Teema: “Lihtsad inimesed”

Pigem on see lihtsa inimese jutt ju vastus mingile pakkumisele, mis võibolla ka viisakuse pärast tehti, umbes, et kas viskan su autoga ära ja siis vastab see teine, et oh mina, lihtne inimene, võin bussiga ka sõita. Tüüpiline on see las ma aitan sind, oh ei pole vaja, mis te hakkate endale tüli tegema, olukordades, kus mõlemad tegelikult räägivad vastupidist sellele, mida nad tegelikult soovivad, puhtast viisakusest, sest eks üks näeb, et teisel oleks abi vaja ja teine teab, et suhluskaaslasel oleks lihtsam, kui ta ei peaks aitama.

#3188442:

Mis tüli nad sulle põhjustavad?

Kui ma näiteks ütlen, et minu külaskäigu pärast ei ole küll vaja hakata suurpuhastust tegema ja aknaid pesema, siis seda ma mõtlengi. Käin külas ära ega lähe pärast kusagil rääkima, et kujutad ette, sellel olid aknad mustad… Kui ütlen, et ära tee endale tüli, siis seda ka mõtlen. A millest sa räägid, jääb täiesti arusaamatuks.

Aga miks sa midagi sellist üldse ütlema peaksid?
Ebavajalik ja ebaviisakas märkus võõrustajale. Ja kas tavaliselt on siis tuba sassis?

#3188455:

#3188442:

Mis tüli nad sulle põhjustavad?

Kui ma näiteks ütlen, et minu külaskäigu pärast ei ole küll vaja hakata suurpuhastust tegema ja aknaid pesema, siis seda ma mõtlengi. Käin külas ära ega lähe pärast kusagil rääkima, et kujutad ette, sellel olid aknad mustad… Kui ütlen, et ära tee endale tüli, siis seda ka mõtlen. A millest sa räägid, jääb täiesti arusaamatuks.

Aga miks sa midagi sellist üldse ütlema peaksid?

Ebavajalik ja ebaviisakas märkus võõrustajale. Ja kas tavaliselt on siis tuba sassis?

Ütlen loomulikult ainult siis, kui inimene hakkab sabistama, et issand, mul kõik koristamata või et ära pahanda, mul asjad laiali vms. Ilmselgelt ei hakka ma seda ütlema lihtsalt niisama, heast peast.

Minu kogemuse järgi on see “oh me oleme lihtsad inimesed” passiivagressiivne halvustamine. Niisugused on just sellised, et pärast lähevad koju ja räägivad igale ettejuhtuvale inimesele, kui nõme sa olid, ei viitsinud/raatsinud teha seda või toda või siis kui nõmedalt peen su elu on, mõtle missugune kohviaparaat või tolmuimeja-robot aga endale korralikke riideid ei taipa selga panna, vanad dressid… Nemad kui lihtsad inimesed on ikka viisakad, kui keegi külla tuleb, siis panevad peenemad riided selga ja peidavad uhked vidinad ära, et küllatulija ei peaks piinlikkust tundma…

Minu kodus on minu reeglid! ütlemine aitab veidral külalisel õhku ahmida ja mul selgitada, miks mingi asi on siin nii või naa.

Pane ennast teise inimese olukorda. See ütlus ja mõte on veidrikele võõras. Ma ei taha tüli teha, aga kui ise oleksid teise asemel? Kas oleks tüli?

#3188485:

Meil on tädi kes kui külla tuleb keeldub meie külalistetoas magamast ja nõuab et elutoas talle diivanile padi ja tekk tuuakse. Ja siis nigelebki seal kõva diivani peal et selle asemel oma toas voodis magada ( et mis nüüd mulle eraldi voodit üles tegema).

See on jälle teine äärmus ja veidi passiiv-agressiivne sinu poolt. Kuidas saab külas olles sedasi keelduda ja nõuda? Kehtesta ennast!

#3188457:

Kui küllakutsuja ütleb, et kinki pole vaja, kuna pole ümmargune ja istume niisama, tema teeb väikese kohvilaua ja mina viin väikese lilled ja veini või lilled ja tordi, näiteks. Ja kui kohale minna, siis selgub, et meeletu laud on tehtud, alates külmlauast ja shampusest, siis soe toit ja vein ja napsid, siis magustoit ja veel suupisteid ja konjak ja liköörid ja lõputult. Ja siis mina oma väikese kingiga. Ok, kui sellest järeldusi ei tehta, aga isegi siis võiks hoiatada.

Sinu küllakutsuja ei ole see “lihtne inimene”, kellest siin teemas räägitakse. Ma arvan, et ta on inimene, kel on kõik olemas ja ta ei taha järjekordselt sugulaselt või healt tuttavalt, kellega inimlikult on tore aega viita ja kellega tahaks olulisi sündmusi koos tähistada, saada kingituseks morsikomplekti või keraamilist luike. Tema pidu, tema reeglid. Ju ta teadis, et sa oleks ennast lolliks mõelnud kingituse asjus ja siis teinud ka kingi, millest tal midagi tolku pole või siis oleks piinlik (noh, kui ikka jõukamale inimesele mingi rahaümbrik põue surutakse, on ikka tal piinlik ja ebamugav küll).
Ei oska neist “lihtsatest inimestest” ühtegi head näidet tuua, sest ma kipun sellised asjad ära unustama. On elus ette tulnud küll, aga ma olen alati mõelnud, et see on ta enda probleem, kui hiljem midagi ei meeldinud vms.

#3188557:

Mina armastan enda kohta öelda, et olen “vana nõukaaegne inimene”, mis tähendab, et ei vaja eriteenindust, erimenüüd, erikohtlemist, eritingimusi vms.

Mina oleksin küll mures, kui mu uus külaline ennast mulle nii tutvustaks – näiteks mõne onu uus naine. See kõlab minu kõrvale nii:

“Mina olen vana nõukogudeaegne inimene. Erinevalt teistest külalistest mina söön ainult vanu nõukogudeaegseid sööke ja joon ainult vanu nõukogudeagseid jooke ja kui sa peaksid pakkuma näiteks kanakarrit või sushit, siis ma ei saagi midagi süüa, sest mina söön ainult seda, mida sõid kõik vanad nõukogudeaegsed inimesed. Kui sa oled vähegi viisakas võõrustaja, siis sa mulle, vanale nõukogude inimesele, pakud häid vanu toite – hakklihakastet ja kakaokreemi näiteks.
Ja magan ma ainult kas matil maas vatiteki ja vana kasuka all, kõval diivanil või reformvoodil, sest vana nõukogudeaegse inimesena ma ei oska magada pehmel Sleepwelli madratsil, mis on sinul minu jaoks valmis pandud korralikus voodis.
Alkoholist ma vana nõukogudeaegse inimesena joon loomulikult ainut Monastõrskaja Izbad või viina. Ja peale jõhvikamorssi ja siis jooksin teed, seda elevandiga plekk-karbist. Kas tükksuhkrut on?”

Tõsiselt murettekitav oleks see mulle kui võõrustajale. Nii palju asju on ju muutunud, aga tema nõuab kohtlemist kui vana nõukogudeaegne inimene. Mitte lihtsalt kui tore inimene, meeldiv külaline.

#3188566:

Oot, kas üle ei pinguta veidi? Kui keegi sulle näitaks esikumatti, et vaat siia võid ööbima jääda, siis keriksidki ennast sinna kerra või?

Sina omakorda ei mõista piltlikku keelt ja võtad kõike vaid sõna-sõnalt.

#3188569:

Sina omakorda ei mõista piltlikku keelt ja võtad kõike vaid sõna-sõnalt.

Ilmselt sina oledki üks neist “lihtsatest inimestest”, kes räägib, et oh, mis nüüd mina, ära pinguta ja siis pärast läheb tagaselja rääkima, et küll oli kohutav külaskäik. Ütled, et ei ole vaja lauda katta, mitte midagi ei soovi süüa, pärast räägid, et hoiti näljas. Keeldud mitme küsimise peale kommikarbi avamisest ja siis räägid, missugune ihne inimene, isegi kingitud kommikarpi ei raatsinud lahti teha…

Mina olen lihtne inimene ja tunnen selle üle uhkust. Elu sees ei soovi olla vasakliberaalist “intellektuaal”. Sama käib minu Vello kohta. Oleme õnnelikud inimesed, kuna armastame oma riiki ja oleme valmis andma elu Eesti eest. Lihula mälestusmärk tuleb taastada võimalikult kiirelt, et hoida au sees vabadusvõitlejate mälestust.

#3188610:

#3188485:

Meil on tädi kes kui külla tuleb keeldub meie külalistetoas magamast ja nõuab et elutoas talle diivanile padi ja tekk tuuakse. Ja siis nigelebki seal kõva diivani peal et selle asemel oma toas voodis magada ( et mis nüüd mulle eraldi voodit üles tegema).

No mina ei usu, et tädi sealt diivanilt tõusmast ja külalistetuppa minemast keeldub kui talle tekki ja patja diivanile ei tooda ja öelda, et voodi ootab seal toas.

No ära usu siis.

#3188566:

#3188557:

Kui majutada saab esikus mati peal või arvutilaua all, siis mulle ka sobib.

Oot, kas üle ei pinguta veidi? Kui keegi sulle näitaks esikumatti, et vaat siia võid ööbima jääda, siis keriksidki ennast sinna kerra või?

Selline asi kuulub küll juba niisugusse kategooriasse, et ilmselt enne seda on üritatud sinust mitmel erineval moel lahti saada, aga sa ei saa aru, et pole võimalik sind majutada. On ka neid, kes ei suuda otse öelda, et palun mine ööbi mujal.

Kui tõesti on selline, asi, et külaline tuleb panna magama põrandale, siis niipalju põrandapinda toas ikka on ju, et kedagi põrandamatile või laua alla ei panda. Kui aga näha on, et üldse ei ole ruumi, siis ma ei tea, mis ekstreemne eriolukord see olema peab, et tuleb matil magada. Nõukaaegse inimesega ei ole sel küll mingit pistmist.

Kas sina ise ei pinguta natukene üle?

Selliseid kommentaare lugedes tekib küsimus, kas tõepoolest on nii tumedaid inimesi, kes pole mitte kunagi midagi kuulnud metafooridest, kujundlikust kõnest ja tõlgendavad kõike sõna sõnalt? Kuidas saab üldse midagi sellist mõelda ja öelda, nagu sa praegu siia kirjutad? Ja kuidas on võimalik, et mitu inimest kiidab sinu kommentaarile kaasa, saades ilmselt just täpselt samamoodi aru, et sinu tsiteeritav rääkis päriselt ka mati peal magamisest. Kuidas sa elus üldse hakkama ja teiste inimestega suheldud saad, kui ei suuda mõista ülekantud tähendusega sõnu ja väljendeid, ja ei taju jutu tegelikku mõtet?

Teadaolevalt on see üks tugev aspergerlik joon, kui inimesel on vähene võime mõista teiste juttu/arvamust. Kui inimesel on jutu mõtte ja sündmustiku terviku tajumise raskused, mistõttu takerdub mingisse üksikusse, ebaolulisse või kujundliku näitena toodud detaili ning sellest enam lahti ei lase.

Väga imelik, aga olen märganud, et väga paljudel perekooli kägudel on abstraktsete mõistete tajumise raskused. Ei saagi aru, kas selle taga on puudulik kooliharidus, mõni häire või kiuslikkus. Mina pigem kahtlustan kiuslikkust, sest mingist sõnast kinni hakata on nii lõbus. Siis saab seda keerutada tsiteeritava naeruvääristamiseks kõikvõimalikul moel. Aga vähemalt praeguse näite põhjal jääd küll ainult sina rumalaks, mitte see nn. “matilmagaja”.

Minul oli kunagi töökaaslane, kes alati, kui midagi ühiselt arutada või otsustada oli vaja, tõmbus eemale jutuga “mis nüüd mina, mina olen lihtne töötaja” või “mina olen väike inimene, keda minu arvamus ikka huvitab”. Ja hiljem, kui otsused tehtud, oli ta kõige suurem kritiseerija ja targutaja, et kuidas ikka tegelikult oleks pidanud olema.