Esileht Ajaviite- ja muud jutud lihtsalt vinguteema

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: lihtsalt vinguteema

Postitas:
Kägu

Ei eeldagi, et kellelgi nüüd silmad elu ees avan või muud sellist, aga lihtsalt on isu viriseda.
Elu on nii küüniliselt kasu peale üles ehitatud: inimesed on sinuga kenad vaid seni, kuniks köie jäme ots sinu käes on. Kohe, kui muutud neile kasutuks, lasevad nad sind paksu ja vedelaga üle. Nii on tööandjatega: kuniks neil sind vaja on, käituvad nad sinuga kenasti, kui töösuhe lõpeb, lasevad nad su nii paksu kui vedelaga üle, enamik argumentidest on jaburamast jaburamad (toetuvad vaid loogikale, et kelle käes võim, selle käes on ka õigus). Sama on suhetega: kuniks oled kasulik, seniks on suhted inimlikud; kaob kasumoment ära ja kohe lükatakse nuga selga.

Loomulikult ongi mõistlik elus omakasu otsida, kuid hetkel on see maailmas kõik piirid ületanud. Mõtled, et töötasid, panid sellesse osakese oma hingest – muidu oleks sind halva töötajana ju vallandatud. Ja siis lõpeb töösuhe ja siis saad uut ja vana kaela peamiselt selle pärast, et tööandjal on närvid läbi, ta on stressis ja otsib esimest ettejuhtuvat nõrka lüli, kellele see kõik kaela valada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On mul küll olnud ka selline halb ülemus, aga sealt tulin ära.

Muidu olen lähiringi jätnud ainult inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin. Selles suhtes nagu probleeme ei ole. Ainuke asi jah, et eks elu jooksul juhtub nii, et varem või hiljem kaotad kas ise oma lähedased või kaotavad nemad sinu ja see on jube kurb kui see varem juhtub 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Just neil nimetatud põhjustel ma tahakski kuskile üksikusse metsa elama minna, kus inimesi pole. Ma ei viitsi jamada lihtsalt enam. See on kurnav, väsitav, tülgastav ja täielikult oma energia mõttetu raiskamine. Siiski võiks metsa kaasa võtta hea kaaslase ja lapsed. Mõtlen, et ikka tõsiselt hea. Tihti leian end mõtlemast, et kuidas inimesed küll viitsivad ja kuskohast üldse selline energia ülejääk tuleb mõnel, et vaja skeemitada teiste inimestega ja igasuguste asjadega ja ka palju mõttetut loba ajada. Minul selleks energiat küll ei ole ja tahtmist ka mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Just neil nimetatud põhjustel ma tahakski kuskile üksikusse metsa elama minna, kus inimesi pole. Ma ei viitsi jamada lihtsalt enam. See on kurnav, väsitav, tülgastav ja täielikult oma energia mõttetu raiskamine. Siiski võiks metsa kaasa võtta hea kaaslase ja lapsed. Mõtlen, et ikka tõsiselt hea. Tihti leian end mõtlemast, et kuidas inimesed küll viitsivad ja kuskohast üldse selline energia ülejääk tuleb mõnel, et vaja skeemitada teiste inimestega ja igasuguste asjadega ja ka palju mõttetut loba ajada. Minul selleks energiat küll ei ole ja tahtmist ka mitte.

Oled sa kindel, et lapsed tahaksid metsas elada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elu on nii küüniliselt kasu peale üles ehitatud: inimesed on sinuga kenad vaid seni, kuniks köie jäme ots sinu käes on. Kohe, kui muutud neile kasutuks, lasevad nad sind paksu ja vedelaga üle. Nii on tööandjatega: kuniks neil sind vaja on, käituvad nad sinuga kenasti, kui töösuhe lõpeb, lasevad nad su nii paksu kui vedelaga üle, enamik argumentidest on jaburamast jaburamad (toetuvad vaid loogikale, et kelle käes võim, selle käes on ka õigus). Sama on suhetega: kuniks oled kasulik, seniks on suhted inimlikud; kaob kasumoment ära ja kohe lükatakse nuga selga.

Mul on tõesti kahju, et sinu elu selline on. Käsi südamel, mina pole sellist asja kohanud. Jah, mind on koondatud isegi kaks korda, aga mitte kummalgi korral pole tööandja mind pärast mustanud ega tõrvanud 🙂 Mind on ka üks kord sunnitud “vastastikkusel kokuleppel” lahkuma, kuna ma hakkasin ülemusele vastu. Ülemus leidis, et me ei saa enam koos töötada, aga austusest minu kui inimese vastu maksis mulle lisaks lõpparvele 7 (!) kuu töötasu preemiana ning soovitas mind kahele tuttavale. Ühe juures töötan tänini.

Võibolla ma pole inimestele kunagi eriti kasulik, aga inimesed kaovad minu elust loogilistel põhjustel. Aeg ja distants teeb oma töö. Võibolla me nii jube hästi ei klappinudki. Võibolla ma ei meeldnud neile (inimene ei pea kõigile meeldima ja inimene ei tohiks eeldada, et ta kõigile meeldib). Võibolla misiganes.

Igatahes pole mu elus sellist asja olnud, et kui mina enam mingit teenust vms osutada ei saa, siis inimesed kergitavad kaabut ja lahkuvad.

Ka ei ole ma kogenud, et inimesed mind massiliselt selja taga siunaksid. Jah, muidugi on mitu inimest, kellele ma ei meeldi ja on mitu inimest, keda ma olen (tahtmatult) solvanud. Jah, loomulikult keegi kuskil ütleb minust rääkides, et ma olen ebameeldiv inimene. Mis on ka loomulik. Mitte ükski inimene, ei sina, ei mina, mitte keegi pole iga sekund meeldiv ja ei saa teha elus ainult neid otsuseid, mis teistele meeldivad.

Ma soovitaksin sul ennast mitte ületähtsustada. Maailm ei istu ja ei sepitse, kuidas sulle s**ta keerata. Üldiselt on nii, et mida sa annad,s eda sa ka saad. Külvad-lõikad, tead küll.

Ja mingi KASUahnus. Mis pagana KASU need inimesed sinult siis ootavad. Ma ei tea, et keegi minult aastaid oleks mingit KASU oodanud. Mis kasu? Et lähen pesen endise kursuseõe aknad ära või viskan naabrile viieka? Mis kasu need inimesed sinult siis ootasid ja said? Anna mulle näide sellest “kasumomendist”, äkki ma lihtsalt loen su sõnu valesti. Minu peas assotsieerub “kasu saamise eesmärgil kellelegi pugemine” viimati mu tädiga, kes nõukogude ajal töötas Žiguli varuosade laos. Ei ole ma hiljem sellist pugemist näinud.
AGa see, et mina olen elanud teises maailmas, ei tähenda muidugi, et sinu vaevarikast ja pettumisterohket maailma pole. Aita mõista.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Just neil nimetatud põhjustel ma tahakski kuskile üksikusse metsa elama minna, kus inimesi pole. Ma ei viitsi jamada lihtsalt enam. See on kurnav, väsitav, tülgastav ja täielikult oma energia mõttetu raiskamine. Siiski võiks metsa kaasa võtta hea kaaslase ja lapsed. Mõtlen, et ikka tõsiselt hea. Tihti leian end mõtlemast, et kuidas inimesed küll viitsivad ja kuskohast üldse selline energia ülejääk tuleb mõnel, et vaja skeemitada teiste inimestega ja igasuguste asjadega ja ka palju mõttetut loba ajada. Minul selleks energiat küll ei ole ja tahtmist ka mitte.

Oled sa kindel, et lapsed tahaksid metsas elada?

Suurem laps kindlasti ei tahaks. Temal vaja inimesi ümber ja sõbrannad on elus väga olulisel kohal. Selles asi ongi, et tahaks, aga ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

arvan sind mõistvat.
Tunnen aina rohkem samamood: tahaks “juhtme seinast võtta” ja ära kaduda. Mul on kõrini suuremast osast oma lävimisringkonnast, kes tekitavad oma lävimisringkonna justnimelt omakasu ja staatuse pärast.
Samas, elan ka ise selles materiaalsuse mullis. Mõni päev ma “lohutan” end sellega, et ma elangi nö 1. maailmas ja selline see elu siin on, et bränd ja töö- ja elukoht ikka kipuvad staatust määrama. Teisalt kui jabur. Lapsed on õnnetud eliitkoolides, ise ma sõimlen ainult hommikuti ummikutes. Töökoht on mul täpselt selline wannabede lasetaiarühm, kus igapäevaselt toodetakse mingit mõttetut mulli. Selline silmakirjalikkus ja valetamine konkreetselt päevast päeva! aga kogu ühiskond ongi ju selline. Kokkuvõttes poleks ma seal metsas õnnelikum.
Võta või jäta 🙁 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Just neil nimetatud põhjustel ma tahakski kuskile üksikusse metsa elama minna, kus inimesi pole. Ma ei viitsi jamada lihtsalt enam. See on kurnav, väsitav, tülgastav ja täielikult oma energia mõttetu raiskamine. Siiski võiks metsa kaasa võtta hea kaaslase ja lapsed. Mõtlen, et ikka tõsiselt hea. Tihti leian end mõtlemast, et kuidas inimesed küll viitsivad ja kuskohast üldse selline energia ülejääk tuleb mõnel, et vaja skeemitada teiste inimestega ja igasuguste asjadega ja ka palju mõttetut loba ajada. Minul selleks energiat küll ei ole ja tahtmist ka mitte.

Täpselt minu mõtted.
Aga mina kolisingi metsa ära. No poolmetsa, väikesesse kohta ääremaal. Üllataval kombel on siin isegi elu. On muidugi ka sellist elu, mis mulle ei istu, aga ikkagi kordades vähem. Inimesed hoiavad rohkem kokku ja isetut lahkust on rohkem. Ja lapsed võtsin kaasa. Jäid ellu 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elu on nii küüniliselt kasu peale üles ehitatud: inimesed on sinuga kenad vaid seni, kuniks köie jäme ots sinu käes on. Kohe, kui muutud neile kasutuks, lasevad nad sind paksu ja vedelaga üle. Nii on tööandjatega: kuniks neil sind vaja on, käituvad nad sinuga kenasti, kui töösuhe lõpeb, lasevad nad su nii paksu kui vedelaga üle, enamik argumentidest on jaburamast jaburamad (toetuvad vaid loogikale, et kelle käes võim, selle käes on ka õigus). Sama on suhetega: kuniks oled kasulik, seniks on suhted inimlikud; kaob kasumoment ära ja kohe lükatakse nuga selga.

Mul on tõesti kahju, et sinu elu selline on. Käsi südamel, mina pole sellist asja kohanud. Jah, mind on koondatud isegi kaks korda, aga mitte kummalgi korral pole tööandja mind pärast mustanud ega tõrvanud 🙂 Mind on ka üks kord sunnitud “vastastikkusel kokuleppel” lahkuma, kuna ma hakkasin ülemusele vastu. Ülemus leidis, et me ei saa enam koos töötada, aga austusest minu kui inimese vastu maksis mulle lisaks lõpparvele 7 (!) kuu töötasu preemiana ning soovitas mind kahele tuttavale. Ühe juures töötan tänini.

Võibolla ma pole inimestele kunagi eriti kasulik, aga inimesed kaovad minu elust loogilistel põhjustel. Aeg ja distants teeb oma töö. Võibolla me nii jube hästi ei klappinudki. Võibolla ma ei meeldnud neile (inimene ei pea kõigile meeldima ja inimene ei tohiks eeldada, et ta kõigile meeldib). Võibolla misiganes.

Igatahes pole mu elus sellist asja olnud, et kui mina enam mingit teenust vms osutada ei saa, siis inimesed kergitavad kaabut ja lahkuvad.

Ka ei ole ma kogenud, et inimesed mind massiliselt selja taga siunaksid. Jah, muidugi on mitu inimest, kellele ma ei meeldi ja on mitu inimest, keda ma olen (tahtmatult) solvanud. Jah, loomulikult keegi kuskil ütleb minust rääkides, et ma olen ebameeldiv inimene. Mis on ka loomulik. Mitte ükski inimene, ei sina, ei mina, mitte keegi pole iga sekund meeldiv ja ei saa teha elus ainult neid otsuseid, mis teistele meeldivad.

Ma soovitaksin sul ennast mitte ületähtsustada. Maailm ei istu ja ei sepitse, kuidas sulle s**ta keerata. Üldiselt on nii, et mida sa annad,s eda sa ka saad. Külvad-lõikad, tead küll.

Ja mingi KASUahnus. Mis pagana KASU need inimesed sinult siis ootavad. Ma ei tea, et keegi minult aastaid oleks mingit KASU oodanud. Mis kasu? Et lähen pesen endise kursuseõe aknad ära või viskan naabrile viieka? Mis kasu need inimesed sinult siis ootasid ja said? Anna mulle näide sellest “kasumomendist”, äkki ma lihtsalt loen su sõnu valesti. Minu peas assotsieerub “kasu saamise eesmärgil kellelegi pugemine” viimati mu tädiga, kes nõukogude ajal töötas Žiguli varuosade laos. Ei ole ma hiljem sellist pugemist näinud.

AGa see, et mina olen elanud teises maailmas, ei tähenda muidugi, et sinu vaevarikast ja pettumisterohket maailma pole. Aita mõista.

Mis on kasu? Nt see, et tööandja mu üldse nõusse sai enda juurde tööd tegema. Teenis minu töö pealt endale kasuna kena kopika. Nüüd sai leping läbi, kasu minust enam pole ja nüüd võis minu peal ennast välja elada.
Ei lugenud enam see, et tegin oma tööd hästi, et selle tõttu olid tal kliendid, kellest kasu sai. Suhe sai läbi ja kohe sain täie rauaga.

Ka paarisuhetes on kasu enamasti esikohal: sina mulle, mina sulle. Ja kui tekib esimene kriis, nt inimesed vananevad, karjäär ei lähe ülesmäge, gehk jääb üks osapooltest pikaks ajaks töötukski ja kohe kergitatakse kaabut ja otsitakse uus versioon, keda (vastastikku) kasutada. Ei mingit toetust heas ja halvas.

Ja mind kohe tõesti ei huvita praegu traktaadid stiilis a la mul on küll kõik elus hästi alati läinud, kõik on mind alati austanud ja maani mu ees kummardanud jaa vaata peeglisse, ikka ise oled süüdi, et sul sellised suhted on jm selline jama.
Esiteks, ei usu ma sellist enesekiitjat sekundikski, teiseks ei ole selline roosamannas elu reaalne.

Lihtsalt tahaks, et inimesed hindaks ühist aega, kui ühist vankrit on veetud ja ühisest supipotist söödud, kuid kahjuks pole inimestes sellist hingesuurust. On ainult üks vastik ärakasutamismentaliteet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Naisülemused ongi ussid. Iial ei tea mida nad tegelikult arvavad, mida kadestavad, lisaks liigub nende meel nagu tolmukübe tuules iga kuulujutulevitaja ja keelekandjaga kaasa.
Õnneks mul eriala selline, et sain iseendale tööandjaks hakata. Kohe palju puhtam ja muretum tunne. Klientidega liigset suhtlust väldin, need mul enamuses tundlema mittekippuvad mehed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Naisülemused ongi ussid. Iial ei tea mida nad tegelikult arvavad, mida kadestavad, lisaks liigub nende meel nagu tolmukübe tuules iga kuulujutulevitaja ja keelekandjaga kaasa.

Õnneks mul eriala selline, et sain iseendale tööandjaks hakata. Kohe palju puhtam ja muretum tunne. Klientidega liigset suhtlust väldin, need mul enamuses tundlema mittekippuvad mehed.

Nõus, kuid ega meesülemusedki patust puhtad ei ole, eriti veel, kui labiilsete naisülemustega koostööd peavad tegema.
Lõppude lõpuks taandub kõik ikkagi peremehe ja orja loogikale.
Minagi võiks ise endale tööandjaks hakata. Kahjuks ei ole klientide leidmine/suhete loomine just minu tugevaim külg.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja mind kohe tõesti ei huvita praegu traktaadid stiilis a la mul on küll kõik elus hästi alati läinud, kõik on mind alati austanud ja maani mu ees kummardanud jaa vaata peeglisse, ikka ise oled süüdi, et sul sellised suhted on jm selline jama.
Esiteks, ei usu ma sellist enesekiitjat sekundikski, teiseks ei ole selline roosamannas elu reaalne.

Ma pole ennast poole sõnagagi kiitnud ju 🙂 Kiitsin oma tööandjat, kes mind sundis lahkuma, näiteks. Kui meeldivaks suutis ta selle ebameeldiva protsessi teha. Ja rääkisin, kuidas on kindlasti inimesi, kellele ma ei meeldi, kohe üldse ei meeldi ja kes räägivad minust halvasti.

Ja kes räägib elu roosamannast? Mina rääkisin ainult sellest, et minust pole keegi ilmselt kasu oodanudki (kas see kõlab nagu enesekiitus) ja et pole märganud, et keegi elust ära kaoks, kui minust kasu enam pole (ju pole olnudki). Lisasin ka, et see ei täenda, et neid nähtusi, mida sa kirjeldad, pole olemas.

Roosamannast. Pähh. Mis “traktaat sellest, et mul on elus kõik hästi” – kust sa seda lugesid. Ei, ma Ei kõnelenud sõnagu haigustest, lesestumisest, lapse surmast ega vanemate kaotamisest õrnas eas. Mis pagana roosamannast sa sonid, kui ma julgesin su postitusele lihtsalt oma arvamusega vastata.

Kui kõik inimesed kergitavad kaabut ja elavad ennast sinu peal välja, kui sinust enam kasu pole või vananed…minu kõrvale kõlab see uskumatult. Samas kinnitan veelkord, et see ei tähenda, et ma sind ei usuks. Ju siis sinuga on nii.

Anna andeks. Ma arvasin, et kui sa teema tegid, soovid sa teiste arvamusi kuulda. Minu arvamus sulle siis teist korda. Maailm ja inimesed ei sepitse kurja salaplaani ei sinu ega minu kohta. Kui see sulle tundub “ennastkiitva traktaadina”, siis mida ma oskan öelda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lihtsalt tahaks, et inimesed hindaks ühist aega, kui ühist vankrit on veetud ja ühisest supipotist söödud, kuid kahjuks pole inimestes sellist hingesuurust. On ainult üks vastik ärakasutamismentaliteet.

Ärakasutamismentaliteet on järjest enam hoogu läinud. Litsutakse ennast sinna ligi, kust kasu saab ja lüüakse kasvõi vanakuradiga ühte kampa. Ainuke hea õppetund selle juures on see, et niiviisi õpid inimesi tundma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen 52 ja veel mitte kunagi, mitte ühtki korda pole keegi mulle nuga selga löönud, minuga kasu pärast suhelnud või mind ära kasutanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No vaata, inimesed hindavad seda ühist aega ja ühisest supipotist söömist, kui seda on päriselt olnud.

Näiteks sinu suhte näide: jäetakse maha, kui keegi vananeb või töötuks jääb. Saad aru, et tihti inimesed jäävad küll selle oma vananenud või töötuks jäänud partneri kõrvale, aga seda juhul kui selles inimeses on ka muud “kasu” peale nooruse või raha. Maha jäetakse selles olukorras need, kes ainult seda ühte asja pakkusid.

Kui inimese “kasu” seisneb veel selles, et ta on meeldiv kaaslane, temaga on lõbus ja huvitav rääkida, ta toetab, kuulab ja lohutab, nii et üldse tundub nagu ei saaks elada ilma temaga, siis jäetakse tema kõrvale just nende “kasumlike” põhjuste pärast. (Oluline täpsustus: tore, huvitav ja tark peab olema mitte iseenda arvates nagu me kõik oleme, vaid kaasinimese silmis.)

Laiendaksin kasu mõistet palju laiemale, kui sinu välja pakutud: noorus, raha, töö. Mõne inimese ainus kasupakkumine seisneb selles, et ta on tore inimene (mis sest et kole, vana ja vaene) ning tema ümber on alati hoolivaid inimesi.

Kas sa ise oleksid koos inimesega, kellest sa ei saa mingit nii öelda “kasu”: ta pole ilus, seksikas, tore, huvitav, tark, ega sõbralik isegi mitte, ainult mingi loll ja paks onkel, kes sinuga normaalselt suhelda ei oska ja sind pidevalt alandab? Sellisel juhul pole tõesti taolisest inimesest MITTE kui mingit kasu ja tuleb maha jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen 52 ja veel mitte kunagi, mitte ühtki korda pole keegi mulle nuga selga löönud, minuga kasu pärast suhelnud või mind ära kasutanud.

Sa oled kas rumal ja naiivne, kes ei saa arugi, kui teda ära kasutatakse, või polegi sust mingit kasu loota (kuigi seda on juba raskem uskuda, enamikku inimesi saab mingis mõttes millegi jaoks ju ikka ära kasutada). Või siis oled mingi ülikaval manipulaator, kes kogu aeg ise teisi ära kasutab (kuigi seda kasu pärast suhtlemist peaks sel juhul ikka ette tulema.)

Please wait...
Postitas:
Kägu

No vaata, inimesed hindavad seda ühist aega ja ühisest supipotist söömist, kui seda on päriselt olnud.

Näiteks sinu suhte näide: jäetakse maha, kui keegi vananeb või töötuks jääb. Saad aru, et tihti inimesed jäävad küll selle oma vananenud või töötuks jäänud partneri kõrvale, aga seda juhul kui selles inimeses on ka muud “kasu” peale nooruse või raha. Maha jäetakse selles olukorras need, kes ainult seda ühte asja pakkusid.

Kui inimese “kasu” seisneb veel selles, et ta on meeldiv kaaslane, temaga on lõbus ja huvitav rääkida, ta toetab, kuulab ja lohutab, nii et üldse tundub nagu ei saaks elada ilma temaga, siis jäetakse tema kõrvale just nende “kasumlike” põhjuste pärast. (Oluline täpsustus: tore, huvitav ja tark peab olema mitte iseenda arvates nagu me kõik oleme, vaid kaasinimese silmis.)

Laiendaksin kasu mõistet palju laiemale, kui sinu välja pakutud: noorus, raha, töö. Mõne inimese ainus kasupakkumine seisneb selles, et ta on tore inimene (mis sest et kole, vana ja vaene) ning tema ümber on alati hoolivaid inimesi.

Kas sa ise oleksid koos inimesega, kellest sa ei saa mingit nii öelda “kasu”: ta pole ilus, seksikas, tore, huvitav, tark, ega sõbralik isegi mitte, ainult mingi loll ja paks onkel, kes sinuga normaalselt suhelda ei oska ja sind pidevalt alandab? Sellisel juhul pole tõesti taolisest inimesest MITTE kui mingit kasu ja tuleb maha jätta.

Vat mina olen just see vanakooli kasvatusega inimene, kes oskab kenasti hüvasti jätta, sõltumata sellet, kas vahepeal on olnud kriise või mitte. Nt nende samade klientidega, kellega projekti käigus oli nii häid kui ka halbu aegu, jätsin ma südamlikult ja heade sõnadega hüvasti. Ja ei oota mind selle eest vähimgi kasu tulevikus: ei meenuta mind selle eest mu endine tööandja heade sõnadega, ei ole mul neist endistest klientidest tulevikus vähimatki kasu. Väga võimalik, et nii mõnigi neist lööb selja taga veel noa selga ja kirjutab kuskile tagasisidelehele minu kohta midagi vastikut. Teeb seda lihtsalt kahjurõõmust, et kui temal on halb, siis peab kellelgi teisel ka halb olema, siis on temal juba vähem halb.

Mina ei lahku inimestest neile hinge sülitades, kui nende poolt just mingit väga suurt sigadust mulle osaks langenud ei ole. Aga enamik juhte Eestis (ilmselt ka välismaal) ei suuda suhte lõppedes kasutamata jätta juhust, kus enam teineteisest ei sõltuta ja lubavad endale eriliselt vastikuid lahkuminekuid. Või siis teevad näo, et lahkuvad sinust kenasti, kuid hiljem elavad oma haavatud ego topelt välja sind järgmiste tööandjate ees mustates.

Kuidagi räpaseks ja rõvedaks on see suhtlemiskultuur muutunud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

klientidega, kellega projekti käigus oli nii häid kui ka halbu aegu, jätsin ma südamlikult ja heade sõnadega hüvasti. Ja ei oota mind selle eest vähimgi kasu tulevikus: ei meenuta mind selle eest mu endine tööandja heade sõnadega, ei ole mul neist endistest klientidest tulevikus vähimatki kasu.

Mis kasu jutt see sul kogu aeg on? Loomulikult ei ole meil enamikust endistest klientidest mingit kasu. Nagu neil ei ole hiljem kasu ei sinust ega minust. Selles pole ju midagi halba. Oleks ka pisut imelik, et inimesed, kellele ma tegin teene aastal 1986, aastal 2019 mul lillekimbu ja tordiga seni tänulikult ukse taga kraapsu tegemas käiks. Miks sinu arvates peab koguaeg kellestki kasu olema, on kummaline. Kasu on nagu su middle name, igas su postituses kordub kui refrään 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimese “kasu” seisneb veel selles, et ta on meeldiv kaaslane, temaga on lõbus ja huvitav rääkida, ta toetab, kuulab ja lohutab, nii et üldse tundub nagu ei saaks elada ilma temaga, siis jäetakse tema kõrvale just nende “kasumlike” põhjuste pärast. (Oluline täpsustus: tore, huvitav ja tark peab olema mitte iseenda arvates nagu me kõik oleme, vaid kaasinimese silmis.)

Jah, alati ei pea tegemist olema materiaalse kasuga, mis tihti on tööandjate ja tööpakkujate vahel. Oluline on ka hingeline kasu, psühholoogiline toetamine, kuulamine, nõu andmine, lohutamine või vahetu ja vaba vestlemine, naljatlemine, korraks argipäevaste murede unustamine, mis samuti kuuluvad kasulikuks olemise, pakkumise ja saamise alla. Mõne inimesega tõesti suheldakse eelkõige seepärast, et ta on sõbralik ja lahe inimene, keda kutsutakse külla, üritustele, sest temaga on tore aega veeta. Nt ka naabritega ei suhelda enamasti mitte materiaalse kasu nimel, vaid vastastikku kasulikuks olemise pärast, et äkki läheb kunagi abi vaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

klientidega, kellega projekti käigus oli nii häid kui ka halbu aegu, jätsin ma südamlikult ja heade sõnadega hüvasti. Ja ei oota mind selle eest vähimgi kasu tulevikus: ei meenuta mind selle eest mu endine tööandja heade sõnadega, ei ole mul neist endistest klientidest tulevikus vähimatki kasu.

Mis kasu jutt see sul kogu aeg on? Loomulikult ei ole meil enamikust endistest klientidest mingit kasu. Nagu neil ei ole hiljem kasu ei sinust ega minust. Selles pole ju midagi halba. Oleks ka pisut imelik, et inimesed, kellele ma tegin teene aastal 1986, aastal 2019 mul lillekimbu ja tordiga seni tänulikult ukse taga kraapsu tegemas käiks. Miks sinu arvates peab koguaeg kellestki kasu olema, on kummaline. Kasu on nagu su middle name, igas su postituses kordub kui refrään 🙂

Aga ütle siis, miks ei suuda enamik tööandjaid rahulikult oma töötajatest lahti lasta? Miks peab need inimesed kas lahkumishetkel või hiljem paksu ja vedelaga üle valama? Sest et siis juba võib, siis ei ole neist inimestest enam mingit kasu.
Ja rääkides endistest klientidest, siis neil on just tulevikus kasu kõigest sellest, mida nad minult said.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga ütle siis, miks ei suuda enamik tööandjaid rahulikult oma töötajatest lahti lasta? Miks peab need inimesed kas lahkumishetkel või hiljem paksu ja vedelaga üle valama? Sest et siis juba võib, siis ei ole neist inimestest enam mingit kasu.

Ma ei saa seda öelda, sest ma ei usu, et nii käitub enamik.

Jah, ma olen näinud ja kuulnud, kuidas eelmisest töökohast antakse mõne töölt lahkunud inimese kohta ka negatiivset tagasisidet. Olen seda kuulnud seoses sellega, et 5-15 aastat tagasi tegelesin mõned korrad aastas ise värbamisega. Seetõttu tuli ka aegajalt küsitleda soovitajaid või helistada eelmisele tööandjale. See aga on loomulik taustauuring.

Jah, oli mõned korrad, mil eelmine tööandja ütles inimese kohta näiteks et – tööd tegi suurepäraselt, aga töökaaslastega oli aegajalt konfliktne. Või et töökvaliteedi üle ei saa kurta, aga oli väga negativistlik, isegi suhtlemisprobleemidega ja sobib pigem töötama üksi. Kord öeldi ka, et tööalaselt olid kliendid väga rahul, aga raskusi on koostööl teiste osakondadega, mis muutus aja ja ressursikulukaks. Ka kuulsin vähemalt korra: on väga meeldiv inimene, aga tal olid alkoholiprobleemid.

Või hoiatati ka, et töötaja eeldab erikohtlemist ja kodukontoripäevi ka projektiprotsessi sobimatutel aegadel.

Ära palun nüüd klammerdu neisse näidetesse, need ei ole ju sinuga kuidagi seotud, need on 6-7 aasta tagused näited sellest, kuidas tööandjad nimetasid peale hes tööoskuste ka teisi mõjureid, mis kujundavad soovi selle inimesega veel koostööd teha või hävitavad selle soovi.

See, et tööandjad uurivad kandidaatide kohta sageli informatsiooni eelmistelt tööandjatelt, ei saa küll ootamatus olla.

Ka minu käest on küsitud teavet mõne eelmise alluva kohta ja kui mul on midagi olulist öelda, siis ma ka seda ütlen. Olen näiteks öelnud, et inimene tööötab hästi, aga esines põhjuseta töölt puudumisi.

PS kui ma ei eksi, siis seoses GDPRiga on nii, et kui sa oma CV kaaskirjas keelad pöördumise oma eelnevate tööandjate poole ja info hankimise enda kohta avalikest allikatest (erinevad registrid, google, FB jt), siis uus töökoht ka seda teha ei tohi.

Muidu on see õigustatud huvi ja taustauuring on lubatud.

Ja rääkides endistest klientidest, siis neil on just tulevikus kasu kõigest sellest, mida nad minult said.

Jah ja selle kasu tekitamise eest said sina ju töötasu. Mis omakorda on ju sinu kasu (see sinu pidev kasu-jutt on tegelikult tõesti kummaline)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elu on nii küüniliselt kasu peale üles ehitatud: inimesed on sinuga kenad vaid seni, kuniks köie jäme ots sinu käes on. Kohe, kui muutud neile kasutuks, lasevad nad sind paksu ja vedelaga üle.

Sellise suhtumisega inimesed ei ole ju eriti kasuahned või kui ongi, siis on nad ei saa vist hästi aru, kuidas kasu lõigata. Tõeliselt ja strateegiliselt kasuahne inimene peaks kõikide vastu alati ja igavesti kena olema, sest kunagi ei tea, millal siit-sealt jälle miskit saab. Jah, tänasel päeval sa võib-olla ei ole talle kasulik, aga äkki paari aasta pärast jälle oleksid. Kui ta nüüd sulle noa selga lööb, siis on sinu kasupotentsiaal tema jaoks igavesti läbi. Päris rumal käitumine kasuahne inimese kohta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elu on nii küüniliselt kasu peale üles ehitatud: inimesed on sinuga kenad vaid seni, kuniks köie jäme ots sinu käes on. Kohe, kui muutud neile kasutuks, lasevad nad sind paksu ja vedelaga üle.

Sellise suhtumisega inimesed ei ole ju eriti kasuahned või kui ongi, siis on nad ei saa vist hästi aru, kuidas kasu lõigata. Tõeliselt ja strateegiliselt kasuahne inimene peaks kõikide vastu alati ja igavesti kena olema, sest kunagi ei tea, millal siit-sealt jälle miskit saab. Jah, tänasel päeval sa võib-olla ei ole talle kasulik, aga äkki paari aasta pärast jälle oleksid. Kui ta nüüd sulle noa selga lööb, siis on sinu kasupotentsiaal tema jaoks igavesti läbi. Päris rumal käitumine kasuahne inimese kohta.

Ega rumalus ei välista kasuahnust ja vastupidi.
Loomulikult saabub alati igal oinal oma mihklipäev ja saab vastu pead ka juht, kes oma alluvaid halvasti kohtleb, sest need alluvad korraldavad ise sellele juhile kambaka või ei leia see juht varsti endale enam alluvaid.

Aga see what goes around that comes around loogika mind ei lohuta. Vastik on see, et juhid suhtuvad tööl alluvatesse kui riietesse, mis kasutusperioodi lõppedes prügikasti pillutakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga ütle siis, miks ei suuda enamik tööandjaid rahulikult oma töötajatest lahti lasta? Miks peab need inimesed kas lahkumishetkel või hiljem paksu ja vedelaga üle valama? Sest et siis juba võib, siis ei ole neist inimestest enam mingit kasu.

Ja rääkides endistest klientidest, siis neil on just tulevikus kasu kõigest sellest, mida nad minult said.

Jah ja selle kasu tekitamise eest said sina ju töötasu. Mis omakorda on ju sinu kasu (see sinu pidev kasu-jutt on tegelikult tõesti kummaline)

Jah, aga minul jagub kasvatust või kuidas iganes veel seda nimetada, et inimestega ka peale sulle-mulle tööprotsessi lõppemist kenasti hüvasti jätta (kuigi ekstra tasu või muud hüve mulle selle eest ei laeku), aga tööandja peab viimasel hetkel oma jaburate etteheidetega mul hinge täis laskma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nt ka naabritega ei suhelda enamasti mitte materiaalse kasu nimel, vaid vastastikku kasulikuks olemise pärast, et äkki läheb kunagi abi vaja.

Mina küll naabritega selle nimel ei suhtle, et ehk läheb nende abi vaja. Lihtsalt sõbralikult naeratades tere öelda on palju meeldivam kui tuima näoga mööda marssida. Kui sooje suhteid abiks ja kasuks nimetada, siis küll…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, aga minul jagub kasvatust või kuidas iganes veel seda nimetada, et inimestega ka peale sulle-mulle tööprotsessi lõppemist kenasti hüvasti jätta (kuigi ekstra tasu või muud hüve mulle selle eest ei laeku), aga tööandja peab viimasel hetkel oma jaburate etteheidetega mul hinge täis laskma.

No näed. Nüüd räägid sa ainult iseendast, enne rääkisid enamikust tööandjatest. Enne ma ei uskunud, et kohe enamik ja kohe pidevalt, nüüd muisugi usun, et sinuga just nii tehti.

Hmmm. Kui mind koondati, ma küsisin küll ise põhjust, et miks just mind. Ei olnud meeldiv hetk seda kuulata. Mina nägin lugupidamist selles, et nad mulle selgitasid, miks. Ega kriitikat, ka konstruktiivset, pole meeldiv kuulata.
Ent need vastused aitasid mul süveneda, mida enda juures muutma peaksin. Areng!

Muidugi ei eita ma, et on olemas ülemusi, kes ei tohiks üldse inimeste ligi olla, saati siis veel ülemusena. Ent mitte enamik 🙂 Ju sattus sulle mingi lollakas, kui ta sind pa**rahega üle puistas ehk siis ilmselt sõimas, solvas tahtlikult, alandas.

Kui sul sai projekt otsa, siis mida sa endiselt tööandjalt enam ootad?

Muidugi on endised alluvad nende elus möödanik. Mida nad siis tegema peaksid nende kõigi eelmiste töötajatega…unustama. See oleks ikka päris kole, kui ma igaks naistepäevaks ja sünnipäevaks kõigilt eelmistelt tööandjatelt kaardi ja lilled saaksin. Nemad unustavad minu ja mina unustan nemad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, aga minul jagub kasvatust või kuidas iganes veel seda nimetada, et inimestega ka peale sulle-mulle tööprotsessi lõppemist kenasti hüvasti jätta (kuigi ekstra tasu või muud hüve mulle selle eest ei laeku), aga tööandja peab viimasel hetkel oma jaburate etteheidetega mul hinge täis laskma.

No näed. Nüüd räägid sa ainult iseendast, enne rääkisid enamikust tööandjatest. Enne ma ei uskunud, et kohe enamik ja kohe pidevalt, nüüd muisugi usun, et sinuga just nii tehti.

Hmmm. Kui mind koondati, ma küsisin küll ise põhjust, et miks just mind. Ei olnud meeldiv hetk seda kuulata. Mina nägin lugupidamist selles, et nad mulle selgitasid, miks. Ega kriitikat, ka konstruktiivset, pole meeldiv kuulata.

Ent need vastused aitasid mul süveneda, mida enda juures muutma peaksin. Areng!

Muidugi ei eita ma, et on olemas ülemusi, kes ei tohiks üldse inimeste ligi olla, saati siis veel ülemusena. Ent mitte enamik 🙂 Ju sattus sulle mingi lollakas, kui ta sind pa**rahega üle puistas ehk siis ilmselt sõimas, solvas tahtlikult, alandas.

Kui sul sai projekt otsa, siis mida sa endiselt tööandjalt enam ootad?

Muidugi on endised alluvad nende elus möödanik. Mida nad siis tegema peaksid nende kõigi eelmiste töötajatega…unustama. See oleks ikka päris kole, kui ma igaks naistepäevaks ja sünnipäevaks kõigilt eelmistelt tööandjatelt kaardi ja lilled saaksin. Nemad unustavad minu ja mina unustan nemad.

Ilmselgelt ei unusta, kui uute tööandjate ees on veel aastaid hiljem vaja musta pesu pesta.
Õnneks sellelt levelilt, kus ma väriseva südamekesega pean ootama ja lootma, mida eelnev tööandja küll mu kohta ütleb, olen ma edasi liikunud.
Mind ja minu tööd on tööandjatel tõesti vaja.
Mis mind pahandab, on see, et kui on vaja, miks ei oska siis projekti lõppedes viisakalt tänada ja elad oma hetkelist stressiseisundit minu peal välja (sest mina olen juba niikuinii mineja, seega ohutu sihtmärk).

Ei räägi ma mingitest kaartidest, vaid elementaarsest enese vaoshoidmisoskusest ja kasvatusest, kus osatakse hinnata aega, kui ühiste jõududega koos leiba ja leiva peale vorsti teeniti.
Meie tööandjad on endast teenimatult heal arvamusel. Ja loomulikult on kõik need ülbed töötegijasse halvustavalt suhtuvad tööandjad minu elukogemuse põhjal vastu pead saanud, aga üldises pildis ei muutu ikkagi mitte midagi.
Kes kord on pukki saanud, arvab, et talle on lubatud kõike suust välja ajada, mida aga parasjagu soovib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen 52 ja veel mitte kunagi, mitte ühtki korda pole keegi mulle nuga selga löönud, minuga kasu pärast suhelnud või mind ära kasutanud.

Sa oled kas rumal ja naiivne, kes ei saa arugi, kui teda ära kasutatakse, või polegi sust mingit kasu loota (kuigi seda on juba raskem uskuda, enamikku inimesi saab mingis mõttes millegi jaoks ju ikka ära kasutada). Või siis oled mingi ülikaval manipulaator, kes kogu aeg ise teisi ära kasutab (kuigi seda kasu pärast suhtlemist peaks sel juhul ikka ette tulema.)

Vot ei oska öeldagi, mis ma siis nüüd olen. Aga üldiselt mulle meeldivad inimesed, ma ise meeldin endale ka ja lisaks olen ma veendunud, et teistel inimestel on kaugelt targemat teha, kui mulle käru keerata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täitsa võõras teema minu jaoks. Äkki on teil depressioon, siis tekivad igasugused kujutluspildid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tõeliselt ja strateegiliselt kasuahne inimene peaks kõikide vastu alati ja igavesti kena olema, sest kunagi ei tea, millal siit-sealt jälle miskit saab.

Ja muudkui siristavad igal pool nagu linnukesed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud lihtsalt vinguteema