Teema: Lemmik supp

Mulle väga maitseb hernesupp ja rassolnik.

Mina ei ole üldse supisõber, lapsepõlvekodus eriti suppi ei tehtud ja nii seostub supp peamiselt koolisööklaga.

Suppi siiski teen vahel, lapsele meeldib ja sõbrad ka vahel nõuavad.

Korralik puljong peab olema, puljongi keedan ise.
Hooajal teen borši, peeti panen rohkem ja liha võiks ka palju olla.
Frikadellisupi jaoks peavad frikadellid kindlasti olema tehtud veisefileest ja praetud sibulaga.
Kanasupi sisse lähevad kindlasti võis kuumutatud porgandid.
Lapse lemmik on roheline lögasupp- puljongis keedetud spinat, kartul ja sibul. Püreestan ära ja lisan koort ja valget pipart. Serveerin tilga extra virgin oliiviõliga. Enda taldrikusse panen veel kitsejuustu. Käib kah aga lapsele väga maitseb ja sõbrad ka pidevalt küsivad.
Kuna ostan tavaliselt terve lõhe, siis koorene lõhesupp on ka vahel menüüs.
Hooajal teen palju salmorejot ja garpachot. Kuidagi on vaja need ämbritäied tomateid ära süüa.
Igasuguseid kapsa- ja köögiviljasuppe üldse ei salli. Idamaised supid on ok aga ise ei viitsi teha.

Hartšo, seda võimalusel gruusia restoranis või mujal, kus pakutakse, ikka tellin. Endale on lambaliha tundmatu maa, seega ei eksperimenteeri ise.
Muidu mulle väga meeldivad tõesti igasugused supid, põhimõtteliselt kõik siin mainitud. Üldse ei pirtsuta, seni kui piima sees ei ole 😀

Kreeka kapsasupp.

Milline on Kreeka kapsasupp?

Kanasupp (klimpideta),
frikadellisupp,
kalasupp.
Kõik ise tehtud korralikust puljongist.

#3542071:

#3534103:

Piima-köögiviljasupp

Sparglid ja kana heas puljongis

Miks seda head on eraldi vaja rõhutada? Kas keegi sööb nimme halba puljongit?

Juhin tähelepanu, et teema on LEMMIKsuppidest.

#3542393:

Minu melest on sõnadetagi selge, et inimene teeb toidu enda maitse järgi ja see on talle ka hea. Eraldi “hea” rõhutamine tikub mulle tunduma kerge fa-faa: no et vaadake, mina teen/söön nii head ja kvaliteetset rooga, teil on kindlasti see viletsam.

Minule nii ei tundu. Ei vastanda head ja halba, pigem head ja tavalist. Kui ma teen hakklihakastet, siis see on iseenesest ju täiesti hea ja söödav, aga väga tavaline toit. Noh, ei pane just vaimustusest hüüatama. Mõnikord maitsestan teisiti või kasutan teistsorti liha või lisandeid, siis vahel ikka öeldakse, et täna on kaste nii hea, aga hakklihakaste jääb hakklihakastmeks.
Samuti puljongiga. Minu jaoks on tavaline puljong ja on eriti hea puljong. Oleneb nii paljudest asjadest, nt millised kondid on kasutada, kui palju liha küljes, nende röstimisest ja karamelliseerimisest, keetmise ajast, lisanditest ja maitseainetest. Kui tahad väga head puljongit, näed ka suht palju vaeva. Iga nädal ma ei keeda oma lemmiksupi jaoks spetsiaalset vürtsitõmmist, iga nädal ei keeda ka 8 – 12 h puljongit, sest täiesti söödava supi saab ka lihtsamalt.
Kui me laste peredega koondume, et teha mingit head toitu, siis see ei tähenda, et me igapäevaselt oma kodudes halba sööki sööks, aga osa asju võtavad nii kaua aega või nõuavad palju vahendeid ja tegutsemist, et tulemus tõesti nauditav oleks, me mehega kahekesi ei viitsi ainult endi väikese koguse pärast küll jännata.
Nii ka kookide ja jookidega, raamatute ja filmidega – on halbu, on tavalisi ja on selliseid, mis tõelise elamuse pakuvad.
Kui keegi kirjutab, et üks ta lemmikutest on kana ja spargel heas puljongis, et tähenda see mu meelest küll teiste halvustamist või üleolekut.
Ilmselt paljud teavad söögikohti, kus mõni supp on eriti hea ja selliseid, kus sama asi on täiesti keskpärane. Kaugeltki mitte halb, aga mitte ka selline, mis meelde jääks.
Mul ei tule seljanka kunagi nii hea välja kui ühes söögikohas, kus mulle käia meeldib. Nii et ma ei saa kunagi kiita, et ma teen head seljankat, tulge sööma 🙂

#3543440:

Ma jään ikkagi selle juurde, et ka lihtsamaid toite tehakse heana, sest vaevalt, et keegi keskpärast keedust üldse serveeribki. “Hea” rõhutamine peab siis tähendama, et peaksin pere eelnevat käitumist teadma, aga seda ma ju võõraste inimeste puhul ei tea.

Omaarust on me igapäevased toidud kõik üsna keskpärased ja täiesti tavalised. Normaalsed süüa, meile endile maitsevad. Aga ei arva küll, et hommikuses tomati-paprikaomletis või õhtuses seenelasanjes midagi märkimisväärselt head oleks. Ega me neid võõrastele ei serveerigi.
Aga samas pean mõnda valmistatud toitu ikka väga heaks. Kui viitsime vaeva näha ja teha.
Miks mitte siis ka mainida täpselt seda, mida tunnen? Eriti näiteks, kui keegi ongi teinud 6 tundi oma lemmiksuppi ja see on ülihea välja tulnud?
Ja veel lemmiksupi teemas 😀

#3543440:

PK-s on just “hea” rõhutamine seotud kerge üleolekuga. Loe neid teemasid, kus räägitakse hotellidest, toitudest, raamatutest, filmidest ja loomulikult veinist – kõigil on midagi “head”, samas see ei pruugi sinu või minu maitsele kohe üldse vastata.

Ma ei tunne PK puhul ka mingit erilist suhtumist ega sellist kõnepruuki, kus lihtne sõna “hea” tähistaks teistest üleolekut, kindlasti mitte kodunurgas ja kindlasti mitte teemas, kus inimesed räägivad oma lemmiktoitudest.
Loomulikult on igaühe jaoks hea asi täiesti erinev.
Kui mulle juhtub eriliselt maitsema mingi vein, mille mees katsetamiseks Prismast kaasa haaras, siis ma kirjutangi, et vau, nii hea vein! Seda ei raatsi niisama raisata, jooks seda mõne hea filmi kõrvale, oleks mõnus õhtu. Ja valingi filmi, mis mulle nii väga meeldib, et seda ka teist või kolmandat korda vaadata. Miks mitte?
Mõnikord toob jälle sellist veini, mis mingit emotsiooni ei tekita, täiesti tavaline kuivakas. Pole paha, aga hea ka mitte.
Ja mõnikord vaatan ka halba filmi. Jõuga lõpuni 🙂 Sest tahan aru saada, miks seda kõik kriitikud niiväga kiitnud on ja miks see Oscari sai.