksid hoopis teist juttu.
Lisaks on vaktsiinide tootmine üks tõeliselt hea asi, mida ravimifirmad teevad, tore, et neid eksisteerib.
Kuni 1990-ndateni peeti nii leetreid kui tuulerõugeid suhteliselt kergeteks lastehaigusteks, mis ei nõudnud isegi hospidaliseerimist. Seda ma kuulsin vanasti aga mitmelt arstilt, et nende klassikaliste n-ö lastehaigustega on nii, et mida vanemalt neid põdeda, seda raskema kuluga nad on. Ja usun seda. Sest mina olevat ema jutu järgi leetrites olnud 6-7-aastaselt, aga mul endal on sellest haigeolemisest null mälestust. Küll mäletan ma läbi terve lapsepõlve kestnud vastikuid angiine. Miks mul mandleid ära ei lõigatud, ei teagi, aga varastes 20ndates eluaastates angiinid lõppesid iseenesest ja täiskasvanuna pole kordagi enam olnud. Tuulerõugetes olin 13-aastaselt, ja vaata see oli rõve. Need sügelevad villid, briljantrohelisega määrimine, ma mäletan eelkõige seda sügelust ja alandustunnet rohelistest täppidest. Palavik oli ka suht kõrge, minu mäletamist mööda 38 – 39 kraadi, aga see polnud nagu üldse hirmus, sest angiinidega käis ka alati kõrgepoolne palavik kaasas. Ma ei mäleta, et need tuulerõuged angiinist kuidagi kauem oleks kestnud või muude asjade poolest hirmsad olnud, peale sügeluse ja villide. Mu arust isegi kurk ei valutanud.
Punetistes olin vist 11-aastaselt, seegi polnud midagi erilist. Punetiselööve õnneks mul nii ei sügelenud ka. palavik oli, aga jällegi mitte midagi erakordset.
Mumps on olnud. Siis olin veel algkoolis, äkki 8-9-aastane. See raibe valutas, valu kiirgas kõrva. Palavik minu mäletamist mööda polnud midagi hullu, oli mu meelest lihtsam kui angiiniga. Paar päeva minust hiljem sai vend ka mumpsi, tema pärast oldi hoopis rohkem ärevil, et tüsistusi ei tuleks. Ei tulnud. Aga mängisime haiguse ajal toas põrandal, jooksime tubade vahel ringi ja mingit voodirežiimi meile küll vaja ei olnud.
Mu enda laps sai tuulerõuged, kui ta oli umbes poolteist aastat vana. Põdes nii kergelt, et lastearst kahtles, kas see üldse talle immuunsuse annab. Keha peal tuli kümmekond villi ja näkku ka paar tükki, palavik püsis 37,0 – 37,3 ja see kõik läks viie päevaga üle.
Niipalju kui ma väga vanade inimeste kogemusi olen kuulnud või mälestusi lugenud vmt, ei kardetud neid leetreid, punetisi ega tuulerõugeid üldse. Mumpsi peeti ohtlikuks poistele. Tüdrukute puhul oli isegi soovitav, et punetised noore lapsena läbi põeks. Mida kardeti, olid hoopis sarlakid, rõuged ja lastehalvatus, aga nende vastu minu lapsepõlves juba vaktsineeriti. Vanem põlvkond aga mäletas veel neid haiguseid hästi ja siis neid ka õudusega räägiti.
Naabritüdruk sai leetrite tüsistuseks entsefaliidi ja selle tagajärjel ajukahjustuse. Ise põdesin 8 aastaselt ja armid seljal elu lõpuni.
Kuni 1990-ndateni peeti nii leetreid kui tuulerõugeid suhteliselt kergeteks lastehaigusteks, mis ei nõudnud isegi hospidaliseerimist. Seda ma kuulsin vanasti aga mitmelt arstilt, et nende klassikaliste n-ö lastehaigustega on nii, et mida vanemalt neid põdeda, seda raskema kuluga nad on. Ja usun seda. Sest mina olevat ema jutu järgi leetrites olnud 6-7-aastaselt, aga mul endal on sellest haigeolemisest null mälestust. Küll mäletan ma läbi terve lapsepõlve kestnud vastikuid angiine. Miks mul mandleid ära ei lõigatud, ei teagi, aga varastes 20ndates eluaastates angiinid lõppesid iseenesest ja täiskasvanuna pole kordagi enam olnud. Tuulerõugetes olin 13-aastaselt, ja vaata see oli rõve. Need sügelevad villid, briljantrohelisega määrimine, ma mäletan eelkõige seda sügelust ja alandustunnet rohelistest täppidest. Palavik oli ka suht kõrge, minu mäletamist mööda 38 – 39 kraadi, aga see polnud nagu üldse hirmus, sest angiinidega käis ka alati kõrgepoolne palavik kaasas. Ma ei mäleta, et need tuulerõuged angiinist kuidagi kauem oleks kestnud või muude asjade poolest hirmsad olnud, peale sügeluse ja villide. Mu arust isegi kurk ei valutanud.
Punetistes olin vist 11-aastaselt, seegi polnud midagi erilist. Punetiselööve õnneks mul nii ei sügelenud ka. palavik oli, aga jällegi mitte midagi erakordset.
Mumps on olnud. Siis olin veel algkoolis, äkki 8-9-aastane. See raibe valutas, valu kiirgas kõrva. Palavik minu mäletamist mööda polnud midagi hullu, oli mu meelest lihtsam kui angiiniga. Paar päeva minust hiljem sai vend ka mumpsi, tema pärast oldi hoopis rohkem ärevil, et tüsistusi ei tuleks. Ei tulnud. Aga mängisime haiguse ajal toas põrandal, jooksime tubade vahel ringi ja mingit voodirežiimi meile küll vaja ei olnud.
Mu enda laps sai tuulerõuged, kui ta oli umbes poolteist aastat vana. Põdes nii kergelt, et lastearst kahtles, kas see üldse talle immuunsuse annab. Keha peal tuli kümmekond villi ja näkku ka paar tükki, palavik püsis 37,0 – 37,3 ja see kõik läks viie päevaga üle.
Niipalju kui ma väga vanade inimeste kogemusi olen kuulnud või mälestusi lugenud vmt, ei kardetud neid leetreid, punetisi ega tuulerõugeid üldse. Mumpsi peeti ohtlikuks poistele. Tüdrukute puhul oli isegi soovitav, et punetised noore lapsena läbi põeks. Mida kardeti, olid hoopis sarlakid, rõuged ja lastehalvatus, aga nende vastu minu lapsepõlves juba vaktsineeriti. Vanem põlvkond aga mäletas veel neid haiguseid hästi ja siis neid ka õudusega räägiti.
Vaata kui palju sa olid haigustes mida oleks saanud vältida!
80ndatel sündinuna olin kooli ajal korra aastas külmetuses võibolla ja ema kirjutas siis nädalaks kekast vabastuse. Meil ei olnudki muud massilist haige olemist koolis kui kevadtalvine tatitõbi.
Aga siin mõni oli iga aasta mõnes välditavas nakkushaiguses mis üldse nii hullud ei olnud, ainult et keha oli kogu aeg nii nõrk et angiin tuli ja läks ja miskiparast kipuvad ikkagi imikud ja vanainimesed nende haiguste kätte surema.
Minu kogemus lapsena läbipõetud leetritest (pole mälestust mingist väga raskest haigusest va et pidin pimedas toas olema) on vaid miinuseid saanud
Esileht › Ilu ja tervis › LEETRID!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.