Teema: Lihtne skisofreenia ja tulevikuperspektiiv

Skisofreenia on tänapäeval ravimitega hästi kontrolli all hoitav, seega õige ja sobiva ravi korral suudab inimene elada täiesti tavalist elu. Küll aga tuleb ravimeid võtta täpselt nii, nagu ette nähtud, sest võtmata jätmisel on haigus tagasi (millest inimene ise ei pruugi õigeaegselt aru saada).

Loe seda blogi: https://murramestigma.blogspot.com

Autor on skisofreenia diagnoosiga noor naine.

Selline diagnoos oli ühel minu vanatädil, küsimärgiga (kuna mõni arst oletas, et see on midagi muud, haigus avaldus vanemas eas, mis pole tüüpiline). Tema puhul oli nii, et juba varemgi väga tagasihoidlik ja pigem depressiivse loomuga inimene muutus nagu aina arglikumaks, iga argirutiinist vähegi erinev asi tekitas tohutut ärevust ja ta ei suutnud enam võõramate inimestega suhelda, mistõttu see tädi algul pidi vahetama töökohta ja seejärel ka enne pensioniiga  jääma eelpensionile, minu lapsepõlves ta oli juba täiesti kodune. Hiljem aina enam tõmbus endasse, rääkis väga vaikselt, poolikute lausetega ja ainult paari kõige lähema inimesega, lõpuks, viimasel kümnel aastal, aga peaaegu üldse mitte. Algul käis väljas jalutamas, hiljem käis väljas ainult kellegagi koos (nagu kartis kõike, eriti kui inimesed vastu tulid) ja kellegi käe alt kinni hoides ning oli nõus käima vaid kindlatel marsruutidel. Huvitaval kombel ei kartnud pimedust, vastupidi, tahtis pigem jalutada õhtul, pimedas. Lõpuks praktiliselt liikus ainult korteri piires, aeglaselt, kuidagi nagu nõkshaaval ja seintest kinni hoides, kuigi suurt füüsilist liikumistakistust ei paistnud olevat — inimene aga ei tahtnud ega julgenud kuhugi minna ja talle vist tundus kogu ümbritsev keskkond kuidagi ohtlik. Aeg-ajalt võisid olla ägenemised, kui ta iseseisvalt ei söönud (pidi söömist meelde tuletama või lausa lusikaga toitma), isegi justkui ei osanud/ei tahtnud minna magama voodisse, selle asemel tukkus tugitoolis, teda pidi suunama voodisse jne, tahtejõud millegi tegemiseks justkui kadus üldse ja ainult vahtis tundide kaupa ühte punkti.

Seejärel jälle võisid olla pikaks ajaks olulised paranemised. Parematel perioodidel luges raamatuid ja tegi väga ilusat käsitööd, kuulas ka raadiot (see pidi mängima hästi tasa, muidu mõjus ärritavalt). Meile tundus, et parematel perioodidel sai ta kõigest ümbritsevast täiesti normaalselt aru, naljade peale muigas jne, kui rääkisime mingil teemal ja küsisime, kas tema ka nii arvab, siis noogutas. Kui talle helistasime (korteris oli lauatelefon), siis võttis telefonitoru ja kuulas, mis räägitakse. See oli hea, sest saime kontrollida, kui ta parasjagu üksi oli, et temaga on kõik korras, ta on vähemalt elus. Isegi mõnel aastal pidas väikeses lähisugulaste ringis oma sünnipäevi ja tegi selleks puhuks ise kooke ja oli siis selline vaikiv, nagu natuke eemalviibiv, aga vaikselt naeratav ja rõõmus. Halvematel aegadel me ei saanud sotti, kui palju ta ümbritsevat tajub, siis tundus, nagu aeg-ajalt ta ei kuuleks, mis me räägime, reaktsiooni ei olnud üldse.

Elas kõrge vanuseni (üle 80a) ja sugulaste toetava abiga sai elu lõpuni ise hakkama oma kodus. Tõsi, see küll tähendas, et üks ta õdedest, kas minu vanaema või teine vanatädi, pidi mingitel kehvematel perioodidel minema sisuliselt tema juurde elama ja ka parematel päevadel pidi keegi viima talle toidu koju kätte, sest ta ei käinud viimased paarkümmend aastat ise poes. Ja mõistagi iga kord, kui oli vaja asju ajada mingi töömehega, sest oli vaja parandada kraani või vahetada mingit juhet vmt, siis pidi seda vahendama keegi teine, sest võõrastega ta ülse ei suhelnud (isegi siis, kui muidu veel natuke rääkis). Hoidis oma korteri kenasti puhtana, v.a. kõige halvemad ajad, mil näis, et ta midagi enda ümber ei märka, ka mitte seda, kui toitu põrandale läheb vmt. Palju oli ka seda, et keegi pidi näitama initsiatiivi, nt minu vanaema läks tema juurde ja ütles, et “kuule, hakkame koristama” ja siis see tädi hakkas ka koristama ja tegi edasi juba kõike ise ja toimis sealjuures täiesti adekvaatselt. Samas mõne tunni või päeva pärast võis olla taas “ära kukkumine”, kui jäi passiivselt istuma.

See on aga ühe konkreetse patsiendi lugu, igal inimesel avaldub see erinevalt ja hakkama saamine on erinev.

Uuemad antipsühhotikumid pidid vist paremad olema, vähem kõrvalnähte? Kellel on kogemusi, mida soovitate. Need, mida ma proovinud tekitasid impotentsust (peale tarvitamise lõpetamist mõne kuu möödudes see aga kaob) 🙂 Aga võiks ka teisi ravimeid mingi teise arsti juures proovida.

#3853416:

Ravimeid tuleb võtta elu lõpuni ja mitte kunagi pooleli jätta. Olen näinud kõrvalt 4 lähedase inimese haigestumist skisofreeniasse. Haigestunud inimesed üritavad mitte ravimeid võtta, sest kahjuks impotentsus käib asjaga kaasas. Ravimite ärajätmine ei leevenda olukorda, sest skisofreenia tuleb tagasi. Siis haige muidugi üritab väita, et ta on terve. Diagnoosiga tuleb lihtsalt leppida.

Nii et on valik, kas katus sõidab või alumine korrus ei toimi? Karm ikka küll. Kas Viagra vms ei saaks abiks olla, et mõlemas osakonnas asjad enam-vähem oleks?

RHK-10 klassifikatsiooni alusel on lihtne skisofreenia täitsa olemas:

“F20.6 Lihtne skisofreenia

Harva ette tulev häire, mille puhul süvenevad aeglaselt käitumisveidrused, võimetus ühiskonnaeluga kohastuda ja langeb kogu tegevuse tulemuslikkus. Luulumõtted ja hallutsinatsioonid ei ole silmnähtavad ning see seisund pole nii selgelt psühhootiline kui hebefreense, paranoidse ja katatoonse vormi korral. Ilmnevad residuaalskisofreeniale iseloomulikud negatiivsed tunnused (nt. emotsionaalne tuimenemine, tahteaktiivsuse alanemine), ilma et oleks eelnenud mingeid selgeid psühhootilisi sümptomeid. Süvenevast sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning isik võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja eesmärgituks.”

https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm