Mul on tunne, et olen järjest teinud valesid valikuid ja need on mõjutanud suurel määral minu ja minu lähedaste elusid. Järsku on nii palju asju, mida ma kahetsen. Kusjuures ma ei ole enda arust rumal inimene, aga need vead on ikka ühe väga rumala naise omad. Kulutasi suure summa raha teisele kõrgharidusele ja nüüd ei suuda seda lõpetada, sest ma vihkan seda. Sain lapse mehega, kellega olin abielus ja pikalt koos olnud. Ja lapse saamine muutis meie suhet nii, et me läksime lahku. Ja veel mina otsustasin lahku minna. Polnud ühtegi suurt probleemi, meil oli kõik olemas, aga lihtsalt ei tulnud pingetega toime. Siis tuli mu ellu uus mees, kelle puhul tunnen, et ta lihtsalt rääkis mu ära. Enne olime tuttavad ja ju siis üksindus vms viis suhteni ja tema tahtis nii väga last saada ja nüüd olen kahe lapsega ja ikka õnnetu. Müüsin maha oma korteri, et osta remonti vajav maja, aga see käib mul ülejõu. Ainus pluss on see, et lapsed saavad hoovis mängida. Vahetasin ka töökohta, sest eelmist tööd oli keeruline väikeste laste kõrvalt korraldada. Teenin hästi ja uus töökoht on normaalne, aga ei paku mulle erialaselt mingit arengut. Igatsen oma eelmist tööd, aga sinna tagasi minna on keeruline, sest põletasin sillad.
Mees, kellega koos elan, on pidevalt tööl ja ta on väga jäikade vaadetega st on meeste tööd ja naiste tööd ja arvab, et mina peangi kodu eest hoolitsema, aga ma ei ole üldse seda tüüpi naine. Hoolitsen kindlasti laste eest ja usun, et olen oma lastele hea ema, aga ma ei suuda meest teenida, sest mees peaks olema võrdne partner. Viimane rumal otsus oli autoliising, valisin liiga kalli auto ja see on mõjutanud toimetulekut. Täpsemalt pole liisingu maksmisega probleeme, aga ma tunnen, et nüüd olen kulutustega lõksus, ei saa lahku minna, sest üksi ei suuda majalenu, kommunaalne, remonti ja autoliisingut maksta.
Kurb on veel see, et ma pole oma olukorrast kellelegi ka rääkinud, sest mu sugulastele ja sõbrannadele meeldis mu eksmees. Ei tahaks kuulda parastamist. Ja nüüd siis üritan elada ja kuhugi liikuda, aga mul pole ühtegi eesmärki ja sageli lainedl löövad kokku ja tundun endale kõige rumalama naisena üldse.
Teema: Leppimine valede valikutega elus
Niimoodi lühikese kirjelduse pealt on ohtlik analüüsida, ära võta mu arvamust tõsiselt. Aga mulle tundub selle jutu põhjal, et sul on probleeme stabiilsusega. Sa ei talu stabiilsust. Sul on probleeme paikseks jäämisega – mitte otseses mõttes, aga kaudses mõttes. Kui oled kusagil ennast turvaliselt tundma hakanud, hakkad nagu sügelema ja pead edasi liikuma. Jutu põhjal tundub, et sul polnud eriti suuri probleeme ei oma esimeses abielus ega ka endisel töökohal, aga midagi hakkas kihelema ja tahtsid midagi muud.
Abielus peaksid ennast lihtsalt kehtestama. See on sul ju seda lihtsam, et sul on ükskõik, kas see abielu püsib või ei püsi. Kui mees tuleb töölt ja küsib nõudlikult, kas süüa polegi, või tahab, et sa ta särgid ära triigiksid – naerad lihtsalt näkku talle. Kui see rikub teie suhted ja viib lahku, mis siis ikka. Sa ju niikuinii ei hoia sellest abielust väga kinni?
Autoliiisingu lõpetamine peaks olema vist üks lihtsamaid asju üleüldse?
Kas sinu eelmist ametit saab pidada ainult ühes ettevõttes või kuidas mõista seda “põletasin sillad”? Kirjutasid erialafoorumis, et kõik selles valdkonnas töötajad on lollakad ja üldse see valdkond tuleks Maa pealt ära kaotada?
Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, miks inimene ei talu stabiilset ja turvalist keskkonda. Võib-olla teades oma minevikku, sa suudad ise selle põhjuse leida, miks sinuga nii on. Aga võib-olla sa ei suudagi stabiilsusega harjuda, vaid oledki määratud eluks ajaks ühest töökohast teise, ühest suhtest teise rändama? Sel juhul pead lihtsalt leppima endaga, et oled selline, ja proovi lihtsalt nautida oma mitmekülgset elu ja erinevaid kogemusi.
Kas sinu kahe eriala vahel mitte mingit kokkupuutepunkti pole võimalik leida? Et saaksid kasutada mõlema jaoks omandatud oskusi ja teadmisi?
Järgnev on minu isiklik arvamus ja ei pruugi olla tõde.
Ma arvan, et sulle meeldivad kriisid ja draamad. Kui pikka aega on liiga rahulik olnud, leiad sa meetodi, kuidas paati kõigutada. Kui mehega pole pikka aega mingit tüli olnud, sa võid selle ise provotseerida, sest sa oled harjunud sellega, et stabiilne pole hea. Sa tahad peatäit nutta, olla ohver (kasvõi iseenda ohver) ja kannatada maailmavalu. Mõneti on see egoistlik, et sa kasutad selle seisundi saavutamiseks teisi inimesi. Aga ma saan sinust aru, ma arvan. Kuni ca 35. eluaastani ma ka jumaldasin draamat ja kannatamist. Mitte igapäevaselt, aga paar korda kuus ikka katsetasin piire, et kaua mees kannatab või mis siis saab, kui lahkumisavalduse ootamatult viskan. Lähen ja ütlen kellelegi kogu tõe näkku ja pärast saan kanatada. Või veel midagi hullemat. Ainult mõte lastele hoidis mind tegemast veel suuremaid kriise. Aga kui lapsed olid kaheks nädalaks ema hoida suvel, siis läksin küll lennujaama ja lendasin esimese lennukiga ükskõik kuhu. Sattus olema Frankfurt. Mehele ei öelnud jne ja siis sain pärast nutta ja kannatade, et näe, sina oled mind selleni viinud (mis muidugi polnud tõde, vähemalt täistõde).
Vanusega olen sellest peaaegu vabanenud, päris vabaks ei saa sellest draama-armastusest kunagi.
Ja sinu postitust lugedes tekkis minus mõte. Mõte sellest, et see abielu ei jää sulle viimaseks. See mees on sulle igav, sest ta ei anna sulle piisavalt taevanitõusvaid emotsioonilaineid. Sa lihtsalt ei suuda loobuda sellest valusmagusast kurvat lõbust (no lõbu sa ise selle kohta muidugi ei ütleks) see mees maha jätta ja uuesti täiel rinnal üksindust kannatama hakata, kuni saad hakata kannatama vastamata armastust. No ja siis leiad kellegi uue, kes veel üldse immuunsust ei oma su tujude ja emotsioneerimise suhtes.
Sa ei saa koos ega saa eraldi. Oled kas üksik laps või paljulapselisest perest? Sinu ümber on ilmselt alati inimesi olnud ja seega ei oska/suuda sa ka üksi olla.
Ma ei oska sind aidata. Küll aga laste teemal- sul on kaks last erinevate meestega. Kui praegune mees nendega sobib/lepib/klapib, on ju väga hästi ehk see on suur asi. Lõpetad selle kooselu, järgmine mees ei pruugi lastega suhtestuda. Ja siis on taas üks koht, kus tunnistad end valesti elanuks.
Mees, kellega koos elan, on pidevalt tööl ja ta on väga jäikade vaadetega st on meeste tööd ja naiste tööd ja arvab, et mina peangi kodu eest hoolitsema, aga ma ei ole üldse seda tüüpi naine.
Kus on siis selle mehe panus tema enda nägemuse järgi (“meeste töö”)?
Mees, kes (1) on pidevalt tööl ja (2) peab tähtsaks soolist rollijaotust, tavaliselt varustab ise oma perekonna elukõlbliku maja ja autoga.
ela veel natuke ja jõuad arusaamisele, et ainult surm lõpetab vabaduse valikuid teha. praegu on sul ju kõik võimalused teha uued õiged valikud.
ainuke asi on see, et sa pead oma eksimist tunnistama ja sellest ka kõigile rääkima. Mitte elama seda võltselu edasi.
Tundub klassikalise ummikuna. Kui sul otseselt rahaprobleeme pole, mine terapeudi jutule – saad endas vähemalt selgust, leiad ehk uue suuna.
Isegi kui siit keegi oma analüüsiga täkkesse paneb, et aita sellised valgustusmomendid tavaliselt, sest see on hetkeline. Aga kriisis oleval inimesel on vaja väikseid järjepidevaid muutusi.
Tema langes depressiooni ja lõpetas kodus asjade tegemise ja enese eest hoolitsemise. Käis ainult tööl. Kodus mängis arvutimänge ja magas. Minule tähelepanu ei pööranud.
Kas selline mees meeldis su sõbrannadele??
Sinu probleem on selles, et sul on mõlemad mehed sellised tööle keskendunud ja vaba aega koos perega ei veeda.
Mina ka sellist elu ei kannataks. Pigem vähem asju, kuid tahan ka teatris ja kontsertidel käia või reisimas.
Olen nõus mehele süüa tegema ja pesu pesema, kuis soovin et mees siis teeks neid meestetöid ja remondiks majas jne.
Mehe eks tunnistas, et vale valik oli mees maha jätta. Eks siis nüüd näeb millest on ilma jäänud, eriti kui mõni aasta tagasi sai mees kopsaka päranduse.
elasin sellise mind “ära rääkinud” mehega üle 10
aasta, pidades seda alguses ajutiseks üksinduse leevendamiseks. see oli jube! must ei jäänud midagi järele, ainult töö ja pidutsemine, et oma mõttetut elu kuidagi taluda. suutsin lõpuks ära minna, natuke üksi elada ja nüüd õnnelikus abielus, kus kodutöödega kedagi ei represseerita. tähelepanuvajadus, millest kirjutad, ei ole mitte midagi imelikku, see ongi loomulik soov ja heas suhtes kõik seda tähelepanu ka peaksid saama, mitte kerjama.
kas uus eriala muutus vastumeelseks alles hiljuti? kui väga vähe lõpuni, võiks mingi meeldiva aspekti leida ja ära teha, aga mitte midagi ei juhtu ka siis, kui see diplom saamata jääb. asjadel võib vahel minna lasta.
kas teise linna kolimine ei tule kõne alla? et tagasi minna vanale tööle uues kohas, kui laste kõrvalt juba saaks.
kokkuvõtvalt: kõik need valed valikud on parandatavad, tervist on, mõistust on, raha on. hakka rahulikult kuskilt otsast lihtsalt harutama. edu!
Müüsin maha oma korteri, et osta remonti vajav maja, aga see käib mul ülejõu.
Mees, kellega koos elan, on pidevalt tööl ja ta on väga jäikade vaadetega st on meeste tööd ja naiste tööd ja arvab, et mina peangi kodu eest hoolitsema, aga ma ei ole üldse seda tüüpi naine. Hoolitsen kindlasti laste eest ja usun, et olen oma lastele hea ema, aga ma ei suuda meest teenida, sest mees peaks olema võrdne partner.
Ee, kas maja remontimine on su mehe arust naiste töö?
Õudselt raske on midagi arvata, sest olen ise vastupidine tüüp ja teen ka vigu, mis erinevalt sinust tulevad mitte midagi tegemisest ja ootama jäämisest, et kõik laheneb iseenesest.
Kõik teevad valesid valikuid, ühesõnaga. Teine filosoofia oleks, et valesid valikuid pole olemas ja iga valik oli vajalik mingi eluõppetüki omandamiseks. See viimane budistlik vaade elule on lohutavam mu meelest, võtab süükoorma õlult ning kergem on ennast muuta ja edasi sammuda.
Ning ennast muuta tuleb sellise mehega elades – tuleb muutuda ennast kehtestavamaks. Öelda, et sa ei saa lasta end eelmise sajandi alguse naise rolli suruda. Mida sul karta? Kõik trumbid on ju sinu käes. Maja on sinu, mees tahtis väga last saada, seega on tema asi sind õnnelikuks teha, et teist mitte ilma jääda. Autoliising lõpeta ära ja rahaline kaotus neela alla – see on ju kõigest vaid raha, seda saab alati juurde teenida. Rahal endal pole mingit väärtust, see on vaid asjade ostmiseks, milledel KA pole väärtust, väärtuse asjadele annab inimene ise ja võib selle jälle tagasi võtta. Kui muutuda ise, muutuvad ka inimesed su ümber – või vähemalt tundub, et muutuvad. Selja sirgu ajamise korral igal juhul muutuvad, on minu kogemus- sin hakatakse väärtustama, sest väärtustad end ise.
Ja kui sellest kõigest pole abi, siis lahku minna jõuad alati.
Ma tegelikult tahtsin esimese asjana ka psühholoogi soovitada, kui aga peaksid sellise kerget raha otsiva nõustaja juurde sattuma, kes vaid noogutab ja peegeldab, siis ei pruugi sellest abi olla.
Tead, esimene asi: kui sa oled midagi valesti otsustanud, siis paljudel juhtudel SAAB vähemalt loobuda seda viga jätkamast. Ok, lapsi ei saa enam olematuks teha ja tagasi toppida (vabandust!), aga saad liisinguauto ära vahetada, saad muuta kodust tööjaotust ja palju muud. Saab isegi kolida ja tööd vahetada (no mitte kõike korraga vast).
Kui sa ühe korra oled valesti otsustanud, ei tähenda see, et sa pead selle vale otsusega LÕPUNI minema, teatud asju elus saab ümber teha. Ja tähtis on iseendale ka tunnistada, et see läks valesti, nüüd olen targem, et see mulle ei sobi, aga ma ei jää sinna kinni, vaid otsin uue lahenduse. Ükskõik, kes arvab ja parastab ja muidu on kõigile näha, et sa nt tegid vea, et esimese mehe maha jätsid ja uus parem ei saanud. Kui sõbranna nii arvab, kas sa siis PEAD selle uue mehega hambad ristis koos elama, et sõbranna nt ei saaks ütelda “ma ju ütlesin!” ja sina ei pea tunnistama teistele oma eksimust. So what? Sinu elu!
Kas sa pole üldse majainimene? Osta korter!
On sul sellest mehest üldse abi, kujutad sa ennast temaga koos vanana kahekesi (seal majas tuterdamas)? Siis minge lahku ja ole üksi, rahulikult oma lastega!
Keskiga on hea aeg lõpuks elus hakata tegema seda (no kui ka lapsed hakkavad kaela kandma, sinu omad on vist alles päris väikesed), mida sa tegelikult teha tahad (muidu hakkab tekkima oht, et ei jõuagi). Eeldusel, et sa TEAD, mida sa elust tahad, nüüdseks oleks juba nagu rohkem aimu kui 20-aastaselt.
Ma olen kindel, et igaühe elus on otsuseid, mis on tehtud läbimõtlemata, selgunud hiljem, et see pole ikka minule, kellegi teise meeleheaks tehtud asjad, mis ikka pole minu jaoks jne. Paljut saab parandada, niikaua kui varbad päris külmaks ei hakka veel minema, siis enam ei jõua jah (vabandust, must huumor).
Mulle tundub, et sa pead hakkama rohkem oma südamehäält kuulama ja OMA asju tegema- seda, mis sulle on südamelähedane, mis sind “tiksuma paneb”.
Olen kindel, et iga inimene on elus valesid valikuid teinud. Sul hetkel lihtsalt meeleolu must ja sii kõik tundubki halb ja paha.
Kui ise hakkan mõtlema, siis ma arvan, et mul on valesid valikuid ja ebaõnne rohkem kui sul.
Oled sa sellest kõigest oma mehega rääkinud?
Minu arvates oled täiesti normaalne naine. Ilmselt oleks sul üksi kõige parem kuna sulle ei meeldi suhtes tekkiv rutiin ja seda kelle nimel sa rutiini naudiks pole sinu ellu veel tulnud ja ei pruugigi tulla. Oled saavutanud palju ja tegelikult saad endaga väga hästi hakkama. Omad väga kainet ja reaalset pilti oma tegudest. Sinu soovid ja unistused lihtsalt erinevad teiste omadest, kellega elad või kokku puutud. Ilmselt tunned ennast nii suhtes kui ka suhtes mitte olles üksinda. Üksinda ilmselt siiski paremini. Soovtaksin leppida hetkel selle heapalgalise töökohaga kuni saad sellest nõiaringist välja. Arvan, et see hea kallis auto pakkus sulle ajutist meelerahu ja oli hea ost. Ürita kõigest eemale pääseda mõneks päevaks ja mõtle enda jaoks välja sinu hetke prioriteedid. Mina isiklikult jätaksin mehe maha, koliksin korterisse, mis oleks piisavalt suur, et lastel oleks privaatsust, jätkaksin hästimakstaval tööl ja hoiaksin alles auto, mida tahtsin. Võimaluste avanedes teeksin korrektuure ja tööalaselt hakkaksin ennast otsima siis kui laenukoorem muutub väiksemaks ja lapsed iseseisvaks. Jõudu ja jaksu!
/ninakaspreili
Aga kui sa saad aru, et oled vigu teinud?
Mis keelab sul kalli liisinguauto loobumisest
Mis keelab sul mehele oma soovidest rääkimisest? Kui mees ei saa aru, eks siis liigute edasi
Mis keelab sul TÄNA JA PRAEGU elus uue lehekülje pöörata ja vigu parandada?
Sinus tunnen ma vägagi ennast ära. Ja meie lood on üpris sarnased.
Mina enda puhul näen lapsepõlve seost. Minul aitab ainult leppimine iseendaga, korralik füüsiline koormus ning väga sügavalt tuleb enda sisse vaadata, mida tahad just sina teha päriselt, mille järgi tunned kirge ja vajadust.Unusta ühiskonna poolt puusse raiutud moraalsed reeglid ja standardid. Miski pole vale ega tabu, kui oled aus ja siiras, nii enda kui teiste suhtes.
Soovitan veidi aega ka täiesti vaba olla, siis loksuvad mõtted paremini paika.
Aga sinu loo põhjal mulle tundub, et need valikud polnud justkui su enda südamevalikud.
Mehe eks tunnistas, et vale valik oli mees maha jätta. Eks siis nüüd näeb millest on ilma jäänud, eriti kui mõni aasta tagasi sai mees kopsaka päranduse.
Võtad vist kõiki enda mõõdupuu järgi – näha on, et ise oled raha nimel ükskõik mida nõus taluma.
Siinkohal kehtib küll klassikaline ütlus: mida räägid teisest, näitab palju rohkem sinu enda kohta.
Siin enamik vastajaid väidab, et kõik teevad valesid valikuid. Ühest vaatest kindlasti nii ongi. Ainult üks vastaja rääkis budistlikust vaatest, kus iga tegu on millekski hea. Vaadates oma elule – ma ei kahetse midagi, mis on tehtud. Natuke kahetsen asju, mis jätsin argusest tegemata. Aga see kõik on toonud mind tänasesse. Ehk mida ma ütelda tahan: kui su teod on sulle midagi õpetanud, sa pole paljas ja näljas (ehk seisus, kus ellujäämise eest võitlemine on aktuaalne), siis ongi kõik hästi. Kui armastad oma meest, kui ta on pere osa, siis lapi see süsteem korda. Kui ei, pead üksi (lastega) edasi liikuma.
Tahaks küsida sellist asja: teemaalgataja, mis hetkel sa hakkad mõtlema oma tehtud valikust kui valest valikust? Mis hetkest sa niiöelda loobud oma algsest unistusest, hakkad mõtlema, et sellest ja tollest unistada oli üldse viga? Kas siis, kui tekivad raskused?
Minu meelest inimesi on kahte liiki:
1) Need, kes unistavad millestki, aga arvavad, et tee oma unistuseni peab olema sile, igasugu tagasilöökide ja raskuste vaba. Kui tekivad raskused, hakkab selline inimene ennast kohe kahetsema: “Oli mul vaja üldse seda sammu teha – näed nüüd, millistes raskustes ma olen! Kui mul kõik libedalt ei läinud ja tekkisid mingid raskused – järelikult, see oli viga!” Ja enamus energiat kulubki kahetsemisele ja tahtmisele aega tagasi pöörata. Seda enam, et TEISTEL, tundub, küll selliseid raskusi ei teki – neil läheb kõik nagu lepase reega, aga minul, näe, on raskused ja järelikult, ma poleks pidanud üldse sellist valikut tegema. Oleks teinud teise valiku, oleks kõik kindla peale hästi läinud, aga näe, mind lolli!
2) Need, kes millestki unistavad ja panevad vähem-rohkem vaimu valmis, et unistuseni jõudmine ei pruugi olla täiesti raskusevaba, vaid võib ette tulla ka raskusi ja tagasilööke. Kui mingi tagaslöök tekib, siis peale esimest ehmatust rahuneb inimene maha ja hakkab otsima lahendusi, kuidas raskused ületada ja siiski oma unistuse poole edasi liikuda. Ta nuputab ise lahendusvariante välja, otsib kinnitust, et on ka teisi, kelle on sellised raskused ette tulnud ja kogemusi, mis siis teised on teinud jne. Ta ei loobu oma unistusest. Või kui loobubki, siis ta ei tee seda kergelt – loobub alles siis, kui leiab: ” Proovisin ja püüdsin, aga tõesti, ma ei leidnudki ühtegi töötavat lahendust. Järelikult – tuleb sellest unistsest loobuda, teha samm tagasi/kõrvale. ”
Sain lapse mehega, kellega olin abielus ja pikalt koos olnud. Ja lapse saamine muutis meie suhet nii, et me läksime lahku. Ja veel mina otsustasin lahku minna. Polnud ühtegi suurt probleemi, meil oli kõik olemas, aga lihtsalt ei tulnud pingetega toime.
Nii, unistasid perekonnast, saidki selle. Mis hetkel sa aga hakkasid mõtlema, et pere loomine selle mehega oli vale eluvalik? Kas siis, kui tekkisid raskused – laps oli väike, teil mõlemal oli rohkem väsimust? Lisaks veel oli värske isa oma uues rollis saamatuvõitu, ei taibanud hästi, kuidas tal uues olukorras olla/käituda tuleks, võibolla oli mees pärit perest, kus “laps on naise asi” (seega, tal polnud mingit vanema põlvkonna eeskuju ees)- igatahes, ta depresseerus ja kapseldus. Kas sa siis proovisid mingeid konstruktiivseid lahendusi leida (näit. rääkida mees pehmeks, võtta ta käekõrvale ja mina kuskile lastevanemete kursustele, kus räägitakse väikelapse areng lahti ning õpetatakse meest, kuidas ja mida üldse isarollis teha). Kas lahkuminekule eelnes mingi selline periood, kus sa püüdsid pereelu raskustele aktiivselt lahendusi leida? Või võtsid kohe nii, et: “Ah, kui meil tekksid probleemid – järelikult, selle mehega pereloomine oligi vale, lähme parem lahku! (sest teistes peredes küll oskavad kõik peale lapsesaamist “loomulikust intelligentsist” õigesti käituda ja õigesti mõelda, keegi ei ole selline hädavares, et ei oskaks toime tulla!)”
Müüsin maha oma korteri, et osta remonti vajav maja, aga see käib mul ülejõu. Ainus pluss on see, et lapsed saavad hoovis mängida
Nii tahtsid maja – saidki selle. Lapsed saavad õues mängida. Mis hetkel sa aga hakkasid mõtlema, et see oli vale valik? Kas siis, kui selgus, et renoveerimine võtab rohkem raha/aega/tööd/, kui alguses arvasid? Kas sa oled nuputanud selles suunas, kuidas siiski maja korda saada – mis oleks soodsamad lahendused, äkki teha võimalikult palju oma kätega (võtta mingeid täiskasvanute kursusi renoveerimisest jne.)? Otsinud teiste majaomanike kogemusi ja lugusid, kuidas nad samm-sammult edasi liikudes on lõpuks oma unistuste majani siiski jõudnud ja rahul? Kui sa oled tähele pannud, siis ilusate ja omapäraste kodude omanike lood on sageli sellised: “Oh, jah, me alguses ikka ei osanud tööde mahtu õigesti hinnata ning tegelikult tuli teha ikka rohkem ja raha kulus ka rohkem, kui me alguses arvasime. Aga me ei tasapisi tegime. Ja nüüd oleme nii rahu, et pooleli ei jätnud – sest saime täpselt sellise kodu, nagu tahtsime!” Sest maju renoveerivad ka sinust palju viletsama sissetulekuga inimesed (kes mitte iialgi kallist autot ei liisi) – lihtsalt ostavad jõudumööda materjale, teevad palju oma kätega, et tööraha kokku hoida jne.
Vahetasin ka töökohta, sest eelmist tööd oli keeruline väikeste laste kõrvalt korraldada. Teenin hästi ja uus töökoht on normaalne, aga ei paku mulle erialaselt mingit arengut. Igatsen oma eelmist tööd, aga sinna tagasi minna on keeruline, sest põletasin sillad.
No-noh, ja sa nimetad seda valeks valikuks?! Paljud naised kadestaksid sinu olukorda – sest mitte kõik ei leia endale väikeste laste kõrvalt sellist töökohta, mille kohta nad võiks öelda, et “teenin hästi” ja “töö on normaalne”. Paljud on sunnitud võtma vastu mingi kehva palgaga töökoha. Ütled, et töö ei paku sulle mingit arengut – aga su lapsed ju kasvavad, nad ei jää igavaseks väikseks – ja siis võib sul olla võimalusi aastakümneid veel tööalaselt muudkui areneda ja areneda! Võibolla peaksid olema kannatlikum, ütlema endale, et hetkel on see töökoht mitmes mõttes väga hea ning küll tulevikus jõuab areneda ka.
Ka võib nii olla, et sinu valikud ei olegi olnud tegelikult valed, vaid üsna õiged? Et sul jääb lihtsalt vajaka sihikindlusest oma unistuse poole liikumisel, kaugema perspektiivi nägemisest (“kuidas see asi võiks välja näha kaugemas tulevikus”) ja tahtmisest nuputada, kuidas hetkeraskusi ületada? Teisisõnu – kui tekivad raskused, ei mõtle sa mitte selles suunas, kuidas liikuda üle takistuste edasi, vaid kukud kohe kahetsema või/ja annadki loobumisvõidu, siis teed mingeid uusi samme – aga see ei muuda suurt midagi, varsti oled taas olukorras, kus tekivad (veidi teistsugused) raskused ja tahaksid jälle loobuda?
Et see esimene mees oli täiesti hea valik, aga oleks vajanud väikse lapse isa rolliga hakkamasaamiseks rohkem juhendamist, koolitusi jne? Võibolla, kui oleksite ennast sellest raskest ajast läbi närinud, oleks te praegu koos ja leiaksite, et olete tegelikult teineteisele need õiged? No, OK, see rong on juba läinud ja nüüd on sul uus mees ja maja. Et see praegune maja ei ole ka tegelikult pmst vale valik, aga jällegi oleks vaja rohkem tahtmist nuputada, kuidas raskused ületada – renoveerimistööd siiski järk-järgult lõpuni teha. Õppida, käia kursustel, et maja “hingeelust” paremini aru saada. Mitte lasta ennast eesmärgult väärata, võttes kaela MUID liiga suuri rahalisi kohustusi, mis söövad maja renoveerimise raha ära jne.
Kokkuvõttes, lihtne on kadestada teiste kordaminekuid: “Näe, nemad küll on saanud harmoonilise kooselu/ilusa kodu…” – mõtlemata üldse, kas neil teistel on kõik lepase reega läinud või on kõik see nõudnud sihikindlust ja pusimist vahepeal ka. Oleksid nad loobuma ja suvaliselt ringi rapsima hakanud (“ehk läheb paremini”) – siis poleks nad ka selleni jõudnud ja võibolla nimetaksid ennast õnnetuteks.
Jah, on ka asju, mida võib tõesti nimetada valedeks valikuteks. Näiteks see “korteriinimeste” ja “majainimeste” värk. Läheb inimene majja elama. Ta saabki nagu kõigega hakkama (maja on korras, jooksvad töö tehtud), aga rahulolu ei tule. Siis võib küll öelda,et: “Pärast 5a majas elamist ma sain aru, et olen ikka lootusetult korteriinimene. Tegin vale valiku. Nüüd elan taas korteris, olen väga rahul.” – ehk siis inimene tegi vale valiku, parandas selle. Ja on nüüd kogemuse võrra targem – et temasugusele sobib elukohaks korter, aga mitte maja.
Mees, kellega koos elan, on pidevalt tööl ja ta on väga jäikade vaadetega st on meeste tööd ja naiste tööd ja arvab, et mina peangi kodu eest hoolitsema, aga ma ei ole üldse seda tüüpi naine. Hoolitsen kindlasti laste eest ja usun, et olen oma lastele hea ema, aga ma ei suuda meest teenida, sest mees peaks olema võrdne partner. Viimane rumal otsus oli autoliising, valisin liiga kalli auto ja see on mõjutanud toimetulekut. Täpsemalt pole liisingu maksmisega probleeme, aga ma tunnen, et nüüd olen kulutustega lõksus, ei saa lahku minna, sest üksi ei suuda majalenu, kommunaalne, remonti ja autoliisingut maksta.
Valida, mis on kõige tähtsam
a)elda selle mehega edasi, aga mitte teha kodutöid
b)maja korda teha
c)kalli autoga sõita
Kui on oluline mitte teha kodutöid, loobud kallist autost ja palkate hoopis (räägid mehe nõusse, võibolla tuleb osa raha tema poolt) koduabilise. Kuna osa raha läheb koduabilisele, lepite maja kehvema olukorraga või kolite korterisse/müüte maja maha. Kui suhe mehega pole eriti oluline (niikuini ei meeldigi eriti see mees) ja maja kordategemise nimel ka pingutada tegelikult ei viitsi (ei oleks kahju majast loobuda) – siis, lahutus ja maja müüki. Uus, väiksemate kuludega elamispind ja võibolla auto säilitada. Kui mehe ja maja säilitamine on oluline, auto pole nii oluline (võiks liisingust loobuda ja mõne odavama võtta), siis – autost loobuda, jääb rohkem raha maja renoveerimiseks.
Kõike korraga ei pruugi välja vedada.
Teemaalgataja ei tea, mida tahab. St ta arvab, et teab, aga kui on selle saavutanud, siis saab aru, et “see polnud see”. Ehk oleks arukas enne järgmist suurt otsust teha üks analüütiline mõtlemine: kus ma tahan nt viie aasta pärast olla. Miks see, mis mul on, rahuldust ei paku (osa põhjusi on kirjas, aga mul on tunne, et mitte kõik) ja miks ma selle toona just nii tegin. Millised olnuksid tol hetkel alternatiivid?
Jne, jne.
