Teema: Leidke tegevust oma laisklevatele lastele

Ka kogetud, ähvardasin neile politsei kaela saata. Aga nagu tavatsetakse öelda: lapse elus vajalik arenguetapp. 🙂

Teemaalgataja, kas sa tõesti ise kunagi lapsepõlves selliseid kõnesid ei teinud?

Vana nail, sai omal ajal ka tehtud.
praegusel ajal mulle endale pole sellist nalja tehtud, aga ma läheks vist naljaga kaasa st teeks nalja vastu. Korduvate helistamiste korral kutsuksin nad korrale, kindlasti ei helistaks ma politseisse… kui just igapäevaselt 30 kõne tulema ei hakka 🙂

#1984694:

Kägu kirjutas:Teemaalgataja, kas sa tõesti ise kunagi lapsepõlves selliseid kõnesid ei teinud?

Eip, mul oli targemat teha.
Politseisse ma kah helistama ei hakka aga piisas sellega ähvardamisest, et nad vabandasid ja lubasid enam mitte helistada.
Kindlasti ma ei hakka selle idiootsused kaasa minema ja nende tasemele langema… See annab neile hoogu ja nalja juurde.

Mingi kuri ja ähvardav tädi teisel pool toru on just see mida nad ootasid. Püüa nüüd aru saada, et lapsed ei helista võõrastele numbritele mitte ainult nalja pärast. Pigem on see põnevuse otsimine, et näha mis saab.
Mul oli ka tegevusrohke lapsepõlv. Olin paras raamatukoi ja ülihästi käituv tüdruk. Aga isegi mina olen sõbrannadega võõrastele numbritele helistanud. Täiskasvanud inimene, kes sellise tembu peale endast välja läheb on ikka väga eluvõõras.

ma leian ka, et selline asi käib küll täiesti ohutute lapsepõlvevimkade alla. elad üle. olin ka korralik ja sõnakuulelik laps, aga ometi sai sõbrannadega vahel selliseid nalju tehtud. nii lõbus oli ju suvalisele numbrile helistada ja küsida, kas neil näiteks sooja vett on (tol ajal teatavasti neid vee- ja muid katkestusi tuli ikka päris tihti ette) – ja kui vastati jaatavalt, siis soovitada neil jalad puhtaks pesta 😉

Meie helistasime inimesele nimega Kiilaspea ja kõige vapram sosistas torru, et tere, siin räägib Kaabu :).

#1985417:

Miks peaks ühele “hästikasvatatud ja viielisele lapsele” midagi sellist üldse mõttesse tulema… kõige vapram… no tõesti Tegemist ju selge ebaviisakusega.

Et siis hästikasvatatud = viieline laps? Jälle sain targemaks. Tean nüüd, et mul kodus kahest tütrest vähemalt üks on hästikasvatatud…

Mhh… Mina ei ole ka kunagi selliseid telefoninalju harrastanud (ja pean neid tõtt-öelda isegi teismelise kohta võrdlemisi madalalaubaliseks), aga seda, miks teema autor niisuguse tühja asja pärast sedavõrd endast välja läks, kah ei taipa.

#1985417:

Absoluutselt ei saa aru sellistest naljadest. Mis nali, mis põnevus? Te ei tea kunagi, kelle otsa te satute, esiteks. Teiseks – kustmaalt läheb piir nalja ja kiusamise vahel? Miks peaks ühele “hästikasvatatud ja viielisele lapsele” midagi sellist üldse mõttesse tulema… kõige vapram… no tõesti Tegemist ju selge ebaviisakusega.

uskumatu kuivik oled. jah, loomulikult ei aja need naljad nüüd, täiskasvanuna, enam homeeriliselt naerma, aga kaheksa-üheksa-aastaselt pakkusid nalja küll, mis teha!

#1985440:

Kägu kirjutas:Miks peaks ühele “hästikasvatatud ja viielisele lapsele” midagi sellist üldse mõttesse tulema… kõige vapram… no tõesti Tegemist ju selge ebaviisakusega.

Et siis hästikasvatatud = viieline laps? Jälle sain targemaks. Tean nüüd, et mul kodus kahest tütrest vähemalt üks on hästikasvatatud…

Oleks pidanud kirjutama siis “raamatukoi ja ülihästi käituv tüdruk” ja “korralik ja sõnakuulelik laps”?

#1985485:

Kägu kirjutas:Absoluutselt ei saa aru sellistest naljadest. Mis nali, mis põnevus? Te ei tea kunagi, kelle otsa te satute, esiteks. Teiseks – kustmaalt läheb piir nalja ja kiusamise vahel? Miks peaks ühele “hästikasvatatud ja viielisele lapsele” midagi sellist üldse mõttesse tulema… kõige vapram… no tõesti Tegemist ju selge ebaviisakusega.

Mina omakorda ei mõista, kuidas on võimalik oma lapsepõlv niivõrd ära unustada? Ei sündinud sinagi range reeglite najal edasi liikuva kuivikuna, küllap oled ka sina teinud tobedaid hea maitse piiril nalju oma lapse- ja noorpõlves. Mis aga kiusamisse puutub, siis väga õige point. Piir nalja ja kiusamise vahel ongi õhkõrn ja tihti polegi piiri, üks tajub kiusamisena, teine naljana. Üks lahendab olukorra nii, et arendab endas oskuse ka iseenda üle naerda koos nalja viskajatega – see on vägevaim relv maailmas, sellist inimest ei ole võimalik kiusata (st. naeruvääristada). Teine aga hakkab nalju enda ümbert ära keelama ning kaotab igasuguse huumoritaju.
Sina oled vist see viimane.

🙂 Ma ei tea Sinu vanuseklassi, aga ‘meie ajal’/elukohas/sõpruskonnas selliseid tobedaid hea maitse piiril nalju tõesti ei tehtud. Ja ei tea väga, et ka klassikaaslaste hulgas oleks see levinud olnud… Nii lihtsalt ei tehta/tehtud. Õnneks ei tee ka minu laps ega ka tema sõbrad. Laps 11a.
Ja pole mõtet asju segaseks ajada – nali on nali ja kiusamine on kiusamine. Võib-olla ongi meil koolikiusamine nii levinud (kaasaarvatud sellised telefonikõned kooli-/klassikaaslastele/tuttavatele), sest kodus korrutatakse kogu aeg – see on ju nali. On või? Millise piirini? Kes määrab piiri?

kunagine nali, mis tehti oli veel see – et helistati ja küsiti- kas loomaaed? kui vastati ei – siis küsiti vastu – aga miks siis ahv telefoni võttis.
Mingi hetk helistati meile korduvalt ühe naisterahva poolt – et kas Mart__on tööl, ema ütles – see on vale nr. Ikka helistas uuesti, lõpuks ema vastas – läks jah, naine tuli järgi. Teisel pool jäädi hiirvaikseks – öeldi ahhah ja pandi toru ära. Rohkem ei helistanud.

Paraku tegin ise ka lapsena sellist nalja. Siis oli see naljakas, nüüd enam ei ole. Ka minu vanematele ei meeldinud see tol ajal. Sain pahandada, kuna häirisin võõraid inimesi ja see ei olnud ka viisakas.
Ma saan aru, et see võib osadel lastel vanusega kaasas käia, aga ega ma seepärast ei pea sellista asja heaks kiitma ja last õigustama. Kui ma teaks, et minu lapsed midagi sellist teevad, oleksin ka pahane ja pettunud. Kindlasti keelaksin.

See on samasugune nali (või “nali”, kuidas kellelegi), kus kamp igavlevaid kortermaja lapsi käis võõraste inimeste uste taga pidevalt kella andmas. Ning enne kui elanik ust avada jõudis, pandi plehku. Olin tol ajal laps ja vanematega külas ühel sellisel perel, kelle ukse taga vähemalt tol õhtul lakkamatult kella anti. Pereema, pereisa, vanaema, lapsed – kõik käisid muudkui ust avamas, kuni enam polnud kellelgi eriti lõbus. Muudkui kruti neid snepreid kinni-lahti, avades kuuled vaid nurga tagant itsitamist ja kui vaatama lähed, on trepikorda tühi ning altpoolt kostab vaid jalgade mütsumist. Jajah, saime kõik aru, et igavlevad tited lollitavad, aga nüri ja tüütu oli see siiski. Pärast seda, s.o olnuna ise “märklaua” rollis, ei kippunud ma teistele enam niisuguseid ühepoolseid nalju tegema. Ehkki jah, saan aru et lapsepõlv ja puha…

Tuttav rääkis, kuidas temale oli mobiilile samuti hakatud selliseid tüngakõnesid tittede poolt tegema. Lõpuks ta enam ei jaksanud neid vastu võtta, sest oma lapsed ja oma elu tahtsid ka elamist- muudkui jookse mobiilile vastama, pane käest, mine oma lapse juurde, kui jälle mobiil heliseb. Pani viimases hädas mobiili hääletu peale, et vähegi midagi teha saaks. Ja kui talle helistas haige ema, et on põrandal maas ega saa hingata, ei kuulnud ta kõnet. Lõpuks, kui avastas et pidevate tüngakõnede tõttu hääletuks pandud mobiilile on tulnud emalt 8 kõnet, läks kiireks. Kahjuks suri ema järgmisel päeval haiglas.

Nii et minu arvamus on- saan aru et lastel on lapsepõlv ja lastel on igav ja iseenesest mõni telefonikõne pole veel maailmalõpp. Ent igal asjal on piir ja lapsed oma ea tõttu ei ole alati suutelised seda piiri omal jõul ära tundma. Seega telefonilollitamise osas oleks mõistlik kodus oma lapsega siiski selgitustööd teha ja soovitada leida neil endale paremat ja ohutumat tegevust. Kunagi ei tea…