Teema: Lemmikkohvikud, mida enam ei ole

Matilda Lühikeses jalas, minu suur lemmik. See nende Pavlova!

Tartus jah Vilde meeldis ka.

Cafe Anglais ja Vilde olid minu lemmikud ka, ebaproportsonaalselt palju raha noore inimese sissetulekust sai sinna jäetud. 

Suudlevad Tudengid. Eelkõnelejad ilmselt vanemad, kuna käisin ülikoolis 15a tagasi ja siis mingit Sophoklest polnud.

Mulle meeldis Vassilissa hiigelpavlova.

#4119997:

#4119626:

Kas teil on olnud mõni lemmikkohvik, mida kahjuks enam ei eksisteeri?

Sajandivahetus paiku oli Tartus populaarne koht Vilde kohvik. Tegelikult oli ju lausa nii, et esimesel korrusel oli Vilde kohvik ja teisel Wilde´i pubi. Aga see esimese korruse kohvik oli minu ja mu sõbrannade vaieldamatu lemmik! Mingil hetkel oli nii, et samal korrusel oli ka raamatupood ja sellest pääses samuti otse kohvkusse. Minu arvates oli kogu see õhkkond ütlemata hubane ning ka koogivalik oli seal võrratu. Mäletan siisani “Vanaema õunakooki”, mida serveeriti kas jäätise või hapukoorega.

Teine koht, mille kadumine on minu meelest lausa kuritegelik, on ülikooli peahoone keldris asunud legendaarne Sophokles. Seda ei oleks küll tohtinud ära kaotada, see kuulus ju absoluutselt tudengielu juurde.

Mis aastatel wildes raamatupood oli??????

See oli umbes 90ndate lõpus ja 2000ndate alguses.

#4119925:

Mulle meeldis Vassilissa hiigelpavlova.

Jaa! Mulle meeldisid ka teised sealsed toidud.

Vabandust teema ümberpööramise pärast, aga palun lisage, mis on praegu lemmikkohvik. Ega sinna enam ju minna ei saa, mida enam pole 🙂

Minu lapsepõlve kohvikunostalgia on üks Mustamäe väike kohvik. Asus kusagil seal läheduses, kus nüüd uus kirik on.  Mäletan, et ema sõbrannal külas käies käisime seal. Kunagi enam ei ole nii häid kastaneid, moorapäid, mokakändusid saanud.

Praegune Narva kohvik on mu jaoks mõnusa kohviku asemel pigem retk ajas tagasi (teeninduskorralduse ja -upsakuse poolest kindlasti).

Otepääl sattusime sel suvel mõnusasse kodusesse ja rõõmsameelsete teenindajatega kohvikusse. Kahjuks nime ei mäleta.

#4119626:

Kas teil on olnud mõni lemmikkohvik, mida kahjuks enam ei eksisteeri?

Sajandivahetus paiku oli Tartus populaarne koht Vilde kohvik. Tegelikult oli ju lausa nii, et esimesel korrusel oli Vilde kohvik ja teisel Wilde´i pubi. Aga see esimese korruse kohvik oli minu ja mu sõbrannade vaieldamatu lemmik! Mingil hetkel oli nii, et samal korrusel oli ka raamatupood ja sellest pääses samuti otse kohvkusse. Minu arvates oli kogu see õhkkond ütlemata hubane ning ka koogivalik oli seal võrratu. Mäletan siisani “Vanaema õunakooki”, mida serveeriti kas jäätise või hapukoorega.

Teine koht, mille kadumine on minu meelest lausa kuritegelik, on ülikooli peahoone keldris asunud legendaarne Sophokles. Seda ei oleks küll tohtinud ära kaotada, see kuulus ju absoluutselt tudengielu juurde.

Astusin ülikooli 1991. Sopokhlesest ei tea ma midagi:) ju  siis ikka nii üldteada polnud:)

Praegune lemmik Tallinnas on Josephine Vene tn hoovis, seal on võrratult mõnus ja hubane – ka õues.

Komeet Solarises on tore, ja Draamateatri vastas olev Rahva Raamatu kohvik.

#4123404:

#4119626:

Kas teil on olnud mõni lemmikkohvik, mida kahjuks enam ei eksisteeri?

Sajandivahetus paiku oli Tartus populaarne koht Vilde kohvik. Tegelikult oli ju lausa nii, et esimesel korrusel oli Vilde kohvik ja teisel Wilde´i pubi. Aga see esimese korruse kohvik oli minu ja mu sõbrannade vaieldamatu lemmik! Mingil hetkel oli nii, et samal korrusel oli ka raamatupood ja sellest pääses samuti otse kohvkusse. Minu arvates oli kogu see õhkkond ütlemata hubane ning ka koogivalik oli seal võrratu. Mäletan siisani “Vanaema õunakooki”, mida serveeriti kas jäätise või hapukoorega.

Teine koht, mille kadumine on minu meelest lausa kuritegelik, on ülikooli peahoone keldris asunud legendaarne Sophokles. Seda ei oleks küll tohtinud ära kaotada, see kuulus ju absoluutselt tudengielu juurde.

Astusin ülikooli 1991. Sopokhlesest ei tea ma midagi:) ju siis ikka nii üldteada polnud:)

See on küll väga kummaline, et sa ülikooli peahoones asuvast kohvikust mitte midagi ei tea. Aga jah, eks see oli rohkem filosoofiateaduskonna värk.

Minul on lapsepõlvest helded mälestused Kuressaares olnud Kalevi kommipood/kohvikust. See oli iga pensipäev koht, kuhu vanaema viis ja siis sai midagi head endale seal valida. Võimalik, et kvaliteet polnud midagi erilist, aga lihtsalt armas mälestus igakuisest käigust kalli inimesega. 🙂

Hetkel mulle meeldib väga Literaat kohvik. Väga õdus ja head toidud.

#4123474:

Astusin ülikooli 1991. Sopokhlesest ei tea ma midagi:) ju siis ikka nii üldteada polnud:)

See on küll väga kummaline, et sa ülikooli peahoones asuvast kohvikust mitte midagi ei tea. Aga jah, eks see oli rohkem filosoofiateaduskonna värk.

Kasvasin Tartus ja ema-isa viisid mind Sophoklesse juba lapsena, hiljem käisin muidugi ise. See vist oligi mu kõige kodusem kohvik üldse.

Aga miks meie pere kohvikutes käib – soolase toidu osas on meil kõigil üsna sarnane maitse ja pole haruldane, et restoranis vm söögikohas tellime kõik sama toitu, aga magusa osas meie soovid ei kattu. Kohvikus tahavad kõik täiesti erinevaid kooke. Võime kodus küll lihtsamaid hooajalisi kooke-torte teha ja süüaksegi ära, aga midagi keerulisemat pole mõtet. Kes armastab sefiirikorvikest, kes šokolaadiga kreemitoru, kes sametkooki jne. Ja eks see isu tuleb ka vast kord kuus ühe-kahe tükikese järele. Kohvi meist joob vaid üks, aga muid jooke on ju ka võimalik tellida.

Mina tulin Tartusse õppima 90ndate keskpaiku ja samamoodi on head mälestused seoses Vilde kohviku ja Wilde’i pubiga, see oli justkui omamoodi kultuskoht tol ajal. Mäletan muidugi ka seal asunud Mattieseni raamatupoodi ja tegelikult veel varasematki aega, kui polnud veel ei kohvikut ega pubi. Siis oli seal lihtsalt mingi tilluke raamatupood (nime ei mäleta). Ma praegu suur kohvikuskäija pole, nii et tegelikult mingist kindlast kohast puudust ei tunnegi. Aga eks nostalgia tuleb ikka peale, kui meenutada, kus kunagi sai käidud ja natuke kurb, et paljusid nendest pubidest-klubidest-kohvikutest enam ei ole. Kuskil EPA ühikate juures oli näiteks BFG, siis muidugi EPA klubi, oli veel Humal kuskil keldris… Aga see läheb juba teemast välja.

Vana hea Kloostri ait on veel

nimetamata. Cafe Anglais’st tunnen ka siiani väga puudust.